Ostsin jälle raamatuid

Eile oli mul oma blogist kasu. Üks pere liige mäletas, et tema ostis ühe raamatu ja see oli seotud jõuludega. Mina mäletasin, et selle ostsin mina (kuigi mitte oma initsiatiivil) ja teisel ajal. Aga selle jutu peale polnud ma enam kindel, kas ma ei aja seda mõne teise raamatuga segi. Otsingumootoriga blogist otsides leidsin, et vaidlusalune raamat oli tõesti minu käega ostetud ja et ma tegin seda eelmise aasta novembris.

Enne seda arutelu olin ka eile raamatupoes käinud. Jälle läksin ostma raamatut, mis mul paluti osta. Jälle on november. Mida ma poleks mäletanud, aga tänu mainitud vaidlusele blogist lugesin, et mõlemad raamatupoes käimised olid ka samaaegsed saapapoes käimisega. Aasta tagasi ostsin talvesaapad, eile neile saabastele uued paelad. Kusjuures see ei olnud esimene kord, kus neil uusi paelu vaja läks. Saapad ise on hästi vastu pidanud. Sügisel esimest korda jalga pannes hõõrusid küll jalad katki, kuid viina ja haamriga töötlemise järel lõpetasid hõõrumise.

Tuli tuju siia tavalisest rohkem päevasündmuste kohta kirja panna, et järgmisel korral saaks vajaduse korral jälle otsingumootoriga asju järgi vaadata. Niisiis, raamat mille ma eile palve peale ostsin, on Tiit Saare "Sümboolikaleksikon". Et ma juba midagi ostsin, siis teise raamatu võtsin juurde oma maitse järgi. Selleks on André Mauroisi "Disraeli", mis eesti keeles ilmus aastal 2000 ja mille originaali ilmumisajaks on märgitud 1927. Magistriõppes mulle õpetati, nagu oleks vanemad ajalooraamatud vähem väärtuslikud. Mina nii progressiusku ei ole, sest minu arvates paistab mõni asi lähemalt vaadates paremini. Hiljem tehakse küll uusi avastusi, kuid võib lisanduda ka eksitusi. "Disraeli" esimese peatüki jõudsin läbi lugeda. Ütleksin, et juba selle peatüki pärast tasus see raamat eesti keelde tõlkida ja osta. Mulle meeldis eriti kirjeldus tegelasest, kes olevat noorusest elu lõpuni järginud sama eluviisi - läks pärast hommikusööki raamatukokku, kirjutas seal raamatute põhjal sedeleid, koju tulles võttis kaasa raamatuid ja kirjutas ka koju tulles raamatute põhjal sedeleid. Algselt oli kavas kirjutada inglise kirjanduse ajalugu, aga sedelitesse uppumise tõttu tuli piirduda väiksemate asjade avaldamisega. Autor võib selle kirjeldusega liialdada, kuid selle lugemine pakub elamuse ja võib panna tegelasest eeskuju võtma.