Suusatamas käidud

Aastatel 2000-2001 oli mul elu ainuke depressioon. See kestis 11 kuud. Selle ajal lõpetasin paljud tegevused - joonistamise, suusatamise ja korvpalli mängimise. Joonistama hakkasin uuesti neli aastat hiljem, suusatamas käisin esimest korda uuesti täna ja korvpalli pole enam mänginud. Enne suusatama minekut palusin, et ema mulle sõiduliigutused ette näitaks, sest endal need enam meeles ei olnud. Ema näitas, et klassikaline samm on sirutada korraga ette ühe poole jalg ja teise poole käsi, teine võimalus on paaristõuked. Klaus hoiatas, et ma pikka maad sõitma ei hakkaks, sest kui tema kümneaastase vaheaja järel suusatama läks ja viis kilomeetrit sõitis, ei olnud see esimene kord mõnus. Ema soovitas, et ma täna üldse ei läheks, sest ilm oli tema meelest külm. Kraadiklaas näitas 17 kraadi ja ma siiski läksin. Esimesel ebaõnnestunud katsel olin mõelnud, et mul pole sõiduajaks kuhugi suuski koos hoidvaid klambreid panna, mistõttu olin need koju jätnud. Aga täna võtsin klambrid kaasa ja panin need särgitaskusse ning tasku nööbiga kinni. Kõigepealt tuli mul välja mõelda, kuidas suusk alla saada. Mul oli udune mälestus, et parema ja vasaku jala jaoks on erinev suusk. Aga suuskade peal selle kohta märget ei olnud. Tundus, et vähemalt uut tüüpi saabastega vahet ei ole. Selle olin juba siseruumides selgeks õppinud, kuidas suusa külge pandud nuppu vajutada, aga raskem oli aru saada, kuidas saabas täpselt õigesse prakku sobitada. Esimese saapaga võttis see natuke aega, teisega läks kiiremini. Siis tuli mõelda, mis pidi kepid kätte võtta. Aga see küsimus ei ole nii oluline, sest sõita peaks saama neid ükskõik mis pidi hoides. Hakkasin sõitma paaristõugetega. Esimesed sammud oli kohe meeldiv sõita. Aga poole ringi peal ümber kanali hakkas väsimus tulema. Kõigepealt tundsin väsimust paremas jalas, mis on minu tugevam jalg. See tundus imelik, sest enda meelest sõitsin rohkem käte abil, aga käed ei väsinud. Mõtlesin, et kõndides ma ei oska käsi liigutada, seetõttu on vahelduseks suusatada kasulik. Edasi hakkas nina vett jooksma. Seda on juhtunud ka kõndides, aga suusatades jooksis kõvemini. Aeglustasin sammu kanali teises kitsamas otsas, kus ma ei leidnud rada üles. Selle külje peal tulid kaks ainukest tasakaalu häiret. Üks neist oli umbes kahe meetri pikkuse väikse languse peal. Mõtlesin, et vanasti ma oskasin suurest mäest alla sõita, aga nüüd väiksest langusest mitte. Siiski oli suusatamine selle poolest edukam kui viimane kord 11 aastat tagasi, et siis kukkusin mitu korda pikali, aga täna mitte ühtegi. Erinevus oli selles, et siis sõitsin pimedas ja täna valges, ja rada oli vist ka täna tervem. Tol korral mul ei olnud tahtmist valges sõita, et minu sõitu ei jälgitaks, aga nüüd mind teiste arvamus nii palju ei huvita, vaid vastupidi neid kukkumisi mäletades ei taha pigem pimedas sõita. Sõitsin ühe ringi, nagu ma olingi kavatsenud. Rohkem ei oleks jaksanud ka. Vanasti sõitsin korraga hulga ringe. Kõndida jõuan praegu kindlasti kiiremini kui tol ajal. Ma ei tea, kas suusatamine nõuab nii erinevate lihaste treenimist või oli asi kehvas sõidutehnikas. Kui vanasti väsisid mul joostes eelkõige kopsud, siis täna suusatades kopsudes mingit väsimust ei olnud, vaid just lihastes. Hingamisteedes hakkasin väsimust tundma alles sel hetkel, kui sõidu lõpetasin. See püsis veel koju jõudes ka tükk aega. Aga see ei tulnud võibolla nii palju koormusest kui külma õhu sisse ahmimisest. Muidu sõita külm küll ei olnud. Võibolla temperatuuri poolest oli isegi ideaalne suusailm, sest veel soojemaga oleks ilmselt juba palav hakanud. Üks mees rääkis see nädal, et tema praegu suusatamas ei käi, sest ei lähe higiseks. Aga mulle higistada ei meeldi ja tahan sellest vähemalt talvel vabaneda. Teisi inimesi oli suusatamas väga vähe. Teist suusatajat nägin kolmel hetkel. Ma ei ole kindel, kas tegemist oli ühe, kahe või kolme isikuga. Ühelt poolt oli hea, et keegi mind ei seganud. Teiselt poolt näen selles allakäiku, et ei suusatata enam nii palju kui vanasti. Jalakäijaid oli kanali ääres natuke rohkem. Sealhulgas mitu koera. Kui eelmisel perioodil eelviimane kord suusatades tuli mulle seal kuri koer kallale, siis täna kurje ei olnud. Aga seal on keelumärk, mille järgi koerad ei tohiks seal üldse viibida. Järgmine kord lähen suusatma ilmselt nädala pärast. Kas sellest siis veel midagi uut kirjutada on, selles ma ei ole kindel. Kui on, siis ilmselt mitte nii pikalt.