Ajaloo kaart

Nägin unes, et vaatasime ühte maleseisu. Tähelepanelikumal vaatamisel hakkasin selles nägema kaheksaid. Oli kaks suurt kaheksat, ülemises reas kaks väikest ja alumises samuti kaks väikest. Need olid juutidevastased arvud. Oli veel teisi numbreid. Kõik koos moodustasid aastaarvud, mis tähistasid tähtsamaid ajalooperioode. See oli ajaloo kaart. Mõtlesin, et selle kaardi võiks oma lauale alaliselt nähtavale panna, aga siis ta häviks nagu kõik lauapaberid. Teine asi oleks panna ta nagu suures toas läbipaistva kaitse alla. Uuralitest itta jäi kaardil Kuldhord. See ei olnud mongolite vallutuse maksimaalne piir, sest Tšingis-khaani ajal enne seda jõuti kaugemale. Rääkisin, et Krister luges romaane "Tšingis-khaan" ja "Batu-khaan" ning tal oli kahju, et Batu-khaan Tšingis-khaani järeltulijaks sai, justkui sellepärast, et siis muutus Venemaa tugevamaks ja sai Eesti vallutada. Tegelikult see ei olnud peamine põhjus, sest Krister hüüdis ka tervitusi Stalinile. Mulle öeldi, et Batu-khaan ei olnudki Tšingis-khaani vahetu järglane, vaid nende valitsemise vahel oli ka vaheaeg. Kaardil oli toodud ka ajaloolisi mõisteid. Üks neist oli "Venemaa valgendamine". See tähendas kollase rassi väljatõrjumist Venemaalt. Uuema aja kohta oli kaardil toodud kavandatud riigipiir, kui Venemaa sai pooleldi enda kätte suure tüki Hiinast. See maa-ala oli Venemaa piiri ääres laiem, siis suundus kitsa koridorina Kollase mere äärsesse sadamasse. Sellist kitsast maariba oli Jaapanil Vene-Jaapani sõjas hea rünnata. Hiinas oli ka Jaapani mõju all olev ala. Venemaale tahtis tükki Hiinast tuua vürst Kuropatkin. Teda pidasime süüdlaseks, et Venemaal kehtestati hiljem diktatuur, milleni viis välja tema ahnusest alguse saanud loogiline sündmuste jada. Vaatasin kaardilt, et mis, kas Nagasaki ohvritele on tõesti mälestusmärk püstitatud. Tuli välja, et ma eksisin. See oli püstitatud hoopis Jeruusalemma ja Tel Avivi ohvritele. Olime Vanemuise tänava müüri peal kirikus. Klaus teadis, et sellest välja saamiseks tuleb kasutada esimest võimalust, sest aja edasi minnes ja edasi kõndides areneb kirik järjest uhkemaks, nii et väljumine muutub võimatuks. Tahtsin asutada selle müüri sisse poodi. Poes oleksin ma müünud muu hulgas enda korjatud sarapuu pähkleid. Aga kuna neist võisid pooled ussitanud olla, siis tuli võibolla eelnevalt koored avada. Poe esimesel lahtioleku päeval oleksin seal müünud õunu ja piparkooke, millele oleksin ise igaühele erineva glasuuri peale teinud. Õunte hinnaks oleksin pannud kaks krooni tükk. Siis mõtlesin, et see oleks röövimine. Müia tuleks hoopis kokkuleppehindadega, nii et lastelt küsin vähem ja rikkamatelt ostjatelt rohkem. Poele paneksin nimeks Vanemuise pood. Võibolla siiski mõne muu nime, muidu arvataks, et see on seotud Vanemuise teatriga. Aga müüri sisse ei saaks siiski poodi teha, sest selleks tuleks müüri lõhkuda ja seda teha oleks keeruline. Siis tuleks pood ehitada sinna, kus müür lõppeb. Aga see ei ole ka õige koht, sest siis jääks haljasala vähemaks. Küsimus lahenes sellega, et üks juba olemasolevas majas tegutsev pood seal lähedal lõpetas tegevuse, nii et ruumid jäid vabaks. Ütlesin Klausile, et ostame need ära. Klaus küsis, misjaoks. Ütlesin, et on vaja kokkuleppehindadega kaupu müüma hakata. See on vist seadusevastane, aga kolm päeva saaks seda teha. Klaus ütles, et need ruumid maksavad 150 000 krooni. Ütlesin, et nii palju mul raha ei ole. Klaus ütles, et eelmised omanikud võivad need välja ka üürida. Leidsin, et poe ostmiseks laenu võtmise korral tuleks seda tagasi maksta kümme aastat, aga kui tagasimaksmine ebaõnnestuks, jääks inimestele poest ostetud asjad ikkagi alles. M. Mugur tuli ja ütles meile, et me tasa oleksime, sest seal käis üks üritus. Kõndisin edasi. Seal liikus ka üks suur valge koer. See ei oleks tohtinud kuri olla, sest ta oli vetelpääste koer. Aga mõtlesin, et võibolla ta minu vastu on kurjem ja mind ei päästaks. Läksin taharuumi, kus oli laotud hunnikusse seda tõugu koerte lihakehasid. Mõtlesin, et võibolla nende juures on see koer kurjem. Aga võibolla ka mitte, sest ta sõi neid. Läksin keldrisse. Ema tuli ütlema, et kääre ei tohi lahti jätta, et väike laps ennast nendega ei vigastaks. See tundus loogiline, aga nooremate vendade kasvatamise ajast ma sellist nõuet ei mäletanud. Kelder oli kellegi kurk. Sinna tuli ka üks mees, kes ütles, et kurku ei tohi välja vajutada, sest see oleks väga halb. Mõtlesin, et see jutt on kummaline, sest ma oma jalgadega vajutamegi kurgu peale. Aga võibolla ta tahtis öelda hoopis seda, et see vetelpäästekoer võib vahel inimest päästes hammastega valest kohast kinni võtta, nii et inimene saab hoopis surma. Koera nimi oli Pagas. Mõtlesin, et saan selle nime järgi aru, et koer on mehel paadiga merel käies kaasas.

Teises unenäos kõndisin läbi kaubamaja ees oleva bussipeatuse, kus ma mõtlesin, et edaspidi ostan ma ainult selliseid raamatuid, mida Kultuurkapital toetanud ei ole, sest see asutus on mind ära tüüdanud. Kultuurkapitali toetusel ilmuvad raamatud on igavad ja üksluised. Eriti ei salli ma Eesti naisluuletajaid. Seejärel olin ma koolis ja teadsin, et bussipeatus oli unenägu. Aga mulle hakkas unenäos tulnud mõte meeldima. Mõtlesin saata poeesia listi üleskutse, et listi liikmed ostaksid ainult neid luulekogusid, mille väljaandmist Kultuurkapital toetanud ei ole. Arvasin, et enamus listi liikmeid sealt toetust ei saa. Võisin tuua näiteks, et ostsin kahe aasta eest EP luulekogu, kuhu ei ole märgitud, et see oleks toetust saanud. Kas mõni kultuurkapitalist üldse teab, et selline raamat olemas on? Jõudsin riidehoidu. Meie klassi riidehoiuruumis oli ainult kaks joppi, minu oma nende hulgas ei olnud. Mulle näidati siiski, et minu jopp on kõrvalruumis olemas. Ruumid olid ühe võrra edasi nihkunud ja välisuks oli ära kadunud. Läksin riidehoiust välja esimese korruse suunas. Seejärel oli juba järgmine kord. Istusin riidehoiu koridori tagumises otsas ja mul ei olnud jälle joppi. Minu ees panid klassiõed joppe selga. Ütlesin, et kes läheb koju jopiga, kes ilma jopita. Jane vastas, et teinekord läheks ma siis varem magama. Vaidlesin vastu, et selles ei ole asi, sest kooli tulles oli mul jopp seljas.