Neljapäev, november 30, 2006

Aegade söömine

Laps tõstab endale hommikusöögi ajal järjest putru juurde. Ema ütleb, et ta rohkem ei võtaks. Laps küsib, millal ta võib juurde võtta. Ema ütleb, et lõunasöögi ajal. Laps küsib, millal lõunasöök tuleb. Ema ütleb, et keskajal. Laps ütleb, et ta tahab pealegi lõunaks midagi uut süia. Ema ütleb, et uusaeg algab alles õhtusöögi ajal.

Joonistusplokk. Raadio ja tolmukübemed.

Nägin unes, et vaatasin oma joonistusplokki. Mulle ei meeldinud, et sinna on peale minu veel keegi joonistanud. Esimesest võõras pilt tundus olevat mõne külalise oma, teine Klausi oma. Klaus oli ühe inimese joonistanud nii, et oli aru saada, mis soost see oli. See ajas mind vihale. Ütlesin Klausile, et inimest ei joonistata niimoodi. Kolmas võõras pilt oli ka Klausi tehtud, aga see oli üsna hea. Seal oli muuhulgas kitsas lilla inimene. Mõtlesin, et see võib olla inspireeritud sellest, et mina kannan lillat kampsunit. Mõtlesin, et ma peaksin Klausi minu joonistusplokki joonistamise eest kohtusse kaebama. Kellegi kohtusse kaebamiseks ei pea selle inimese peale vihane olema, vaid peab olema mingi lahendamist vajav vaidlusküsimus. Niklus kaebas oma ema kohtusse arvatavasti just selleks, et asi kultuurselt lahendada. Klaus tuli minu tuppa ja hakkas riiulist maleraamatuid uurima. Ta võttis kapist välja ühe paksu raamatu, millest ma õieti ei mäletanudki, mis raamat see on. Ütlesin, et seal on mingid partiid. Klaus ütles, et partiisid ta ei taha. Ütlesin talle, et ta vaataks lõppmänge. Klaus panigi valge paberi peale raamatust ühe vankrilõppmängu ja hakkas nuppe tõstma ning nuppe kandvaid ja nende ületatud maleruute maalima. Ruudud tulid nii suured, et terve laud ei mahtunud paberi peale ära. Kui Klaus oli maalimise lõpetanud, tegin tema pildile veel teise tooniga ruute juurde. Ühe ruudu keskele tegin ka teist värvi laigu. Värvid hakkasid kokku voolama. Mõtlesin, et mul ei ole vaja Klausi kohtusse kaevata, vaid ma võin ka tema maalitud pildid plokist välja rebida ja tema kätte anda. Ploki esimeses otsas ma olin juba oma pilte lahti rebinud.

Nägin unes, et kõndisime trepist üles ja räägiti, et inimesed võtaksid oma elu enda kätte. Kõige parem olevat, kui nad ettevõtjateks hakkavad, sest ettevõtjad on Inglismaa käed. Jõudsime majja, kus me istusime ümber pikliku laua. Mängis muusika. Tundsin, et ma olen muusika sees. Edasi hakati raadios rääkima, et Jane ema on Anna Haava. Ütlesin, et see ei ole võimalik. Seni olin konspekteerinud, aga nüüd lõpetasin selle ära. Jutust selgus edasi, et Anna Haava tütar peab olema hoopis Mari-Leen. Aga see oli ka vale, sest Anna Haaval meest ega lapsi ei olnud. Raadios lõppes laste unejutt. Seda oli lugenud üks vana naisnäitleja. Nüüd ütles ta, et lapsed magama läheksid. Ta korrutas veel pikalt, et minge-minge, minge-minge, minge-minge. Eristasin langevates tolmukübemetes kübemeid ja raasukesi. Kui ma seda kuuldavalt ütlesin, arvas Tõnu, et raasukesed kukuvad peast. Seda ma eitasin. Siis ütles Tõnu, et kübemed langevad ja raasukesed kukuvad kiiremini. Sellega olin nõus.

Kolmapäev, november 29, 2006

Naljaleht

Ajaleht "Sirp" tagamõttega "Sirp ja Vasar" on hakanud välja andma naljalisa "Kirp" tagamõttega "Kirp ja Täi". Viimast ma ei ole lugenud, aga mulle tundub, et kirp ja täi ongi need parasiidid, kelle vastu proletaarlased sirbi ja vasaraga võitlevad.

Järelmäng

Nägin unes, et istusin ühel rahvakogunemisel. Ühel hetkel hakati seal tulistama. Põgenesin. Tegin põgenedes pöördeid, et keegi ei näeks, kuhu ma lähen. Jõudsin ühte väiksesse võõrasse majja. Ütlesin sealsele pererahvale, et mina ei tulistanud. Politsei tuli mulle järgi ja kinnitas, et mina muidugi ei tulistanud.

Teises unenäos mängisin malet. Vastaseks oli Marek Tamm. Olime jõudnud lõppmängu. Et lõppmängus tuli täpselt mõelda, ei olnud ma rahul, et laual asendab minu lippu ikka veel laua ruutudest suurem pabernelinurk. Vahetasin selle õige nupu vastu välja. Vahepeal nupud nihkusid ja tuli uurida, kus väljal nad tegelikult olema peavad. Minu esimene mõtlemisaeg hakkas otsa lõppema, aga ma ei tahtnud kiirustamisega viga teha. Küsisin vastaselt, kas me mängime selle reegli järgi, et enne ajakontrolli tuleb 40 käiku täis saada. Vastane ka ei teadnud. Et me ei mänginud vooru ajal, vaid järgi, siis ei olnud juures ka kedagi teist, kellelt küsida. Vastane ütles, et ärme seda reeglit arvestame. Ruumi tuli sisse väikseid vene poisse, kes esitasid mängu kohta küsimusi. Kui mängijaid oleks olnud rohkem, ei oleks poisid segama hakanud. Lugesin, et peeti esimene kahevõistlus kombineerituna jooksust ja malest. Omavahel võistlesid üks jooksja ja maletajatest Nigel Short. Kokkuvõttes tuli võitjaks Short, sest ta võitis males ja ei jäänud ka jooksus viimaseks, vaid tuli üllatuslikult kaheksa jooksja hulgas viiendaks. Juures oli pilt, kuidas ta finišisse jõudes viienda koha puhul juubeldab.

Teisipäev, november 28, 2006

Problemaatiline külaline

Kui Eesti presidendid kuskil käivad, peavad nad istutama puid. Ameerika presidendid külvavad kannatusi. Eesti on liiga väike, et tõrjuda suurt ohtu Ameerika presideni elule. Ei saa teda tagasi ka saata, muidu hakkab ta rääkima meie kurjusest. Ei tea, keda oleks õigem antud juhul bušmaniks nimetada.

Täna kuulsin raadiost, et poest otsiti pommi, aga ei leitud. Ma pole ka alati kõiki kaupu leidnud, mida ma poest otsinud olen.

Ajaloo kaart

Nägin unes, et vaatasime ühte maleseisu. Tähelepanelikumal vaatamisel hakkasin selles nägema kaheksaid. Oli kaks suurt kaheksat, ülemises reas kaks väikest ja alumises samuti kaks väikest. Need olid juutidevastased arvud. Oli veel teisi numbreid. Kõik koos moodustasid aastaarvud, mis tähistasid tähtsamaid ajalooperioode. See oli ajaloo kaart. Mõtlesin, et selle kaardi võiks oma lauale alaliselt nähtavale panna, aga siis ta häviks nagu kõik lauapaberid. Teine asi oleks panna ta nagu suures toas läbipaistva kaitse alla. Uuralitest itta jäi kaardil Kuldhord. See ei olnud mongolite vallutuse maksimaalne piir, sest Tšingis-khaani ajal enne seda jõuti kaugemale. Rääkisin, et Krister luges romaane "Tšingis-khaan" ja "Batu-khaan" ning tal oli kahju, et Batu-khaan Tšingis-khaani järeltulijaks sai, justkui sellepärast, et siis muutus Venemaa tugevamaks ja sai Eesti vallutada. Tegelikult see ei olnud peamine põhjus, sest Krister hüüdis ka tervitusi Stalinile. Mulle öeldi, et Batu-khaan ei olnudki Tšingis-khaani vahetu järglane, vaid nende valitsemise vahel oli ka vaheaeg. Kaardil oli toodud ka ajaloolisi mõisteid. Üks neist oli "Venemaa valgendamine". See tähendas kollase rassi väljatõrjumist Venemaalt. Uuema aja kohta oli kaardil toodud kavandatud riigipiir, kui Venemaa sai pooleldi enda kätte suure tüki Hiinast. See maa-ala oli Venemaa piiri ääres laiem, siis suundus kitsa koridorina Kollase mere äärsesse sadamasse. Sellist kitsast maariba oli Jaapanil Vene-Jaapani sõjas hea rünnata. Hiinas oli ka Jaapani mõju all olev ala. Venemaale tahtis tükki Hiinast tuua vürst Kuropatkin. Teda pidasime süüdlaseks, et Venemaal kehtestati hiljem diktatuur, milleni viis välja tema ahnusest alguse saanud loogiline sündmuste jada. Vaatasin kaardilt, et mis, kas Nagasaki ohvritele on tõesti mälestusmärk püstitatud. Tuli välja, et ma eksisin. See oli püstitatud hoopis Jeruusalemma ja Tel Avivi ohvritele. Olime Vanemuise tänava müüri peal kirikus. Klaus teadis, et sellest välja saamiseks tuleb kasutada esimest võimalust, sest aja edasi minnes ja edasi kõndides areneb kirik järjest uhkemaks, nii et väljumine muutub võimatuks. Tahtsin asutada selle müüri sisse poodi. Poes oleksin ma müünud muu hulgas enda korjatud sarapuu pähkleid. Aga kuna neist võisid pooled ussitanud olla, siis tuli võibolla eelnevalt koored avada. Poe esimesel lahtioleku päeval oleksin seal müünud õunu ja piparkooke, millele oleksin ise igaühele erineva glasuuri peale teinud. Õunte hinnaks oleksin pannud kaks krooni tükk. Siis mõtlesin, et see oleks röövimine. Müia tuleks hoopis kokkuleppehindadega, nii et lastelt küsin vähem ja rikkamatelt ostjatelt rohkem. Poele paneksin nimeks Vanemuise pood. Võibolla siiski mõne muu nime, muidu arvataks, et see on seotud Vanemuise teatriga. Aga müüri sisse ei saaks siiski poodi teha, sest selleks tuleks müüri lõhkuda ja seda teha oleks keeruline. Siis tuleks pood ehitada sinna, kus müür lõppeb. Aga see ei ole ka õige koht, sest siis jääks haljasala vähemaks. Küsimus lahenes sellega, et üks juba olemasolevas majas tegutsev pood seal lähedal lõpetas tegevuse, nii et ruumid jäid vabaks. Ütlesin Klausile, et ostame need ära. Klaus küsis, misjaoks. Ütlesin, et on vaja kokkuleppehindadega kaupu müüma hakata. See on vist seadusevastane, aga kolm päeva saaks seda teha. Klaus ütles, et need ruumid maksavad 150 000 krooni. Ütlesin, et nii palju mul raha ei ole. Klaus ütles, et eelmised omanikud võivad need välja ka üürida. Leidsin, et poe ostmiseks laenu võtmise korral tuleks seda tagasi maksta kümme aastat, aga kui tagasimaksmine ebaõnnestuks, jääks inimestele poest ostetud asjad ikkagi alles. M. Mugur tuli ja ütles meile, et me tasa oleksime, sest seal käis üks üritus. Kõndisin edasi. Seal liikus ka üks suur valge koer. See ei oleks tohtinud kuri olla, sest ta oli vetelpääste koer. Aga mõtlesin, et võibolla ta minu vastu on kurjem ja mind ei päästaks. Läksin taharuumi, kus oli laotud hunnikusse seda tõugu koerte lihakehasid. Mõtlesin, et võibolla nende juures on see koer kurjem. Aga võibolla ka mitte, sest ta sõi neid. Läksin keldrisse. Ema tuli ütlema, et kääre ei tohi lahti jätta, et väike laps ennast nendega ei vigastaks. See tundus loogiline, aga nooremate vendade kasvatamise ajast ma sellist nõuet ei mäletanud. Kelder oli kellegi kurk. Sinna tuli ka üks mees, kes ütles, et kurku ei tohi välja vajutada, sest see oleks väga halb. Mõtlesin, et see jutt on kummaline, sest ma oma jalgadega vajutamegi kurgu peale. Aga võibolla ta tahtis öelda hoopis seda, et see vetelpäästekoer võib vahel inimest päästes hammastega valest kohast kinni võtta, nii et inimene saab hoopis surma. Koera nimi oli Pagas. Mõtlesin, et saan selle nime järgi aru, et koer on mehel paadiga merel käies kaasas.

Teises unenäos kõndisin läbi kaubamaja ees oleva bussipeatuse, kus ma mõtlesin, et edaspidi ostan ma ainult selliseid raamatuid, mida Kultuurkapital toetanud ei ole, sest see asutus on mind ära tüüdanud. Kultuurkapitali toetusel ilmuvad raamatud on igavad ja üksluised. Eriti ei salli ma Eesti naisluuletajaid. Seejärel olin ma koolis ja teadsin, et bussipeatus oli unenägu. Aga mulle hakkas unenäos tulnud mõte meeldima. Mõtlesin saata poeesia listi üleskutse, et listi liikmed ostaksid ainult neid luulekogusid, mille väljaandmist Kultuurkapital toetanud ei ole. Arvasin, et enamus listi liikmeid sealt toetust ei saa. Võisin tuua näiteks, et ostsin kahe aasta eest EP luulekogu, kuhu ei ole märgitud, et see oleks toetust saanud. Kas mõni kultuurkapitalist üldse teab, et selline raamat olemas on? Jõudsin riidehoidu. Meie klassi riidehoiuruumis oli ainult kaks joppi, minu oma nende hulgas ei olnud. Mulle näidati siiski, et minu jopp on kõrvalruumis olemas. Ruumid olid ühe võrra edasi nihkunud ja välisuks oli ära kadunud. Läksin riidehoiust välja esimese korruse suunas. Seejärel oli juba järgmine kord. Istusin riidehoiu koridori tagumises otsas ja mul ei olnud jälle joppi. Minu ees panid klassiõed joppe selga. Ütlesin, et kes läheb koju jopiga, kes ilma jopita. Jane vastas, et teinekord läheks ma siis varem magama. Vaidlesin vastu, et selles ei ole asi, sest kooli tulles oli mul jopp seljas.

Esmaspäev, november 27, 2006

Ratsanikud

Üle mäe ratsutavad hobused. Ratsanikud annavad aina piitsa. Kõik kukuvad kuristikku. "Tere tulemast põrgusse!" ütleb neile kurat tervituseks. Üks ratsanik annab kuradile ka piitsa. Kurat ütleb talle: "Ära näe vaeva, mulle meeldivadki põrgupiinad." Kurat teeb põrgukatlale tule alla, keedab selles hobused ära, kutsub oma pojad hobuseliha sööma ja pakub seda ka ratsanikele. Ratsanikel on kahju, et nad taevasse ei pääsenud, sest seal oleks nende hobustele hoopis tiivad kasvanud.

Ahvid

Nägin unes, et mängisime konstruktorite ja teiste mänguasjadega. Vastaseks oli Ariel. Lõin teda nina pihta, mille järel ta tegi oma nina E-tähe kujuliseks. Artur ütles: "Väga oskuslikult mängib, pole midagi öelda." Ma ei saanud aru, kas ta ütleb seda minu või Arieli kohta. Ariel murdis väikseid mänguloomi. Hakkasin kõiki mänguasju karpidesse pakkima, et neid rohkem kahjustada ei saaks.

Sain Oudekkilt kirja, mis oli vormistatud sama moodi nagu Helina kirjad. Selle põhjal järeldasin, et Helina on Oudekki varjunimi. Ma ei hakanud kirja esialgu lugema, vaid vastasin ainult, millal ma pikemalt vastan. Kui see aeg kätte jõudis, ei leidnud ma saadud kirja enam üles. Nüüd sain kirja Helinalt. Et mõlemad kirjad tulid Otepäält, siis järeldasin nüüd, et Oudekki nime all kirjutas ka Helina, et vaadata, kuidas ma Oudekkilt kirja saamisele reageerin.

Lugesin "Ajaloolisest Ajakirjast" artiklit ahvidest. Ühe ahviliigi juhtahv ei jaksanud puu otsa ronida. Ma ei teadnud, kas talle alluvad ahvid oleksid jaksanud või olid veel nõrgemad. Kui juhtahvil nahk higiseks sai, tegi ta akna lahti ja suri saadud külmetusse. Koos temaga suri akna avamise tagajärjel veel kaks ahvi. Inimesed ei hakanud neid päästma, sest nende eesmärk oli ahve uurida. Akna avamiseks oli ahv öelnud, et ta tahab akent avada. Õigemini vajutas ta inimeste valmistatud vastavat arvutiklahvi, mille tähenduse ta oli selgeks õppinud. Osadel ahvidel lõigati laiad silmalaud kitsaks nagu inimestel. Keegi ütles, et ahvid ei taha oma silmalaugusid alla suruda. Selgitasin, et neid tuleb hoopis lõigata. Ahvide kohta ei kasutatud artiklis sõna "ahv", vaid "mees". Tegin artikli põhjal märkmeid. Kui õppejõud Hiiemaa nägi, et olen kirjutanud välja viite raamatule "Ahvide eetika", arvas ta, et see peab olema eksitus. Mina nii ei arvanud. Küsisin talt, millest see artikkel räägib. Ta ei teadnud. Ütlesin, et tema isegi ei tea, aga mina vähemalt tean. Hakkasin märkmete õigsuse tõestamiseks otsima vastavat kohta ajakirjast endast. Otsimine võttis palju aega. Lõpuks märkasin, et olen kirjutanud välja ka õige leheküljenumbri. Aga ma ei saanud aru, kas see on 152 või 172. Leheküljelt 152 ma viidet ei leidnud. Leheküljel 172 ma seda esialgu ka ei näinud. Pidin sealt kõik joonealused viited läbi lugema.

Nägin und. Lamasin voodis külili ja tegin jalgadega kõndimisliigutusi. Päris kindel ma ei olnud, et ma ei ole ärkvel. Vahepeal proovisin ka voodist püsti tõusta. Kuigi vajusin pikali tagasi, mõtlesin, et nii võib minust saada uneskõndija.

Pühapäev, november 26, 2006

Juss ja aur

Elektripliidil keev vesi aurab. Juss arvab, et aur on vaim. Ta tahab vaimu käest elusalt pääseda. Algul proovib ta köögist põgeneda, aga avastab, et on kööki luku taha pandud. Siis otsustab ta ohverdada. Ta viskab vette kartuleid. Elekter läheb millalgi ära, auramine lõppeb ja Juss avastab, et vaim ei ole kartuleid ära söönud. Nii sööb ta neid ise. Ta saab teada, et keedetud kartuleid on parem süia kui seni söödud tooreid.

Unenägusid pikemalt

Nägin unes, et olin saatnud poeesia listi kirja. Eriti seal enam ei kirjutatud, aga järgmine kiri tuli Berk Vaherilt. Ta alustas kirja lausega, et paranoiale peab ükskord lõpp tulema. Ta nimetas saksakeelsete tegusõnadega kahte asja, millest ta ei taha, et neid talle tehtaks. Need sõnad tähendasid minu arvates mõnitamist ja nöökimist. Edasi kirjutas ta, et Iraak saab endale vahendid vastulöögi andmiseks. Kirja viimases lauses küsis autor, mida ta peab tegema. Mõtlesin, et kui ma üldse sellele küsimusele vastan, siis seda, et teha ei ole midagi. Kuigi Iraagis ei olnudki võimul ohtlik valitsus, vaid Ameerika käsilased. Aga Iraagi mässulised võisid siiski omandada vahendid tuumapommi valmistamiseks. Siis oleksid nad saanud hävitada mõne Ameerika suurema linna. Rahvast oleks selle peale rahustatud, et see oli ainult üks linn ja teistele linnadele ohtu ei ole. Aga kuna kirja pealkirjaks oli pandud "Paranoia", siis pidi see olema ülekantud tähenduses. Saksakeelseid sõnu kasutas autor selleks, et ma kirjast aru ei saaks. Aga ma sain need sõnaraamatust järgi vaadata. Sellesse listi kirjutati meelega kahemõttelisi kirju, et mind segadusse ajada. Aga viimasele kirjale võisin küll vastata, et selle tagamõtte ma näen selgelt läbi - autor tahtis, et ma arvaks, et Iraagi all mõtleb ta mind. Vahendid vastulöögiks pidid tähendama seda, et ta kardab, et hoolimata sellest, et Kultuurkapital mulle raha ei anna, saan ma kolmanda raamatu väljaandmiseks raha kokku. Lõpuküsimus pidi tähendama seda, et B. Vaher tahab raamatu ilmumise vastu midagi ette võtta. Võisin vastata, et Kultuurkapitali vastuseisu tõttu ei jää ükski raamat ilmumata. Pealegi olin ma selle raamatu elektrooniliselt juba avaldanud. Seda oli loetud rohkem kordi kui oli minu paberraamatute tiraaž. Kuigi tegelikult ma ei teadnud, mitu korda on paberraamatuid poes lehitsetud. Läksin üritusele, kus B. Vaher jagas oma kirja ka väljatrükitud kujul. See oli Isamaa ja Res Publica Liidu valimisreklaam. B. Vaher ütles kommentaariks, et ärgu arvatagu, et tema selle reklaami autor on. Küsisin, kes siis. Ta loetles autoreid, kelle hulka kuulusid Kafka ja Protsess. Reklaamis oli kirjutatud, et Res Publica on partei, mis oli varem parempoolne ja liigub paremale tagasi. Mõtlesin, et sellest järeldavad valijad, et Res Publica on parempoolne ainult valimiste ajal. Kuigi mina uskusin, et ta tahab siiralt selleks jäädagi. Tegu oli kirjandusõhtuga. Enamuse ürituse ajast rääkis B. Vaher, nagu oli kirjandusõhtute puhul tavaline. Tavaliselt ma neil ei käinud.

Teises unenäos oli meie auto muutunud kasutamiskõlbmatuks ja oli ostetud uus. Räägiti, et uuele autole ei õnnestunud saada kindlustust ja kindlustamine läks maksma 55 000 krooni. See oli suur summa, umbes sama suur nagu auto hind. Kui järjest selliseid kulutusi teha, pidi raha varsti otsa saama. Siis oleks tahetud hakata kasutama minu raha. Tõnu hakkas uue autoga sõitma. See mürises tema käes tavalisest autost palju valjemini. Mina ja Toomas kõndisime talle ümber maja nurga järgi. Toomas ütles mulle, et ma ei lätsutaks nii kõvasti. Panin nüüd tähele, et liigutan suus keelt ja see tekitab kuuldavat heli. Mõtlesin, et parem on kõndida üksi kui kellegagi koos.

Meenutasin varasemat unenägu. Mulle meenus, et Berk Vaher ütles reklaami jagades oma nime kolm korda. Üritusel oli üks mees oma pojaga. Poeg oli Rauna poja näoga, järelikult võisid nad olla sugulased. Aga see ei olnud vist unenäos, vaid ärkvel olles. Panin seina ette riide, et üks väiksem laps oma pead seina vastu lõhki ei lööks. Tulemus oli see, et ta märkas just, et nüüd on pehme pead vastu seina taguda ja hakkaski seda tegema. Kokkuvõttes võis ta ennast siiski vigastada. Toa teises seinas asus Eesti Moskva saatkonna hoone. Selle vastu tulid Moskva 1. Gümnaasiumi õpilased meelt avaldama, sest hoone oli võetud saatkonnale andmiseks ära nende kooli käest. Mõtlesin, et võibolla anti see EKP hoone vene koolile sihilikult. Siis sain aru, et see ei ole olnud EKP hoone, sest see ei asu Tallinnas, vaid Moskvas. Võibolla anti saatkonnale sihilikult koolimaja, et rahvast Eesti peale vihale ajada. Aga iga teine asutus oleks ka vihane olnud, kui talt oleks hoone ära võetud. Vaatasin enda koostatud mänguajalehte. Olin sinna vildikatega näopilte joonistanud. Kaks pilti olid omavahel väga sarnased, aga pidid kujutama erinevaid isikuid. Ühel pildil ulatas üks vene tüdruk enne hukkamist kellelegi aitähhi asemel sigareti. See pilt oli Hennu joonistatud. Isa ja ema rääkisid, et suitsu andmine näitab selle andja populaarsusetaotlust ja et Henn ongi populaarne. Henn oli ise ka suitsetanud, aga kui pilt oleks olnud minu joonistatud, siis oleks see olnud vastupidise tähendusega. Seisime keset linna. Taevast langes paar raketti, mis tegid tabatud hooned maatasa. Linnud laulsid. Mulle meenusid laulusõnad: "Ti-ti-riti ti-ti-riti ti-ti-tii, see linnukene laulis nii." Mõtlesin, et see ilus laul kirjeldab olukorda, kus talu juures laulab ainult üks lind. Olime ühes koridoris. Avasin sahtleid, et unenägu huvitavamaks teha, aga ei leidnud neist eriti midagi. Lõpuks leidsin siiski ühe huvitava ja segase vabavärsilise luuletuse. Selle lugemise järel ärkasin justkui teises kohas, aga teadsin, et unenägu jätkub. Ruumis oli kaks rida voodeid. Mõtlesin, et mängult on see selline kool, kus õpetatakse luuletuste kirjutamist. Loetud luuletusest olin õppinud juba seda, et pean kirjutama vabavärsilise luuletuse. Teises reas enda voodi vastas nägin lamamas ühte naisluuletajat. Läksin tema juurde, aga kui ma kohale jõudsin, hakkas kõik hajuma.

Laupäev, november 25, 2006

Ungari revolutsioon

Jõudsin lugemisjärjega "Horisondi" lisa juurde. Seal arutatakse, kas Ungari revolutsioon oleks võinud võita. Selle peale küsiksin, kas see ei ole siis veel võitnud? Võttis aega, aga riigikord on muutunud. Mis sellest, et rahulolematust on praegugi.

Bridž

Nägin unes, et mõtlesin hakata mängima bridži, nii et ühe kuni kahe osalise kaardid on näha ja ülejäänutelt tõmmata huupi. Seda võis mängida kas üksi või kahekesi.

Reede, november 24, 2006

Ilmjärve intervjuu

Lugesin "Horisondist" intervjuud Ilmjärvega. Esialgu tundus jutt mõistlik, kuid asi läks kahtlasemaks siis, kui ta hakkas kaitsma oma uurimistulemusi väitega, et suured võltsingud allikates ei ole võimalikud. Seda kohta uuesti üle lugedes sain tema põhjendustest paremini aru kui esimesel korral, aga kahtlused jäid. Minu meelest ajaloos ei saa asju täie kindlusega öelda, nii et väljendid nagu "täiesti absurdne" ei ole põhjendatud. Võimalik, et allikad kõnelevad tõtt, kuid on ka võimalik, et nad valetavad. Kui ma hakkaksin siin blogis avaldama ainult võltsinguid, siis peaks vähemalt tõestatud olema, et järjekindel ja täielik võltsimine on võimalik.

Ilmjärv tunneb kindlasti oma allikaid ise paremini, kuid ma arutleksin ka natuke. Nõukogude süsteem kasutas selliseid võtteid nagu massimõrvad ja piinamine, miks oleks siis pidanud moraalsed kõhklused võltsimise ees suuremad olema? Võltsimisest võis tagasi hoida see, kui asi ei oleks olnud otstarbekas. Kuid valetamist peavad paljud inimesed ka tänapäeval otstarbekaks. Selle abil võib säilitada töökoha, teenida raha ja saada valimistel hääli. Kui on lootust, et vale ei paljastata. Nõukogude ajal oli valetamiseks veel rohkem põhjust - selleks võidi anda riiklik käsk, ja tõe rääkimine võis tähendada elu kaotust. Ilmjärv põhjendab oma allikate usaldusväärsust sellega, et ta on kogunud informatsiooni kildhaaval erinevatest kohtadest. Kuid ka kogu Nõukogude ajalookirjanduse pealt võib koguda erinevatest kohtadest tohutu hulga viiteid marksismi-leninismi klassikutele. Osa ajaloolasi kindlasti ka uskus neid tsitaate, kuid ekslik oleks väita, et seda tegid kõik. Või võib koguda palju informatsiooni, mida on lastele räägitud jõuluvana kohta. Selle põhjal ei saa teha teaduslikke järeldusi jõuluvana enda, vaid ainult nende juttude kohta.

Vist sama minu ajalooõpetaja, kes nimetas ennast iseseisvuse tulles endiselt kommunistiks, rääkis loo, kuidas koostati viisastakuplaane. Ühes viisastakuplaanis oli kirjas, et tuleb ehitada vabrik. Sellega ei saadud hakkama, kuid Moskvasse kanti ette, et plaan on täidetud. Selle tulemusel kirjutati järgmisse viisastakuplaani juba, kui palju peab see vabrik toodangut andma. Seega kas võltsiti rängalt tootmisnäitajaid või on see lugu ise tahtlik või tahtmatu võltsing. Midagi on võltsitud. Kui välistada igasugune võimalus, et suuri võltsinguid tehtaks, võib see just motiveerida neid tegema, sest siis võib kindel olla, et kurjad plaanid lähevad täide. Natsipropagandas kehtis teatavasti niigi avalikult tunnistatud põhimõte, et suurt valet on kergem uskuda kui väikest.

Seltsid

Nägin unes, et tahtsin kellelegi helistada, et kuulda ühte uudist. Aga selle asemel, kellele olin kavatsenud helistada, helistasin esialgu hoopis Paidesse Siirile. Siiri ütles, et ta ei saanud öösel hästi magada. Vastasin, et teised ka ei saanud, see tuli tormist. Küsisin, kas ta uudiseid on kuulanud. Ta ütles, et ei ole. Selle peale lõpetasin kõne ära. Mõtlesin, et ma saaks ju uudist internetist ka vaadata. Aga mul ei tulnud meelde, mis uudist ma teada saada tahan. Mälu pingutades see siiski tuli meelde - uudis käis selle kohta, et keegi oli kogu orkaani aja õhupalliga lennus. Püüdsin veel meelde tuletada, miks mul seda uudist vaja läheb. Jõudsin järeldusele, et selleks, et hinnata omaenda vastupidavust.

Teises unenäos olime vendadega metsas asuvas majas. Vennad nägid aknast, et mets põleb. Mina seda ei näinud, aga uskusin, et nemad näevad õigemini. Hakkasime majast põgenema, et sõita kiiresti autoga metsast välja, et mitte tule kätte jääda. Väljas nägime aga, et see, mida vennad metsatulekahjuks olid pidanud, oli ainult sugulaste tehtud lõke maja kõrval. Läksime majja tagasi. Aknast avanes vaade jõele. Mööda jõge sõitis laev, mida juhtis üks meie sugulane. Laev sõitis sinka-vinka. Rääkisime, et tänapäeval on moes lohkvormid.

Algas klassikokkutulek. Tüdrukud tunnistasid üles, et klassikokutulek oli toimunud ka tänavu jaanuaris. Aga poistele polnud nad seda öelnud, põhjendusega, et osa poisse oli veel sõjaväes ja tüdrukud arvasid, et ainult osade poiste kutsumine oleks solvav neile, kes tulla ei saa. Kahtlustasin, et klassikokkutulekuid on toimunud iga aasta, ainult mind ei ole kutsutud.

Lugesin brošüüri, kus oli juttu autori Nõukogude-aegsest tegevusest. Viimasel leheküljel ütles ta, et tal õnnestus asutada kaks seltsi. Brošüür lõppes nende nimepidi nimetamisega. Üks kandis nime Eesti-Hiina Sügismunade Selts, teine oli sama tähtsusetu. Varasematel lehekülgedel ütles autor, et tema eesmärk oli, et asjad hakkaksid edenema, aga rahvuslus ei ärkaks. Rahvuslust pidas ta konfliktide tekitajaks. Mõtlesin, et sügismunad on vist sellised munad, mida Hiinas jõuludeni maa all hoitakse.

Neljapäev, november 23, 2006

Väärseisukohad "Keeles ja Kirjanduses"

Artiklis kannatuste estetiseerimisest osutati romaanikohale tuumapommidega miljonite inimeste tapmisest. Öeldi, et romaanis ei ole see üldse kole. Minul oli siiski seda kohta artiklist võigas lugeda. Ma olen kirjutanud ise väiksematest õnnetustest nii, et need ilusad tunduvad, aga artikli näitele see minu silmis ei laiene.

Teises artiklis oli öeldud, et vist ei meeldi ühelegi lapsele luuletused. Selle ma võin ka ümber lükata. Mulle lapsena küll meeldisid, nii nende lugemine kui ka kirjutamine. Ja minu arvates võivad ka lapsed kirjutada häid luuletusi, kuigi alati ei tule see välja, nagu ei tule ka alati vanemaks saades. Artikli autor arvas, et inimene saab valmis murdeeas. Enne ütleks ma, et olin valmis juba kolmeaastaselt. Murdeiga on haigus. Aga tegelikult võib inimene haigustest hoolimata igas vanuses osaliselt edasi areneda. Mulle ei meeldi artikli autori arvamus, et iga luuletus on midagi erootilist. See tundub sõna tähenduse liigse laiendamisena. Kui sõna "erootiline" on ebameeldiv kirjutada, aga luuletust meeldiv, siis tuleks selle luuletuse kohta kasutada mõnda muud sõna.

Väärtuslik mustand

Nägin unes, et üks sugulane oli koostanud meie sugupuu ja mina sama suguvõsa kohta teistsuguse sugupuu. Tegelikult oli asi ehk selles, et need algasid erinevalt kauguselt. Aga erinevus tundus erilisena.

Teises unenäos oli koolis esimese klassi koolimineku aktus. Esimene klass istus tagumistes ridades ja minu klass keskmistes. Liis istus päris saali ees ja plaksutas seal, kui esimese klassi õpilasi ühekaupa saali ette kutsuti. Ühe saali ette mineva poisi kohta ütles Andres: "See on kõige toredam poiss." - "Mispärast?" küsisin mina. "Tal on inglise lokid," ütles Andres. Inglise lokiks nimetati kummagi kõrva juures olevat pikemat juuksesalku. Heitsin kõhuli. Vanaema ütles selja tagant, et sellises asendis ei tohi olla. Selle peale läksin üldse enne aktuse lõppu ära. Pargis kohtusin Lauri K-ga, kes oli samuti aktuselt ära tulnud. Rääkisin talle, et Andres hindab inimesi lokkide põhjal, aga need võivad juba aastapärast maha lõigatud olla. Minu arvates tuli inimesi hinnata selle järgi, mida nad räägivad.

Hiljem olin koolimaja ees. Räägiti erinevatest koolil olnud nimedest. Ütlesin, et nimi muudeti ära Pille ajal. Kristjan K. ütles mulle: "Kuused hakkavad ka kahiavanguid mängima." - "Mis see minusse puutub?" küsisin. Tegelikult tundus, et Kristjan vihjab mingile minu unenäole. Mind tiriti ühe inimgrupi juurde. Seal registreeriti, millist avangut keegi võistlustel mängima hakkab. Minul ei olnud põhjust registreeruda, sest ma ei olnud Tartu võistkonna liige. Aga märkasin, et võistkonnas on mängija, kelle reiting on minu omast umbes 600 punkti madalam. Ütlesin, et temast olen ma küll tugevam. Oletasin, et ta pääses võistkonda sünniaasta põhjal. Aga see minu oletus lükati ümber. Hoopis inimesed olid pidanud ise oma nime kirja panema, kui nad tahtsid võistkonnas olla. Nüüd ma ei saanud seda enam teha, sest võistkonna liikmete arv oli täis. Enne ma ei pannud nime kirja sellepärast, et ei teadnud, kas minust tugevamatest mängijatest tuleb puudus.

Kõige ilusam tänane unenägu puudutas seda, et leidsin oma magistritöö mustandi. See oli paks pakk pabereid kaante vahel. Osa pabereid olid väga õhukesed ja kõigil oli hakanud kiri loetamatuks muutuma. Ma ei teadnud tagantjärgi, kui loetav see varem oli olnud, kuid siis ma polnud mingit probleemi märganud. Osa lehti olid trükitud värvilistele kopeerpaberitele. Mustandi vahel oli ka hulk muid pabereid, mis olid töö kirjutamisel abiks olnud. Ma olin vahepeal nüüd juba kaitstud töö mustandit juhendajale lugeda andnud, kuid ei mäletanud, kas koos nende muude paberitega. Hakkasin vaatama mustandi vahel olevaid pabereid. Neid tuli sealt vahelt välja järjest rohkem ja need olid väga ilusad ja põnevad. Seal oli pabereid kõigist minu eluperioodidest. Nende hulgas oli vanu koolivihikuid või -päevikuid. Nende vahel omakorda oli pakk pisikesi veel puhtaid valgeid pabereid, mida oleks saanud alles kasutama hakata. Kunagi olime mina ja Kati S. selliseid märkmepabereid saanud. Katil neid arvatavasti alles ei olnud, aga mina erinesin teistest inimestest selle poolest, et hoidsin kõik asjad alles. Mulle meenus, et olin kellegagi ajaloo listis oma magistritöö teemal vaielnud. Olin tegelikult ajanud jama, aga minuga väga ei vaieldud, sest arvati, et mina olen selles küsimuses autoriteetsem. Minu töö oli nii mahukas ja keeruline, et ma ei suutnud seda täielikult omandada. Kui käisin vahepeal teises toas, siis ma oma mustandit tagasi tulles enam ei leidnud. Tundus, et ema ja isa on selle sisse pakkinud, sest me hakkasime ära kolima. Aga tahtsin selle sissepakituses oma silmaga veenduda, et seda ära ei visataks.

Kolmapäev, november 22, 2006

Kolm luuletust

ÕHTUNE LUULETUS

Mu mõistuse viinud on tuledesära,
mõtted peast on kadunud ära.
Kui väljas on pime ja säravad tuled,
siis tänaval maskita kõndida juled.

ÖINE LUULETUS

Teises toas on kurjad hääled,
mina kuulan muusikat.
Magama ei lähe keegi,
kuigi aeg on hiline.

Ma ei tea, mis räägitakse,
muusika on ilusam.
Kuulan vaikselt omaette,
nii et nad ei kuule mind.

SUVINE LUULETUS

Paljad tüübid tänavatel
tugevasti häirivad.
Aina ootan seda päeva,
millal küüditataks nad.

Viidagu nad Aafrikasse -
seal võib käia paljana.
Siis mu paksud suveriided
siin ei tundu naljana.

Maja metsas

Nägin unes, et meile oli pandud senisest erinev internetiühendus. Ühendus töötas sel ajal, kui põles küünal. Sai ka püsivalt internetti lülituda, kuid selle eest tuli palju maksta. Ühele Tooma klassivennale hakkas meeldima tvistmuusika. See tähendas, et põõsastes süttis tuli. Aga kaua see ei põlenud, sest selle stiili aeg oli läbi. Üks naine rääkis, et nüüd võib rahus metsal põlema minna lasta, küll see varsti ära kustub. Metsas oli maja ja selle kõrval põles lõke. Maja oli Tõnu oma. Tõnule pidid varsti tulema kutsutud külalised, kelle auks ta tahtis lõkke hiiglaslikuks teha. Hoiatasin teda selle eest, aga ta ei võtnud mind kuulda. Toomas ajas tule suuremale alale. Ütlesin talle, et kui ta tahab kõike ära põletada, siis kandku see lõkkesse, mitte ärgu ajagu tuld igale poole.

Mängisin maleturniiride sarja. Mul läks suhteliselt hästi, kuid eelviimasel turniiril jäin viimaste hulka. Selle tulemusel jäin vabaks just viimasel ja otsustaval turniiril ja rohkem punkte üldarvestusse ei saanud. Vaatasin viimase turniiri ajal pealt, kuidas Heigo musta lipu ja vankriga valge vangerdatud kuningale h-liinilt matti pani. Eelviimane turniir läks mul vist sellepärast halvasti, et see oli eelmise turniiri suhtes vaid nädalase vahega ja ma olin nähtavasti veel väsinud, kuigi varem oleksin arvanud, et väsimus nii kaua ei kesta. Kui viimasel turniiril oleksid kõik viigi teinud, oleksid kõik saanud minuga võrreldes pool punkti juurde.

Norra kohta kirjutati, et see sõlmis koos teiste Põhjamaade ja Jaapaniga lepingu, mis oli halb leping, sest Norras olid sel ajal võimul natsid. Sellele kirjutisele vaieldi vastu, et Norra riik ei põhinegi sellel lepingul, vaid Kalmari unioonil. Ja Jaapani riik põhineb ka hoopis ühel teisel lepingul Põhjamaadega. Klaus otsis välja, et tegelikult see sõjajärgne kritiseeritud leping ei sündinudki Norra natside ainuvõimu ajal. Natsid olid küll valitsuses kõige suuremalt esindatud partei, kuid nad olid mitme teise parteiga koalitsioonis ja natse oli valitsuses alla poole ministritest. Helistasime selle kohta ka inimesele, kes oli samaaegselt Tõnu ja Kivisildnik. Tema oli Norras elanud. Ma ei tahtnud lauseid kuuldavalt lõpetada. Vastuseid ma ei kuulnud, sest neid kuulas Klaus. Nägime televiisorist, kuidas laiadel Aasia aladel käis sõda. Toimusid plahvatused, milles inimesed rängalt kannatada said. Üks poiss viskas seal taldriku maha. Algul ei saanud ma aru, miks ta seda ilusti maha ei pannud, kuid siis taipasin, et ta otsib pommi. Mõtlesin, et peaksin ise ka pomme otsima hakkama. Teeksin seda vasaku käega, sest parema allesjäämine on mulle tähtsam. Olime Tõnu metsas asuva maja juures. Tõnu ütles, et ma siiski ei saa peauksest siseneda, sest sealt jõuab ruumi, mille ta on ehitanud kohaliku kooli jaoks. Vastasin, et ma olen varem ka tundi seganud. "Palun vabandust, et ma tundi segan," ütles Tõnu selle peale. Nüüd kus ma Tõnu-Kivisildnikut oma silmaga nägin, olin küll nõus temaga kuuldavalt rääkima. Ta seletas, et see riikidevaheline leping sõlmiti siiski veel ajal, kus natsid olid Norras ainuvõimul. Ta oli Klausi jutu peale artiklit Klausist hoolsamalt vaadanud. Küsisin, kas see hilisem koalitsioonivalitsus tegutses siis natsipartei lagunemise ajal. Ta vastas jah. Natsipartei liikmed olid hakanud asutama uusi parteisid, kuni natsiparteid enam ei olnudki alles.

Teisipäev, november 21, 2006

Lugesin ka esmaspäeval

Mul on uued "Horisont", "Eesti Loodus" ning "Keel ja Kirjandus" lugemata, kuid "Loomingut" lugesin. Kui eelmisest numbrist lugesin ainult arvustusi, siis eile ei olnud tuju just arvustustega tutvuda. Kõigepealt vaatasin läbi kõik luuletused. Kui luule võiks olla asjade meeldejätmise vahend, siis neist ei jäänud mulle ühe lugemisega suurt midagi meelde. Väljaarvatud see, et oli ilus lugeda. Siis lugesin samast numbrist ka ühe proosaloo läbi. See oli tunduvalt inetum, aga jäi hästi meelde. Hiljem lugesin internetist võõraid unenägusid. Ühte hakkasin lugema teist korda. Esimesest korrast olid meeles ainult ebatsensuursused, aga nüüd tuli välja, et unenäo alguses oli ka ilusamaid asju. Lehtedest lugesin eile kõige põhjalikumalt "Tartu Postimeest". Kui Tartu piiskopkond oli kunagi omaette riik, siis võib ka seda lehte pidada üleriigiliseks leheks.

Valimisloosung

Nägin unes, et Eesti peaministrid olid malenupud seisus, kus vastaseks oli Venemaa. Venemaa hakkas Eestit ähvardama. Kõigepealt aktiviseerus üks Eesti peaminister, seejärel ka Savisaar. Savisaar keeras teistpidi, et keskjoonel olevasse Eesti kaitsevöösse rohkem nuppe mahuks. Üksteise järel aktiviseeriti kõik Eesti keskjoonel olevad nupud, nii et nad jäid korraga aktiivseks. Eestis lähenesid Riigikogu valimised. Mart Laar kuulutas välja Isamaliidu põhiloosungi nendel valimistel - Eesti peab muutuma jälle selliseks, nagu ta oli aastal 1940. See tähendas, et igasugused kommunismi ilmingud pidid kaduma. See oleks olnud Keskerakonna lõpp. Vanamehed kommenteerisid seda, et Eesti ajal saavutati kommunismi lõpp kommunistide mahalaskmisega 1. detsembri mässu järel. Enne mässu oli Riigikogus kümme protsenti kommuniste, kuid mässule järgnenud valimistel ei saanud neid sinna enam ühtegi. Vaatasin aknast välja. Väljas mängisid poolpaljad vene tüdrukud jalgpalli. Varsti nad märkasid mind ja hakkasid minu juurde tulema. Kõige ees tuli üks väike poiss. Ta hakkas meie aknal ronima ja putukana lendama. Ütlesin talle, et niimoodi ta kukub surnuks. Ta vastas, et ei kuku. Nõustusin, et ei kuku jah, sest tal on tugevad tiivad. Tüdrukud andsid mulle oma suust kommi ja nätsu. Ma ei tahtnud nende suus olnud asju. Andsin nätsu väiksele poisile edasi. Seejärel lamas akna all veel ainult üks suurem poiss. Ta rääkis, et talle ei taheta arstiabi anda, nagu oleks tal skisofreenia. Vaidlesin vastu, et skisofreenia korral antakse ka arstiabi. See oli üks minu vendadest. Küsisin talt, mis temaga juhtus. Ta vastas, et tal on igahommikused tervisehäired, mis avalduvad iga kord erinevalt. Sel korral oli ta pikali kukkunud. Küsisin Toomalt, kas ta kutsus juba haige juurde ema. Toomas ei olnud kutsunud. Kutsusin ise. Ema tuli aknale ja hakkas nutma.

Järgmises unenäos mäletasin esimese unenäo Laari valimisloosungit. See oli välja kuulutatud viimasel aprillil, päev enne minu sünnipäeva. Rääkisin T. Tulvistele, et mul on kahju, et Laar seda kõnet esimesel mail ei pidanud. Ennustasin, et nüüd ütleb Savisaar, et Laari valitsusajal langes Eesti arengutase niigi kümne aasta võrra ja nüüd tahab Laar Eestit veel mitukümmend aastat tagasi viia. Ütlesin veelkord, et mul on kahju, et Laar seda kõnet 1. mail ei pidanud. Siis tuli mul meelde öelda, et seda ma juba ütlesin. Mõtlesin, et Laar ei pea vist oluliseks, et aastal 1940 ei olnud Eesti ka Euroopa Liidus. Kuid ma olin varem kirjutanud ka, et Isamaliidul oleks loogiline Eesti Euroopa Liitu viia, et pärast oleks hea väljaastumisest rääkida.

Kolmandas unenäos ehitasime Tallinna raekoda ja sellele sauna. Ehitus sai parajasti valmis. Läksime juba sauna. Olime ehitanud puuhalgudest, nii et ühed halud olid seinteks, teised ahjuks, kolmandad ahju sees kütteks. Mõtlesin, et praegu on veel olemas ehitise kokkuvarisemisoht, aga kui see natuke seisaks, vajuksid halud tihedamalt kokku ja oht kaoks. Kui olime ära pesnud, heitsime samasse ruumi magama. Teised tahtsid järgmisel päeval jälle sauna teha, aga minu arvates ei olnud kaks päeva järjest mõtet. Tallinn oli saksa linn. Kuigi raekoja ja sauna olime ehitanud meie, tuli üks sakslane meile rääkima, et linnarahvas pole rahul, et raekoja saunas käisid eestlased.

Esmaspäev, november 20, 2006

Oli pühapäev

Pühapäeval lugesin kõigepealt blogisid. Seejärel läksin raamatukokku, kus lugesin välismaist ajakirja. Seejärel tulin koju, kus lugesin kuut pooleli olevat raamatut, igaühte kaks lehekülge. Mul tegelikult on rohkem raamatuid pooleli, kõigil järjehoidjad vahel. Vahepeal lugesin jälle võrgust - välismaa ajalehti. Sel ajal tundsin kurnatust, kuid järgmiseks eetikeelsete raamatute juurde tagasi pöördudes see kadus. Ehk aitasid ka liikumisharjutused, mida ma mingitel kellaaegadel tegin. Kuna kuue raamatu korraga lugemine oli tundunud liiga närviline, siis lugesin nüüd kahe lehekülje kaupa vaheldumisi ainult kahte. Üks oli välismaise kõrgseltskonna ajalugu, teine romaan eesti talurahva elust. Ma arvan, et kontrast tegi mõlema lugemise huvitavamaks. Vahepeal läksin jälle arvuti taha ja lugesin ka Eesti kaugemate maakondade ajalehti. Mulle meeldib lugeda rohkem ajalehe "Koit" juhtkirju kui "Postimehe" omi. Kuigi "Postimehe" omi loen ma palju sagedamini. Ehk aitab kaasa kujundus, kuid "Postimees" kirjutab ka pealiskaudsusi või ärritavat. Viimase ärritava asjana tuleb meelde juhtkiri Euroliidu teenuste vabast liikumisest. Eriti lause, kus öeldi, et vastuseis sellele võib olla põhjustatud hirmudest. Kas parem oleks kui see oleks põhjustatud rõõmudest? Kas hirm ei või olla põhjendatud? Enne eilset magamaminekut jõudsin veel tegeleda kolme mõtlemismänguga. Ja kõige lõpuks lugesin selliseid pabereid, kuhu on kirjutatud pastakaga.

Vaimukamber

Nägin unes, et öeldi, et fauna tuleb alles hoida, et seda uurida. Hakkasin uurimiseks millegi küljest ussikesi lahti kraapima, aga öeldi, et see ei kõlba. Oli selline ruum, kus mõnda aega oldi ja siis püüti võidu välja saada. Viimaseks jääja pidi järgmist korda ootama. Varem oli selles ruumis olnud korraga rohkem inimesi, kuid nüüd korraga ainult üks. Arvasin, et nii hakkab see välja surema. Kuid siis tulid sellesse vaimukambrisse kolm vaimset isikut korraga. Meenutasin, et film läheb vist hiljem edasi nii, et nad otsustavad sinna jääda ka järgmiseks perioodiks. Vaimsed isikud vaatasid ruumis ringi, kuid ei näinud kuskil oma sõpra, kes pidi olema jäänud ruumi eelmisest perioodist. Lõpuks nad nägid, et see on tillukeseks muutunud ja vaatab nurgas tillukest televiisorit. Üks vaimne isik vaatas teda pikksilmaga. Siis tegi see vaimne isik kogemata pikksilmaga hoogsa liigutuse, nii et see läks vastu seina. Ta kartis juba, et on oma tillukese sõbra lömastanud, kuid see jäi siiski terveks, sest pikksilm läks temast mööda. Koristaja oli munad ära visanud. M. Urm pahandas temaga selle eest. Urm ütles, et kui nii vana inimloode hävitada, on see mõrv, ja sama kehtib sisuliselt ka linnumunade kohta. Pidime hakkama mune sööma. Oli teada, et üks munadest on mädamuna, aga ei teadnud milline. Lõime mädamuna pooleks. Ruum täitus haisuga ja mul läks süda pahaks. Öeldi, et siin me harjume ruttu haisuga. Aga enne pidi hais kogu ruumi enda alla võtma. Me pidime selle sees olema veel terve aasta. Näidati, et püksisäär on veel pruuni väljaheitega koos. Ma harjusin juba haisuga ära, aga siis läks mul süda uuesti pahaks. Ärkasin üles ja ärkamise järel mul süda paha ei olnud.

Olime võistluste ajaks majutatud psühhiaatriahaiglasse. Oli hommik. Olin juba üles tõusnud, aga äratust ei olnud veel antud, nii et paljud magasid. Kõndisin mööda koridori ja vaatasin läbipaistvate klaasuste kaudu palatitesse, kus patsiendid magasid. Igas palatis oli üks inimene. Mõned magasid imelikus asendis. Üks haige kujutles, et ta on kass, seetõttu magas ta padja peale roninuna kassi moodi küürus asendis. Ühes palatis nägi poissi, kes oli haiglas olnud ka siis, kui ma ise ravil olin. Läksin teiste ülestõusnute juurde ja rääkisin sellest poisist. Mulle vastati, et ühte vanaks jäänud tuntud ujujat oli siin ka näha. Lisati, et siin on alati universaalseid kujusid olnud. Sven läks mööda ja lõi mind. Hakkasin teda taga ajama. Sain ta kätte vannitoas. Võtsin talt küünekäärid ära ja hakkasin nendega enda sõrmeküüsi lõikama. Sven uuris minu taskunuga, mille küljes olid samuti küünekäärid. Ta küsis, kuidas nendega peab lõigata saama. Ütlesin, et nendega saab küll lõigata, kui seda aeglaselt teha.

Jõudsin kesklinna bussijaama, kus mind pidi ootama auto, mis mind kooli viiks. Algul ma autot ei näinud, siis nägin, aga see oli juba täis. Ütlesin autosolijatele, et nad ära sõidaks, sest täis auto peale ei saanud ma istuda. Mulle lubati telefoniga takso tellida. Sellega ei olnud ma nõus, sest ei tahtnud takso eest maksta. Sõitsin kooli bussiga. Tund toimus lageda taeva all. Istusin pingiotsale. Üks õpetaja seisis ja pidas loengut, teine istus minu kõrvale ja jälgis tundi. Tegin lahti kaustiku. Nüüd nägi istuv õpetaja, et ma olen sinna kirjutanud ainult mõned read ja teise eriala kohta. Hakkasin kirjutama täistrükitud paberile. Nii oli mul võimalus pärast lugeda kahte teksti korraga. Istuval õpetajal kukkus midagi maha. Ta sirutas käe välja, aga ei ulatunud seda üles võtma. Pidin teda aitama. See õpetaja toetus minu vastu ja oli pidžaama väel.

Pühapäev, november 19, 2006

Röövlite liigid

Teeline - maanteröövel,
mereline - mereröövel,
metsaline - metsavaras.

Kolm unenägu

Vaatasin aknast jõge. Jõgi ja kallas väga hästi ei eristunud, aga olid siiski eristatavad. Klaus oli jõe kohal õhus. Vajutasin arvuti klahve. Need vajutused liigutasid Klausi ja panid ta pöörlema. Ma ei teadnud, milline vajutus mida teeb. Klaus tuli koju ja ütles, et ma enam ei vajutaks. Seejärel lendas ta jälle üle jõe. Tahtsin minna isa tuppa, aga ema ütles, et hoopis tema läheb sinna tuppa magama. Mina ütlesin, et nii ei saa, et ta kord magab minu toas, kord isa toas. Ema ütles, et isa on talle ka öelnud, et ta magaks rohkemates erinevates ruumides. Klaus oli jätnud isa toas raadiost muusika mängima ja suures toas arvutist. Ta oli lahkudes öelnud, et me kuulaks muusikat tema asemel. Ta vist tahtis, et see talle pärast ümber jutustataks. Kui panin raadio kinni, ütles Klaus raadios intervjueerijale, et paistab, et kodus pandi poole tunni eest raadio kinni.

Istusin koridoris hoones, mis meenutas kõige rohkem füüsikahoonet, aga sellele ma ei mõelnud. Istusin ühe keskealise abielupaari vahel. Lugesime sõnaraamatuid. Mees ütles, et ta pole naise tõlgendusega nõus. Seda öeldes kasutas ta sõna "sina" väikse algustähega. Minul oli kombeks kirjutada osadele inimestele suure algustähega. Kui nad olid läinud, tuli vanaema, kes ütles, et vanaisa hakkab varsti saalis kõnet pidama. See üritus pidi kestma tund aega, millele pidi järgnema tunniajaline esimeste klasside aktus. Mõtlesin algul oodata ainult aktust, kuid siis läksin siiski ka varasemale üritusele. Saal oli tegelikult nagu füüsikahoone suur auditoorium. Istusin viimasesse ritta. Minu klass istus põhiliselt teises reas. Mõnel tüdrukul oli veel algkooliaegne nägu peas, teised olid muutunud. Minu kõrval istus Erik. Ta tulistas ühe lasu õhupüssist. Võtsin talt püssi ära, et panna see selja taha. Kui püss oli minu käes, siis kartsin, et seda nähes mõtlevad inimesed, et mina tulistasin ja et minu psüühikahäired tähendavad nende arvates seda, et ma hakkan inimesi maha laskma. Erikut hakkas kiusama rida eespool istuv Tristan. Ühest klassiõest kahtlustasin vahepeal isegi, et see on hoopis tema esimesse klassi minev õde. Mõtlesin, et peaksin talle ütlema, et temal on kõige paremini õnnestunud säilitada algkooliaegne välimus. Mitte et ta teeks väga sportlikuid liigutusi, aga ta ei ole oma soengut ära rikkunud ja ta nägu ei ole kortsu läinud. Mis sellest, et see on saavutatud kemikaalide abil. Hilinemisega saabus Kristjan G., kes hakkas kiruma õpetajaid selle eest, et igaüks neist oli öelnud saali mahtuvuseks erineva arvu. Üks oli öelnud, et sinna mahub 1000 inimest, teised teisi arve. Vastasin, et siia mahub ju umbes tuhat.

"Postimehes" avaldati hiiglaslik foto Oudekki silmast. Vaatasin seda puhveti klaasi tagant. Pildi alla oli kirjutatud, et tal on selline silmahäire, mis paneb silmavärvi laiali valguma. Fotolt oli näha ka lahtist suud, kus hambavahedes seisis pastakaid ja kus suurel osal hammastel oli peal kroon nagu pastakakork. Kui läbi toa kõndis Pille, läksin esikusse. Pille ütles foto kohta, et tuttavad fotod. Rääkisin talle, et ma üks aasta nägin Oudekkit ja tal oli päriselt ka selline silm. Kui Pille oli läinud, hakkasin ajalehest jälle seda lehekülge otsima, sest see oli vahepeal kinni pandud. Tõnu kaebas juba nutuse häälega, et ma ei taha talle seda fotot näidata. Pidin selgitama, et ma alles otsin seda. Ema ütles teisest toast, et ta oli selle lehekülje leidnud paberikorvist, kuhu Pille oli selle visanud. Aga ema oli ikkagi selle siis ajalehe vahele tagasi pannud. Ütlesin Tõnule, et võibolla Pille arvas, et ma ajan selle ja eelmise unenäo segamini. Tõnu vastas midagi, mida ta sellistel puhkudel alati vastab, mis näitas, et ta ei saa ikka veel aru, et see on unenägu. Mina vastasin talle, et mis vahet seal on, kas see on unenägu või mitte.

Laupäev, november 18, 2006

Hümnimõnitamine

Aeg-ajalt avaldab keegi rahulolematust meie riigihümniga. Nad tahavad selle asemele uut. Kuid uue kehtestamisega rahulolematus ei lõppeks, sest siis hakkaksid teised vana tagasi nõudma või veel uuemat soovima. Seega ei ole põhjust praegust välja vahetada.

Demokraatlikus riigis võib muidugi teha ettepanekuid hümn välja vahetada. Kuid seda ei tohi teha nii nagu Veiko Märka eilses "Sirbis". Ta võtab ühekaupa ette järjest uusi hümni tsitaate, neid ühekaupa nõmedateks nimetades. Selline tegevus liigitub hümni mõnitamiseks. Ma pole välja otsinud, aga ma arvan, et on olemas paragrahv, mille alusel annaks riikliku sümboolika mõnitamist karistada.

Ma olen ostnud poest Märka luulekogu. Seal olid üsna head luuletused. Aga see eilne artikkel ei kõlba küll kuskile.

Viis unenägu

Nägin unes, et oli kaks tüdrukut, kellel ma kordamööda külas käisin. Oli ka üks poiss, kes käis külas samadel tüdrukutel. Tuli otsustada, kumb jääb kummal külas käima. Aga otsustamine oli nii raske, et otsust ei sündinud.

Teises unenäos lõpetas Tõnu ülikooli. Ta ei olnud rahul, et ta sai vene keele eest ainult kolm punkti, samal ajal kui vene keele õppimisest loobujatele kompenseeriti loobumine kuue punktiga. Tõnu hinded olid veel paremad kui minul, sest ta sai ainult ühe nelja, mina aga kümme protsenti neljasid ja isegi ühe kolme. Kuid Tõnu hinded kinnitasid veel kord, et ma olen väga võimekast perest, järelikult ka ise väga võimekas.

Kolmandas istusin klassis, kuhu tuli Uku Masing. Ta ütles, et põrandal on leiba. Hakkasin leivatükke üles korjama, et need prügikasti viia. Mõtlesin, et võibolla Masingule just meeldib, et leib põrandal on. Kui läksin prügikasti suunas, tuli klassi ka Paul Keres. Tegelikult olid Masing ja Keres mõlemad juba surnud. Kui olin oma kohale tagasi jõudnud, paluti ühel õpilasel kõigile öelda, kes klassi tulid. Mina ütlesin, et need on näitlejad. Küsitud õpilane ütles, et tulid härra Paul Keres ja härra, kelle eesnimi oli Valter ja perekonnanimi mulle võõras. See näitleja, kes mängis tegelikult Masingut, hakkas selle peale naerma, ja mõlemad näitlejad läksid klassist välja.

Olin inglise keele tunnis. Otsisin ranitsast vihikuid, mida tuli leida umbes viis tükki. See võttis mul aega. Õpetaja võis juba arvata, et olen midagi koju jätnud. Tegelikult oli asi selles, et inglise keele vihikud olid kotis teiste ainete omadega vaheldumisi. Kaalusin, kas panna teinekord ühe aine vihikud koos kotti. Kui olin vihikud leidnud, hakkasin järgi vaatama, kas tänaseks midagi õppida oli. Õpetaja kutsus mind vastama hoopis vene keelt. Olin nõus vastama ära selle luuletuse, mis oli eelmiseks korraks pähe õppida kästud, kuid mitte järgmisena õppida antut. Enne tahtsin veel ka eelmise korra luuletuse vihikust üle lugeda. Kasutasin selleks aega, mil õpetaja klassist väljas käis. Siis tuli mulle mõte, et ma ei pea täna üldse vene keelt vastama, sest täna pole vene keele tundi. Aga inglise keelt ma ka vastata ei tahtnud, sest seda polnud ma üldse õppinud.

Vaatasime ühte filmi. Trummal oli seda filmi varem näinud ja selle kohta rääkinud, et selles näidatakse, kuidas peategelaste tuju muutub filmialguse heast järjest halvemaks. Nüüd nägin ka ise, et nad alguses naeratasid, kuid naeratus jäi järjest väiksemaks. Nad olid börsil ja seal saabusid uudised, mis nende tuju alla viisid. Nad olid maamajas neljakesi. Kaks tükki olid ühes toas (kelle hulgas võisin olla ka mina), kaks tükki tagapool. Maja juurde saabus kontrollauto. Peategelased ei olnud alkoholi tarvitanud, aga neil oli alkoholipudel, mis andis võimaluse nad süüdlaseks teha. Kaks eesmises ruumis olijat sõitsid kontrollide eest oma autoga minema.

Reede, november 17, 2006

Ostsin jälle raamatuid

Eile oli mul oma blogist kasu. Üks pere liige mäletas, et tema ostis ühe raamatu ja see oli seotud jõuludega. Mina mäletasin, et selle ostsin mina (kuigi mitte oma initsiatiivil) ja teisel ajal. Aga selle jutu peale polnud ma enam kindel, kas ma ei aja seda mõne teise raamatuga segi. Otsingumootoriga blogist otsides leidsin, et vaidlusalune raamat oli tõesti minu käega ostetud ja et ma tegin seda eelmise aasta novembris.

Enne seda arutelu olin ka eile raamatupoes käinud. Jälle läksin ostma raamatut, mis mul paluti osta. Jälle on november. Mida ma poleks mäletanud, aga tänu mainitud vaidlusele blogist lugesin, et mõlemad raamatupoes käimised olid ka samaaegsed saapapoes käimisega. Aasta tagasi ostsin talvesaapad, eile neile saabastele uued paelad. Kusjuures see ei olnud esimene kord, kus neil uusi paelu vaja läks. Saapad ise on hästi vastu pidanud. Sügisel esimest korda jalga pannes hõõrusid küll jalad katki, kuid viina ja haamriga töötlemise järel lõpetasid hõõrumise.

Tuli tuju siia tavalisest rohkem päevasündmuste kohta kirja panna, et järgmisel korral saaks vajaduse korral jälle otsingumootoriga asju järgi vaadata. Niisiis, raamat mille ma eile palve peale ostsin, on Tiit Saare "Sümboolikaleksikon". Et ma juba midagi ostsin, siis teise raamatu võtsin juurde oma maitse järgi. Selleks on André Mauroisi "Disraeli", mis eesti keeles ilmus aastal 2000 ja mille originaali ilmumisajaks on märgitud 1927. Magistriõppes mulle õpetati, nagu oleks vanemad ajalooraamatud vähem väärtuslikud. Mina nii progressiusku ei ole, sest minu arvates paistab mõni asi lähemalt vaadates paremini. Hiljem tehakse küll uusi avastusi, kuid võib lisanduda ka eksitusi. "Disraeli" esimese peatüki jõudsin läbi lugeda. Ütleksin, et juba selle peatüki pärast tasus see raamat eesti keelde tõlkida ja osta. Mulle meeldis eriti kirjeldus tegelasest, kes olevat noorusest elu lõpuni järginud sama eluviisi - läks pärast hommikusööki raamatukokku, kirjutas seal raamatute põhjal sedeleid, koju tulles võttis kaasa raamatuid ja kirjutas ka koju tulles raamatute põhjal sedeleid. Algselt oli kavas kirjutada inglise kirjanduse ajalugu, aga sedelitesse uppumise tõttu tuli piirduda väiksemate asjade avaldamisega. Autor võib selle kirjeldusega liialdada, kuid selle lugemine pakub elamuse ja võib panna tegelasest eeskuju võtma.

Kolm mängu

Esimene tänaste unenägude mäng oli käsipall. Lugesin selle kohta, et sellega tegelemise eesmärk on, et inimesel oleks surres tükk suitsuliha. Mänguga kaasnes veel teisigi imelikke kombeid. See oli omalaadne ususüsteem. Lugesin seda entsüklopeediast märksõna "käsipall" alt. Mõtlesin vaadata hilisemast köitest ka märksõna "väravpall", mis on sama mängu teine nimetus. Arvatavasti oleks ma näinud lihtsalt soovitust vaadata käsipalli alla, kuid kui midagi täiendavat oleks tahetud kirjutada, oleks seda saanud teha väravpalli all.

Teine mäng oli korvpall. Korvpalli lauad taheti välja vahetada, sest need ei olnud reeglitega kooskõlas - korvirõngad olid rõnga asemel poolrõnga kujuga ja kinnitusid laua külge vale otsaga. Kui reeglite järgi oleks pall sisse läinud, läks ta nüüd mööda. Mängisime sellel platsil korvpalli. Minu mänguoskus oli langenud, sest ma ei saanud ühtegi korvi sisse. Kuigi suure mängijate arvu korral ei olnud ma ka varem korve visanud, ja nüüd oli ka suhteliselt palju mängijaid. Üks mängija viskas palli nii kõrgele, et see läks vene kooli katusele. Kui ta oleks teinud vahepealse viske, oleks see võinud aknasse minna. Mõned ronisid korvilaua otsa ja kukkusid sealt alla. Nad jäid maha lamama, võibolla surnult. Aga lamajatele ei olnud vaja tähelepanu pöörata, sest nad varsti hajusid ära. Läksime söögituppa. Otsustasin enne ärkamist kõhu täis süia ja vaadata, kas täiskõhu tunne säilib ka pärast ärkamist.

Kolmas mäng oli male. Hakati välja andma Eesti maleajakirja, mis ilmus kaks korda aastas. Ruumis mängiti koolipinkide peal turniiri. Need kes ei mänginud, istusid niisama toolidel. Viimaste hulgas olin ka mina. Istusin selle ajakirja toimetaja kõrval. Hakkasin ühest raamatust ühte lühikest viigipartiid järgi mängima. Tegu oli kinnise avanguga, mida iseloomustasid sellised käigud nagu a3. Musta nupud tungisid edasi. Vahepeal pillasin mõne nupu põrandale, kuid panin nad lauale tagasi. Rei tõstis valge kuninga vahepeal vangerdusseisu, sest ta arvas, et tehti vangerdus, aga ta eksis. Eelviimasel käigul pani must lipu ja odaga peale ühekäigulise matiähvarduse. Ma ei arvanud ära, kuidas valgel õnnestub järgmisel käigul viik saavutada.

Sellega mängud lõppesid. Ühes unenäos olin seltskonnas, kus oli ka üks noor abielupaar. Naisel oli suurem osa näost ära värvitud. Teised rääkisid kui õudne on, et ühes kesklinna majas elab prostituudi pere, kelle ühte liiget on väljas ilma riieteta nähtud. Noor naine ütles selle peale, et ta võib öelda, et selles prostituudi peres on kolm last. Kahtlustasin, et ta ise ongi see prostituut.

Mõtlesin, et kui väike laps saab kätte tabletid, ei olegi vaja temaga selle eest pahandada, vaid tabletid tuleb panna nii kõrgele, et ta neid kätte ei saa. Kui laps kasvab pikemaks, tuleb ka seinakapp kõrgemale tõsta. Aga ma ei teadnud, kas laps võib olla nii leidlik, et ta leiutab mingid abivahendid selle kapi juurde pääsemiseks. Vaatasin ühte lasteraamatud, kus oli pildiseeria. Ema oli selle seeria kohta öelnud, et ei ole aru saada, kas piltidel olev naine on joonistatud laste või täiskasvanute jaoks ja kas ta on inimene või päike. Mõtlesin, et võibolla ma nende piltide mõjul hakkasingi lõvisid nägema. Viimastel piltidel oli naine rohkem näoga päikse moodi.

Vaatasime vanu fotosid. Istusin neil teatris esimeses reas. Minu kõrval istus Klaus ja temast järgmine oli Tõnu. Olime veel lühikesed. Minust teisel pool ei istunud kedagi. Henn istus kuskil saali teises kohas ja temast oli mitu fotot, millel tema nägu muutus väga väljendusrikkalt laval toimuvale kaasa elades. Ütlesin, et neid fotosid Hennust ei oleks tohtinud teha. Ema ütles, et tohtis küll. Ühel fotol olid kellegi matused. Mina ja Paide vanaema viskasime labidaga mulda. Et mina ka mulda viskasin, see tuli mulle üllatusena. Arvutist kõlas muusikalõik. Ema ütles, et ta tahaks näha, millise näoga see laulja seda laulis. See lõik oli veel laulust, mis mulle meeldis. Aga laul oli võõrkeles ja sõnad võisid tähendada mingit roppust, millest mina aru ei saanud, aga ema sai.

Neljapäev, november 16, 2006

Luuletus okaspuudest

Kuusemetsas kasvas kuusk,
mänd kuid oli teisest puust.

Kuusel algas jõuludrill,
männil okkaks krokodill.

Kuuse jõulutaat kingiks tõi,
krokodill põdra ära sõi.

Kuusk veel vaid nädal haljendas,
mänd see kohinat valjendas.

Trepist üles

Nägin unes, et läksime trepist üles. Trepil küsisid kopsukliiniku arstid mult, kas ma tean, kus asub kopsukliinik. Ma umbes arvasin teadvat. Nad seletasid täpsemalt. Nad andsid mulle selga märja särgi. Kahtlustasin, et selle kaudu nad võivad mind mõnda kopsuhaigusesse nakatada. Trepi lõpus tuli ennast ronimispuudest üles vinnata. See läks mul raskelt. Minu järel tuleval Kristeril läks veel raskemini. Õpetasin teda, kuidas seda teha. Kohe öeldi mulle, et ma tegin midagi valesti. Arvasin algul, et tahetakse öelda, et ma ajasin Kristeril ronimise nurja, kuid siis sain aru, et probleem oli selles, et teisi võistlejaid ei tohi võistluse käigus abistada. Üleval sain ka aru, miks oli särk märg - siin hakkas nii kõvasti higistama. Istusime maha ja rääkisime natuke. Koosoleku juhataja leidis, et talle vahele rääkida ei tohi. Karistuseks andis ta mulle ja veel paarile inimesele ühise kollase kaardi. Kartsin, et varsti võib sellele järgneda punane. Üks väike tüdruk tuli ja istus minu juurde. Ta põhjendas seda sellega, et kasutatavat selliseid kombinatsioone, et mehed ja naised istuvad kõrvuti. Vaidlesin vastu, et koolis ei istu. Kui ta oli natuke aega minu kõrval istunud, öeldi, et ta on seal juba liiga kaua olnud ja peab lahkuma. Tegin, nagu oleksin tema lahkumise vastu, kuigi tegelikult oli mul ükskõik, kus ta on. Ta läks minu isa juurde. Seal tuli tal suust punast morssi väja, või tuli see isa suust talle pähe. Tegin nalja, et antigi punane kaart. Nüüd oli mul juba ükskõik, kas antakse punane kaart.

Olin Paide maja suures toas. Seal oli ka vanu joodikmaletajaid. Nad rääkisid, et kasiinos muutuvad väljamakstavad summad järjest väiksemateks. Tahtsin hakata koos nendega ühte malepartiid analüüsima, aga nupud ei tahtnud laua peale püsti jääda. Võtsin teise malelaua, aga sellega osutus lugu veel hullemaks. Tundus, et asi võib ka selles olla, et põrand on viltu. Üks vanamees virutas ühte mööbliks olevat lauda, nii et selle jalad hakkasid logisema. Ütlesin, et ma kutsun talle politsei. Ta ähvardas, et ta ei lase mul seda kutsuda. Ütlesin, et siis kutsub Henn - Hennul on mobiiltelefon. Vaatasin veel lauda, öeldes, et ei tea, kas see jääb nüüd üldse püsti. Isa ütles kõrvalt, et jääb küll.

Seisin bussipeatuses. Minuga samas peatuses seisid veel suhteliselt lühikesed poisid. Teisel pool tänavat olid bussipeatuses nendega sama vanad tüdrukud. Need poisid ja tüdrukud hakkasid üksteisele üle tänava imelikke asju hüüdma. Poisid alustasid ja tüdrukud hüüdsid vastu, et neile kõlbab ükskõik milline poiss. Kolmandas kohas istusid reas väiksemad lapsed, kes kuulasid vaikides ja võibolla isegi ei kuulanud. Nemad tundusid kõige mõistlikumad. Aga ma ei hakanud neid selle eest kiitma, sest varsti võisid nad kasvada samasugusteks. Hakkasin bussiga kodu poole sõitma. Buss oli täis. Olin eesotsa pool. Mõtlesin, et ei tea, kui buss millegagi kokku põrkab, mitu esimest inimest kannatada saab. Valmistusin minema bussi pealt maha pimesi, nii et võisin peatusega eksida. Väljusin siiski õiges peatuses. Peatuse lähedal lebasid tee peal maas üks mees ja üks naine. Kui ma neist mööda läksin, ütles see mees naisele, et ta teeb minuga midagi halba, selle eest, et ma seda naist vaatasin. Tegelikult olin vaadanud rohkem mehe poole ja sedagi mitte eriti hoolega. Esimesest hoovist ma läbi ei läinud, sest seal oli veel palju selliseid inimesi. Tahtsin minna läbi teise hoovi, aga ei saanud ka seda teha, sest seal oli neid veel rohkem. Selgus, et siin toimub Eestisse põgeneud inimeste kogunemine. Läksin ringiga ümber järgmise maja, sest seal inimesi ei olnud.

Ühed kooliposisid, kes olid maleturniirilt puudunud, küsisid, kas turniir oli huvitav. Ütlesin, et sain vähe punkte, aga tegelikult oli huvitav mängida. Kolk rääkis, et üks minu vastane oli rääkinud, et ma leiutasin avangus uue manöövri, kuidas viia ratsu algseisust a8-lt b8-le. Ütlesin, et see oli vajalik, sest võitlus käis punkti c6 pärast. Olin ratsumanöövri teostanud niimoodi, et ma seejuures arengus maha ei jäänud. Kolk pani analüüsimisks seisu arvutisse peale, kuivõrd lauale pannes olid nupud ümber kukkunud. Ta rääkis, et minu vastane oleks saanud enametturi ja selle abil võidu. Mina arvasin, et ühe enametturiga ei oleks veel üldse nii kerge võita olnud. Kolk küsis, miks vastane ei löönud ratsuga b7 etturit, kui ma oleksin löönud ta ratsu, siis oleks ta löönud b7 odaga, pannes kahvli minu vankrile a8 ja etturile c6. Pakkusin, et siis ma oleksin saanud käia Vb8 ja järgmisel käigul löönud b2-lt etturi. Kolk näitas, et siis oleks vastane saanud lüia b2 oma vankriga minu vankri. Pakkusin sama vigast käiku veel ka teine kord, sest mul läks Kolgi vastus meelest. Kui ta vastust kordas, siis ütlesin, et mõtlesin vist ka mängu ajal seda vigast käiku. Arvasin siiski, et vastane ei läinud b7 lööma, vaid püüdis rünnata kuningatiival, kuna ta nägi ka mingit õiget vastumänguvõimalust. Kolk ütles, et mul on praegu lipp ees. Ütlesin, et see ongi kõige halvem. Siis Kolk proovis varianti, kuidas ma annaksin lipuga vastase g1 asuvale kuningale tuld, see läheb kolmandale reale ratsu kõrvale, mina käin lipuga d4, ähvardades korraga panna g4-lt mati ja lüia Og7 toetusel b2. Sellega Kolk analüüsi lõpetas. Ta oli ka pannud välja enda kohta sildi, et ta kasutab aega ratsionaalselt. See tähendas, et ta ei analüüsinud kunagi kauem kui oli aega. Ma oleksin analüüsi ajal vast variante paremini näinud, kui ma oleksin istunud, aga ma seisin.

Kolmapäev, november 15, 2006

Kasiinojuhtkiri

Eilses "Eesti Päevalehe" juhtkirjas on midagi vastuolu taolist, kui ühelt poolt öeldakse, et sõltuvushaiguse tekkimise vältimiseks on vaja kasiinode arvu vähendada, teiselt poolt öeldakse, et oleks hea, kui kasiinode käive jääb samaks, sest sellelt laekuvad maksud. Kui sõltlasi jääb vähemaks, peavad järelikult mittesõltlased rohkem kasiinos käima hakkama, hoolimata nende arvu vähenemisest. Või peavad vähemalt senised sõltlased sõltlasteks jääma ja igavesti elama. Sellele ei maksa igatahes loota, et mina kasiinos käima hakkaksin. Ma pole kindlasti ainuke.

Kahtlane tundus ka mõte hakata sulgema lastele märkiviskamisvõimalusi, sest see sarnanevat hasartmänguga, kui seal antakse auhindu. Kui asi käib visketäpsuse peale, siis minu arvates ei sarnane. Sest hasart tähendab algkeeles juhust, hasartmäng seega juhusemängu. Ei saa selle kaudu sporti keelama hakata.

Kasiinodest mul kahju ei ole, kuid halb tundub asja juures see, et sulgeda tahetakse jälle väiksemaid. See on Euroopa Liidu imperialistlik ideoloogia, et iga väike asi on halb. Nii ei tohi meil olla ka väikseid parteisid, pankasid ega talusid. Ideoloogia üks osa on ka väikeste rahvaste allasurumine. Seega sellega kaasa minnes hävitame iseennast.

Tulevane raamat

Nägin unes, et mulle teatati ootamatult, et minu nime all ilmub raamat. Mind kutsuti juba paari päeva pärast toimuvale esitlusele, kus pidi ühtlasi esitletama ka teiste autorite teoseid. Algul kartsin, et avaldatud on midagi, mille avaldamisega ma pole nõus. Kuid rõõmustasin uue raamatu ilmumise üle, kui nägin, et tegemist on unenäokogumikuga. Sellest oleksin osanud ka esitlusel rääkida, kõneledes lihtsalt sellest, mida ma olen unes näinud. Pidasin siiski võimalikuks, et hulka on sattunud ka valesid unenägusid. Tahtsin juba kerge vaevaga autoriks saamise puhul naerma hakata, aga siis hakkasin kahtlema, kas on õige naerda, kui asju tehakse tagaselja.

Teisipäev, november 14, 2006

Mõtteid lehti lugedes

Eilsete lehtede põhjal tahaksin kõigepealt "Postimehe" ajakirjanikele eesti keelt õpetada. Juhtkiri ütleb, et Ilves on pragmaatiline ja ei esita Venemaale nõudmisi, kuid et sellest ei pruugi kasu olla. Kui järeleandlikkus ei ole seotud kasuga, siis see ei olegi midagi pragmaatilist, viimane sõna on seotud alati kasu saamisega. Iseasi kui kirjutada, et Ilves enda arvates käitub pragmaatiliselt, aga tegelikult mitte. Siia võib veel tuua võrdluse president Pätsiga, kes tegi küll Nõukogude Liidule järeleandmisi, kuid ei pääsenud ikkagi vanglast. Kuigi selle peale öeldakse vastu, et riiki sõjast päästes käitus ta ikkagi pragmaatiliselt, sest siis tapeti eestlasi vähem. Ei tea, pärast sakslastega koos eestlased ikkagi hakkasid sõdima.

Pahameelt tekitas uudis, et kodutud peavad Tallinnas öömaja eest maksma hakkama. See ei ole enam ajakirjanike süü, kuid ajakirjanik oleks võinud uurida, kust kodutu selle raha võtma peab. Tundub, et nüüd võib rohkem kerjusi kohata. Ja ehk ka vargaid ja röövleid. Ja vastu ei saa nad raha eest nähtavasti piisavalt, sest maja asemel räägitakse öömajast, mis tähendab vist endiselt seda, et lubatakse küll piiratud arv tunde katuse all magada, kuid siis saadetakse ikkagi valgeks kellaajaks tänavale surnuks külmuma.

See, kuidas meie eest välismaal hoolitsetakse, ei meeldi mulle rohkem kui siis, kui ma aktiivsemalt Euroopa Liitu astumise vastu võitlesin. Pakuti lugeda materjale, kuidas välismaal muretsetakse meie majanduse pärast seoses sellega, et kuigi lubatakse juba piiramatut sisserännet Euroopa Liidust, ei või igaüks Eestisse ikka veel vabalt tulla. Ma ei saa aru, milleks on majandustegevus vajalik, kui see inimeste heaolu asemel pannakse neile probleeme valmistama. Kuigi ega see majandusjuhtidele kõige suurem probleem ei olnudki, et sisserändajad Prantsusmaal tuhandeid autosid ära põletasid. Hoopis inimesed said vanadest autodest lahti ja kasvas nõudlus uute järele, mis nähtavasti kokkuvõttes isegi suurendas Prantsusmaa majanduskasvu. Mida inimene oma varanduse ründamise juures tundma pidi, see ei tule arvesse.

See oli vist "Tartu Postimees", kus kasutati sellist võrdlust, et lapsi kiusatakse isegi koolis, tänavakampade kätte sattumisest rääkimata. Minu ettekujutuses on asi ikka vastupidi, et koolis ja kodus avanevad inimese kiusamiseks ikka palju suuremad võimalused kui tänaval juhuslikult kokku saades. Sest koolis ja kodus saab seda teha aastaid järjekindlalt. Need, kes tänaval kiusavad, on ka suure tõenäosusega oma koolikaaslased, kes liiguvad samas piirkonnas. Kellegi kogemus võib küll ka teistsugune olla, kuid protsentides ei tohiks see nii olla. Inimest saab kiusata isegi ajalehe kaudu.

Unenäod avarii ja Pariisiga

Nägin unes, et Klaus sõitis rohelise partei autos, kui sellele sõideti tagant sisse. Inimesed kannatada ei saanud, aga Klaus arvas, et sissesõit oli sihilik partei asutamise takistamiseks. Teine autos olnud mees oli kindel, et avariil ei ole partei asutamisega seost. Sellest hoolimata oli ta nõus vana-aasta õhtul avariipaigale midagi tooma tulema. Aga kahtlaseks muutus asi, kui ühe liinibussi juht ei sõitnud edasi, vaid jäi ühte autot vaatama. Selle põhjal võis arvata, et ta kogub informatsiooni järgmiseks otsasõiduks. Reisijad nõudsid, et ta edasi sõidaks. Kuid kui üks inimene hakkas teel ees kõndima, ei kasutanud bussijuht võimalust talle otsasõitmiseks, vaid sõitis ringiga mööda. Teine inimene hüppas ise teise bussi ette. Temast jäi järgi ainult märg plekk. Öeldi, et see on halb. Aga pärast ilmus ta täiesti tervena välja, öeldes, et ta oli ennast selleks plekiks ainult maskeerinud.

Teises unenäos peatusin Pariisis. Oudekki oli kirjutanud unenäoparoodia, kus eestlane ei saa Pariisi ülikooli sisse ja otsustab, et siis astub ta sinna järgmisel aastal. Nii läks ka minuga, sest mul oli hetkel mingi sisemine takistus. Mõtlesin, et ma ei lähegi vahepeal Eestisse tagasi, muidu pean järgmisel aastal Pariisi lendamiseks uuesti lennukisse istuma ja võin lennujaamast tulles ära eksida. Võõrastes linnades liikumisega oli nii, et kui ma läksin kellegagi koos, siis ei jäänud mul tee üldse meelde. Seetõttu oli vaja minna üksi, sest siis jäi hästi meelde. Aga mõtlesin ümber, et välismaa suurlinnas ringikõndimise asemel on mõistlikum koos Klausiga Peedult Elvasse sööma minna. Kavatsesime minna Elvasse jala ja tulla tagasi rongiga. Asusime teele. Nüüd nägin, et see Peedu ei ole tegelik Peedu, vaid väljamõeldis. Läksin koos mitme tüdrukuga. Tüdrukutel olid seljas läbipaistvad seelikud. Teel kohtusime mitme õnnetuse ja kuritööga. Seejärel olin kuskil, kus ma vaatasin maleseise. Nägin ainult nuppe, mitte nende vahelisi seoseid. Sel hetkel teadsin ka, et see on unenägu. Mõtte töölesaamiseks hakkasin paberile kirjutama pimemalepartiid iseendaga. Juba esimese käigu järel hakkasid tulema tegelikult võimatud käigud, kuid asi muutus huvitavaks ja tundus jälle toimuvat ärkvel olles. Nägin jälle malelauda. Kõigist seostest ei saanud ma endiselt aru, kuid otsisin vähemalt võimalusi midagi maha lüia või tuld anda. Need nupud, millega ma tuld andsin, kippusid kaotsi minema. Aga nuppe oli palju. Laud oli suur ning sellel olid segamini erinevate lauamängude nupud ja nuppudena kasutusel olevad konstruktoriosad. Laual oli ka teine korrus. Sealt kukutasin nuppe esimesele korrusele, lüies sellega suuremaid nuppude gruppe keldrikorrusele. Natuke haaras see kaasa ka esimese korruse oma nuppe. Panin konstruktorist kokku sinimustvalge kujundi, kuid selle siseküljel oli ka punast värvi.

Toimetasin ajalooraamatut. Mart Laar kirjutas seal, et üks minu sugulane hakkas tegema koostööd KGB-ga. Selle koha tahtsin ära parandada, et KGB hakkas minu sugulast taga kiusama. Sel teemal oli ilmunud artikkel, aga Laar ei olnud seda arvesse võtnud. Raamatu eelmises köites oli sugulase heategudest ainult üks lause, aga selle köite käsikirjas pahategudest kolm lauset. Mõtlesin, et need kolm lauset võib ka üldse ära kustutada. KGB võis toimikuid koostada veel paljude inimeste kohta, kellel sellest endal siiamaani aimugi ei ole. Hiljem läksime läbi koridori, mis oli iga natukese maa järel kinni müüritud, aga avasime kõik müürid kerge vaevaga.

Esmaspäev, november 13, 2006

Aken

Täna alustasin päeva sellest, et vaatasin tükk aega aknast välja. Kuna lehed on langenud, siis näeb nüüd kaugemale. Tulevikku ma selgelt ei näinud. Tulevikku oleks parem ise ette näha kui kellelgi endale ennustada lasta. Räägitakse, et tulevik on tume. Mõned arvavad vastupidi. Aknast välja vaadates kuulis vähemalt automürinat selgemini. Seejuures oli aken kinni.

Hinne ja tuul

Nägin unes ajaloo tundi, mis toimus bioloogia klassis ja mida andis inglise keele õpetaja. Klass sai tagasi kontrolltööd. Õpetaja alustas nende jagamist sellest, et ütles, et mina sain teise koha. Kuna ma sain hindeks kahe, siis ma ei teadnud, kummast otsast ma teine olin. Vaatasin natuke oma tööd, siis läksin sellega õpetaja juurde, öeldes, et ta on ju teinud keelelisi, mitte sisulisi parandusi. Õpetaja ütles, et kui ma tööd tegema hakkaksin, siis ma treeniksin ennast vigasid vältima. Kahtlesin, kas treenimisest on kasu. Kuuldavalt ütlesin, et ma teengi tööd. Õpetaja ütles selle peale midagi umbes sellist, et vanainimeste aitamine ei ole mingi õige töö.

Teises unenäos saatis Helina mulle telefoninumbri. Temaga pidi nüüdsest olema võimalik ühendust saada ainult selle numbri kaudu. Ärkasin justkui üles, aga tahtsin endiselt seda numbrit valida. Toas puhus tugev tuul. Ma ei teadnud, kas tuul tekib sellest, et ma seda numbrit valima hakkan, või andiski Helina numbri sellepärast, et põhjarannikul on päris torm. Tundus, et ka korteris võib keeristorm olla. Siis sain aru, miks ma endale tormi ette kujutan - aken oli lahti. Tahtsin seda kinni panna, aga Tõnu oli vastu.

Pühapäev, november 12, 2006

Mõtted saju järel

Tegelikult on täiesti loogiline, et lumesadu paneb sama moodi kauem magama nagu vihmasadu. Ei peagi helveste langemise muusikat kostma. Aga kui ma ärkasin, oli sadu lõppenud, ainult jäljed sellest alles.

Eile tuli vist mingi konkreetne mõte, mida siia täna kirjutada. Tavaliselt sellised mõtted jäävad meelde ja võib ka rohkem kui üks päev hiljem kirjutamist alustada, aga sel korral ei jäänud.

Mäletan ka ühte asja, mille ma tänastest unenägudest ära unustasin. Nimelt teadsin ärgates täpselt, mis oli vene ajaloolase nimi, aga nüüd täpselt ei tea. Ma võiksin tegelikult siiski ühe nimekuju välja pakkuda, aga tõenäolisemalt oli see natuke teistsugune.

Unenäost, mida ma veel ei maininud, ei mäleta ma, mitu korda ma seal üles tõusin. Neid kordi oli omajagu. Arvasin, et iga tõusmine lõppes ärkamisega, aga tegelikult vist ikka ei ärganud. Ega see ei ole mingi originaalne unenägu.

Venemaast

Nägin unes, et lugesin entsüklopeediast, et üks Venemaa ajaloolane tegeleb unenägude ja müstikaga. Parajasti rääkis televiisoris sama ajaloolane, sest ta oli Eestis. Kui ta oli rääkimise lõpetanud, ütlesid isa ja ema, et oli juba näost näha, et ta on halb inimene. Mina vaidlesin vastu, et kõik, kes unenägusid uurivad, on meeldiva näoga. Nüüd öeldi mulle, et see venelane oli just rääkinud, et venelased tulid Eestisse selleks, et eestlasi peksta. Kuna teda tsiteeriti vene keeles, siis ma ei olnud kindel, kas see sõna ei tähenda täpsemalt isegi hävitamist. Nüüd ma ei öelnud enam midagi. Mõtlesin, et tegelikult võib mõrvaril ikkagi ka selline nägu olla.

Teises unenäos nägin pealt 2. klassi bioloogiatundi. Õpetaja ütles, et oli ostetud kõigile töövihikud, aga kirjastus saatis vähem, mistõttu neid ei saa praegu kasutada. Selle asemel dikteeris õpetaja klassile ülesande suuliselt. Pärast olin koos kahe teise klassi õpilasega kodus. Vaatasin nende bioloogia õpikut. Rääkisin, et ma ei mäleta, kas ma teises klassis käies lugesin sellest õpikust rohkem kui pealkirju ja pildiallkirju, kuid asja selgekssaamiseks piisas ka õpetaja jutu kuulamisest. Nüüd kavatsesin selle õpiku läbi lugeda. Siis ehk oleks ka mõne koha peal meelde tulnud, kas ma olen seda varem lugenud.

Oudekki oli üles riputanud viiteid igasugu materjalidele. Osad neist käisid Tšetšeenia sõja kohta. Kui tavaliselt esitati seda sõda tšetšeenide pilgu läbi, siis Oudekki materjalides oli see venelaste pilgu läbi. Vaatasin videot, kus vene sõdurid istusid lahinguväljal, nende kõrval lamasid haavatud tšetšeenid ja üks vene tüdruk käis ringi ja tulistas kõigile tšetšeenidele kuuli pähe. See ei olnud kooskõlas minu varasema ettekujutusega, et tšetšeene eelnevalt ka piinatakse.

Istusin isa toas kirjutuslaua taga. Tuli üks mees, kelle kätt ma pidin suruma. Kui olin seda teinud, siis tegi ta märkuse, et kätt surutakse vasaku, mitte parema käega. Mõtlesin järgi. Algul ma ei olnud asjas kindel, aga siis tuli mulle meelde öelda, et ma mängin malet ja tean, et enne mängu surutakse paremat kätt. Mees ütles, et kui nii tehakse, siis tehakse valesti. Isa tuba asus Oudekki kodus, täna oli Oudekki sünnipäev ja ta istus minu kõrval. Ütlesin, et mul on igav. Siis taipasin, et olin öelnud midagi solvavat ja endale kahjulikku. Ütlesin Oudekkile, et ta minu sõnad ära unustaks. Ta hakkas naerma. Mõtlesin, et kui Helina teada saab, et ma öö läbi Oudekki sünnipäeval olin, siis talle see võibolla ei meeldi. Kui üritus lõppes, oli kaardil Narva jõe taga ümmargune maa-ala teist värvi värvitud ja sellele oli inglise keeles kirjutatud, et seal on Stalini kontor. Helina oli Pihkva järve taga. See tähendas, et ta oli minu toas teisel pool keset tuba asuvat raamaturiiulit ja magas põrandal. Tahtsin vaadata, kas temaga on kõik korras.

Laupäev, november 11, 2006

Söögipalve

Siis kui laua peal on süia,
tuleb hambad sisse lüia!

Liiklesin tänavail

Nägin unes, et olin kirjastuses. Mulle öeldi seal, et ma võiksin kolmanda luulekogu välja anda. Mul ei olnud plaanis seda teha, aga nüüd mõtlesin ümber. Ulatasin kohe ketta käsikirja failiga väljatrükkimiseks. Selgus, et mul oli kaasas ainult esimene lehekülg. Pidin minema kodust ülejäänud luuletusi tooma. Mööda tänavat kõndides märkasin äkki, et lähen vastassuunas. Keerasin ümber. Kui ma jälle kirjastusse jõudsin, pidin selgitama, et luuletused on lehekülgedel kolmes veerus. Käsikiri mahtus ära kokku kolmele A4 leheküljele. Raamatu oleks teinud paksemaks see, et luuletused olid lühikesed ja nende vahele sai valget pinda jätta.

Teises unenäos mängis Fischer esimest korda pärast revanšmatši Spasskiga maleturniiril. Nende võistluste vahele oli jäänud mitu aastat, aga paus ei olnud nii pikk kui tema eelmine paus. Fischer oli küll teistest osavõtjatest vanem, kuid tal läks turniiril hästi. Ta jagas parajasti umbes teist kohta, kui ta jättis turniiri pooleli. Aga järgmine turniir peeti sellise süsteemiga, et arvati, et see pakub Fischerile huvi. Ta läkski mängima. Turniiri süsteem oli nimelt selline, et kõik osalejad mängisid omavahel viiepartiilise matši ja sama vastase vastu kolme partii võitmise järel anti võitjale juba viis punkti.

Kolmandas unenäos tahtsin juhtida päris auto asemel vähemalt ideaalset simulaatorit, et näha, kas ma ikka teen avarii. Tahtsin, et oleks näha ka jalakäijaid, kes oleksid täpselt samasugused nagu päris inimesed. Aga mõtlesin, et kui ma niimoodi enda arvates istun simulaatori taha, võidakse mind tegelikult panna päris auto rooli. Mind sõidutati üle Sõpruse silla. Koju tagasi saamiseks oleksin pidanud minema tuldud teed tagasi, kuid polnud enam läbipääsu, sest silla keskel oli värav suletud. Mõtlesin, et võibolla suleti sild sellepärast, et suvel soojade ilmadega suureneb selle kokkuvarisemisoht. Aga siis leidsin tõenäolisema põhjuse, et sealt ei pääse läbi suvise torustiku remondi tõttu. Hakkasin kõndima järgmise silla suunas, et üle selle koju minna. Läksin koos ühe naise ja lapsega. Nad olid tuttavad, aga me ei teretanud ega rääkinud ka midagi muud. Mõtlesin, et tuttavaid ei olegi vaja teretada, sest kui me maleturniiril kokku läheme, siis mängime nagunii. Meist sõitsid mööda autod. Nende läbilaskmiseks pidime tõmbuma maja seina vastu. Autode varjud läksid meile ikkagi pihta. Nägin, et eespool sõidavad autod mööda kõnniteed. Mõtlesin, et võibolla juhivad neid minevikust tänapäeva sattunud inimesed, kes arvavad, et kõnniteed ongi autode jaoks mõeldud.

Reede, november 10, 2006

Hommik koitis nagu lumelomp

Päev-päevalt pikkust muudab samm,
et elu oleks kirevam.
Kui üks päev lõppeb jalaramm,
suu pomiseb veel: tam-ta-ram.

Mõtlesin kunagi, et õun ei saa kunagi iiveldama ajada, aga nüüd jõudsin järeldusele, et õunaseemnete närimine vahel saab.

Nõukogude ajal olin Ameerika valimistel kindlalt vabariiklaste poolt, sest nad olid nõukogudevaenulikumad. Nüüd tundub natuke olulisem, et demokraadid on praegu rahumeelsemad ja keskkonnasõbralikumad. Seetõttu tunnen ennast reeturina.

Võõrad korteris

Nägin unes järjekordset maleturniiri. Minu klassist mängisid peale minu malet veel Jürgen ja Kati S. Tavaliselt ma kaotasin neile, aga ma polnud nõus nendega avangus käikude kordamisega viiki tegema, sest sellest ei õpi. Praegu pidin ma hakkama mängima Katiga. Kavatsesin sel korral mängida tähelepanelikult ja katsuda võita. Laual oli üks ese, mille ma tahtsin tõsta eemale, kuid see ei tahtnud pärast seda enam kuidagi püsti jääda. Rei rääkis, kuhu järgmine kord minna. Kirjutasin andmed üles, et paremini meelde jääks. Kirjutamise ajal pidi see informatsioon mulle mällu sööbima. Kirjutasin partiiprotokolli tagaküljele ja pidin seetõttu mängu jaoks uue protokolli võtma. Ütlesin Klausile, et oleksin võinud kaustikusse ka kirjutada, pealegi on mul kaasas ka õpilaspäevik. Mõtlesin, et partii võiks ka kaustikusse kirjutada. Aga edasi mõtlesin, et see ei oleks aus, sest kui ma kirjutan kõik mängud üksteise alla kaustikusse, siis ma näen mängu ajal ka eelmiste mängude üleskirjutusi ning saan neid kasutada. Ütlesin, et nüüd me oleme vist mängu alustamisega rääkimise tõttu hiljaks jäänud. Aga kella vaadates nägin, et see on alles kaheksa hommikul, millal mäng peabki algama. Pille ütles, et talle anti uurimisteemaks maailmakord. Sellega ei olnud ta rahul. Mina arvasin, et sellest on palju kirjutada. Pille seadis kahtluse alla, kas ma ikka oskaksin sellest kirjutada. Ütlesin, et "Maailmakord" on minu raamatu pealkiri. Mõtlesin juba majast minema kõndides, et mina sellest võibolla ikkagi kirjutada ei oskaks, kuigi Kissingeri raamatus on seda sõna palju. Kahtlesin korraks, kas see oli Kissingeri raamat või üks teine. Siis jõudsin järeldusele, et Kissingeri raamatus kindlasti ja võibolla lisaks ka ühes teises.

Teises unenäos oli minu toas külmutuskapp. Sinna vaadates avastasin uuesti, et ühe toidu peal on tarretisekiht. Mõtlesin, et sööks enne magamaminekut teelusikatäie tarretist. Aga selle asemel sõin siiski ühe võileiva. Uku Masing oma kirjade raamatus kiitis oma pereliikmeid selle eest, kuidas nad luuletusi kirjutavad. Ta ütles, et tuleb kirjutada vähem teistest ja rohkem endast. Sellest järeldasin, et luuletustes peab kasutama vähem sõna "tema" ja rohkem "mina". Aga mulle tuli meelde, et Elaan halvustab mind just selle eest, et kasutan sõna "mina". Ja mulle endale ei meeldi jälle, et luuletustes on liiga palju sõna "sina". Ning kodus kritiseeritakse mind iga kord, kui ma rääkides kasutan umbisikulist tegumoodi. Mõtlesin, et kõige õigem oleks vist kasutada sõna "nemad". Vaatasin tänast "Eesti Päevalehte". Selle esiküljest võttis suurema osa enda alla Hvostovi artikkel, ja rohkem artikleid sellele leheküljele ei mahtunud. Hvostov kirjutas Delfi kommentaaride kirjutajate hulka kuuluvatest tuntumatest isikutest. Mind see ei puudutanud, sest mina enam Delfis ei käinud. Mul oli natuke aega olnud uus voodi uue seina ääres. Pahandasin, et teised seda liiga lühikeseks lükkavad. Ema vaatas üle ukse tuppa ja läks kohe jälle ära. Suurest toast kuulsin, et isa ütleb seal kellelegi, et kõnetatav jääb kehvemaks. Oletasin, et jutt käib sellest, et ema sõrmed ei paindu enam tolmuimeja torust kinni hoidma. Aga kui vaatama läksin, siis nägin, et isa räägib hoopis tüdrukuga, kes on võimlemistrikoo väel ja teeb matil võimlemisharjutusi. Isa pahandas temaga, et tal võimlemine välja ei tule. Mõtlesin, et peaks ütlema, et igaüks ei lähegi treeninguga paremaks. Aga edasi mõtlesin, et treenimist maha jättes halvemaks võib küll minna, seetõttu ei öelnud ma midagi, vaid läksin oma tuppa tagasi. See tüdruk oli üliõpilane, kes oli ülikoolis käimise ajaks meie korterisse elama tulnud. Püüdsin meenutada, kas meil varem ka üürilisi on olnud. Mulle meenus, et Kaunase puiesteel mängisime ühe naisüliõpilasega, aga ma ei mäletanud, kas ta elas meie korteris või käis ainult sageli ja pikalt külas. Vaatasin uuesti ajalehte. Suurest toast tulid minu tuppa kolm tüdrukut. Üks neist oli Riin ja kahte ma näo järgi ei tundnud. Nad tegid nalja, nagu pahandaks isa võimlema jäänud tüdrukuga hoopis selle pärast, et sellel ei ole piisavalt head riided. Üks tüdruk küsis mult, kas ma teen mingit ajaveebi. Kui ütlesin, et teen küll, küsis ta, kas ma olen seal isast ka kirjutanud. Ütlesin, et kirjutan sinna unenägusid. Tüdruk küsis, kas see puudutab ka teda. Kuna ma ei tundnud ära, kes ta on, siis ei teadnud ma ka, kas ma olen teda unes näinud. Aga jõudsin järeldusele, et sel juhul ei ole. Ütlesin kuuldavalt, et osasid inimesi ei näe ma üldse unes. Tüdruk hakkas õudse häälega naerma.

Neljapäev, november 09, 2006

Esimesed inimesed

Piiblis on öeldud, et Jumal lõi kuuendal päeval mehe ja naise. Seega tundub, et esimestel inimestel ei olnud lapsepõlve. On öeldud, et Aadam elas 930 aastat. Tema bioloogilise vanuse teadasaamiseks tuleb vist veel puuduva lapsepõlve aastad juurde liita.

Suured rahutused

Nägin unes, et kaks venda tulid mulle kallale. Tõrjusin tükk aega nende rünnakut. Kui rünnak lõppes, seletas üks neist nuttes, et oli tahtnud ainult intellektuaalset vestlust liigutustega näitlikustada, aga mina võtsin asja tõsiselt. Järgmine asi, mis mind ärritas oli see, et selgus, et mõlemal wc-l on ukse küljest riiv ära võetud, kuna seda polevat vaja. Ma ei kavatsenud neid ruume enne kasutada kui riiv on tagasi pandud. Esiku kapist leidsin ühe malelaua. Mul oli olnud oma toas kaks malelauda nuppudega, aga esikusse tooja oli arvanud, et ühest piisab. Tegelikult läks vaja mõlemat, sest kui ettur muutub lipuks või vankriks, on see vaja võtta teisest karbist.

Teises unenäos olid alanud ülemaailmsed rahutused. Indias kogunes rahvas väljakutele ja mõistis arvatavate vaenlaste üle omakohut. Ka Eestis oli rahutustega seoses hakatud punase tulega üle tee käima. Mõtlesin, et ma peaksin korrarikkujaid pähe tulistama, või parem jalgadesse. Aga ma ei riskinud seda teha, muidu oleksid nad võinud korralikult käituma hakkamise asemel hoopis mulle kallale tulla. Mööda tänavat lähenes rongkäik. Klaus tuli ja ütles mulle, et vaenlased on tapnud Eesti kuberneri, kelle nad ise hiljuti eelmise tapetud kuberneri asemele panid. Sellega seoses ei julgenud rongkäigus osalejad enam ümber nurga keerata, vaid hakkasid tagasi põgenema. Mõtlesin, et vaatan siiski nurga taha, tehes seda tänavanurgal asuva maja aknast. Läksin majja sisse ja lasin juhusliku ukse taga kella. Avama tuli keskealine naine. Ta laskis mind rõõmuga sisse, sest tema enda mees oli parajasti reisil. Naine helistas ühele mehele, kes oli tal muidu oma mehe äraoleku ajal külas käinud, et see täna ei tuleks, sest tal on teine külaline.

Ema küsis mult üle ukse, mitu lehekülge mul on läbi töötatud. Vastasin, et kolm. Ema vangutas pead, et nii vähe, ja läks ära. Siis nummerdasin ära ka esialgu nummerdamata jäänud lehed, nii et läbitöötatud lehtede arv tõusis 20-ni. Õppisin üheks Eesti ajaloo eksamiks. Olin seda eksamit juba varem teisele õppejõule teinud. Nüüd kirjutasin uuesti välja asju, mida pähe õppida. Ma ei leidnud kõike, kust välja kirjutada, kuid siis mõtlesin, et osa võib uuesti kirjutamata jätta, kasutades eelmise korra paberit. Mõtlesin, et mulle võidakse öelda, et ma pean selle eksami asemel punktide kokkusaamiseks mõne teise tegema, sest kaks korda sama eksami tegemine ei loe. Aga seejärel mõtlesin, et esimene kord tegin seda eksamit bakalaureuseõppes, vahepeal olen astunud magistrantuuri, nii et peaks ikkagi lugema. Mul oli paberil ka asju, millele ma ei olnud osanud vastet kirjutada. Neid tuli kinnikatmise asemel lihtsalt üle lugeda. Oli ka joonistatud skeeme. Üks skeem kujutas kahte paralleelset toru, üks suurem ja teine väiksem. See näitas, et ühes sõjas võitlesid suuremad riigid omavahel ja väiksemad riigid omavahel. Peenema toru üks piirjoon oli katkendlik, mis näitas, et osade vastamisi olevate riikide vahel võitlust ei toimunudki. Torudega risti oli nende algusjoon, mille taga olid torude juurde viivad jooned, mis kujutasid sõjani viinud mõtteid.

Hitler oli rünnanud juba läände, nüüd esitas ta ultimaatumi ka itta jäävale väikeriigile. Läänes oli ta nõudnud ühte jõge teise jõe nime all, nüüd ütles ta ka ida suunal, et Saksamaa peab saama oma Volga. Selle all mõtles ta Doonaud. Oli karta, et sõda laieneb lõpuks ka Eestisse. Seetõttu ei olnud ma rahul, et meil ei tehta eriti ettevalmistusi. Rahvale oleks tulnud õpetada, kuidas tunda ära õhuhäire signaali. Ajalehes oli ainult üks kitsas veerg, kus Ariel tutvustas kuulikindlaid riideid - lühikest dressi ja ka mõnesid pikemaid. Need olid kasutusele võetud nähtavasti sportlaste ohutuse tagamiseks, kui oli karta, et neile tahab teisele sportlasele kaasaelaja atentaati teha. Klaus ütles, et Prantsusmaal ehitatakse praegu igast majast suurem osa maa alla. Leidsin, et majad võiks pommitamise eest üleni maa alla ehitada. Klaus arvas, et ei saa, maskeeruda on ka vaja. Mina leidsin, et tänapäeval on nagunii olemas maa alla tungivad fugasspommid. Kaitse ja rünnak arenevad alati võrdselt.

Toimetasin raamatut. Parajasti olin kohas, kus sulgudes oli viide varasemale peatükile. Selle koha kõrvale kirjutasin märkuse, et tuleb kontrollida, kas viidatud peatükk jääb raamatusse sisse. Olin kirjutanud kõik märkused täisnuusatud taskurättidele, mida mul oli taskus olnud paarkümmend tükki. Nüüd mõtlesin, et märkuste kirjutamiseks oleks pidanud võtma puhtad taskurätid.

Kolmapäev, november 08, 2006

Riiete sõda

Saabus talv. Kasukas, mantel ja jopp läksid tülli sellepärast, kelle inimene neist sel aastal selga paneb. Müts vaatas rahulikult pealt, sest konkureerivat mütsi või kapuutsi inimesel ei olnud. Lõpuks ütles müts teistele, et nad tülitsemise lõpetaksid ja küsiksid inimese enda arvamust. Nii tehtigi. Inimene vastas, et sel talvel ta välja ei lähegi, vaid jääb talveunne. Nüüd kohkus ka müts, sest taipas, et siis ei lähe teda ka vaja. Müts ütles: "Ma ei salli maailmas ainult ühte asja - unimütse!"

Kaisukaru

Nägin unes, et kõndisin mootorsaega läbi Kitsa tänava kõrval oleva pargi ja lõikasin rohukõrsi. Seal viis isa läbi luulekonkurssi, kus hulk tüdrukuid kirjutas luuletusi. Isa tegi mulle mingi märkuse. Protesteerisin, et mina saagisin enne. Siis mõtlesin, et niimoodi ma segan luuletuste kirjutamist. Vabandasin. Üks konkursil osalev poiss kirjutas minu kohta naljauudise, et ma kõigepealt ütlesin: "Poetess!" (mis oli sõim), aga varsti siiki ka: "Vabandust!" Tegelikult ei olnud asi nii. "Poetess!" ei öelnud mina, vaid üks teine kohalolija. Mõtlesin, et pean sel teemal ka ise kirjutama, et tõde selgitada.

Teises unenäos ütlesin, et meie auto tuleb maha müia. Ema vastas, et autost ei saa loobuda, sest ühel mehel läheb seda vaja, et sellega raamatuid laiali vedama hakata. Ema rääkis veel, mis talle minu arvamuste juures ei meeldi. Ütlesin, et ma ei saa midagi aru. Siis ütles ema, et ma peaksin töökohta taotlema - ilmusid kuulutused, et ajalehe "Universitas Tartuensis" ja ajakirja "Vikerkaar" toimetustes on kummaski üks vaba töökoht. Ma ei hakanud neile siiski helistama. "Universitas Tartuensis" pakkus tööd telefoni vastuvõtjana, mis mulle ei sobinud, sest ma ei saa inimeste hääldusest aru. "Vikerkaarele" ei helistanud ma sellepärast, et kummaski toimetuses poleks nagunii mulle töökohta antud. Muidu oleks toimetuses töötamine suhteliselt meeldiv olnud. "Vikerkaarele" ma oleks andnud täiesti uue näo, lükates tagasi isegi Jaan Kaplinski kaastöö, kui seal mõni roppus sees oleks olnud. Võibolla oleks mulle isegi tööd antud, sest varem on ka noori toimetajaid tööle võetud. Aga ma ei hakanud ennast sinna pakkuma, sest mul oleks toimetuse ruumis istudes halb hakanud. Ema ja isa läksid kodust ära. Mina lamasin oma voodis ja mul oli käes minu mängukaru. Avastasin, et karul on kaelas helmestest kaelakee, mida ma polnud varem märganud. Rääkisin sellest Tõnule. See oli mul teine selline karu. Võibolla esimesel ei olnud sellist keed olnud. Võtsin teki all karu kaissu. See tegi karu ühe jala õmbluse katki, nagu olid kiiresti katki läinud ka esimese karu jalad. Vene psühholoogid olid uurinud laste kujutlusi, sealhulgas teemat, kus lapsed oma mänguloomadega tutvuvad. Üks mees oli küsimusele enda kohta vastanud ühe sõnaga - Kaliningradis. Ise elas ta ida pool. Lapsed said saata lastesaatele küsimusi, millele seal vastati. Palju esitati küsimust, kas üks vene naiskirjanik, kes oli kirjutanud raamatu, kus üks tegelane oli mängukaru, on veel elus. Vähe küsiti, kas see karu on veel elus. Võibolla oleks lapsed muidu ka seda küsinud, aga enne kirja posti panekut võisid nende vanemad mõjutada neid küsimust ümber tegema. See kirjanik oli elus küll, aga tema raamatu ilmumisest oli juba aastaid möödas. Kui ühe lapse ema oli saanud 50-aastaseks, oli laps arvanud, et nüüd sai ema nii vanaks, et ta sureb. Hakkasin karu kaenlas hoides kägardunud asendis mööda korterit ringi lendama. Suures toas sõin lennu pealt ühe viinamarja.

Teisipäev, november 07, 2006

Pilvelõhkuja

Sipelgad otsustasid ehitada maailma kõige kõrgema pesa. Kui neil kõige kõrgem sipelgapesa valmis oli, juhtis üks sipelgas tähelepanu sellele, et inimestel on veel kõrgemaid pesasid. Teine vaidles vastu, et see ei saa nii olla, sest isegi metsa alla vedelema jäetud tänases inimeste ajalehes on esiküljel foto just sipelgate enda, mitte mõnest inimeste pesast.

Jakobson

Nägin unes, et inimestele öeldi, et nad ravi eesmärgil vastaksid ühtedele küsimustele. Küsimuste hulgas oli lugeda üles kõik, kellega nad kirju vahetavad, ja kirjutada üles, milliseid hääli nad kuulevad. Ütlesin, et mina nendele küsimustele ei vasta.

Teises unenäos pidi koolimajja tulema koristaja. Sander oli koristajale kirja jätnud. Võtsin selle oma kätte. See oli tolmuseks tehtud. Ma ei teadnud, kuhu seda kõige parem jätta oleks, et koristaja näeks. Panin selle oma majas postkastide peale, sest meie maja ja kool asusid kõrvuti. Mõtlesin, et õigem oleks vist olnud see koolimajja jätta, sest võibolla koristaja meie majja ei tulegi. Kirja oleks võinud panna näiteks õpetajate toa ukse vahele. Koolimajas nägin, kuidas trepist sõitis alla kaks ratastooliga inimest. Teised ütlesid, et neid on kaks tükki. Kuna minul oli olnud tegemist karkudega tüdrukuga, siis ütlesin, et siin on nii ratastooliga kui ka karkudega inimesi.

Olime Riias. Sõitsime linnaliinibussiga. Buss oli väga täis. Ühes peatuses läksid osad meist maha, sest nad ei tahtnud nii täis bussis olla, kuigi see ei olnud õige peatus. Tänaval rääkisid nad bussiliinidest, sealhulgas bussist number 36. Imestasin, et neil nii suured arvud nii kergesti meelde jäävad.

Jakobson oli Venemaal teada saanud, et seal peidab ennast ainult viiendik talupoegi metsa ja sellest piisab. Nad peidavad ennast puu juurte alla. Jakobson tegi endale seejärel Eestis ka metsa sellise peidiku. Ta viis sinna kõik dokumendid, et mõisnikud neid kätte ei saaks. Peidukoht oli nii hea, et pärast Jakobsoni surma ei olegi seda üles leitud. Kui Jakobson tahtis kellelegi kirja saata, pani ta selle käkerdatult kaabu sisse ja kõndis jälgede segamiseks natuke aega metsas ringi. Mõtlesin, et kas ta siis metsas liikudes liiga palju jälgi maha ei jätnud ja kas ta pidevalt peidukohas käies selle juurde rada ei tallanud. Kui Jakobson läks kaldast alla, said saksa lapsed juba aru, et midagi on kahtlast, ja läksid talle kallale.

Lugesin ühte raamatut. Seal oli kirjutatud, et ühel tegelasel tekkis tahtmine kedagi vägistada. Kahtlustasin, et tegelikult oli autor ise selline, püüdes ainult maskeerida seda mõtet kellegi teise omaks. Siis nägin, et tegelikult ta oligi seda kirjutanud enda kohta. Ta kirjutas, et see juhtus ajal, kui tema ja üks nimepidi nimetatud naine olid eraldi hotellitubades. Algul ma ei teadnud, kas see naine on tema ema või abikaasa, aga siis tuli mulle meelde, et eespool oli öeldud, et abikaasa. See raamat oli ühe maleavangu kohta. See algas autori mälestustega, järgnesid üldsõnalised artiklid selle avangu teemal ja alles raamatu keskkohast algasid konkreetsed malevariandid.

Esmaspäev, november 06, 2006

Vrakid

Laevavrakk ja inimvare -
neile oli saatus kare.
Homne päev ei tule parem.
Parem oli nendel varem.

Okasroosike

Kui ma talveunne jään, siis saan kevadel üles kirjutada raamatupaksuse unenäo. Kui Okasroosike saja-aastase une järel ärkas, kirjutas ta kogutud teosed.

Rüütli tegemised

Nägin unes, et tegin president Rüütli üle nalja. Teatati, et üks ülikooli õppejõud on surnud. Ütlesin, et vabandan nende ees, kes arvavad, et minu nali käis selle õppejõu kohta. Eesti-Vene piiril oli Tartu rahu auks püstitatud mägi. Rüütel otsustas, et see tuleb kaks korda madalamaks kaevata. Otsust põhjendas ta sellega, et sajab palju vihma ja suurem osa vihmavett voolab mööda mäge Venemaa poolele, kus seetõttu on hakanud rohi paremini kasvama ja saab paremini lehmi kasvatada, mis annab Eesti suhtes konkurentsieelise. Mäe madalamaks kaevamine vähendaks vihmavee hulka. Rüütel ütles, et lehmi on piiri taga rohkem kasvatama hakatud suurenenud lihanõudluse tõttu. Üks mees vaidles talle vastu, et suurenenud lihanõudlus paneb hoopis jaanalinde kasvatama. Nüüd ei teadnud, kuidas asjad on. Rüütel oli kirjutanud põllumajanduse teemal doktoritöö ja pidi neist asjadest midagi aru saama, ometi võis olla õige ka hoopis teise mehe arvamus.

Teises unenäos olin vene keele tunnis. Õpetaja ütles ja kirjutas tahvlile sõnu, mida õpilased vihikusse üles märkisid. Üks sõna oli "antisovetski". Õpetaja kirjutas küll ka selle tahvlile, kuid kustutas kohe ära. Sander küsis mult, kuidas seda kirjutada. Vastasin, et kirjapilti saab vaadata tahvlile alles jäänud sõna "sovet" järgi. Peale selle saab vaadata laual olevast koolide sõnaraamatust. Sander hakkaski sealt otsima. Hiljem nägin, et sõna polnudki "sovetski", vaid "svetennõi", mis tuli sõnast "sveta". Olin pidanud üheks pikaks sõnaks mitut teistsugust lühikest sõna. Ma ei hakanud Sandrile ütlema, et olin sõna valesti kuulnud.

Üks poiss võistles ühe tüdrukuga selle pärast, kes on kõige suurem lugeja. Mina ütlesin, et tahan uuesti läbi lugeda "Kolm musketäri". Toomas küsis mispärast. Vastasin, et ise ta loeb "Sõrmuste isandat" ka mitu korda. Mõtlesin korraks, et "Kolmel musketäril" ja "Sõrmuste isandal" on ühine autor, kuid siis tuli mulle meelde, et need on erinevad. Põhjendasin oma soovi sellega, et raamatute "Kümme aastat hiljem" ja "Kakskümmend aastat hiljem" lugemise ajal olin juba piisavalt vana, aga "Kolme musketäri" lugesin liiga noorelt. Olin koolis. Nägin uuesti esimese klassi aegset vahetundi. Teadsin ette, mis juhtub. Olin koos Andrese ja Jürgen I-ga akna all. Määrisime värvipliiatsitega oma sõrmed ära. Asi läks siiski natuke teisiti kui eelmisel korral. Mõtlesin, et järgmine kord on see, kui me hakkame pliiatsitega üksteisele süsti tegema. Istusin hambaarsti ruumi ukse kõrvale. Hambaarst tuli ruumist välja. Kargasin ruttu püsti. Hambaarst käis kuskil ära. Kui ta oma ruumi tagasi läks, kõndis sinna tema järel veel üks inimene. See võis olla kas keegi, keda ravima hakati, või teine arst. Mõtlesin, et kui ta oleks ravitav õpilane, siis oleks pidanud enne koos hambaarstiga ruumist välja tulema ka eelmine õpilane. Aga võibolla hambaarst siis ei ravinudki veel kedagi, vaid täitis pabereid. Teises kohas koolimajas kohtasin Ivarit. Mõtlesin, et Ivariga oli mul rohkem tegemist alles neljandas, mitte veel esimeses klassis. Siis tuli mulle meelde, et Ivar oli vist siiski ka akna juures, kui me seal pliiatsitega mängisime.

Pühapäev, november 05, 2006

Rahustavad külmakraadid

Lumi katab maad. Tundub, et aeg on talveunne jääda. Aga ma ei saa kogu talv magada, muidu ei näe ma lund ja pimedust. Tuleb magada lahtiste silmadega.

Klaveriosad

Nägin unes, et klaveril oli neli pedaali. Proovisin, mida need teevad. Selgus, et üks pedaal käivitab klaveris kellamängu ja teine saadab tekkinud heli internetti.

Laupäev, november 04, 2006

AVRO 2006

Kerese kunagise võidu auks peetav kiirmaleturniir kujunes mulle aasta halvemuselt teiseks turniiriks. Veel halvemini läks vaid suvel välkturniiril. Kogusin täna 9 mängust 2,5 punkti. Võrreldes eelmise nädala kiirturniiriga tegi mängu raskemaks peamiselt see, et nüüd olid vastased tugevamad. Nädal tagasi oli 7 vastasest 5 minust madalama reitinguga, täna 9-st 7 kõrgemaga. Kõige märkimisväärsem saavutus oli täna see, et võitsin omavahelises mängus oma sugulast. Kuid kui sel aastal olen teda kolm korda edestanud (nii pikas, kiir- kui ka välkmales, kõigis esmakordselt), siis täna jäin lõppkokkuvõttes tahapoole hoolimata sellest, et ta kaebas tervise üle. Kui kedagi huvitab, kes turniiri esimesed olid, siis selle kohta pannakse varsti välja informatsioon leheküljele www.maleliit.ee.

Murdumine

Nägin unes, et olime Peedu õues, kui seal murdus puu ära. Puu kukkus inimese kõrvale, põrkas maapinnalt õhku ja kukkus seejärel teisele poole inimest. Ütlesin, et ega ei tea, neid võib veel murduda. Hakkaski järjest murduma. Puud murdusid erinevatest suundadest, aga langesid kõik meie suunas, nagu oleks kukkumist juhitud. Mulle tuli meelde, et järgmisel päeval on valimised. Järelikult oligi üks partei neid puid puurinud, et panna nad meie kui poliitiliste vastaste peale kukkuma. Jõudsime siiski igal puul alt ära.