Vaimukamber

Nägin unes, et öeldi, et fauna tuleb alles hoida, et seda uurida. Hakkasin uurimiseks millegi küljest ussikesi lahti kraapima, aga öeldi, et see ei kõlba. Oli selline ruum, kus mõnda aega oldi ja siis püüti võidu välja saada. Viimaseks jääja pidi järgmist korda ootama. Varem oli selles ruumis olnud korraga rohkem inimesi, kuid nüüd korraga ainult üks. Arvasin, et nii hakkab see välja surema. Kuid siis tulid sellesse vaimukambrisse kolm vaimset isikut korraga. Meenutasin, et film läheb vist hiljem edasi nii, et nad otsustavad sinna jääda ka järgmiseks perioodiks. Vaimsed isikud vaatasid ruumis ringi, kuid ei näinud kuskil oma sõpra, kes pidi olema jäänud ruumi eelmisest perioodist. Lõpuks nad nägid, et see on tillukeseks muutunud ja vaatab nurgas tillukest televiisorit. Üks vaimne isik vaatas teda pikksilmaga. Siis tegi see vaimne isik kogemata pikksilmaga hoogsa liigutuse, nii et see läks vastu seina. Ta kartis juba, et on oma tillukese sõbra lömastanud, kuid see jäi siiski terveks, sest pikksilm läks temast mööda. Koristaja oli munad ära visanud. M. Urm pahandas temaga selle eest. Urm ütles, et kui nii vana inimloode hävitada, on see mõrv, ja sama kehtib sisuliselt ka linnumunade kohta. Pidime hakkama mune sööma. Oli teada, et üks munadest on mädamuna, aga ei teadnud milline. Lõime mädamuna pooleks. Ruum täitus haisuga ja mul läks süda pahaks. Öeldi, et siin me harjume ruttu haisuga. Aga enne pidi hais kogu ruumi enda alla võtma. Me pidime selle sees olema veel terve aasta. Näidati, et püksisäär on veel pruuni väljaheitega koos. Ma harjusin juba haisuga ära, aga siis läks mul süda uuesti pahaks. Ärkasin üles ja ärkamise järel mul süda paha ei olnud.

Olime võistluste ajaks majutatud psühhiaatriahaiglasse. Oli hommik. Olin juba üles tõusnud, aga äratust ei olnud veel antud, nii et paljud magasid. Kõndisin mööda koridori ja vaatasin läbipaistvate klaasuste kaudu palatitesse, kus patsiendid magasid. Igas palatis oli üks inimene. Mõned magasid imelikus asendis. Üks haige kujutles, et ta on kass, seetõttu magas ta padja peale roninuna kassi moodi küürus asendis. Ühes palatis nägi poissi, kes oli haiglas olnud ka siis, kui ma ise ravil olin. Läksin teiste ülestõusnute juurde ja rääkisin sellest poisist. Mulle vastati, et ühte vanaks jäänud tuntud ujujat oli siin ka näha. Lisati, et siin on alati universaalseid kujusid olnud. Sven läks mööda ja lõi mind. Hakkasin teda taga ajama. Sain ta kätte vannitoas. Võtsin talt küünekäärid ära ja hakkasin nendega enda sõrmeküüsi lõikama. Sven uuris minu taskunuga, mille küljes olid samuti küünekäärid. Ta küsis, kuidas nendega peab lõigata saama. Ütlesin, et nendega saab küll lõigata, kui seda aeglaselt teha.

Jõudsin kesklinna bussijaama, kus mind pidi ootama auto, mis mind kooli viiks. Algul ma autot ei näinud, siis nägin, aga see oli juba täis. Ütlesin autosolijatele, et nad ära sõidaks, sest täis auto peale ei saanud ma istuda. Mulle lubati telefoniga takso tellida. Sellega ei olnud ma nõus, sest ei tahtnud takso eest maksta. Sõitsin kooli bussiga. Tund toimus lageda taeva all. Istusin pingiotsale. Üks õpetaja seisis ja pidas loengut, teine istus minu kõrvale ja jälgis tundi. Tegin lahti kaustiku. Nüüd nägi istuv õpetaja, et ma olen sinna kirjutanud ainult mõned read ja teise eriala kohta. Hakkasin kirjutama täistrükitud paberile. Nii oli mul võimalus pärast lugeda kahte teksti korraga. Istuval õpetajal kukkus midagi maha. Ta sirutas käe välja, aga ei ulatunud seda üles võtma. Pidin teda aitama. See õpetaja toetus minu vastu ja oli pidžaama väel.