Raadio auhind

Kuulasin raadiot. Seal algasid uudised. Diktor ütles, et ta saab hästi läbi Irja ja Imoga, samuti teiste Imodega. Siis hakkas ta naerma, parandades ennast, et ta tahtis öelda hoopis Irja ja Inno. Nimetatud isikud said nimelt tänase päeva raadio blogiauhinna. Diktori keelekomistusest oli näha, et tõenäoliselt on ta lugenud ka minu blogi. Ma ei teadnud, kas ma olen kunagi selle auhinna saanud. Võibolla olin, kui mõnel päeval oli mul rohkem lugejaid, kelleks võisid olla raadiokuulajad. Tund aega hiljem, kell 12 päeval tulid raadiost uued uudised. Korrati ka seda uudist blogiauhinna kohta, kuid nüüd ütles diktor ainult Irja ja Inno nimed ning ei naernud. Nüüd siis teadsin, et diktorid naeravad tavaliselt varasemal kellaajal, kui uudised on veel nende jaoks värsked, samas kui mina olin seni raadiot kuulanud hilisematel kellaaegadel.

Toimusid Riigikogu valimised. Mina ja Klaus kandideerisime roheliste nimekirjas. Klaus oli saanud üle 40 hääle, millega ta oli Riigikogus sees. Mina olin saanud umbes 30 häält, millega ma olin kõigi kandidaatide hulgas 171. kohal. Klaus ütles, et sellega on mul juba privileegid käes. Hääli võis veel juurde tulla, sest kõik ei olnud loetud. Küsisin Klausilt, mis privileegid need on. Oletasin, et Riigikogu asendusliikme kandidaadina võin saada näiteks bussis tasuta sõita. Aga Klaus ütles nüüd, et mingeid privileege polegi. Valimistega seoses puhkes vägivallalaine, mida ma lähemalt ei kirjelda.