Võõrad korteris

Nägin unes järjekordset maleturniiri. Minu klassist mängisid peale minu malet veel Jürgen ja Kati S. Tavaliselt ma kaotasin neile, aga ma polnud nõus nendega avangus käikude kordamisega viiki tegema, sest sellest ei õpi. Praegu pidin ma hakkama mängima Katiga. Kavatsesin sel korral mängida tähelepanelikult ja katsuda võita. Laual oli üks ese, mille ma tahtsin tõsta eemale, kuid see ei tahtnud pärast seda enam kuidagi püsti jääda. Rei rääkis, kuhu järgmine kord minna. Kirjutasin andmed üles, et paremini meelde jääks. Kirjutamise ajal pidi see informatsioon mulle mällu sööbima. Kirjutasin partiiprotokolli tagaküljele ja pidin seetõttu mängu jaoks uue protokolli võtma. Ütlesin Klausile, et oleksin võinud kaustikusse ka kirjutada, pealegi on mul kaasas ka õpilaspäevik. Mõtlesin, et partii võiks ka kaustikusse kirjutada. Aga edasi mõtlesin, et see ei oleks aus, sest kui ma kirjutan kõik mängud üksteise alla kaustikusse, siis ma näen mängu ajal ka eelmiste mängude üleskirjutusi ning saan neid kasutada. Ütlesin, et nüüd me oleme vist mängu alustamisega rääkimise tõttu hiljaks jäänud. Aga kella vaadates nägin, et see on alles kaheksa hommikul, millal mäng peabki algama. Pille ütles, et talle anti uurimisteemaks maailmakord. Sellega ei olnud ta rahul. Mina arvasin, et sellest on palju kirjutada. Pille seadis kahtluse alla, kas ma ikka oskaksin sellest kirjutada. Ütlesin, et "Maailmakord" on minu raamatu pealkiri. Mõtlesin juba majast minema kõndides, et mina sellest võibolla ikkagi kirjutada ei oskaks, kuigi Kissingeri raamatus on seda sõna palju. Kahtlesin korraks, kas see oli Kissingeri raamat või üks teine. Siis jõudsin järeldusele, et Kissingeri raamatus kindlasti ja võibolla lisaks ka ühes teises.

Teises unenäos oli minu toas külmutuskapp. Sinna vaadates avastasin uuesti, et ühe toidu peal on tarretisekiht. Mõtlesin, et sööks enne magamaminekut teelusikatäie tarretist. Aga selle asemel sõin siiski ühe võileiva. Uku Masing oma kirjade raamatus kiitis oma pereliikmeid selle eest, kuidas nad luuletusi kirjutavad. Ta ütles, et tuleb kirjutada vähem teistest ja rohkem endast. Sellest järeldasin, et luuletustes peab kasutama vähem sõna "tema" ja rohkem "mina". Aga mulle tuli meelde, et Elaan halvustab mind just selle eest, et kasutan sõna "mina". Ja mulle endale ei meeldi jälle, et luuletustes on liiga palju sõna "sina". Ning kodus kritiseeritakse mind iga kord, kui ma rääkides kasutan umbisikulist tegumoodi. Mõtlesin, et kõige õigem oleks vist kasutada sõna "nemad". Vaatasin tänast "Eesti Päevalehte". Selle esiküljest võttis suurema osa enda alla Hvostovi artikkel, ja rohkem artikleid sellele leheküljele ei mahtunud. Hvostov kirjutas Delfi kommentaaride kirjutajate hulka kuuluvatest tuntumatest isikutest. Mind see ei puudutanud, sest mina enam Delfis ei käinud. Mul oli natuke aega olnud uus voodi uue seina ääres. Pahandasin, et teised seda liiga lühikeseks lükkavad. Ema vaatas üle ukse tuppa ja läks kohe jälle ära. Suurest toast kuulsin, et isa ütleb seal kellelegi, et kõnetatav jääb kehvemaks. Oletasin, et jutt käib sellest, et ema sõrmed ei paindu enam tolmuimeja torust kinni hoidma. Aga kui vaatama läksin, siis nägin, et isa räägib hoopis tüdrukuga, kes on võimlemistrikoo väel ja teeb matil võimlemisharjutusi. Isa pahandas temaga, et tal võimlemine välja ei tule. Mõtlesin, et peaks ütlema, et igaüks ei lähegi treeninguga paremaks. Aga edasi mõtlesin, et treenimist maha jättes halvemaks võib küll minna, seetõttu ei öelnud ma midagi, vaid läksin oma tuppa tagasi. See tüdruk oli üliõpilane, kes oli ülikoolis käimise ajaks meie korterisse elama tulnud. Püüdsin meenutada, kas meil varem ka üürilisi on olnud. Mulle meenus, et Kaunase puiesteel mängisime ühe naisüliõpilasega, aga ma ei mäletanud, kas ta elas meie korteris või käis ainult sageli ja pikalt külas. Vaatasin uuesti ajalehte. Suurest toast tulid minu tuppa kolm tüdrukut. Üks neist oli Riin ja kahte ma näo järgi ei tundnud. Nad tegid nalja, nagu pahandaks isa võimlema jäänud tüdrukuga hoopis selle pärast, et sellel ei ole piisavalt head riided. Üks tüdruk küsis mult, kas ma teen mingit ajaveebi. Kui ütlesin, et teen küll, küsis ta, kas ma olen seal isast ka kirjutanud. Ütlesin, et kirjutan sinna unenägusid. Tüdruk küsis, kas see puudutab ka teda. Kuna ma ei tundnud ära, kes ta on, siis ei teadnud ma ka, kas ma olen teda unes näinud. Aga jõudsin järeldusele, et sel juhul ei ole. Ütlesin kuuldavalt, et osasid inimesi ei näe ma üldse unes. Tüdruk hakkas õudse häälega naerma.