Liiklesin tänavail

Nägin unes, et olin kirjastuses. Mulle öeldi seal, et ma võiksin kolmanda luulekogu välja anda. Mul ei olnud plaanis seda teha, aga nüüd mõtlesin ümber. Ulatasin kohe ketta käsikirja failiga väljatrükkimiseks. Selgus, et mul oli kaasas ainult esimene lehekülg. Pidin minema kodust ülejäänud luuletusi tooma. Mööda tänavat kõndides märkasin äkki, et lähen vastassuunas. Keerasin ümber. Kui ma jälle kirjastusse jõudsin, pidin selgitama, et luuletused on lehekülgedel kolmes veerus. Käsikiri mahtus ära kokku kolmele A4 leheküljele. Raamatu oleks teinud paksemaks see, et luuletused olid lühikesed ja nende vahele sai valget pinda jätta.

Teises unenäos mängis Fischer esimest korda pärast revanšmatši Spasskiga maleturniiril. Nende võistluste vahele oli jäänud mitu aastat, aga paus ei olnud nii pikk kui tema eelmine paus. Fischer oli küll teistest osavõtjatest vanem, kuid tal läks turniiril hästi. Ta jagas parajasti umbes teist kohta, kui ta jättis turniiri pooleli. Aga järgmine turniir peeti sellise süsteemiga, et arvati, et see pakub Fischerile huvi. Ta läkski mängima. Turniiri süsteem oli nimelt selline, et kõik osalejad mängisid omavahel viiepartiilise matši ja sama vastase vastu kolme partii võitmise järel anti võitjale juba viis punkti.

Kolmandas unenäos tahtsin juhtida päris auto asemel vähemalt ideaalset simulaatorit, et näha, kas ma ikka teen avarii. Tahtsin, et oleks näha ka jalakäijaid, kes oleksid täpselt samasugused nagu päris inimesed. Aga mõtlesin, et kui ma niimoodi enda arvates istun simulaatori taha, võidakse mind tegelikult panna päris auto rooli. Mind sõidutati üle Sõpruse silla. Koju tagasi saamiseks oleksin pidanud minema tuldud teed tagasi, kuid polnud enam läbipääsu, sest silla keskel oli värav suletud. Mõtlesin, et võibolla suleti sild sellepärast, et suvel soojade ilmadega suureneb selle kokkuvarisemisoht. Aga siis leidsin tõenäolisema põhjuse, et sealt ei pääse läbi suvise torustiku remondi tõttu. Hakkasin kõndima järgmise silla suunas, et üle selle koju minna. Läksin koos ühe naise ja lapsega. Nad olid tuttavad, aga me ei teretanud ega rääkinud ka midagi muud. Mõtlesin, et tuttavaid ei olegi vaja teretada, sest kui me maleturniiril kokku läheme, siis mängime nagunii. Meist sõitsid mööda autod. Nende läbilaskmiseks pidime tõmbuma maja seina vastu. Autode varjud läksid meile ikkagi pihta. Nägin, et eespool sõidavad autod mööda kõnniteed. Mõtlesin, et võibolla juhivad neid minevikust tänapäeva sattunud inimesed, kes arvavad, et kõnniteed ongi autode jaoks mõeldud.