Uskude liitmine

Mängisin maleturniiril Arieliga. Ta läks laua juurest kaugemale. Varsti läksin kohtunikule teatama, et Arieli kell kukkus. Mulle pandi võit kirja. Aga Ariel ütles, et minu aeg, ja lisas, et mõlema aeg on kukkunud. Ehmatasin, et ma olin öelnud vale tulemuse. Aga järele mõeldes jõudsin järeldusele, et see ei loe, kui kell pärast mängu lõppu edasi tiksub. Üks mees ütles, et varsti algab kõige kultuursem turniir - Tartu meistrivõsitlused. Olin pettunud, et nii kiiresti, sest Eesti meistrivõistlused alles käisid. Mõtlesin, et siis ei saa ma Tartu meistrivõistlustele minna. Aga minemata ka ei tahtnud jätta, sest see oli põhiline turniir, kus ma tahtsin mängida. Olin Tartu meistrivõistlusi kaua oodanud. Otsustasin, et ma võin sinna see aasta halvema koha peale mängima ka minna.

*

Hakkasin kirjutama Helinale paberkirja. Äkki märkasin, et kirjutuslaua kõrval oli peatunud sõjaväeosa, mille liikmed vaatasid rivis seistes, mida ma kirjutan. Lükkasin nad eemale. Olin jõudnud kirjutada ainult "Tere Helina". Loodetavasti vaatasid sõjaväelased, et ma ei kirjutagi kirja, sest ma ei kirjutanud kirjapaberile, vaid kaustikusse, ja lehekülje ülemises servas oli eelmise jutu lõpp.

*

Öeldi, et Küüts oli ühes seltskonnas rääkinud, et tema loeb entsüklopeedia köited tervikuna läbi. Mina mäletasin, et ta oli varem mulle öelnud, et entsüklopeediat ei loe tervikuna läbi keegi. Mina olin rääkinud natuke teistsuguse juttu ja võibolla Küüts selle peale mõtles ümber. Või hakkas tal enda mõte edasi arenema. Ema ütles mulle, et ma ei kirjutaks entsüklopeedia kohta teist korda seda, mis ma isa raamatu saatesõnas olin kirjutanud. Mina ütlesin, et ma ei mäleta, et ma oleks üldse sellele raamatule saatesõna kirjutanud, kuigi kujutan ette, mida ma kirjutanud oleks. Ema andis käsu, et rääkida nagu intervjueerijale oma arvamus entsüklopeedia kohta, vastamiseks aega kümme minutit. Rääkisin, et iga entsüklopeedia märksõna täienduseks tuleb lugeda palju raamatuid. Mõne märksõna all on loetletud, mis raamatuid sel teemal on kirjutatud.

*

Lugesin ajalehte. Rääkisin vennale, et endine Saksamaa president või peaminister asutas enne eelmisi parlamendivalimisi uue partei, aga see sai üle riigi ainult 32 häält. Nüüd presidendivalimistel sai ta juba 38 häält. Suurriigi tingimustes oli see tormiline kasv ja võis oodata, et lõpuks tuleb partei võimule. Selle poliitiku nimi oli Köhler. Vend esitas mulle tema kohta täpsustavaid küsimusi. See jutuajamine toimus läbi arvutitelefoni. Mõtlesin, et kui telefon oleks kogu aeg sisse lülitatud kõigi inimestega, oleks müra nii palju, et päeva jooksul ei saaks üldse tööd teha. Tegelikult ma ei olnud kindel, et ma oskasin telefoni õigel ajal välja lülitada. Võibolla see jutt entsüklopeediatest oli kõigile ära kostnud.

*

Isa rääkis noorte luuletajatega nende käsikirjast. Isa ütles, et ühe käsikirjas kasutatud sõna kohta võiks küsida: "Kuidas karused?" Noor luuletaja vastas, et ta teab, et isal on hea sõnavara. Minu ette torgati üks lahtine luulekogu, et ma seda loeks. Ütlesin, et seda raamatut ma olen juba lugenud. Kontrollisin kaant, et tegemist on ikka selle raamatuga, mis mulle tundus. Luuletust uuesti lahti keerates nägin sõnu "veri, võitlus ja viha". Selle põhjal jõudsin järeldusele, et suurte sigaduste tegijatele ei saa nii kergelt andeks anda. Tegemist oli paganliku raamatuga, aga mulle tuli meelde, et kristlus näeb ette andestamist. Ütlesin, et ma liidan kõik usud kokku, sealhulgas ateismi. Usulisest kuuluvusest räägin ma rohkem teiste inimeste puhul, kes võtavad asja kitsamalt. Mind hoiatati, et need verised luuletajad võivad mu lõpuks ära tappa. Vastasin, et asju ei pea võtma nii otseses tähenduses.