Kolmapäev, veebruar 29, 2012

Sõja ja keele seosed

Teise inimese keele abil loodud teose kopeerimine on keelatud. Kuid kui võetakse üle elemente sõnavaras, ei ole ülevõtja veel autoriõiguste rikkuja ega sõnavaras. Kui autoriõiguste rikkumine on vaieldav, võib puhkeda sõnasõda. Kõik sõjad ei ole sõnasõjad, kuid ka pärissõda lõppeb sõnarahuga. Kui rahuläbirääkimistele saadetakse sõnaosavad diplomaadid, võib see lahingute tulemusel kujunenud olukorda kõvasti muuta. Rahulepingutega muudetakse riikide piire ja see võib mõjutada keelte arengut, viies isegi nende väljasuremise või uute keelte tekkeni. Rooma riik vallutas palju maid, mistõttu ladina keelt õpetatakse siiamaani. Aga ladina keele emakeelena rääkijaid enam ei ole. Kui väljasurnud keelt kunstlikult elus hoitakse, muutub ta järjest rohkem tehiskeeleks. Mõni tehiskeel on loodud selleks, et saavutada ülemaailmne rahu. Et tehiskeel rohkem keele moodi oleks, võiks talle välja mõelda ka tehismurded. Võibolla ei õpi keeli kõige paremini mitte olemasolevaid praktiseerides, vaid uusi välja mõeldes. Aga mõeldes uuele keelele välja uue häälduse, võib selle aktsent külge jääda ja ei saa enam muid keeli ilma aktsendita rääkida.

Vangide lunastamine

Meil olid külalised. Mõtlesin, et lasteraamatuid, mida oli lugenud üks külalistest, ei ole enam alles. Enne lahkumist kallas üks väike poiss mündikogu põrandale laiali. Hakkasin münte kokku korjama, aga ei olnud kindel, kas ma kõik leian.

*
Üks väike tüdruk oli sõiduauto kastis. Ta hakkas karjuma, sest ei saanud sealt välja. Mõtlesin, et peaks talle appi minema. Aga enne kui ma seda teha jõudsin, hakkas ta siiski ise ronima. Ta ronis hästi aeglaselt majaukseni ja läks sellest sisse. Siis tuli üks väike poiss. Erinevalt tüdrukust ronis ta ukseni mõne sekundiga. Lugesin raamatu käsikirja. Seal kirjutati sellest, kuidas vanasti naisi pantvangi võeti. Järgmine osa rääkis sellest, kuidas pantvange välja lunastati. Oli kirjutatud, et need naised võisid veel sünnitada. Käsikiri oli minu koostatud. Andsin selle kirjastuse direktorile üle. Ta küsis, kui suur osa sellest internetis leidub. Vastasin, et internetti ma pole sellest midagi pannud. Siis tuli meelde, et olin selle koostanud põhiliselt internetis rippuvate ajaleheartiklite põhjal. Ütlesin, et need artiklid on küll internetis olemas, aga mina pole juurde pannud. Paistis, et direktor ei tahtnud enam väljatrükile paberit kulutada, sest see hakkas otsa lõppema. Sellepärast ta oligi huvitatud, et ma saaks korrektuuri lugeda internetist. Kaanele olin ühe lõigu eraldi välja tõstnud. Selles lõigus oli juttu naisest. Mõtlesin, et niimoodi võib jääda ekslik mulje, nagu ma kirjutaks enda naisest. Et üks naine oli parajasti minu selja taga, siis varjasin peaga kaanele tõstetud lõigu ära. Aga selja taga olev naine sai ilmselt aru, et see on varjamisliigutus, mis võis teda just tähelepanelikuks muuta.

*
Mul oli raamatukogus ühe raamatu lugemine pooleli jäänud. Läksin sinna tagasi ja tahtsin istuda samasse kohta. Aga nägin, et seal ma juba istun. Tundus, et see, kes praegu raamatukokku läks, ei olnud siis mina. Ajalehes oli pealkiri, et varsti jõuab Kolmas maailmasõda haripunkti. Asja nähti nii, et sõda oli juba varem märkamatult alanud. Artiklis kirjutati, et tankid lähenevad Euroopale ja Eestile. Teises ajalehes kirjutati, et Tallinnas võtab valitsus sisse kaitseasendi. Kuninga ees pandi etturid f2, g3 ja h4. Mõtlesin, et kirjutaja ei oska hästi malet mängida ja ei tea, et suure jõudude ülekaalu korral saab etturikaitse kahingutega purustada. Mõtlesin, et kui Eesti vallutatakse, siis võibolla lähen tänavale tulistama, aga tegelikult ei ole mina kohustatud tulistama, sest mulle ei ole antud sõjalist väljaõpet. Lähen söögiasutusse ja küsin süia, lubades selle eest tasuda tööga. Joodikud lubavad ka alati söögi eest tööga tasuda, mis näitab, et neil on hea tahe. Aga tegelikult nad ei ole võimelised pikaajalist tööd tegema. Kui majade uste ees valvavad vaenlase sõjaväelased, siis lähen maja tagumisele küljele ja saadan nööri otsas toitu üles. Siis võivad teise maja ees valvavad vaenlased mind märgata. Eesti oli vallutatud üllatavalt väikse sõjategevusega.

Teisipäev, veebruar 28, 2012

Sõit tuisus

Kuna kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu on veel suletud, siis oli kindel, et täna lähen seitsmendat korda talve jooksul suusatama. Kuulsin raadiost ilmateate lõppu, kus lubati mingiks päevaks Eestis kuni 25 meetrit sekundis tugevat tuult ja nii külma kui ka soojakraade. Ütlesin, et siis on täna kõige parem suusailm, edasi läheb halvemaks. Ilmaennustused ei ole küll täppi läinud. Kui vaatasin sula ajal kolme päeva ilmaennustust, siis lubati suuremaid külmakraade kui on olnud. Ma ei tea küll, mis kraadid öösel on olnud. Täna suusatama minnes näitas kraadiklaas -2,5 ja tagasi tulles -3. Et ilma edasist paranemist ei olnud enam oodata, siis mõtlesin, et täna sõidan lõpuks senisest pikema maa. Aga ilm hakkas juba täna ebasobivamaks minema. Enne kui ma väljuda jõudsin, hakkas tuiskama. Suusatama jõudes olid rajad veel nähtavad, sest tuisk ei olnud kestnud veel väga kaua, aga need ei olnud enam nii libedad kui pühapäeval. Käed väsisid sõites rohkem kui eelmistel kordadel, seetõttu loobusin distantsi pikendamisest. Esimesel suusatamisel väsisid rohkem jalad, nüüd algas väsimus kätest. Teist pidi tagasi sõites hakkas väsimus kolima ka jalgadesse. Mõtlesin, et tundub, et vahelduvtõuked väsitavad rohkem käsi ja paaristõuked jalgu. Aga võibolla oli kogu see väsimusetunne jälle hüpohondria, sest sõidu lõpus tempot vähendades ega pärast sõidu lõppu ei tundnud enam midagi. Sõitu lõpetades oli rada rohkem kinni tuisanud kui sama lõik alustades.

Sõna koostisosad

Läksin suurele palliplatsile, kus mängisid Ustav ja tema vend. Tekkis küsimus, kuidas ma sellelt platsilt ära saan. Platsi serval avanes uks meie Peedu suvilasse. Aga kui ma seda avama hakkasin, nägin võõraid inimesi. Ütlesin, et vabandust, mul läks meelest, et siin on uued omanikud. Eemaldusin teises suunas.

*
Kõndisin mööda tänavat. Nägin selja taga elevanti, kes tahtis mind jalgade alla trampida. Peksin elevanti vastu jalgu, kuni sai tema jalad kokku siduda.

*
Mul oli magistriõpe lõpetamata, kuigi hinneteleht oli juba käes. Aga üks ainepunkt oli veel puudu. Hinnetelehe kättesaamisest oli juba palju aega möödas. Vahepeal olin juba arvanud, et lõpetamiseks lubatud tähtaeg on möödas, aga hiljem olin kuulnud, et magistriõppes võib olla ükskõik kui kaua. Tahtsin minna nüüd ülikooli ja asja ära õiendada. Aga hakkasin kahtlema, kas see on mul ikka lõpetamata. Diplom oleks juba nagu käes olnud. Ja see puuduv ainepunkt valikkursuse eest ei olnud vast oluline, sest olin saanud puuduva punkti mujalt ja valikkursus oli ka juba lõputööga kaetud, mis sisaldas sama asja. Tahtsin sahtlist kontrollida, kas mul on seal magistriõppe lõpudiplom. Vaatasin selleks ajalehe malenurkade väljalõigete alla. Väljalõiked olid krobelised, sest nende seest oli omakorda väljalõikeid tehtud. Vihmand tuli vaatama, mis asju mul seal on. Lükkasin kahe kapi uksed kinni, et ta neist sisse ei näeks.

*
Olin vene keele tunnis. Õpetaja seletas ühe sõna päritolu. Ta ütles, et üks selle koostisosa tähendab külma ja see omakorda tuleb sõnast, mis tähendab simot. Mõtlesin, et võiks küsida, mida see simo tähendab. Aga võibolla oli õpetaja seda juba seletanud, ma olin lihtsalt sel hetkel hajevil. Või ei olnudki sellist sõna olemas, vaid õpetajal oli minu nime tõttu jäänud ekslik mulje, nagu oleks.

Esmaspäev, veebruar 27, 2012

Võistlevad plaanid

Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu, kus eelmine nädal vett sisse tuli, oli täna avarii tõttu suletud. Kõndisin kirjandusmuuseumi ukseni ja uksel avariisilti nähes otse koju tagasi. Kodus tööpäev eriti efektiivne ei olnud. Ärkasin vara ja tööga alustamise ajaks olin jäänud uniseks. Veerandtunnine lõunauinak küll parandas asja, aga mitte päeva lõpuni. Teist uinakut ei ole siiski tegema hakanud. Eile hommikul magasin väga kaua ja päeva jooksul uniseks ei jäänud. Ühes vestlusgrupis väideti, et mida kauem inimene magab, seda unisem ta on. Minu puhul ei paista see kehtivat. Kuigi ei tea, mis on pikaajalised mõjud. Pikaajalisi plaane on inimestel järjest raskem teha, kui maailma muutub järjest kiiremini. Rahuajal võib tulevikku siiski kindlamalt planeerida kui sõja või revolutsiooni korral. Mõned koostavad rahuaastatel sõjaplaane. Üks selline oli Barbarossa plaan. Sõja võitmise jaoks koostasid sakslased generaalplaani Ost, aga sõda lõppes teisiti. Generaalplaan Ost ei olnud vist küll lõplik otsus, vaid üks konkureerivatest plaanidest. Saksamaa oli Hitleri ajal tuhande valitseja maa, kus konkureerisid erinevad ametkonnad. Minu peas konkureerivad erinevad minu enda tehtud plaanid. Üks plaan, mida ma ei ole eriti rikkunud, on kirjutada iga päev kaks blogisissekannet. Et kirjutamisplaanist on kergem kinni pidada kui muudest plaanidest, näitab vist, et kirjutamiseks on mul sünnipärased eeldused paremad. Maletreeningute jaoks teen ka plaane, aga need hakkavad vahepeal vastu. Või tundub lihtsalt mõni muu tegevus veel olulisem ja peab selle jaoks male arvelt aega kokku hoidma. Isegi lugemisplaani on raskem täita kui kirjutamisplaani. See tuleb võibolla osalt sellest, et loetavad raamatud on paksemad kui enda kirjutatud asjad. Üldiselt ma saan oma kohustused täidetud, aga kõik ei ole igal hetkel ühe meeldivad. Võibolla kui peaks päev läbi kirjutama, siis väsitaks see ka ära. Kui ma viimati raamatule saatesõna kirjutasin, pidingi seda tegema päev läbi, aga see oli lugemishetkedega kombineeritud. Tegelikult vähemalt ühel päeval hakkaski saatesõna kirjutamine väsitama, mistõttu pidin enesesisenduseks ühe oma luuletuse appi võtma. Aga luuletus on ka kirjutamise tagajärg. Kuigi mul on peas enda välja mõeldud luuletusi, mida ma pole kuskile kirja pannud.

Jaapani äratuskell

Oli õhtu. Lamasin juba pimedas toas voodis. Ema tuli üle ukse küsima, mis kell Henn reedel maleturniiri jaoks üles tuleb äratada. Reedeni olid veel mõned päevad. Vastasin, et sel reedel algab turniir varem. Kui ema läinud oli, tuli Henn magama. Ta ütles suure kella kohta, et see on Jaapani äratuskell ja see äratab üles. Hommikul helises see kell hästi vaikselt. Aga võibolla ei pidanud äratama helin, vaid õigele inimesele antav elektrilöök. Henn ärkas, aga ei tulnud voodist välja. Ta kakles Tõnuga. Seejärel taheti tulla mulle kallale, aga ma peitsin ennast voodi kaugemasse serva ja tekialust kobavad käed mind ei leidnud. Korterisse tungis kolm võõrast meest. Läksin neile vastu. Esikus oli vanaema, kes hakkas meie poolt lahkuma. Ta rääkis oma lapselaste elust. Püüdsin ärgata, aga see mul ei õnnestunud. Läksin suurde tuppa ja panin televiisori käima. Vaatasin kolme kanalit ja kõigil näidati meeleavaldusi, mis praegu väljas toimusid. Ma ei teadnud, mis on nende meeleavalduste eesmärk. Korterisse tunginud mehed mind ei rünnanud. Olin oma voodi juures ja püüdsin ärgata. Kartsin, et päriselt võin liikuda rohkem kui unenäos arvan ja üle rõduserva alla kukkuda. Oudekki oli internetis kirjutanud, et ta oli korraga noor daam ja väike tüdruk. Kõigest, mis mina lapsepõlve kohta kirjutasin, esitas Oudekki hiljem omapoolse versiooni. Mõtlesin, et kui mul õnnestub ärgata, siis proovin kohe uuesti magama jääda, aga see ei pruugi ka õnnestuda.

Pühapäev, veebruar 26, 2012

Televiisori nupud

Õpetaja rääkis, kui halb vihik mul on. Ta küsis, kust mul tuli pähe üle äärejoone joonistada. Kontrollisin, kas ma olen seda teinud. Ütlesin, et kuupäeva kirjutamist võib alustada joone tagant ja joonistamist olen alustanud samuti joone tagant. Õpetaja ütles, et kui mina kasutan igasuguseid lühendeid, siis teeb tema ka seda. Ta ütles ühe arusaamatu kolmetähelise lühendi ja seletas ära, et see tähendab, et ma olen idioot. Vaidlesin vastu, et olen küll lühendeid kasutanud, aga mitte enam selles klassis. Mõtlesin, et nüüd võib õpetaja öelda, et miks ma nii vähe üles kirjutan, et mitu aastat on sama vihik kasutusel. Ütlesin, et viin õpetaja direktori juurde. Talutasin ta trepist alla. Kui olin jälle üleval, öeldi, et ma tekitasin õpetajale kehavigastusi. Läksin kontrollima. All ütles Tristan, et õpetajal kehavigastusi ei ole.

*
Olime teatris. Kartsin, et võin kukkuda lavale. Meenutasin, et ükskord olime pidanud ühes etenduses tantsima. Kuigi ma seda teha ei osanud, olin läinud lavale ja tantsijate juures seisnud. Praegu hakkas osa rahvast saalist lahkuma, sest etenduse lõpp lähenes. Kuigi ma ei pidanud seda õigeks, lahkusin ise samuti. Kinos hakkasid ka alati osad lahkuma, kui lõputiitrid jooksid.

*
Räägiti nõiutud paikadest. Ütlesin, et Tartus on ka selliseid. Toomemägi on täiesti nõiutud. Mõtlesin, et Emajõe kallas samuti.

*
Vaatasime televiisorit. Nuppudest sai reguleerida ühe kaupa iga põhivärvi tugevust. Aga ei teadnud, kuidas need värvid omavahel kokku sulavad. Teised aparaadid võisid näidata samu värve teist moodi. Pistsin näo seina sees oleva augu juurde ja vaatasin sealt sisse. Küsiti, mis värve ma praegu näen. Vastasin, et praegu ma vaatan unenägu. Seejärel röökisin õudusest.

*
Stalin oli katnud laual koha olematule liiduvabariigile. Teised pidid istuma ümber laua ja selle liiduvabariigi tähtpäeva tähistama. Stalin pidi ise istuma laua otsas. Minul soovitati istuda lauanurka Stalini juurde. Ütlesin, et Stalin kardab minu kõrval istuda. Ta kartis, et kui ma istun tema kõrval, siis ma tapan ta ära. Mõtlesin, et tapangi ta ära. Teistele lauas istujatele ütlen, et Stalin suri ootamatusse haigusesse, nimetades, et tema järglaseks saab Molotov. Järglast nimetan selleks, et teised poleks Stalini tapmise pärast pettunud. Tegelikult Stalin on visa hingega ja võib veel elus olla. Pärast Stalini tapmist põgenesin mööda maa-alust koridori. Kuulsin, et teised jälitavad mind, kuigi loogiliselt võttes ei oleks pidanud olema põhjust, miks nad teaksid mind siit otsida. Mõtlesin, et ühtegi väiksesse ruumi ma ei peida, sest see oleks umbtee, kust mind võidaks tabada. Lootsin jõuda koridori lõpus salajase metroo ja wc-ni.

Libe rada

Tänane suusatamine oli selle talve kuues. Esimest korda ei olnud õhutemperatuur eelmise korraga võrreldes tõusnud, vaid langenud. Täpsemalt oli kaks kraadi külma. Sula järel oli tulnud jäätumine. Seetõttu kartsin enne sõitma minekut, et täna võin lõpuks kukkuda. Aga seda ei juhtunud. Suusk libises hoopis jäisel rajal paremini. Seevastu keppide lumme torkamine ja sealt kätte saamine oli muutunud halvemaks. Algul tundus isegi, et kepid võivad puruneda, aga edasi sõites harjusin uute tingimustega ära ja ei pannud erinevust enam tähelegi. Kuigi keppidega üks muutus halvemuse poole tõesti toimus - nende ülemiste otsade rihmade krõpsud ei püsinud enam kinni. Peatusin paar korda, et krõpsud kinni panna. Seejärel lõin käega. Aga kui krõpsud enam õigesse kohta ei kinnitunud, siis nad tahtsid kinnituda kindale. See ei ole arvatavasti kinnaste tervisele hea. Alles ema nõelus minu ühe kinda pöialt, kuhu augu teket seostasin ka suusatamisega. Ja kahe suusatamise järel olen märganud, et kepid on nahka hõõrunud. Aga eelmine kord järgnes sellele imeline paranemine - tund aega pärast hõõrutud koha avastamist ei olnud seda enam naha peal näha, nagu oleks Jeesus ravimas käinud. Eelmine kord kirjutasin, et ma ei osanud enam nii hästi pöördeid teha nagu vanasti. Täna pöörasin ringi Sõpruse silla all, kus polnud pealtnägijaid ja võibolla tänu sellele tuli pööre paremini välja, kuigi mitte veel täiuslikult. Et ma pöörasin seal kanali tagumisel küljel, siis oli tänane sõit eelmistest vist meetrites pikem, kuigi mitte oluliselt. Algul olin mõelnud, et pühapäev on rohkem aega ja sõidan rohkem ringe. Aga sõidu ajal ei tulnud see mõte meelde. Ja aega rohkem ei olnud, sest käes oli juba lõunasöögi kellaaeg. Aeg kadus põhiliselt tavalisest hiljem ärkamise tõttu. Pööramiskoha lähedal ühe põõsa juures nina kuivatamiseks peatudes kuulsin väga lähedalt linnulaulu. Mõtlesin, et pärast saab kirjutada, et linnud laulsid. Ja imestasin, et nende laulu hakkan kuulma ilma külmemaks, mitte soojemaks mineku järel. Aga põõsast eemaldudes kuulsin veel ainult tuule vilistamist. Jõudsin järeldusele, et pärituult on parem sõita paaristõugetega ja vastutuult vahelduvtõugetega. Linnulaulu hakkasin uuesti kuulma alles suuski jalast võttes, kui nad enam ei sahisenud. Tuppa jõudes oli küll nahk märg, aga särki seljast võttes enne pesemise alustamist jõudis ta juba ära kuivada, mis ei pannud pesemisest loobuma. Mulle öeldi sellest rääkides, et sool tuleb ikkagi maha pesta.

Laupäev, veebruar 25, 2012

Vähem kahjurõõmu

Üks ütlus on, et kahjurõõm on kõige suurem rõõm. Maletaja võidurõõm on küll rõõm enda heast saavutusest, aga kaudselt on see kahjurõõm, et konkurentidel läks halvemini. Kes oskab võtta endale põhimõtteks, et tähtis pole võit, vaid osavõtt, võib mängust rõõmu tunda ka kaotuse korral. Aga selle rõõmu võib vastane siiski halvustavate märkustega ära rikkuda. Võitmisoskusest on vähe, kui ei osata seda teha viisakalt. Maleõpikutes võiks olla eraldi käitumisõpetuse peatükid. Reeglid üksi seda teemat ei ammenda. Kui seada mängu eesmärgiks võit, siis järgmine küsimus on, mis on võidu eesmärk.

Erineva suurusega punktid

Sõitsin bussis. Kui mitu peatusevahet oli juba sõidetud, tuli alles meelde võtta taskust pilet, et seda augustada. Ütlesin, et niimoodi oleks ma võinud trahvi saada. Seda kuuldes tahtis bussijuht mulle trahvi teha, et olin sõitnud osa maast ilma piletita. Selgitasin, et ma olen paljulapselisest perest ja sain seetõttu pikka aega tasuta sõita, mul läheb vahel meelest, et enam ei saa.

*
Hakkasin koos kahe klassiõega koju minema. Üks neist ütles, et mina ärgu tulgu, nad tahavad täna kahekesi minna. Ütlesin, et mulle on sageli öeldud, et mina ärgu tulgu, varem ütlesid poisid ja nüüd tüdrukud, milles on asi. Klassiõde vastas, et selles, et ma olen tavaliselt vihane. Ütlesin, et ma ei ole tavaliselt vihane, aga kui inimesed otsustavad näo järgi, siis nad arvavad nii. Mõtlesin, et praegu olen küll vihane.

*
Sain uueks tööks ühe umbes endavanuse autori raamatu toimetamise. Tegin tohutu hulga märkmeid. Osad kirjutasin kaustikusse ja osad lahtisele paberile. Autor tuli uksest sisse. Ta vaatas paar korda kiiresti minu kaustikusse, aga ei paistnud aru saavat, et seal olevad märkmed on tema enda käsikirja kohta. Mul oli sinna kaustikusse kirjutatud muid asju ka ja ma ei tahtnud neid märkmeid autorile näidata. Isa oli öelnud, et see autor on väga andekas. Võibolla ta oli mõne hetkega juba aru saanud, mis mul kaustikus kirjas on. Ta vaatas sinna täpselt nii lühidalt, et ma ei hakkaks keelama.

*
Mängisin maleturniiril. Tundus, et see on mingi eriline turniir, kus tuleb iga vooru eest maksta nii palju, nagu tavaliselt terve turniiri eest. Aga kui kaotuste eest tuli maksta trahvi, siis võitude eest sai preemiaid. Aga 50 protsendi võimalike punktide juurde jõudes maksed lõppesid, mis seisu võrdustas. Tundus, et siin turniiril on erinevate mängijate võidud erineva suurusega. Kõige suurem paistis olevat murdeealiste võit, mis seletas, miks nad sageli etteotsa tulid. Kui turniir läbi sai, hakkasime mitmekesi koju minema. Üks mees ütles, et las olla kõigi võit ühe suur, siis on vahed suuremad. Kesklinna bussijaamas läksin teiste järel üle tee. Üks mees läks bussi number 12 peale. Mina ütlesin, et miks ma üle tee tulin, ma pidin ju minema 5-ga. Mõtlesin, et 5 ja 12 teevad sama ringi vastupidistes suundades, aga 12-ga läheb õigesse peatusesse jõudmiseks liiga palju aega. Ütlesin, et kui ma juba üle tee tulin, siis ma lähen jala. Ühel tänaval istusin koos Toomaga maha ja hakkasin pooleks murtud paberi keskossa joonistama. Teisele leheküljele jõudes leiutasin uue joonistamisvõtte, et tõmbasin näost sirge kriipsu alla. Toomas ütles, et ma joonistaks veel musta pastakaga. Vastasin, et ma pole mustaga joonistanud, see on sinine. Toomas näitas, et eelmisel leheküljel ma tegin osa mustaga. Ütlesin, et see ei ole must, vaid ma tegin selles kohas lihtsalt paksemat joont. Seejärel nägin asja teisiti. Ütlesin, et õige jah, ühes kohas ma tegin mustaga, mul tuleb nüüd meelde.

Reede, veebruar 24, 2012

Aastapreemiate nimekirjad

Kultuurkapital määras aastapreemiad. Ema ütles, et raadios ja ajalehes oli preemia saajate nimekiri erinev. Hakkasin nimesid internetti sisestama, et sealt vaatadata, milline on õige nimekiri. Aga igal sisestamiskorral lõin mõne tähe valesti ja tuli otsast peale hakata. Alles pika proovimise järel õnnestus kõik vigadeta sisestada. Mina olin preemia saanud mõlema variandi järgi. Preemia suurus oli 15 000 krooni. Ma ei teadnud, kas see oli määratud mulle kui ilukirjanikule või kui ajaloolasele. Kui ma olin taotlenud raha oma raamatute väljaandmiseks, ei olnud seda eraldatud, aga nüüd sain preemia. Sellist varianti olin enne unes ka näinud. Võibolla sain preemia Tõnissoni raamatu koostamise eest, sest see tuli mul väga hästi välja. Preemia suurus oli väiksem kui oleks olnud kõigi minu raamatute väljaandmise ühekaupa toetamise summa.

Vesine sõit

Täna käisin sel talvel viiendat korda suusatamas. Iga korraga on ilm soojemaks läinud. Täna oli kolm kraadi sooja. Kahtlesin kahel põhjusel, kas saab üldse minna - eile nägin juba paljast rohtu ja täna hommikul hakkas teadmata põhjusel õlg valutama. Õla peale panin ema antud salvi. Sõidu ajal ta ei valutanud ja pärast sõitu ei valuta nii kõvasti kui alguses. Lund oli veel nii palju, et sõita sai. Kohe sõidu alguses hakkasin hingeldama, mida eelmistel kordadel ei juhtunud. Hingamine läks kergemaks, kui võtsin tempot maha. Sildade juures pöörasin ringi, aga vanasti tulid mul pöörded vist paremini välja. Algul sõitsin mööda rada, aga rajad katkesid imelikult ära. Hakkasin ise uut rada tegema. Kuigi olin kartnud, et lumi võib juba õhuke olla, sumpasin just täna kõige paksemas hanges. Samu jälgi pidi tagasi sõites oli nende põhjas vesi. Teisi suusatajaid ei näinud, aga vastu tuli jalakäijaid. Kokkupõrke vältimiseks võtsin veel tempot maha, kaaludes vist ühtlasi sõidu lõpetamist, sest olin selleks sobivas punktis. Aga üks vastutulijatest ütles: "Ikka hooga, hooga!" Olin kartnud, et kui null kraadiga jäi lumi suusa külge kinni, siis jääb ka soojakraadidega. Aga seda ei juhtunud. Jäi külge ainult ülemisele küljele. Edasiminek oli see, et ei pidanud ühtegi korda nina kuivatama. Seevastu läksin eelmistest kordadest higisemaks, kuigi panin õhemalt riidesse kui varem - läksin ilma mütsita ja õhemate kinnastega.

Vabariigi aastapäeva postkaart


Kui maailmas leidub Eesti,
ta elagu igavesti.
Olgem vaimult suured,
ja pikad olgu me juured.

Neljapäev, veebruar 23, 2012

Tööd võidakse ka pakkuda

Kirjandusmuuseumis tuli täna laest vett sisse. Esialgu väga palju pabereid märjaks ei saanud, aga probleem võib süveneda. Tänaval oli ka mõnes kohas suur sulamisvee uputus. Fortuuna tänaval oli kallaku pealt lumi täielikult kadunud. Pärast sadas lund või lörtsi juurde, aga ma ei ole veel uurinud, kas see kiirendas või aeglustas sulamist. Nädalavahetuseks on lubatud külmakraade. Võibolla saab proovida veel jää peal suusatamist. Kanali jääle ma ei julge sula järel minna, aga jää võib tekkida ka mujal. Igatahes nelja suusatamist talve kohta pean väheks. Nüüd tuleks hakata korralikult maletrenni tegema, sest Tartu meistrivõistlused lähenevad. Sain Karbalt kirja, et kuupäev on juba välja valitud, kuigi toimumiskohta veel mitte. Kirjast ma ei saanud täpselt aru, kas tegemist on valikturniiriga või toimuvad see aasta tiitlivõistlused šveitsi süsteemis. Igatahes kahest turniirist juttu ei olnud. Või teine turniir, millest juttu oli, oli välkmale esivõistlused, kuhu ma ei lähe. Homme on riigipüha, seega sel nädalal ei saa ma turniiridel osaleda. Ülikooli klubis oleks saanud, aga ma tahan mängida eri klubides kordamööda. Päevakeskuses käisin eelmine kord küll kohal, et Trohhalevile raha maksta, aga ma ei pannud tähele, et tasub küsida, kas selle nädala turniir toimub mõnel teisel päeval. Trohhalevi ei olnud ennast kohal ja nii on talle raha maksmata. Öeldi, et Võnnus saan maksta. Aga sinna mul polnud kavatsust minna. Võnnu turniiri korraldamisega tegeles minu klassivend. Maleblogi kommentaarides on ta nimetanud ennast tippmaletajaks Tartust, aga maleblogi artiklis tehti temast Võnnu maleentusiast. Selle informatsiooni lükkas ta ümber. Mujal kirjutatu refereerimisega võib juhtuda, et mõni loeb ühte asja kaks korda, aga ma kirjutan vähemalt oma sõnastuses. Feisbukki on ka põhjust jälle refereerida. Sinna riputati lugu selle kohta, et tööandja saab feisbuki järgi hinnata töötaja tööks sobivust. Mulle eelnenud kommenteerijad nägid selles kõik ohtu, aga mina küsisin, kas seega saab feisbukki kasutada töö otsimiseks. Väiksemaid tööpakkumisi olen ma võrgus kirjutamise eest saanud. Põhiliselt on soovitud, et ma veel midagi kirjutaks, aga ka klassikokkutulekut korraldama pandi mind klassikaaslastele saadetud kirjade tõttu. Korraldamise osa oli küll ka kirjade saatmine. Selle poolest see töö ei olnud, et ta oleks raha sisse toonud, aga vaeva nägemise poolest küll. Ja mitte ainult vaeva, sest üks kord korraldada oli ka vajalik kogemus. Kõik kogemused ei ole vajalikud. Kui keegi kirjutab narkootikumide vastu, hakkavad tulema kommentaarid, et proovinud üldse oled või, aga sellised kommentaatorid on lollid. Ma sõimusõnu tavaliselt ei kasuta, aga teiste inimeste elu ohustajaid võib sõimata. Muidu ma vist kipun kirjutama nii, et süüdlases ei teki süütunnet. Võibolla tekib süütunne hoopis mõnes püüdlikus inimeses, et ta ise kirjutab halvemini. Täna ütles ema mulle jälle, et minu proosa meeldib talle rohkem kui minu luule. Ema õpetas mulle kana küpsetamist, mida ma ise ei ole teinud, ja õhutas sööma rohkem pirukaid.

Uut tüüpi kirjandus

Jooksmise praegune maailmameister oli 130-aastane. Ta oli minu kaksikvend. Ise olin 110-aastane ja samuti üks paremaid jooksjaid. Hakkasime jooksma mööda sarnast teed, nii et meid ei nähtaks. Tagasi jooksime ka mööda sarnast teed, kuigi natuke erinevamat. Paistis, et jookseme ennast jälle maailma tippu. Nii võidi kahtlustama hakata, et oleme nooremad kui arvame. Tegelikult me ei olnud maailma tipus absoluutarvestuses, vaid vanade inimeste vanusegrupis.

*
Oli võimalik muuta oma blogi sisu materiaalseks. Sain niiviisi mõned riideesemed ja panin ühe paari neist selga. See oli pidžaama. Kui teistele seda võimalust tutvustasin, tegid nad oma blogid ka riieteks. Nemad said ilusamad riided. Võibolla sellepärast, et olid blogimist hiljem alustanud. Mõtlesin, et nii suure blogi mahu eest nii vähe riideid on väga väike tasu.

*
Hakati kirjutama viisil, et kõik oli teada ja kõik oli võimalik. Igal pool juhtusid imed. Aga üks inimene kommenteeris seda nii, et Reiljan on öelnud, et kirjutatava sisu muutub uuesti segaseks. Seega oli tegemist gooti kirjanduse tagasitulekuga. Aga minu meelest osa uuest kirjandusest oli tõeliselt väärtuslik. Kui jõudsin üle pika aja koju tagasi, tahtsin lugeda seda uut tüüpi kirjandust. Aga igalt poolt leidsin ainult vana, nagu poleks uut üldse säilitama hakatud. Lõpuks ühe uut tüüpi raamatu siiski leidsin. See oli raamat, kus toimusid käes hoides muutused ja kus olid kõik asjad sees.

Kolmapäev, veebruar 22, 2012

Pidev eneseparandamine

Täna lähtusin põhimõttest, et enne töö ja pärast lõbu. See väljendus selles, et kirjandusmuuseumis käisin enne kui feisbukis. Kirjandusmuuseumis tegelen täpselt sama tööga kui kodus, aga kodus on seda teha palju kergem. Kirjandusmuuseumi eelis on ehk see, et seal ei ole nii palju alternatiivseid tegevusi, mis tööaega raiskaks. Kuigi lugemist on seal rohkem, kui kõik välja tellida. Täna tellisin välja kaks asja. Ühest oli vaja lugeda ühte artiklit ja teisest mitut. Võrdluseks lugesin ka paar otseselt mitte vajalikku artiklit. Ühes võrdluseks loetud artiklis arvati, et Koidula ajal oli veel lapsepõlv õnnelik, aga artikli kirjutamise ajal enam mitte. Minu meelest niiviisi kirjutamine näitab halba psühholoogia tundmist. Koidula kirjutas luuletuse lapsepõlve tänavast mälu põhjal ja pealegi luuletaja silma läbi nähtuna. Artikkel oli täiskasvanu hinnang hetkeolukorrale. Mina sündisin veel palju hiljem, aga väljend "õnnelik lapsepõlv" ei olnud kuskile kadunud. Täna avaldasin feisbukis arvamust, et kui seal levitatud ajaleheartikkel tõele vastab, siis ma olen feisbukis üks õnnelikumaid inimesi. Artiklis öeldi, et mida rohkem feisbuki kontakte, seda õnnetum inimene on. Minul on praegu täpselt 100 kontakti. See on nagu vene vanasõnas, et ärgu sul olgu sadat rubla, vaid sada sõpra. Ainult et vanasõna mõte on, et sõpru olgu palju. Ma arvan, et sada on siiski parem kui null, sest kui kirjadele vahepeal keegi ei vasta, siis feisbuk pakub iga päev rohkem lugemist kui lugeda jõuab ja lisaks veel kommenteerimisvõimalust. Blogides kirjutatakse küll põhjalikumalt, aga seal ei ole nii palju põhjust kommenteerida, kui blogi omanikuga miski ei seo. Tuttavate hulgas blogiomanike protsent on väiksem. Ühte blogisse kirjutasin viisakuse pärast kommentaari, aga sellele anti miinuspunkte. Miinuspunktide andmise võimalusega blogisid mul rohkem tahtmist kommenteerida ei ole. Vahel tuleb teha ka midagi, mida ei taha, kui see võib maailma kuidagi parandada. Eile kirjutasin feisbukis, et parandame ennast juba täna (s.t. eile), kui on veel midagi parandada. Ja ennast parandasin sellega, et läksin väiksema vahega suustama ja pesin rohkem nõusid. Kuna ennast parandada olen püüdnud ka varem, siis kõike enam parandama ei pidanud. Suitsetamist maha jätta pole mul tulnud kunagi, sest ei ole seda ühtegi korda proovinud.

Veepritsmed

Spordikommentaator rääkis, et esikoha sai naisjooksja ilus jalastik. Mulle see jutt ei meeldinud. Minu meelest naised ei oleks tohtinud üldse lühikeses dressis võistelda. Naiste jalgade näitamine ei meeldinud eriti usumeestele, aga see tuli nende enda valest eluviisist.

*
Küsiti, kuidas on üks sõna vene keeles. Ütlesin sellele tähenduselt sarnase eestikeelse sõna koos venekeelse vastega. Öeldi küsitud sõna, millel oli minu öelduga võrreldes lõpp teistsugune. Ütlesin, et ma saan ise ka aru, et need on kaks erinevat sõna.

*
Oli hommik. Mul läksid pimedas toas sugulase foto peale kogemata veepritsmed. Vennad hakkasid mind süüdistama, et ma tahtsin seda fotot hävitada. Sugulane ööbis meie pool ja tuli sellesse tuppa vaatama, millest räägitakse, aga fotot ma talle näitama ei hakanud. Kui olin teises toas, tuli kolmandast toast üks tüdruk. Panin lambi põlema, et teda vendadele näidata. Küsisin, kas see on minu klassiõde. Vennad kinnitasid, et on küll. Mina ütlesin, et ta on mõrtsukas, mitte klassiõde, sest minu klassis nii pikki tüdrukuid ei käinud. Tema vastas, et ta on kaks meetrit pikk, ta on edasi kasvanud. Läksin voodisse tagasi ja kavatsesin kõik selles unenäos juhtuvad õudused üle elada.

*
Meil olid külas ühe pere lapsed - vend ja õde. Poiss püüdis kogu aeg minuga kakelda. Aga mina tirisin teda juustest, et ma ei kakle temaga, vaid karistan teda. Ütlesin, et ta on täiesti kasvatamatu. Soovitasin, et ta kakleks oma õega, mitte minu vendadega, sest meil ei ole see nii väga kombeks.

Teisipäev, veebruar 21, 2012

Vastlad jätkuvad


Pärast suusatamist jätkus vastlate tähistamine vastlakuklite söömisega. Ostetud on ka oasuppi, aga see jääb võibolla homseks, sest supp on lõunasöögi toit.

Vastlalumi

Leidsin, et tänast vastlapäeva peab tähistama, seetõttu läksin suusatama senisest väiksema vaheaja järel. Seni olin käinud ainult pühapäeviti. Täna oli selle talve neljas suusatamine. Vähemalt sel talvel tahaks nad kõik kokku lugeda, sest varasemast pole mul arvud meeles, väljaarvatud see, et 2001 käisin vist üks kord. Esimese kahe korra järel ma poleks tänavu nii väikse vahe järel sõitma minna saanud, nüüd juba sain. Täna oli neljandat tüüpi ilm. Hommikul oli sadanud palju lund ja väljas oli null kraadi. Lume rohkusest sain aru kõigepealt siis, kui hakkasin minema üle autotee, aga autoteeni enam kõnnitee ei viinud. Seejärel oli vaja vaeva näha suuskade alla panemisega. Esimesel katsel läks üks suusk küll alla, aga tuli uuesti ära, sest lumi oli vahele läinud. Korralikult alla saamiseks oli vaja saapaid sõrmedega lumest puhastada. Suusaradu enam polnud. Olin küll enne aknast ühte suusatajat näinud, aga tema jäljed olid ka kinni tuisanud. Mõnel lõigul veel oli vana rada läbi lume aimatav, aga teistel lõikudel polnud midagi säilinud. Sain proovida ilma rajata sõitu. Seetõttu ei teinud ma ümber kanali ringi, vaid sõitsin edasi-tagasi, hoides kõnnitee lähedusse, et saaks vajaduse korral evakueeruda. Teises suunas tagasi sõites kasutasin enda ette tehtud jälgi. Teisi suusatajaid ma oma sõidu ajal ei näinud. Tagasi sõites nägin küll ühes punktis kahtlaseid jälgi, nagu oleks lisandunud teine suusataja ja minu jälgedele suundunud. Kui sõidu lõpetasin, nägin sõitmas traktorit, mis võibolla tegi uut rada. Ma pole ühelgi korral suuskadele midagi alla määrinud. Pühapäeval oli tänavu esimene kord, kui suuskadele midagi külge hakkas. Aga mitte alumisele, vaid ülemisele küljele. Täna vahepeal tundus, et hakkab alumisele küljele kinni. Enamus maast seda tunnet ei olnud. Aga kui sõidu lõpetasin ja suuskade alumist külge vaatasin, oli seal paks lumi küljes. Sellest hoolimata olid suusad libisenud. Ajalehes on kirjutatud, et valesti määritud suuskadega sõita on põrgupiin, aga minul mingeid kannatusi polnud, võibolla piisavalt lühikese maa tõttu. Tempo oli täna nii palju aeglasem, et tuppa jõudes oli küll soe, aga nahk oli kuiv. Ma natuke imestasin, kui ajalehes kirjutati, et Tartu maratoni sõitjatel oli külm, sest minul samal päeval lühikest maad sõites oli palav. Täna sõita oli paras.

Riimuvad sillad

Tunnis pidime tegema inglise keele harjutust. Kõigepealt pidin trükitud ingliskeelsed laused ette lugema. Ma ei pannud tähele, kus järg on, nagu algkooliski. Erik näitas sõrmega nagu siis. Aga ta vahetas sõrme asukohta, nii et lugesin erinevatelt ridadelt. Selgus, et Erik oli näidanud valesti. Käisime viimases klassis. Kui lugemise lõpetasin, ütles õpetaja, et vanasti ei oleks lastud nii halva hääldusega üldse keskkooli lõpetada. Mina leidsin, et midagi hullu ei ole, sest kui hääldust vaja läheks, siis ma õpiks selle selgeks. Aga kummalgi inglise keele eksamil ei olnud hääldust vaja läinud. Üks oli olnud kirjalik ja teisel ei pidanud me ise hääldama, vaid lindilt lastud jutust aru saama.

*
Oli algamas maleturniir. Enne seda toimus koosolek. Üks mees rääkis, et see ei ole hea, et Emajõelt sillad ära võetakse. Kuhu jäävad niimoodi täisriimid. Sild on ingliskeelne täisriim. Seda juttu olid tulnud kuulama linnavalitsuse esindajad. Juhan Liiv ütles, et elu läheb järjest kehvemaks.

*
Olime Peedul. Mängisime peitust. Eelmisel peitmise korral oli Klaus kõige paremini peitnud ja viimasena leitud. Nüüd pidid Klaus ja üks mees otsima ning mina ja veel üks inimene peitma. Mõtlesin, kuhu peita, et mind viimasena leitaks. Selle kohta oli kaks erinevat teooriat - kas peita otsijatest kõige kaugemasse aia punkti või kõige rohkem millegi keskele. Võibolla selle üle poleks ka pahandatud, kui oleks läinud natuke üle aia piiri. Peitsin aia kaugemasse äärde põõsa taha. Üks mees ütles otsijatele minu asukoha ette, sest ta oli selle Ameerika luurekeskagentuurilt teada saanud. Tekkis küsimus, kes ta on, kui ta teadis minu asukohta juba enne kui otsijad otsimist alustasid.

*
Panin ühele võrguleheküljele fotosid. Kui neid ühte ritta rohkem ei mahtunud, hakkasid nad minema järgmisse. Need olid perepildid, aga lehekülg ütles, et tegemist on üksiku perega. Selgus, et üksik ei või olla mitte ainult inimene, vaid ka pere. Olin selle lehekülje teinud Oudekki oma naabrusesse. Minu naabruses rohkem lehekülgi ei olnud, aga Oudekki naabruses oli neid rohkem. Vaatasin, kelle omad need on. Selgus, et nende näol ei olnudki tegemist perepiltidega, vaid kunstigaleriidega.

Esmaspäev, veebruar 20, 2012

Uskude liitmine

Mängisin maleturniiril Arieliga. Ta läks laua juurest kaugemale. Varsti läksin kohtunikule teatama, et Arieli kell kukkus. Mulle pandi võit kirja. Aga Ariel ütles, et minu aeg, ja lisas, et mõlema aeg on kukkunud. Ehmatasin, et ma olin öelnud vale tulemuse. Aga järele mõeldes jõudsin järeldusele, et see ei loe, kui kell pärast mängu lõppu edasi tiksub. Üks mees ütles, et varsti algab kõige kultuursem turniir - Tartu meistrivõsitlused. Olin pettunud, et nii kiiresti, sest Eesti meistrivõistlused alles käisid. Mõtlesin, et siis ei saa ma Tartu meistrivõistlustele minna. Aga minemata ka ei tahtnud jätta, sest see oli põhiline turniir, kus ma tahtsin mängida. Olin Tartu meistrivõistlusi kaua oodanud. Otsustasin, et ma võin sinna see aasta halvema koha peale mängima ka minna.

*
Hakkasin kirjutama Helinale paberkirja. Äkki märkasin, et kirjutuslaua kõrval oli peatunud sõjaväeosa, mille liikmed vaatasid rivis seistes, mida ma kirjutan. Lükkasin nad eemale. Olin jõudnud kirjutada ainult "Tere Helina". Loodetavasti vaatasid sõjaväelased, et ma ei kirjutagi kirja, sest ma ei kirjutanud kirjapaberile, vaid kaustikusse, ja lehekülje ülemises servas oli eelmise jutu lõpp.

*
Öeldi, et Küüts oli ühes seltskonnas rääkinud, et tema loeb entsüklopeedia köited tervikuna läbi. Mina mäletasin, et ta oli varem mulle öelnud, et entsüklopeediat ei loe tervikuna läbi keegi. Mina olin rääkinud natuke teistsuguse juttu ja võibolla Küüts selle peale mõtles ümber. Või hakkas tal enda mõte edasi arenema. Ema ütles mulle, et ma ei kirjutaks entsüklopeedia kohta teist korda seda, mis ma isa raamatu saatesõnas olin kirjutanud. Mina ütlesin, et ma ei mäleta, et ma oleks üldse sellele raamatule saatesõna kirjutanud, kuigi kujutan ette, mida ma kirjutanud oleks. Ema andis käsu, et rääkida nagu intervjueerijale oma arvamus entsüklopeedia kohta, vastamiseks aega kümme minutit. Rääkisin, et iga entsüklopeedia märksõna täienduseks tuleb lugeda palju raamatuid. Mõne märksõna all on loetletud, mis raamatuid sel teemal on kirjutatud.

*
Lugesin ajalehte. Rääkisin vennale, et endine Saksamaa president või peaminister asutas enne eelmisi parlamendivalimisi uue partei, aga see sai üle riigi ainult 32 häält. Nüüd presidendivalimistel sai ta juba 38 häält. Suurriigi tingimustes oli see tormiline kasv ja võis oodata, et lõpuks tuleb partei võimule. Selle poliitiku nimi oli Köhler. Vend esitas mulle tema kohta täpsustavaid küsimusi. See jutuajamine toimus läbi arvutitelefoni. Mõtlesin, et kui telefon oleks kogu aeg sisse lülitatud kõigi inimestega, oleks müra nii palju, et päeva jooksul ei saaks üldse tööd teha. Tegelikult ma ei olnud kindel, et ma oskasin telefoni õigel ajal välja lülitada. Võibolla see jutt entsüklopeediatest oli kõigile ära kostnud.

*
Isa rääkis noorte luuletajatega nende käsikirjast. Isa ütles, et ühe käsikirjas kasutatud sõna kohta võiks küsida: "Kuidas karused?" Noor luuletaja vastas, et ta teab, et isal on hea sõnavara. Minu ette torgati üks lahtine luulekogu, et ma seda loeks. Ütlesin, et seda raamatut ma olen juba lugenud. Kontrollisin kaant, et tegemist on ikka selle raamatuga, mis mulle tundus. Luuletust uuesti lahti keerates nägin sõnu "veri, võitlus ja viha". Selle põhjal jõudsin järeldusele, et suurte sigaduste tegijatele ei saa nii kergelt andeks anda. Tegemist oli paganliku raamatuga, aga mulle tuli meelde, et kristlus näeb ette andestamist. Ütlesin, et ma liidan kõik usud kokku, sealhulgas ateismi. Usulisest kuuluvusest räägin ma rohkem teiste inimeste puhul, kes võtavad asja kitsamalt. Mind hoiatati, et need verised luuletajad võivad mu lõpuks ära tappa. Vastasin, et asju ei pea võtma nii otseses tähenduses.

"Elu aseaine"

Paul Viiding. "Elu aseaine". "Loomingu Raamatukogu" 1969, nr. 12/13. 192 lk. Esimene trükk 1939.

Raamatu peategelane on algul korralik üliõpilane, aga ta hakkab alla käima. End karsklaseks pidajast saab jooja ja suitsetaja, ta mängib raha peale malet ja kaarte, õpingud hakkavad venima ja ei jõua lõpule, abielu puruneb kiiresti. Ta ei paranda ennast, aga ei käi ka lõplikult põhja. Raamatu teine pool on veenvam kui esimene. Raamatu esimeses pooles ei tundu usutav, et kuigi peategelane on korralik filosoofiaüliõpilane, ei mõjuta filosoofiaõpingud tema mõtlemist üldse, saab läbi ühegi filosoofi nime nimetamata. See on seletatav sellega, et autor on ise õppinud teist eriala ja ei oska filosoofiast nii hästi kirjutada. Seevastu allakäiku kirjeldada on kergem. Mulle kui samuti malemänguga tegelejale oli see haarav lugemine ja mõjutas meeleolu ka nendel kellaaegadel, kui selle raamatu lugemisega ei tegelenud. Pärast raamatu lõpetamist alustasin Viidingu novellikoguga ja olen sealt jõudnud märgata, et väljendit "elu aseaine" ja sarnast teemat kasuatakse ka avanovellis.

Pühapäev, veebruar 19, 2012

Enne sööki

Mind kutsuti sööma. Enne läksin arvuti taha ja vaatasin läbi kõigi feisbuki vastavasse osasse lisatud muusikavideote pealkirjad. Ma ei leidnud midagi, mida ma kuulata oleks tahtnud. Kui nimekirja lugemise lõpetasin, tuli mulle meelde, et olin selle nimekirja juba üks kord varem läbi vaadanud. Kui püsti tõusin, tuli Eva ja küsis, kas ta võib võtta minu tooli. Eva oli feisbukis vahepeal palju minu sissekandeid kommenteerinud, aga enam polnud ta seda teinud. Feisbukis erinevatel perioodidel erinevad inimesed pöörasid minu sissekannetele suurendatud tähelepanu.

Lapsi hoidmast suusatama

Täna ärkasin selle peale, et Joosep ja Villem tulid mulle külla. Joosep tõi mulle kingiks pisikese Mõmmi ja vanaemale ühe teise looma. Joosepiga ehitasime mänguautodele garaaže ja näitasin talle vana kirjutusmasinat. Villemile näitasin plekk-konna hüppamist ja mängisin temaga palli. Villem kätest kinni hoidmisel oskas juba jalgadega samme astuda. Rääkimist on ta vähem õppinud. Kui ütlesin talle pall, vastas ta ühe korra pa-pa. Mul oli plaanis, et kui Joosep ja Villem magama lähevad, siis lähen suusatama. Villem läkski magama, aga Joosep ei olnud nõus minema. Ma ei tahtnud suusatamist pimeda peale ka jätta. Pimedas minnes ei ole mul suusariiete küljes helkuritki ja niiviisi autotee ületamine oleks juba liikluseeskirjade rikkumine. Kuna vanaema ei pidanud enam Villemiga tegelema, jätsin Joosepi tema hooleks ja läksin ikkagi suusatama. See oli selle talve kolmas suusatamine ja täna oli kolmandat tüüpi ilm. Suusatades paneb ilma paremini tähele kui kõndides. Juba sellepärast, et suusatades ei oska ma kaugematele asjadele mõelda. Täna oli kõige soojem suusatamise kord -2 kraadiga. Seevastu erinevalt eelmistest kordadest puhus tugev tuul ja lund sadas. Riidesse panin eelmistest kordadest õhemalt ja niiviisi tuulega väga palav ei hakanud, kuigi koju jõudes ma ikkagi vahetasin särki ja pesin. Joosepiga toas palli mängides olin ühes kohas valu tundnud, mistõttu ma polnud kindel, kas ei ole veel vara uuesti suusatama minna. Suusatades valutas see koht peamiselt esimestel meetritel, hiljem hakkas liikumine võibolla valuvaigistina toimima. Sõita oli tuulega ühes suunas raske, aga ringi teisel poolel pärituult kerge. Rajale oli liivastele kohtadele uut lund sadanud, aga kõnniteega ristumise kohale tundus olevat liiva lausa pealtpoolt visatud. Seevastu oli halvemaks läinud uisustiili rada, kuhu oli jalgadega eelmise korraga võrreldes rohkem liiva kantud. Kanali sillapoolsel otsal muutsin oma teed eelmiste kordadega võrreldes nii palju, et ei hakanud mööda veel liivasemaks läinud kõnniteed suuskadega ronima, vaid keerasin esimest korda kanali jääle. Kui olin ühele mehele rääkinud, et teisel suusatamisel oli mõnedes kohtades liiv väljas, ei saanud ta algul aru, kuidas seal sai liiv olla, kui ma sõitsin kanali peal. Aga ma olin seni sõitnud ainult kõrval. Tema ütles, et sõitis jõe peal ja jää tuli lume alt välja. Täna oli mõnel lõigul klassikarada kanali ääres üsna kinni tuisanud, aga enamus teed olid rööpad siiski üsna selged. Nägin kahte muud suusatajat ja eemalt ühte, kellest ma ei saanud aru, kas ta oli suusataja või kepikõndija. Üks jooksja oli ka, kes liikus minust natuke kiiremini. Koju tagasi jõudes tundsin valu kõigepealt südames. Aga ma ei arvanud väga, et ma oleks sõitmisega südant kahjustanud, vaid asi tundus olevat selles, et enne sõitma minekut sõin piprast hakklihakastet, mis tekitas kõhtu üles suruvaid gaase. Praegu südames enam midagi tunda ei ole. Henn ja Ann viisid varsti Joosepi ja Villemi koju. Üks viimaseid asju, mis nende külas oleku ajal juhtus, oli see, et Joosep näitas katkist mänguautot ja Ann mõtles välja, et selle saab kummiga ära parandada. Üks kumm sahtlis ka leidus. Joosep ei tahtnud algul koju minema hakata, aga väga kõvasti ta ei vaielnud.

Laupäev, veebruar 18, 2012

Regulaarne pildirüüste

Täna tunnen naha peal vahepeal igalpool nõelatorkeid. See tähendab vist vajadust neoroloogi järele. Aga ma pole nii terve, et sinna minna. Kui lapsena neuroloogi juures käisin, hakati mind päris nõelaga torkima ja see oli väga õudne. Ühel korral tundus isegi, et hakkan süsti peale ära surema, mille peale jäeti üks rohi vähemaks. Kuna ma pole kindel, mis rohuga on tegemist, siis võib juhtuda, et kirjutatakse seesama uuesti välja. Vist mingi vitamiini süstidega oli tegemist, aga vitamiine on erinevaid. Seda mulle pole öeldud, et ma vitamiine suu kaudu süia ei tohiks. Vanasti tegime kevadel vitamiinikuulide söömise kuuri. Ansambel "Vitamiin" meeldis mulle lapsena osalt nime pärast. Teise ansambli nimi "Apelsin" kõlas minu kõrvus umbes sama moodi. "Apelsini" plaat meil kodus oli, aga "Vitamiini" oma mitte. Mõnest ansamblist teadsingi ainult raamatust loetud nime, aga see tekitas ka juba selle ansambli muusika kohta ettekujutuse. Või raamatus olid fotod ka olemas. Feisbukis üks asi, mis mulle ei meeldi, on see, et seal on liiga palju fotosid. Mõni seab liitumiskutse vastuvõtmise eeltingimuseks juba, et foto peab juures olema. Vanasti ei tulnud kellelgi foto nõudmine pähegi. Või võibolla kellelgi kuskil tuli, aga mina selliseid inimesi ei kohanud. Kui mul postkast täis saab, siis sellepärast, et kirjadele lisatakse fotosid ja filme. Geni kirju hakkasin iga päev kustutama, sest need sisaldavad fotosid. Feisbukist tulnud kirjad tahaks alles hoida, sest need on konkreetselt mulle adresseeritud, aga neil on ka fotod küljes. Seega tuleks fotode võrku riputamist võibolla hoopis keelata. Piibel ütleb, et alguses oli sõna, mitte foto. Maalid on tavaliselt fotodest ilusamad. Täna nägin ajalehtede hulgas kunstilehte. Küsisin, mis lehe lisa see on. Selgus, et "Sirbi". Mina ütlesin, et mina pole varem ühtegi numbrit näinud. Ema vastas, et eelmised olid nii koledad, et ta viskas kohe ära. Mina ütlesin, et võibolla mulle oleks meeldinud. Ema ei uskunud.

"Tähekese" ülesanne

Bussijaama kõnniteel olid minu unenäoüleskirjutused. Möödakäijad vaatasid, et kuidas keegi saab nii pikalt kirjutada. Ühel päeval olin kirjutanud ainult 10 rida. Aga see oli pärast seda, kui eelmisel päeval olin kirjutanud 99 rida. Lühikesed üleskirjutused tulid alati siis, kui eelmisel päeval olid olnud pikad ja unenäod olid otsa lõppenud. Ühel korral oli mulle saadetud kiri, mis tegelikult oli peatükk ühest raamatust. Pärast selle kirja saamist olin kirjutanud Helinale, et nüüd saan ühe tüdrukuga iga päev kokku. Pärast selle kirja saamist oli see tüdruk aga ära kadunud. Tagantjärele imestasin, kuidas ma olin üldse kujutlenud, et mulle kokkusaamised meeldima hakkaksid.

*
Mängisin ühe klassivennaga malet ja võitsin. Pärast mängu lõppu ütles ta, et kui kahvlit ei oleks olnud, siis ei tea, kuidas mäng oleks lõppenud. Mina ütlesin, et ratsulõppmängus on üks enamhernes suur paremus, kui ta vaidleb, siis ta on lihtsalt harimatu. M. Kolk ütles kõrvalt, et pealegi on see loll jutt.

*
Läksin kolmandat korda laagrisse. Mult küsiti, kas ma tahan magada kahekorruselise voodi teisel korrusel nagu eelmine kord, mina pean traditsioonidest kinni. Aga vahepeal oli minus kujunenud arvamus, et maa lähedal viibida on parem. Ütlesin, et võin magada ka ukse kõrval ühekorruselises voodis nagu esimene kord. Nüüd olime jälle selles telgis, kus esimene kord laagris viibides. Teisel korral olime olnud teises. Pille aitas Tõnisel "Tähekese" eelviimaselt leheküljelt ülesannet lahendada. Seal tuli panna õiged osad õigete taimede külge. Seemneid pani Pille mitmele taimele. Kui ülesanne oli juba lahendatud, hakkas Tõnis veel pildil olevate marjade söömist mängima.

Reede, veebruar 17, 2012

Vana kodu




Selline näeb praegu välja maja Kaunase puiesteel ja selle ümbrus, kus ma aastatel 1978-1986 elasin ja mängisin. Vahel näen unes, et kolin sinna tagasi. Esimese aasta jooksul pärast kolimist oli selliste unenägude osakaal eriti suur. Vahepeal ma ei sattunud sinna kanti palju aastaid, aga viimastel aastatel käin seal malet mängimas. Minu esimesed mälestused on arvatavasti samast kandist ja samast aastaajast. Täna pildistasin seda maja esimest korda. Seal elades oli meil ka fotoaparaat, aga siis ma sellega vist ühtegi klõpsu ei teinud. Fotosid selle maja sisemusest meil siiski on.

Piiramisrõngas demokraatia ümber

Kõndisin mööda Narva maanteed. Selja taha vaadates nägin, et sealt tulid autod. Ütlesin, et mida see tähendab, nüüd sõidavad autod juba kõnniteedel ka, kas jalakäijad peavad muruplatsidel käima. Oli oodata, et kui kõndida muruplatse mööda, kaob sealt rohi, mistõttu see enam muruplatsina ei tundu ja autod tulevad sinna ka. Ja nad tulid juba praegu. Ekskavaator püüdis mulle kopaga pihta lüia. Põgenesin tema eest ühele Fortuuna tänava õuele. Seal läksin kitsasse käiku peitu. Liikusin käiku mööda edasi, aga see oli isegi liiga kitsas ja sinna võis kinni jääda. Mõtlesime, et siit meid ei leita, kui käiku just kopaga lahti kaevama ei hakata. Aga pärast seda nägime, et olime eksinud, sest käigul oli ka aken, kust naeratavad näod sisse vaatasid.

*
Ootasime inglise keele tundi klassi 102 ukse taga. Paistis juba, et õpetajat ei tulegi. Hakati ära minema. Aga mööda koridori tuli õpetaja Rootsi vastu ja ütles, et tund toimub hoopis klassis 110. Stendil rippus küll ruumijaotusplaan, aga esimesel nädalal oli seal enamus klasse valesti märgitud. Selles klassis, kus tund tuli, ei istutud esimestesse pinkidesse, sama moodi nagu neljandal korrusel geograafia tundides. Minu pinginaaber oli geograafias Sander ja inglise keeles Erik. Aga nüüd ma ei istunud Erikuga enam päris samasse pinki, vaid tema üks pink minust tahapoole. Õpetaja hakkas dikteerima ingliskeelseid sõnu. Panin need paberile kirja. Õpilased pidid neid suuliselt seletama. Kirjutasin kuulmise järgi üles sõna avenge, mis tähendas kättemaksu. Aga tüdruk, kes seda seletama pidi, seletas hoopis teiste sõnadega. Mõtlesin, et enda arvates saab ta inglise keelest aru, aga tegelikult on tema arusaamine ainult umbkaudne. Aga õpetaja seletas ka seda sõna teisiti kui mina ootasin. Mõtlesin, et võibolla siis ei öeldudki seda sõna, vaid ainult selle sarnane. Panin oletuse teise variandi kohta kirja küsimärgiga.

*
Jagomägi ütles, et ajalehtede võitluses jäi "Eesti Päevaleht" peale. "Postimehe" trükiarv oli veel suurem. Ütlesin, et "Postimehe" kujundus läks nii halvaks, et ma ei saa enam loetava mõttest aru. Mõtlesin, et kui nad näevad, et uus kujundus on ebaõnnestunud, võivad nad seda varsti jälle muuta. Jagomägi rääkis, et kuigi "Postimehe" trükiarv on suurem, on "Eesti Päevalehe" artiklid 15 korda paremad, mistõttu seda on võimalik sponsorite toetusel välja anda. Öeldi, et piiramisrõngas ümber Eesti demokraatia tõmbub koomale. Võimumehed püüdsid demokraatiale lõppu teha. Varsti võidi keelata ka internetis kirjutamine. Ütlesin, et sellepärast ma Euroopa Liidu vastast tegevust alustasingi. Nüüd olid teised ka asjadest aru saama hakanud. Aga kuigi minu tegevuse alguse ajaga võrreldes olid asjad ainult hullemaks läinud, ei olnud mul enam kuskile edasi liikuda, vaid vastupidi, olin Euroopa Liidus mõnesid heasid külgi ka nägema hakanud.

*
Läksin maleklassi. Seal pidi algama võistkondade vaheline matš. Need olid noorte võistkonnad, mistõttu asi minusse ei puutunud. Aga selgus, et need pole lihtsalt noorte võistkonnad, vaid noorte autistide omad. Nagu arvata võiski, olid autistidest paljud maletajad, sest neil oli matemaatiline mõtlemine. Autistidele ei meeldinud küll teise inimesega rääkida, aga tuli välja, et see ei takistanud neil malet mängimast. Autistid naeratasid. Selle poolest olid nad minust tervemad. Minule oli öeldud, et ma ei ole autist, aga ma polnud kindel, kas see on õige hinnang. Ainuke asi, mille põhjal oli aru saada, et tegemist on autistidega, oli see, et keegi neist ei vaadanud vastasele otsa. See tegi nende näod koledaks. Mõtlesin, et siis on arvatavasti mul endal sama kole nägu.

*
Lugesin Tõnissoni kooliajast. Kirjutati, et teise klassi kohta ta ka eriti palju materjale järele ei jätnud. Ma ei teadnud, kas see tuli sellest, et ta ei osanud veel asjade tähtsust hinnata, või sellest, et ta teadis, et hiljem teeb ta palju tähtsamaid asju. Paistis, et ta oskas elada lihtsalt ja ruumi kokku hoida. Ma ei teadnud, kuidas minu enda materjalide hulka oleks hinnatud. Ühelt poolt mul oli lapsepõlvest üsna palju pabereid alles, teiselt poolt mahtusid need kõik ühte kappi ära. Tõnissoni esimeses artiklis oli öeldud, et eestlased koonduvad kahte parteisse. Vastaste parteid nimetas ta Vene valitsuse parteiks. Mõtlesin, et sellest võib juba välja lugeda, et ise tahtis ta juba siis Vene riigist eralduda.

Neljapäev, veebruar 16, 2012

Inimesed mäletavad erinevaid asju

"Eesti Looduses" ilmus artikkel sellest, kuidas matkata suuskadega looduses, kus suusaradu ei ole. Niiviisi pidavat ikkagi liikuma mitu korda kiiremini kui kõndides. Artikkel oli tegelikult suusavarustuse kohta. Seal öeldi, et kui suuskadesse tekivad küljepraod, siis nad varsti purunevad, sest lumi läheb vahele ja hakkab pragusid järjest suurendama. Minu suuskades on sellised praod vist juba olemas. Muidu tänu sellele, et neid vahepeal ei kasutanud, on nad kaua säilinud. Tehtud on nad aastal 1988. Hiljuti ostetud klambrid saaks võibolla uute suuskade ostmise vajadusel uute külge ümber tõsta. Vahepeal läks ilm nii soojaks, et võis karta juba lume sulama hakkamist. Tänaseks olevat jälle lubatud 20 kraadi külma, aga kui mina õhtul vaatasin, oli 9. Isa kuulsin tund aega varem ütlemas 18, aga ta ilmselt ütles 8. Hommikul olevat olnud 4. Hommikul tulin voodist välja selle peale, et vanaema helistas. Teda huvitas muuhulgas minu tervis. Vanadest asjadest ma ei hakanud rääkima, rääkisin uue asjana suusatamisel tekkinud valudest. Vanaema soovitas mul sel puhul salvi kasutada. Neid pidavat kasutama isegi noored inimesed sporti tehes. Ta arvas, et võibolla tulevad valud sellest, et ma pole sporti teinud. Vastasin, et ma olen kogu aeg natuke teinud, ma pole ainult suusatanud. Tavaliselt teen ma iga tunni aja tagant väiksemaid harjutusi ja päeva jooksul ühe pikema jalutuskäigu kiirel sammul. Eile ülikooli maleklubi esimees kõndis tänaval minust kiiremini. Ta tuli selja tagant ja ma tundsin ta juba sammude hääle järgi ära. Mängus tundsin mina varem tarvitatud avanguvariandi ära, aga tema mitte või ei mäletanud seisu hinnagut. Kui rääkisin pärast, et mängud jäävad meelde ühe poole materjalivõidu hetkeni, aga mitte sealt edasi, küsis ta, et miks peab igasugune jama üldse meelde jääma. Aga kui ma olin ära unustanud, et üks pealkiri on ühtlasi olnud Stalini artikli pealkiri, arvas ta, et ajalugu õppinuna võiks ma seda ikka teada. Pealkiri oli "Peapööritus edust", mida mina mäletasin maleraamatust, kus ma seda esimesena kohtasin. Ma pole kindel, kas Stalin oli esimene, kes seda tarvitas, see võis juba veel varem kasutusel olla. Ülikooli ajal ma tundsin huvi diktaatorite vastu, aga nüüd mind huvitavad ajaloost rohkem need isikud, kes midagi head on korda saatnud.

Kirjutaja unustab

Meenutasin, et Tallinnas käies sain kõigepealt Oudekkiga kokku. Seejärel pidin kohtuma veel Helinaga, aga ei teadnud, kuidas temani jõuda. Asusin siiski jala äärelinna suunas teele, sest kui ma midagi ette poleks võtnud, poleks ma kindlasti temani jõudnud. Lõpuks õnnestuski tema korterisse jõuda. Helina võibolla arvas, et kui ma ümbriku peal tema aadressi olen näinud, siis oskan talle külla ka minna. Aga mul ei olnud telefoni, millega ette helistada. Helina oli maalt pärit ja võibolla pidas seetõttu loomulikuks, et külla minnakse ette hoiatamata ja koputatakse uksele. Selle päeva õhtul oli üks maletaja hotellis öelnud, et täna oli mul kohtumine Oudekkiga. Teine oli vastanud, et Helinaga ka.

*
Arvuti hakkas streikima. Paistis, et see tuli sellest, et ta oli salvestanud viirusega muusikavideo. Püüdsin selle ära kustutada. Aga Klaus näitas, et arvuti on salvestanud kõik muusikavideod, mida ma olen vaadanud. Seda ma ei teadnudki. Neid oli palju.

*
Läksin kooli. Jäin hiljaks. Selgus, et teised tulid kehalise kasvatuse tunnist. Nad läksid sinna tagasi. Pidin minema nendega koos ehitusele kive tõstma. Karstin, et kui mind sunnitakse maja ehitama, laon kõvera müüri. Istusin kooli õuel ja valvasin seda, kui inimesi koolis ei olnud. See töö mulle ei sobinud, sest võisin igat liikumist nähes paanikasse minna.

*
Mulle oli meeldinud Grenzsteini raamatut koostada, sest noorena oli ta kirjutanud imeilusaid artikleid. Teised ei teadnud, kui hästi ta kirjutas, sest nad seostasid tema nime ainult vanemaks saades venestamise toetamisega. Seda ta oli sunnitud tegema. Ja mul tuli uus mõte, et endaga vastuollu läks ta võibolla mitte põhimõtete muutmise pärast, vaid ta lihtsalt unustas ära, mida ta varem kirjutanud oli.

Kolmapäev, veebruar 15, 2012

Poolte punktide väljamängimine

1. voor
Runnel-Vilbaste
1 e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. 0-0 f6 6. d4 ed 7. Rd4 Oc5 8. Lh5+ g6 9. Lc5 Od7 10. Rc3 Re7 11. Vd1 Lc8 12. Oh6 g5 13. Og7 Vg8 14. Of6 Rg6 15. Og5 Og4 16. f3 Od7 17. Vd2 h6 18. Oh6 Kf7 19. Lh5 Le8 20. Vad1 Vh8 21. Rf5 Oe6 22. Rh4 Vg8 23. Rg6 Vg6 24. Og5 Kf8 25. Lh8+ Vg8 26. Lf6+ Lf7 27. Vd8+ alistus.

2. voor
Laasmägi-Runnel
1. Rf3 d5 2. c4 c6 3. b3 Rf6 4. e3 Og4 5. Oe2 e6 6. d4 Od6 5. c5 Oc7 6. 0-0 0-0 7. b4 Rbd7 8. Rc3 a6 9. a4 Ve8 10. b5 ab 11. Ob2 ba 12. Ra4 Lb8 13. h3 Of3 14. Of3 e5 15. Ve1 ed 16. ed Ve1+ 17. Le1 Le8 18. Lb4 Lb8 19. Ve1 Oa5 20. Lb3 Oe1 jne. musta võiduga.

3. voor
Runnel-Hinrikus
1. e4 e6 2. d4 c5 3. Rf3 Rf6 4. e5 Rd5 5. c4 Rb6 6. d5 ed 7. cd d6 8. Ob5+ Od7 9. Rc3 Oe7 10. e6 fe 11. de Ob5 12. Rb5 0-0 13. 0-0 a6 14. Rc3 d5 15. Ve1 Rc6 16. Le2 Rd4 17. Rd4 cd 18. Rd1 Vf6 19. Lg4 Vc8 20. Og5 Vg6 21. Oe7 Le7 22. Ld4 Ve6 23. Ve6 Le6 24. Rc3 Vc4 25. Ld2 d4 26. Ve1 Lg6 ja varsti võitis must ajaga.

4. voor
Runnel-Joakit
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. 0-0 Od6 6. d4 Og4 7. de Of3 8. Lf3 Oe5 9. Vd1 Lf6 10. Lb3 b5 11. c3 Lh4 12. g3 Le4 13. Og5 Rf6 14. Rd2 Lf5 15. Ve1 0-0 16. Of6 Of6 17. Re4 Vfe8 18. Rf6+ Lf6 19. Vad1 Ve1+ 20. Ve1 Vd8 21. Vd1 Vd1+ 22. Ld1 Ld6 23. Le2 g6 24. h4 edasi hakkas valge kaotama täiendavaid ettureid, aga saavutas igavese tulega viigi.

5. voor
Raimundas-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. Rd2 de 4. Re4 Rd7 5. Rf3 Rgf6 6. Rf6 Rf6 7. Od3 Og4 8. h3 Of3 9. Lf3 Ld4 10. 0-0 e6 11. Ve1 Oe7 12. c3 Lb6 13. Oe3 Lc7 14. Vad1 0-0 15. Od4 c5 16. Oe5 Lb6 17. Of6 Of6 18. Ve4 Lb2 19. Vg4 Oc3 20. Oh7+ Kh7 21. Vh4+ Kg8 22. Lh5 f5 23. Vd7 La1+ 24. Kh2 Oe5+ 25. g3 Og3+ 26. Kg3 f4+ 27. Kh2 alistusin.

6. voor
Runnel-Sander
1. e4 e5 2. Rf3 Rf6 3. Rc3 Rc6 4. Ob5 Ob4 4. 0-0 d6 5. Rd5 Oa5 6. d4 0-0 7. Og5 de 8. Oc6 bc 9. Rf6 gf 10. Oh6 Ve8 11. Ld4 Ob6 12. Ld3 Le7 13. Re5 Le5 14. Kh1 Lh5 15. Lg3+ Lg6 16. Lh4 Ve4 17. Ve1 Ve1 18. Ve1 Oe6 19. f4 Of2 20. Lf2 Lh6 21. f5 Od5 22. Ve3 Kf8 23. Le1 Lg5 24. Vh3 Lg2++

7. voor
Tulva-Runnel
1. c4 c6 2. d4 d5 3. Rc3 Rf6 4. Rf3 Ob4 5. e3 e6 6. Lc2 Oe7 7. Re5 Of5 8. Od3 Od3 9. Ld3 dc 10. Rc4 c5 11. Rf5 0-0 12. 0-0 cd 13. ed Rbd7 14. Of4 Rb6 15. Vad1 Rbd5 16. Og3 Vc8 17. a3 Rc3 18. bc Oa3 19. Va1 Le7 20. c4 Ob2 21. Va7 Vfd8 22. Rf3 Va8 23. Va8 Va8 24. Lb3 Oa3 25. Va1 Va6 26. c5 Rd5 27. Va3 Va3 28. La3 h6 29. Od6 Ld7 30. Re5 Lb5 31. h3 f6 32. Ld3 La6 33. Rg6 Ld3 34. alistus.

Hooaja avaturniir

Ülikooli maleklubi selle semestri esimese turniiri tulemused olid:

1. Sander 7 p.
2. Hinrikus 5,5
3. Laasmägi 4
4. Runnel 3,5
...
Osavõtjaid oli 8 ja mõtlemisaega 10 minutit.

Rootsi laulma

Algas maleturniir. Sain esimeses voorus tugeva vastase. Mängisime taga pool laual. Nupud ei tahtnud laua peal püsida, vaid kippusid viltuselt pinnalt maha kukkuma. Lauda tuli kogu aeg kahe käega kinni hoida. Vastane tungis minu nuppude keskele. Leppisime kiiresti viiki, sest vastasel oli poolt punkti kindlustada vaja. Lootsin, et järgmises voorus püsivad nupud paremini laual, sest pääsesin kõrgemale lauale. Aga lootus võis olla asjatu. Sain nüüd endast madalama reitinguga vastase. Aga mind hoiatati, et need noored on kõvasti harjutanud. Pärast mängu lõppu rääkisin, et esimeses voorus leppisin tugeva vastasega kahe käiguga viiki ja teises voorus tegin viigi nõrga vastasega. E. Loone hakkas sõitma kolmeliikmelise ansambli koosseisus Rootsi laulma. Ema ütles, et seda laulu laulsid nad juba palju aastaid tagasi. Hoiatati, et rootslastele võib jääda mulje, et tegemist on uue lauluga. Ütlesin, et kust mina tean, kui vana laul see on. Ema vastas, et tema teab. Mina ütlesin, et aga mina ei tea. Tõmbasin endal ühe vistriku küljest. Vistriku küljes oli pikk juur. Koht, kust ma ta ära tõmmanud olin, jäi valutama.

Teisipäev, veebruar 14, 2012

Mobiliseeritute arv

Pajur lõpetas loengut. Ta rääkis Vabadussõjast. Tartu veretööd 23. detsembril nimetas ta veriseks jõuluõhtuks. Ta ütles ja kirjutas tahvlile, et Eesti väkke mobiliseeriti ühe arvamuse kohaselt 106 000 meest 20 aastakäigust ja eesti punastesse vägedesse 40 000. Ühtlasi nimetas ta mobilisatsiooni teostanud organisatsioonide nimed. Arvu 106 000 kohta ütles ta, et tema seda hästi ei usu. Mina õpetasin teisi üliõpilasi, et arv 106 000 on usutav, sest Eesti rahvaarv on piisavalt suur, aga mitte see, et neid aastakäike oli ainult 20. Loeng sai läbi. Selle ajal oli laetuli kustus olnud. Püüdsin lampe nüüd süüdata, aga nad ei süttinud. Tundus, et asi võib õudseks minna. Saabus Paide vanaema, kes pidi pidama järgmise loengu. Tal oli kaasas slaidinäitamise aparaat. Üks tüdruk ütles oma koha peal, et jälle näidatakse slaide. Ja rääkis, et valimistel teevad vanad inimesed rumalaid otsuseid. Hüüdsin ruumi teisest otsast, et ei tohiks üldse lasta. Sellega tahtsin öelda, et halbadel kandidaatidel ei tohiks kandideerida lasta. Aga pärast ütlemist mõtlesin, et nüüd võidi aru saada, nagu oleks ma öelnud, et vanu inimesi ei tohi valima lasta.

Vankrikahing vähemviguriga

Reedese mängu Runnel-Okas oskan alles täna umbkaudu üles kirjutada. Varem käigud ei klappinud, sest ma tõstsin de, aga loogiliselt tuletades käis vastane seekord d5.

1. e4 d6 2. d4 g6 3. f4 Og7 4. Rc3 c6 5. Oe2 Lb6 6. Rf3 Og4 7. Ra4 La5+ 8. c3 b5 9. 0-0 ba 10. h3 Of3 11. Of3 Rd7 12. e5 d5 13. Le2 e6 14. Od2 Lb6 15. Kh1 Lb2 16. Vfb1 La3 17. Vb7 Rb6 18. La6 Lb2 19. Va7 La1+ 20. Kh2 Va7 21. La7 Lb2 22. Lb8+ Ke7 23. Lb7+ Rd7 24. Lb2 Rh6 25. Lb4+ Kd8 26. La4 Of8 27. Lc6 Rf5 28. c4 Rd4 29. La8+ Ke7 30. Ob4+ Rc5 31. Oc5+ Kd7 32. Lb7+ Kd8 33. Ob6+ 1:0

*
Ükskord kirjutasin juba sellest, et Kerese ja Kasparovi raamatus on malenuppude väärtused antud erinevalt. Trohhalevi käest ostetud Suetini raamatus on vist veel kolmandat moodi. Kui Keres luges vankri absoluutseks väärtuseks 5 etturit, siis Suetin 4,5. Muudes raamatutes ei ole toodud ära kuninga väärtust, kuna neid nagunii ei saa välja vahetada, aga Suetini järgi on kuningas lõppmängus väärt 5 etturit.

Esmaspäev, veebruar 13, 2012

Garantiita kaup

Viisin täna kella kellassepale, sest ta oli viimastel päevadel mitu korda taha jäänud, sealhulgas üks kord mitu tundi. Garantiiaeg ei olnud veel läbi, aga garantiipaberit ma kaasa ei võtnud, sest olin kella reedel ise maha kukkuda lasknud. Aga kellassepp arvas, et asi on hoopis tühjaks saama hakkavas patareis, mahakukkumine olevat kokkusattumus. Kodus olin garantiipaberilt lugenud, et garantii patareile ei laiene. Täna pandud patareile anti küll aastane garantii. Veel ostsin kaks pastakat. Aga ma polnud ostetutega rahul. Praeguseni olid mul väga head sinine ja must pastakas, mis ei ole veel päris tühjad. Täna ostsin sama firma omad, aga need osutusid halvemateks. Üks paistab paberi teisele küljele läbi ja teine teeb natuke nõrka joont. Proovisin nendega joonistada, aga pildid tulid koledamad kui vanadega. Ja ma valisin pastakaid poes veel tükk aega. Tegelikult peaks juba pastakavabrik vaatama, et ta ebakvaliteetseid ei valmistaks. Arvutiga ma ka kõike kirjutada ei taha. Arvutisse võib igaüks sisse murda ja seal võivad asjad õhku lennata. Paberites võib keegi küll sorida, aga millestki aru saamiseks peab ta kõigepealt lugema, mitte ei saa informatsiooni robotiga töödelda. Tegelikult väga salajasi asju ma kirja ei panegi. Aga mustandeid ei pea ju levitama. Selle sissekande jaoks ma mustandit ei kirjutanud. Raamatu saatesõnade kirjutamiseks seevastu teen kõigepealt tohutu hulga märkmeid. Kõik, kes on viimati kirjutatud saatesõna kohta midagi öelnud, on seda kiitnud. Varasematel kordadel on tehtud ka mõned kriitilised märkused, mida ümber teha, aga seekord mitte. Öeldi, et minu stiil on paremaks läinud. Aga stiili kiideti juba palju aastaid tagasi. Luuletusi kirjutavat ma halvemas stiilis kui proosalauseid. Koolis ma siiski kirjandi eest paljudel kordadel viit ei saanud. Hinnetest on minu blogis vist liiga palju juttu. Maleturniiride punktid on ka hinded. Tahtsin reedeselt turniirilt ühte mängu üles kirjutada, aga pilt tundus liiga kahtlane, et seda teha. Esimese katse seda mängu üles kirjutada tegin reedel ja teise täna. Alles kui nägin, et kindlam on mälestust selle kohta mitte avaldada, hakkasin kirjutama seda sissekannet, mis praegu lõpule jõuab.

Saksakeelne unenägu

Inimesed hakkasid meie poolt lahkuma. Oudekki loetles, millistes kohtades elab veel Stalini ja Hitleri nimega ning meie ja nende pere laste eesnimega inimesi. Ta loetles seda maakondade järgi. Kui nad läinud olid, tahtis ema, et ma läheks suurde tuppa söögilauda. Mina ajasin vastu ja ma ei olnud korralikult riides. Hakkasin vennaga saksa keeles rääkima. Kõigepealt küsisin, millal sakslased vabandust paluvad. Siis ütlesin, et asi on sacher-macher. Lõpuks ütlesin, et kui me räägiks eesti keeles, siis ei oleks asi teaduslik. Kasutasin seejuures sõna 'scientific'. Kui tuli meelde, et see on hoopis ingliskeelne sõna, ütlesin selle asemel 'natürlich'. Vend vastas igale minu lausele midagi eesti keeles. Viimase lause peale ta läks suurde tuppa ja ütles teistele, et mina tean, kuidas asjad käivad, sest ma olen keeli õppinud.

*
Olime käinud ekskursioonil. Osavõtumaks oli kümnetes tuhandetes kroonides. Oudekki tuli mulle nüüd ütlema, et ma olin maksnud selle topelt. Mäletasin, et mul oli tekkinud kahtlus, et olen juba osavõtumaksu tasunud. Aga minu küsimuse peale oli vastatud, et ma pole seda teinud, selle peale olin nähtavasti maksnud teist korda. Oudekki helistas panka, et mulle pool raha tagasi makstaks. Aga seda polnud nii lihtne tagasi saada, sest pangatöötajad polnud näinud, kui palju meid ekskursioonil oli. Õpetaja hakkas loetlema, kuhu me järgmistel kordadel läheme - Itaaliasse ja Aafrikasse. Siis ei saanud mina enam osaleda, sest nii kaugele sõita ma ei tahtnud. Õpetajalt küsiti, milisesse Aafrika osasse me lähme. Õpetaja vastas, et sohu ta ei taha. See tähendas, et kõrbest lõuna poole ta ei kavatsenud klassi viia. Mina ütlesin, et seal on kuritegevuse juur ka. See juur kasvas ühe mehe küljes jalgade asemel.

*
Läksin loengusse. Loeng toimus kahes ruumis, mille vahel uks oli suletud. Õppejõud rääkis tagumises ruumis, aga osa kuulajaid oli eesruumis. Ainult et see õppejõud rääkis nii vaikselt, et eesruumi tema jutt ei kostnud. Seetõttu kogunesid osad ukse juurde kuulatama. Tuli vist tagumisse ruumi sisse minna. Rohelised pidasid tähtsaks rohelise liikumise rajajat, kelle juures võis näha ka natslikke kalduvusi. Paar aastat enne Teise maailmasõja puhkemist oli ta öelnud, et varsti maailm väriseb tema ees. Hiljem ta ütles, et tema vaated on teinud läbi suure arengu. Valisin endale poeletilt sobivat vihikut. Vana tüüpi vihikuid ei olnud enam müügil. Nüüd müüdi selliseid, mis olid letil lahtised ja aluse külge kinnitatud. Enne vihiku ostmist lehitsesin neid, et näha, kas need on tühjad või täis. Kõikidesse vihikutesse oli mõnele leheküljele midagi kirjutatud, mistõttu need mulle ei sobinud. Üks vihik nägi välja täpselt selline, nagu ta oleks minu oma. Ja ta pidigi olema, sest lõpuks leidsin sealt veel oma nime ka.

Pühapäev, veebruar 12, 2012

Teine suusatamine

Arutasin kehakultuuri õppinuga, miks mul peale eelmise pühapäeva suusatamist lihased kolm päeva valutasid. Ta rääkis, et paaristõuked on väsitavamad kui vahelduvtõuked. Kui ta kuulis, kui ammu ma polnud suusatamas käinud, soovitas ta, et ma alustaks siis kõndimisest. Vastasin, et kõndinud olen ma kogu aeg. Tema ütles, et kõndides treenib ainult jalgu, aga kepikõnd ka käsi. Põhilised valutanud kohad ei olnud mul siiski käed. Mul oli kindel plaan täna uuesti suusatama minna. Kui mõtlesin täna hommikul, et siis võivad lihased pärast jälle kolm päeva valutada, hakkasin valusid tundma juba enne suusatama minekut. Järeldasin, et see tuleb hüpohondriast, mitte väsimusest. Sõitsin jälle ühe ringi ümber kanali. Proovisin nii paaris- kui ka vahelduvtõukeid. Paaristõuked meeldisid mulle rohkem. Vahelduvtõukeid kasutasin halvematel teelõikudel. Võrreldes eelmise nädalaga oli klassikarada halvemaks muutunud ja paljudes kohtades olid lume alt muld või rohututid välja tulnud. Sillapoolsel otsal oli eelmine nädal lihtsalt rada puudunud, aga nüüd tundus sinna olevat koguni liiva visatud või vähemalt oli seda sinna jalgadega kantud. Kuna ilm oli soojem, oli sõitjaid palju rohkem kui nädal tagasi. Ringi esimesel poolel andsid kõik vastutulijad mulle teed, teisel poolel hakkasin ise andma. Samas suunas mööda must keegi ei sõitnud ja ise möödusin ainult jalakäijatest. Seekord ma koeri ei näinud. Kuigi valusid oli tunda juba enne sõitu, ei tekkinud ringi teisel poolel sellist lihasväsimust nagu nädal tagasi. Eelmine kord oli pärast sõidu lõppu hingamisteedes suur väsimus, aga täna mitte mingisugust. Seevastu läksin täna higile. Ma oleks saanud küll õhemalt riidesse panna. Enne kodust väljumist vaatasin, et külma on 11 kraadi. Koju tagasi jõudes oli külmakraade ainult 8, mistõttu on võimalik, et ma esimene kord vaatasin valesti ja võibolla oli tegelikult siis 9 kraadi.

Erinevad andmed

Käisin kanalis ujumas. Pärast tahtsin minna ka suusatama. Aga imestasin, et kuidas on ujumine ja suusatamine samaaegselt võimalikud. Nähtavasti oli kanal kalda äärest lahti sulanud, aga kaugemal oli veel jää. Kodus kuulsin, et Venemaa annab Eestile kaks miljardit. Putin ja Ansip pidid kohtuma. Putin küsis Ansipilt, kui palju selle kohtumise korraldamiseks kulutada. Ansip vastas, et võiks kulutada need kaks miljardit. Mõtlesin, et nüüd ta nimetas laest võetud arvu ilma mingit kalkulatsiooni tegemata. Aga ta oli peaministrina kalkulatsioone ka nii palju teinud, et ilmselt ta siiski kujutas ette, mis on raha väärtus. Tahtsin enne Putini saabumist kodust ära minna. Märkasin, et olen hakanud kandma lühikesi pükse. Vahetasin need pikkade vastu.

*
Vaatasin isa toas, mis on kirjutatud eestiaegses teatmeteoses Grenzsteini kohta. Seal oli pikalt kirjeldatud selliseid Grenzsteini raamatuid, mida ma lugenud ei olnud. Olin vist selle raamatute kirjelduse Grenzsteini raamatu saatesõnasse ümber kirjutanud. Kuigi ma ei mäletanud, et saatesõna üle lugedes oleks ma sellist kirjeldust märganud, vaid kirjas olid olnud ainult minu enda mõtted. Või kui ma seda teatmeteost siiski tsiteerisin, siis sai veel teha paranduse, et panna tsiteeritud osa jutumärkidesse. Teatmeteose artikli autoriks oli märgitud G. E. L. Ta kirjutas, et keegi ei arva, et Grenzstein oleks soovinud halba. Grenzsteinil oli alati puudus rahast ja ta laenas seda oma õdedelt. Ühest teisest raamatust olin lugenud hoopis, et Grenzstein oli ainuke tolleaegne ajalehetoimetaja, kes rikastus ja et ta elas Pariisis rantjeena. Kõik rantjeed ei pruukinud küll väga rikkad olla. Panin teatmeteose ära. Märkasin, et isal on ühes kastis mingi kirjavahetuse köited. Tundus, et trükis oli avaldatud osa Grenzsteini kirjakogust. Selle kohta oli seal ka lahtiste paberilehtede pakk. Hakkasin seda välja võtma, aga panin siiski tagasi. Lehtede järjekorra ajasin võibolla juba segamini. Küsisin isalt, kas tal on seal mingi kirjavahetus. Vaatasin, et riiulis, kuhu ma olin teatmeteose tagasi pannud, olid raamatud korrapäratult. Kohendasin neid. Aga selle peale hakkasid nad alla kukkuma. Sain enne käe ette. Aga iga kord, kui ma hakkasin kätt ära võtma, tahtsid raamatud uuesti kukkuda. Ei jäänud vist muud üle, kui isa appi kutsuda. Esialgu ma seda siiski ei teinud.

Laupäev, veebruar 11, 2012

Päikeseloojang


Selle foto puhul ma ei otsinud, mida pildistada, vaid vaatepilt sundis otsima fotoaparaati. Päikeseloojanguid on pildistatud palju, aga mitte minu aparaadiga. Tänavu on veebruari kohta olnud üsna palju päikest. Vahel on päikest palju märtsis, veebruarid on meeles pilvisemana. Aga märtsis võib päiksega kaasneda juba palavus, mistõttu need jäävad kergemini meelde. Täna oli valgel kellaajal kümme kraadi külma, aga pimeduse saabudes langes kuueteistkümne peale. Pildil näitavad külmakraade raagus oksad. Kes tunneb pildistamiskoha ilmakaari, selle jaoks näitab päikse loojumise koht kuupäeva.

Hoogne teos

Vend ütles mulle, et ma pole aasta aega magistriõppe seminarides käinud. Vastasin, et ah seal on seminarid ka. Ma olen unenägudes kogu aeg kahtlustanud, et on olemas mõni tund, mida mul ei ole tunniplaani märgitud, ja see on siis ka päriselt olemas. Miks keegi mulle sellest aasta jooksul rääkinud ei ole? Vend ütles, et räägitakse, et kui ma seminardiest puuduma hakkasin, siis hakkasidki mul õppetulemused halvemaks minema. Vastasin, et mul pole halbu tulemusi olnud. Varem sain viisi ja nüüd neljasid ja viisi. Et nüüd seminarides osalema hakata, pidin seda tegema ilmselt koos noorema aastakäiguga, sest minuvanused olid juba eest ära läinud. Aga mõtlesin, et doktorantuuri pääsemine ei olegi mingi au, sest sinna läksid kõige rumalamad. "Tunas" ilmus ülevaateartikkel ajaloo doktorantide kohta. Need olid pandud paremuse järjestusse. Mina polnud üldse mitte viimane. Minu kohta kirjutati, et minu arvustused on erapoolikusest hoolimata kasulikud, sest need on ehtsas Ristikivi stiilis. Mõtlesin, et Ristikivi raamatuid on mulle tõesti meeldinud lugeda ja inimese enda stiil sarnaneb arvatavasti kõigi tema lemmikautorite omaga.

*
Lugesin Toomemäel kõnniteekividelt enda kirjutatud proosateose ühte peatükki. Tee oli natuke lagunenud ja osad kivid olid kraavis. Kartsin, et võin nende kivide tõstmise tõttu saada laibamürgituse. Ja kui ma lähen koju käsi pesema, siis puudutan enne pesemist ukselinke ja laibamürgituse võivad saada teised. See peatükk oli nähtavasti sellepärast teistest rohkem lagunenud, et selle järgi oli tehtud film, mis oli toonud rohkem lugejaid. Teos oli kirjutatud hoogsas stiilis, iga peatükk erinevas. Praegu ma ei oleks vist enam teost sama hästi jätkata osanud.

Reede, veebruar 10, 2012

Lihtsad õpikud

Steinfeldt oli kirjutanud maleõpiku, kabeõpiku ja teistsuguste reeglitega kabe õpiku. Kõik need õpikud pakkusid vaid algteadmisi. Autor kirjutas, et nende õpikute järgi neljandast järgust kaugemale ei jõua. Mõtlemismängud olid vaid üks osa nendest mängudest, mida ta enda kasvatatavatele lastele õpetas. Olin laulmistunnis. Tunni lõppedes läksin õpetaja juurde ja ütlesin, et Otter on kirjutanud nii male-, kabe- kui ka bridžiõpiku. Õpetaja küsis, kas ma pean silmas Steinfeldti. Vastasin, et Steinfeldti jah. Õpetaja rääkis, et kui tema kunagi Steinfeldtiga kohtus, siis esimesel päeval käitus ta normaalselt, aga teisel päeval muutus väga häbelikuks. Hakkasin koju minema. Koolimaja uksel räägiti mulle, et ühe klassivenna kodust leiti kaks tulirelva, mille ta on hankinud enda maha laskmiseks.

Turniir päikselisel talvepäeval

Täna tähistati Trohhalevi sünnipäeva. Turniiril auhinnalised kohad said:

1. Peebo 6 p.
2. Harujõe 5,5
3. Kõiv 5
4. Runnel 4,5

Osavõtjaid oli 18, voore 7 ja mõtlemisaega 15 minutit.

Runnel-Okas 1:0
Harujõe-Runnel 1:0
Runnel-Popman 0,5:0,5
Metsoja-Runnel 1:0
Runnel-Põvvat 1:0
Runnel-Solovjov 1:0
Ivainen-Runnel 0:1

Trohhalev müüs mulle täna ühe vana maleraamatu, mille eest pean talle veel järgmine kord raha juurde andma. Raidväli soovitas eelmine nädal mul lugeda Paul Viidingu "Loomingu Raamatukogus" ilmunud raamatut, kus olevat juttu Werneri maletajatest. Vaatasin registrist, et nimetatud autoril on selles ajakirjas ilmunud ainult "Elu aseaine" aastal 1969. Otsisin selle riiulist välja, aga lugeda olen jõudnud esialgu vaid kaks lehekülge.

Neljapäev, veebruar 09, 2012

Hindematemaatika

- Mille poolest võib matemaatika õpetaja erineda teistest õpetajatest?
- Ta tunneb arve paremini ja võib seetõttu panna teistsuguseid hindeid. Ta võib panna hindeks pii. Või leida, et pluss ja miinus on liiga umbmäärased ja asendada need komakohtadega.
- Aga ülikoolis pannakse hindeid nüüd tähtedes?
- Kui ülikooli õppejõuks satub maletaja, võib ta teada, et tähti saab pikemalt öelda, et üliõpilane õigesti kuuleks. Kui üliõpilane saab hinde F, kõlaks see Friedrich. Rooma ajaloo eksamil võiks küll segadust tekitada, et Caesar ei ole kõige kõrgem hinne, vaid paremuselt kolmas.
- Maksimaalse hinde korral on ka üks vastus parem kui teine?
- Males võib saada turniiril esikoha nii, et võitja reiting seejuures langeb. Samas temast taha jääjate oma võib tõusta. Parimale hindele antud vastus ei ole veel nii hea kui hindamatu.
- Enesehinnang ei tohiks sõltuda õppejõu pandud hinnetest?
- Ühe enesehinnang võib olla madal sellepärast, et sai maksimaalsest üks pall madalama hinde, teisel kõrge sellepärast, et ei saanud minimaalset. Sellest, mis hinde õppejõud paneb, võib sõltuda ka hinnang õppejõule. Mõni hindab lahkemat ja mõni rangemat.
- Aga võidakse olla samaaegselt ühe vastaja vastu lahke ja teise vastu range?
- Selle vastu aitab, kui hinded on avalikud. Kui hinded muutuvad kaitstavateks isikuandmeteks, väheneb hindaja töö läbipaistvus ja see peaks tekitama korruptsiooni. Täna levitati artiklit, mille järgi Facebook tekitab masendust, sest seal saab ennast teistega võrrelda, aga see ei seleta, miks see keskkond on nii populaarne.

Soe öö külma õhtu järel

Meil oli suur must koer, keda ma kartsin. Aga et ta oli enda oma, siis tuli ta õuest tuppa lasta, et talle süia anda. Pealegi võis ta väljas marutõbiste koertega kokku puutuda. Ma ei teadnud, kas anda talle söögiks kaks vorstiviilu, või jääb tal sellest väheks ja tuleb anda midagi veel. Toas oli meil üks väiksem koer ka.

*
Kirjutati, et Tõnisson oli kahele teisele ajalehele midagi andnud. Seda peeti altkäemaksuks, et teha neist enda pooldajaid. Minu meelest selline järeldus oli ebaloogiline, sest palju muid ajalehti Eestis ei olnudki. Tõnissonile vist lihtsalt meeldis inimestele kingitusi teha.

*
Lamasin öösel voodis. Olin Grenzstein. Vennad olid teiste ajalehtede toimetajad ja viskasid mind asjadega. Viskasin neid vastu. Teised toimetajad ütlesid, et kõigetargem hakkas asjadega loopima. Tahtsin panna pead padjale tagasi. Aga selgus, et mul enam patja ei olnud, sest olin sellega ka visanud. Hoidsin sellest hoolimata pead padja koha peal. Keerasin ennast voodi teise otsa poole ja ütlesin, et kui mul lubataks asju avaldada, siis ma ei peaks mõtlema välja selliseid rubriike nagu jutunurk. Keerasin ennast voodis õiget pidi tagasi. Mulle soovitati, et ma ühte vana naist ka raamatus mainiks, sest ta on noorena Grenzsteiniga kohtunud. Vastasin, et võin mainida. Mõtlesin, et iseküsimus, kas mainida teda saatesõnas või tiitellehe pöördel. Aga kui mina selle nime käsikirja sisse panen, võib isa ta uuesti ära kustutada.

*
Kuulasin raadiot, kus algas üks laul. Laulu alguse hääldusest ei saanud ma aru, aga tundus, et lauldi mingist Tõru nimelisest perekonnast. Edasi mainiti laulus mitut kunagist poolriigivastast klubi. Tänu sellele kuulsin nüüd, et laulu avarida oli "Tõru pere Nõukogudemaal". Algul olin arvanud, et Tõru oligi perekonnanimi, aga nüüd sain aru, et sarnaselt teistele klubidele peeti silmas ka Tõru klubi.

*
Läksin poe poole. Mõtlesin, et ei tea, kust üle autotee minna. Aga selgus, et praegu sai minna otse poe juures. Poe ees nimetasid kaks poissi mingeid arve. Kui ma olin poes, tulid need posisid ka sinna. Üks mees ütles neile, kui vanad nad on. Nüüd hakkasin vist aru saama, et poe ees nad olidki korranud oma vanuseid, juhuks kui keegi küsib.

*
Helina tuli minu blogisse. Märkasin, et olen kaks lõiku kogemata kokku kirjutanud. Viisin nad lahku. Helina tuli blogisse tagasi. Nüüd ta võis lugeda, et seal oli tegemist kahe erineva unenäoga.

Kolmapäev, veebruar 08, 2012

Tihe kommunikatsioon

Üks päev vaatasin päikeseloojangu ajal, et lumi on sinise-roosakirju. Täna kui päike kõrgel oli, oli lumi päikese käes roosa asemel kollane. Hiljem läks ilm pilve ja hakkas sadama, siis muutus lumi üleni valgeks. Külma oli täna ainult üheksa kraadi ja seetõttu läksin välja õhemate riietega. Käisin ülikooli raamatukogus. Lasin lugejapiletit pikendada. Varem on seda vist pikendatud üheks aastaks korraga, aga nüüd kaheks. Lugejapilet tuli varem pilust läbi tõmmata, aga nüüd tuleb magnetkood trepist üles pääsemiseks panna punase tule lähedale. Üleval kirjutasin sedelid kahe eesti rahva ajaloo uue trüki köite tellimiseks. Kodus on vana trükk olemas, aga üks vihik puudu. Ja eesti ajal jäi üks vihik üldse ilmumata, tahtsin vaadata, kas lõppu on uues trükis täiendatud. Vana trükk pidi ilmuma 15 vihikus ehk 3 köites, uuel trükil on köiteid 5, aga midagi lisandunud ei ole. Seda sain teada lugemissaalis, sest ma ei hakanud siiski tellimissedeleid kasti laskma, vaid enne küsisin, kas see ka saalis olemas olevate raamatute puhul on ette nähtud. Sest mulle tuli meelde, et ükskord vist anti mulle raamatu asemel tagasi tellimissedel, põhjendusega, et selle saab saalist ise tuua. Aga saali riiulis täna viiest köitest ühte ei olnud. Võibolla selle peale oli ülikoolis hiljuti eksam olnud. Teisi köiteid oli palju eksemplare. Kuna mul oli vaja kirjastusse sisse pääsemiseks aega parajaks teha, lugesin lugemissaalis ka ühte ingliskeelset ajakirja. Seal kirjutati, et kui Lõuna-Ameerika riigid iseseisvusid, jäid seal Euroopa seadused ja kaubalepingud kehtima. Vaid veidi enne Brasiilia iseseisvumist tungis Napoleon Pürenee poolsaarele, mistõttu Portugali õukond põgenes Rio de Janeirosse. Uuem seisukoht olevat, et kuigi riigid iseseisvusid, Ladina-Ameerika ja Euroopa mõnes mõttes hoopis lähenesid. Seda võiks küll seletada lihtsalt kommunikatsiooni arenguga. Tänapäeval võib ajast maha jäänuna tunduda mobiiltelefoni mitte omav isik, aga telefoni puudumine annab vast rohkem vaba aega. Mobiiliga rääkimine mõjub arvatavasti elu lühendavalt, aga mobiili kaasas kandmine võib vahel elu päästa. Talvel võiks vetelpäästet nimetada ka jääpäästeks. Kui ma pühapäev kanalil käisin, ei märganud ma, et sinna oleks liuvälja tehtud. Täna hakkasin mõtlema, et kui oli veel tunda lihasvalusid, ei pruugi need olla enam suusatamise tagajärg, vaid võivad tulla ka lihtsalt madalast temperatuurist, sest mul oli vist eelmine talv ka mõnel päeval jalavalusid. Iga päev suusatamisest kirjutamine hakkab juba väsitama, aga täna polegi sel teemal palju lisada. Lisada võiks veel, et see nädal tüütas maletrenn ka järjekordselt ära. Viimasele turniirile eelnenud nädalal treenisin iga päev. Praegu käib ülikooli maleklubi listis arutelu, millisel nädalapäeval kevadsemestri mängud võiks toimuda. Kuna minul loenguid ei ole, ei ole ma sõna sekka öelnud. Võibolla seal klubis tuleks teistele loenguväsimuse eest punkte juurde liita. Tegelikult sama hästi võiks ma ise terviseprobleemide eest punkte küsida. Neid, kellel tervis on parem, väsitavad loengud arvatavasti vähem.

Looma osakesed

Üks mees ütles, et rahvustunne on bioloogiline. Teine vaidles vastu, et nii see ei ole. Ta ütles, et kõik asjad saaks füüsikale ka taandada, et nad koosnevad osakestest, aga see ei toimi. Et saab teha nalja, et mees ja naine tõmbuvad, kuna neil on erimärgilised osakesed. Minu meelest kui otsida seletust erimärgilistest osakestest, siis peaks omavahel tõmbuma kõik isased ja emased loomad liigist sõltumata. Seda on küll ka räägitud, et on olemas liikidevaheline tõmme. Et naisele jala peale urineerivat isane koer. Aga mina kassi või koera nähes ei saa aru, mis soost ta on. Inimeste puhul saab paremini, kuigi mitte alati. Lapsena ja depressiooni ajal oli halvemini aru saada.

Teisipäev, veebruar 07, 2012

Tagurpidi nägu

Pühapäeval käterätiga käsi kuivatades hakkas mul kahest sõrmenukist verd tulema. Käenahk oli nii karedaks läinud. Aga et veri tuli välja just sellel päeval, see võis olla suusakeppide käes hoidmisega seotud. Ema andis mulle kätekreemi tuubi ja hommikuks oli juba käte karedus väheneud. Rohkem verd välja tulnud ei ole. Eile 17 kraadi külmaga panin kogemata kätte hästi õhukesed kindad. Suusatamas käies olin pannud paksud talvekindad suusajopi taskusse, aga võtma hakkasin neid vist sügisjopi omadest. Välja minekuks panin selga kolmanda jopi. Kuigi ema alles pühapäev tahtis, et ma külma ilmaga suusatama ei läheks, tahab ta nüüd, et ma teeks seda iga päev. Ma pole üleeilsest sõidust tänagi taastunud ja olen kuulnud saadet ületreenimisest. Kui ma eelmine talv ei suusatanud ühtegi korda, ei olnud keegi selle pärast kurb. Söögi ostmisega on ka nii, et isa tahab alati, et ostetaks täpselt sama asja, mida ta on viimati söönud. Kui osta midagi muud, siis ta tahab, et seda muud asja uuesti saaks. Mõned lapsed tahavad jõuluhooaja lõppedes jõulutoitu edasi süia. Jõulukommid lõppesid mul tänavu vist esimeseks veebruariks. Tavaliselt ma vaatan kuu esimesel päeval blogi loenduri lõppenud kuu statistikat, aga seekord tuli see alles viiendal kuupäeval meelde. Päevastatistikat olin küll vaadanud. Statistika järgi peaks saama kontrollida tõenäosusteooria kehtivust. Aga tõenäosusteoorias ma natuke kahtlen. Mitte et ma seda teooriat väga hästi tunneks. Relatiivsusteooriaga on sama lugu, et hästi ei tunne ja hästi ei usu. Hiljuti näitasid mõõtmistulemused andmeid, mille järgi seda uskuvad teadlased võivad ka kahtlema hakata. Aga rohkem paistavad nad mõtlevat, et mõõtmises oli kuskil viga. Uskmatu Toomas oleks võinud käe sees naela jälgi nähes ka kahtlustada, et need on ainult tema petmiseks löödud. Kui keegi teisi inimesi hästi ära tunneb, siis ta isiku määramisel lööb nagu naelapea pihta. Kes pilgu alati teistele näkku naelutab, see tunneb ilmselt paremini. Kui inglane on naelata, siis ta nii kergelt ei naerata. Pea alaspidi rippudes võivad allapoole suunatud suunurgad võibolla tunduda üelssuunatutena. Seda saaks kontrollida ka nii, et joonistada üks nägu ja seejärel pöörata pilt tagurpidi. Proovisin siinkohal laual oleva raamatukaane näopildiga ja tagurpidi on mulje tõesti segasem.

Esimesed sajandid

Ajaarvamise esimesi sajandeid täitis suur usuline vaimustus. See oli aeg, kus heledad lambid põlesid. Mõtlesin, et võibolla olid selle taga narkootikumid. Raamatuesitlusel esines naine, kes oli tõlkinud võõrkeelde mitme eesti naisluuletaja kogu loomingu. Esitleti ühte kogutud luuletuste tõlgetest. Naine ütles, et isegi sügavas unes võib leida luulet. Selle peale küsisin, kas praegu on öö. Hakati naerma. Jeesus ütles, et ärge teda naerge, naerge parem ennast. Nii oli öeldud ka mingis anekdoodis.

*
Mängisime malet. Mul olid mustad. Vaatasin, et saan vist võiduseisu. Aga läks veel natuke aega vigurite löömisele. Siis vaatasin, et seda ei ole ju vaja, saab panna lipuga ühekäigulise mati. Küsisin vastaselt, kas ma panen kohe mati ära. Ta vastas, et võib panna. Siis hakkas mulle tunduma, et väljal, kust ma tahan matti panna, on vastase ratsu tuli. Või seda ei olnud. Ütlesin, et ma näen vist ikka midagi valesti. Vastase kuningas asus lauast kõrgemal väljal kui oli see väli, millelt ma tahtsin tuld anda. Aed oli ka vahel. Ütlesin, et reeglite järgi on kõik väljad ühe kõrged, aga kui ühte on näidatud kõrgemana, siis tekib tunne, et see on kättesaamatu. Mind abistav väike poiss pani etturi teisele reale. Ütlesin, et seal see läheb ju kaotsi. Siis tõstis ta selle seitsmendale reale tagasi. Ütlesin, et nüüd sa teed nalja, sa ei saa ju etturiga tagasi käia ja ei taha ka. Tema vastas tahan-tahan.

Esmaspäev, veebruar 06, 2012

Ebausaldusväärsed testid

Eile mõtlesin juba, et kuigi suusatamine lihaseid väsitas, ei jäänud need valusaks. Aga tänaseks hakkasid natuke valutama. See ei ole küll ebameeldiv valu. Ebameeldiv on asja juures ainult see, et valu tekkimine näitab allakäiku, kuna ma ei mäleta, et varem oleks seda juhtunud seoses suusatamisega. Kui lumeta talvedel olid suusatundide asemel jooksutunnid, siis jooksutundide järel küll jalad valutasid. Minul ja Erikul valutasid mõlemal, aga erinevatest kohtadest. Erik seletas seda sellega, et me jookseme erineva sammuga. Ühes ajaleheartiklis öeldi, et igal jooksjal on erinev samm. Ise pole eriti jälginud. Lapsena Piret rääkis loo sellest, kuidas keegi vanglast põgenes. Põgenedes olevat ta matkinud vangivalvuri kõnnakut. Lapsena lugesime muuhulgas Dumas' raamatuid ja Dumas' iga raamatu koostisosa on vist vanglast põgenemine. Kerstini, Klausi ja Tõnuga mängisime otse enne kolimist erinevatel päevadel mängu nimega põgenemine, kus põgeneti laevaga. Enne selle mängu mängimist olin lugenud laevade kohta "Musta kaptenit", mida teised mängus osalejad vist keegi lugenud ei olnud. Facebookis võrdlesin hiljuti laevanimesid "Lendav Hollandlane" ja "Lennuk". "Must kapten" oli esimene pealkiri ja "Lendav Hollandlane" selle alapealkiri. Praegu tuli meelde, et üks Facebooki kontaktidest elab vist ka Hollandis. Vahepeal ma hakkasin juba kirjutama feisbuk, aga ükski variant ei ole väga hea. Inglisepäraselt on võibolla siiski parem kirjutada, sest siis on kirjapildis kaks o-d. Kui ma kirjutasin eestipärasemalt, siis avastasin pärast, et ma olin valesti käänanud. K-tähtede arv oli vale. Muidu ma seda reeglit põhimõtteliselt tunnen. Mõnda reeglit rikun meelega, kui selleks on mingi põhjus. Näiteks siis, kui reegel on hiljuti leiutatud, aga vanades raamatutes on teisiti. Nagu keelereeglid ei saa keelt emakeelena rääkijatele selgeks, nii ei saa ka maletajatele malereeglid selgeks ja läheb vaja kohtunikku. Ja kohtuniku otsusega ei olda ka sageli rahul. Kohtupsühhiaatria peaks vist tegelema ka kohtunike psüühikaga. Jungi raamatus vist oligi soovitus, et kohtumõistmisel arvestatagu kohtualuse psühholoogilist tüüpi. Aga psühholoogiliste tüüpide kohta on ka mitmesuguseid jaotusi. Praegu pooleli olevas psühholoogia raamatus öeldakse, et testid näitavad, et inimesed lähtuvad hinnanguid andes põhjendamatutest stereotüüpidest. Aga ma pole kindel, et need testid ise oleks usaldusväärsed, kui neile vastatakse samuti lähtudes stereotüüpidest. Le Bon kirjutas, et hulga omadused erinevad seda moodustavate üksikisikute omadustest. Uuemas raamatus seda teooriat isegi ei mainita, vaid uuritakse rahvuse omadusi keskmise testile vastaja vastuse põhjal. Kirjutatakse, et enda rahvusele antav hinnang ei vasta keskmise rahvuse esindaja enesehinnangule. Aga unustatakse, et rahvust võrreldakse teise rahvusega, ennast seevastu oma rahvuskaaslastega. Testid näitavat, et ei vasta tõele, et põhjaitaallane ja lõunaitaallane on erinevad. Ei võeta arvesse, et erinevusi kinnitavad sealsete inimeste majanduslik olukord ja valimiseelistused.

Äratuntav auto

Nägin peeglist, et mul on keeleots hambapastaga koos. See tuli maha loputada, et hambaarst jälle märkust ei teeks. Kui loputamise lõpetasin, siis nägin, et keele külje peal on veel üks mäda välja ajav vistrik ja tagapool üks pastane vistrik. Mulle öeldi, et vistrik on ju kilomeetri kaugusele näha ja saab abinõud tarvitusele võtta. Vastasin, et vannituppa minnes võtan prillid eest.

*
Tegin ühele väiksele poisile köögis märkuse, et ta ei pistaks kätt toidu sisse. Ta oli pistnud selle küünarnukini. Kõndisime läbi linna ja jõudsime jõeni. Ütlesin, et lumi on läinud, jää on läinud, lumi on teist korda läinud. Teiste järele ootamiseks tegin osa samme õhus. Poliitiline olukord nõudis, et vahel tuli teisi järele oodata. Ühe väikse maja kõrval seisis uhke punane auto. Selle tagumisele otsale oli kirjutatud lause: "Kui teil on Otter, siis teil on parim sõber". Auto esiotsas oli numbrimärk. Number oli 007 BND. Näitasin vennale seda numbrit, mille järgi ta pidi ära tundma, et tegu on Otteri autoga. Mõtlesin, et Otterist ei ole tükk aega midagi avalikkuse ees kuulda olnud. Aga võibolla ta tegi varjatult mingit väga tähtsat niiditõmbamise tööd, mille eest makstav palk võimaldas tal sellise auto osta. Vend läks mööda koridori minust eemale. Läksin tuppa, kus olid raamaturiiulid. Seal oli selliseid lasteraamatuid, mida meil kodus ei olnud, näiteks "Jõehobune Hugo". Ema ja isa olid öelnud, et Nõukogude ajal me ostsime kogu kirjanduse välja. Suurem ostmine lõppes siis, kui hakkas ilmuma rohkem raamatuid, muidu ei oleks need koju ära mahtunud. Aga me ei olnud tegelikult varem ka kõike ostnud, sest teistel külas käies oli näha, et kõiki tolleaegseid lasteraamatuid meil ei ole.

Pühapäev, veebruar 05, 2012

Suusatamas käidud

Aastatel 2000-2001 oli mul elu ainuke depressioon. See kestis 11 kuud. Selle ajal lõpetasin paljud tegevused - joonistamise, suusatamise ja korvpalli mängimise. Joonistama hakkasin uuesti neli aastat hiljem, suusatamas käisin esimest korda uuesti täna ja korvpalli pole enam mänginud. Enne suusatama minekut palusin, et ema mulle sõiduliigutused ette näitaks, sest endal need enam meeles ei olnud. Ema näitas, et klassikaline samm on sirutada korraga ette ühe poole jalg ja teise poole käsi, teine võimalus on paaristõuked. Klaus hoiatas, et ma pikka maad sõitma ei hakkaks, sest kui tema kümneaastase vaheaja järel suusatama läks ja viis kilomeetrit sõitis, ei olnud see esimene kord mõnus. Ema soovitas, et ma täna üldse ei läheks, sest ilm oli tema meelest külm. Kraadiklaas näitas 17 kraadi ja ma siiski läksin. Esimesel ebaõnnestunud katsel olin mõelnud, et mul pole sõiduajaks kuhugi suuski koos hoidvaid klambreid panna, mistõttu olin need koju jätnud. Aga täna võtsin klambrid kaasa ja panin need särgitaskusse ning tasku nööbiga kinni. Kõigepealt tuli mul välja mõelda, kuidas suusk alla saada. Mul oli udune mälestus, et parema ja vasaku jala jaoks on erinev suusk. Aga suuskade peal selle kohta märget ei olnud. Tundus, et vähemalt uut tüüpi saabastega vahet ei ole. Selle olin juba siseruumides selgeks õppinud, kuidas suusa külge pandud nuppu vajutada, aga raskem oli aru saada, kuidas saabas täpselt õigesse prakku sobitada. Esimese saapaga võttis see natuke aega, teisega läks kiiremini. Siis tuli mõelda, mis pidi kepid kätte võtta. Aga see küsimus ei ole nii oluline, sest sõita peaks saama neid ükskõik mis pidi hoides. Hakkasin sõitma paaristõugetega. Esimesed sammud oli kohe meeldiv sõita. Aga poole ringi peal ümber kanali hakkas väsimus tulema. Kõigepealt tundsin väsimust paremas jalas, mis on minu tugevam jalg. See tundus imelik, sest enda meelest sõitsin rohkem käte abil, aga käed ei väsinud. Mõtlesin, et kõndides ma ei oska käsi liigutada, seetõttu on vahelduseks suusatada kasulik. Edasi hakkas nina vett jooksma. Seda on juhtunud ka kõndides, aga suusatades jooksis kõvemini. Aeglustasin sammu kanali teises kitsamas otsas, kus ma ei leidnud rada üles. Selle külje peal tulid kaks ainukest tasakaalu häiret. Üks neist oli umbes kahe meetri pikkuse väikse languse peal. Mõtlesin, et vanasti ma oskasin suurest mäest alla sõita, aga nüüd väiksest langusest mitte. Siiski oli suusatamine selle poolest edukam kui viimane kord 11 aastat tagasi, et siis kukkusin mitu korda pikali, aga täna mitte ühtegi. Erinevus oli selles, et siis sõitsin pimedas ja täna valges, ja rada oli vist ka täna tervem. Tol korral mul ei olnud tahtmist valges sõita, et minu sõitu ei jälgitaks, aga nüüd mind teiste arvamus nii palju ei huvita, vaid vastupidi neid kukkumisi mäletades ei taha pigem pimedas sõita. Sõitsin ühe ringi, nagu ma olingi kavatsenud. Rohkem ei oleks jaksanud ka. Vanasti sõitsin korraga hulga ringe. Kõndida jõuan praegu kindlasti kiiremini kui tol ajal. Ma ei tea, kas suusatamine nõuab nii erinevate lihaste treenimist või oli asi kehvas sõidutehnikas. Kui vanasti väsisid mul joostes eelkõige kopsud, siis täna suusatades kopsudes mingit väsimust ei olnud, vaid just lihastes. Hingamisteedes hakkasin väsimust tundma alles sel hetkel, kui sõidu lõpetasin. See püsis veel koju jõudes ka tükk aega. Aga see ei tulnud võibolla nii palju koormusest kui külma õhu sisse ahmimisest. Muidu sõita külm küll ei olnud. Võibolla temperatuuri poolest oli isegi ideaalne suusailm, sest veel soojemaga oleks ilmselt juba palav hakanud. Üks mees rääkis see nädal, et tema praegu suusatamas ei käi, sest ei lähe higiseks. Aga mulle higistada ei meeldi ja tahan sellest vähemalt talvel vabaneda. Teisi inimesi oli suusatamas väga vähe. Teist suusatajat nägin kolmel hetkel. Ma ei ole kindel, kas tegemist oli ühe, kahe või kolme isikuga. Ühelt poolt oli hea, et keegi mind ei seganud. Teiselt poolt näen selles allakäiku, et ei suusatata enam nii palju kui vanasti. Jalakäijaid oli kanali ääres natuke rohkem. Sealhulgas mitu koera. Kui eelmisel perioodil eelviimane kord suusatades tuli mulle seal kuri koer kallale, siis täna kurje ei olnud. Aga seal on keelumärk, mille järgi koerad ei tohiks seal üldse viibida. Järgmine kord lähen suusatma ilmselt nädala pärast. Kas sellest siis veel midagi uut kirjutada on, selles ma ei ole kindel. Kui on, siis ilmselt mitte nii pikalt.