Kaks korda sama linna suunas

Oli 28. jaanuari hommik. Sel päeval pidi Põlvas kolmepäevane maleturniir algama. Ma ei teadnud, kas minna või mitte. Ette ma enam registreerida ei saanud. Üks variant oli minna vaid kolmandaks päevaks, kui toimub kiiturniir. Järgmisel hetkel olin juba Põlvas. Narusberg kirjutas minu nime üles kujul Šišo Simonenko. Selgitasin talle, et kirjutada tuleb eestipäraselt, aga ta ei saanud sellest lausest ka aru. Ruumis oli palav. Kustutasin laetuled ära, et keegi ei näeks, kuidas ma särgi seljast võtan. Aga kohe tuli lambid uuesti põlema panna, sest turniiriga hakati pihta.

Oli 28. jaanuari hommik. Ema oli mind mitu korda äratamas käinud, et ma saaks Põlvasse maleturniirile sõita, aga ma polnud äratamisi kuulnud. Nüüd ühe äratamise peale ärkasin. Ma ei mäletanud kindlalt, kas turniir hakkab ikka täna. Tahtsin internetist järgi vaadata. Aga lauale oli tuttava arvuti asemele pandud uus ja väga keeruline. Kui proovisin seda käima panna, hakkas see piiksuma. Mõtlesin, et nii keerulist arvutit on kerge rikki ajada. See arvuti oli kirjutusmasin. Tema võll kihutas kiiresti iseeneslikult edasi. See oli vist mõeldud nii, et sel ajal peab kasutaja hästi kiiresti kirjutama, et paberile pihta saada. Mul õnnestus võll peatada. Olin juba palju aega kulutanud, et internetti pääseda, kuid nüüd tundus asi lahenema hakkavat.

Lugesin Helina kirja. Helina astus samal ajal ise uksest sisse. Kirjas ütles ta, et nüüd ta teatab ühe kindla kuupäevaga kirja tagajärjed. Mulle ei öelnud see kuupäev järgivaatamiseta midagi. Aga suuliselt rääkis Helina hoopis, et ta ei viitsi ülikoolis käia, võibolla peaks ta kohe magistritööd kaitsma. Vastasin, et ta kohe magistrantuuri lõpetama küll ei hakkaks, muidu võib see tal üldse lõpetamata jääda. Asju tuleb teha samm-sammult. Ema küsis kojutulijatelt, kas nad tulevad Kristeri poolt. Selgus, et nad olid tõesti seal olnud. Nüüd sain aru, et see, keda ma olin Helinaks pidanud, on tegelikult hoopis Kristeri õde. Võibolla oli ta meelega Helinat teeselnud. Aga magistrantuuri lõpetamisest oli ta siiski rääkinud sellepärast, et tema õpib tõesti magistrantuuris. Hakkasin lugema "Eesti Päevalehte". Selle esiküljel ühes artiklis oli öeldud, et tänapäeva inimesed samastavad ennast kihutamise ja kõmuga. Leht oli ise üleni kõmu täis. Hakkasin lehega oma tuppa minema, aga Henn hakkas lehte samal ajal oma kätte kiskuma. Ühe lehekülje üks nurk rebenes lahti ja jäi Hennu kätte, ülejäänu mulle.

Hakkasin lugema peatükki Andres Ehini raamatu keskelt. See tundus nii tuttav, nagu ma oleks seda kunagi arvutisse sisestanud. Peatüki juures oli foto, millel oli kujutatud ühte teist kirjanikku. Foto juurde oli kirjutatud, et pildilolija juuksed hakkavad piinamisest hoolimata halliks minema.