Lapsi hoidmast suusatama

Täna ärkasin selle peale, et Joosep ja Villem tulid mulle külla. Joosep tõi mulle kingiks pisikese Mõmmi ja vanaemale ühe teise looma. Joosepiga ehitasime mänguautodele garaaže ja näitasin talle vana kirjutusmasinat. Villemile näitasin plekk-konna hüppamist ja mängisin temaga palli. Villem kätest kinni hoidmisel oskas juba jalgadega samme astuda. Rääkimist on ta vähem õppinud. Kui ütlesin talle pall, vastas ta ühe korra pa-pa. Mul oli plaanis, et kui Joosep ja Villem magama lähevad, siis lähen suusatama. Villem läkski magama, aga Joosep ei olnud nõus minema. Ma ei tahtnud suusatamist pimeda peale ka jätta. Pimedas minnes ei ole mul suusariiete küljes helkuritki ja niiviisi autotee ületamine oleks juba liikluseeskirjade rikkumine. Kuna vanaema ei pidanud enam Villemiga tegelema, jätsin Joosepi tema hooleks ja läksin ikkagi suusatama. See oli selle talve kolmas suusatamine ja täna oli kolmandat tüüpi ilm. Suusatades paneb ilma paremini tähele kui kõndides. Juba sellepärast, et suusatades ei oska ma kaugematele asjadele mõelda. Täna oli kõige soojem suusatamise kord -2 kraadiga. Seevastu erinevalt eelmistest kordadest puhus tugev tuul ja lund sadas. Riidesse panin eelmistest kordadest õhemalt ja niiviisi tuulega väga palav ei hakanud, kuigi koju jõudes ma ikkagi vahetasin särki ja pesin. Joosepiga toas palli mängides olin ühes kohas valu tundnud, mistõttu ma polnud kindel, kas ei ole veel vara uuesti suusatama minna. Suusatades valutas see koht peamiselt esimestel meetritel, hiljem hakkas liikumine võibolla valuvaigistina toimima. Sõita oli tuulega ühes suunas raske, aga ringi teisel poolel pärituult kerge. Rajale oli liivastele kohtadele uut lund sadanud, aga kõnniteega ristumise kohale tundus olevat liiva lausa pealtpoolt visatud. Seevastu oli halvemaks läinud uisustiili rada, kuhu oli jalgadega eelmise korraga võrreldes rohkem liiva kantud. Kanali sillapoolsel otsal muutsin oma teed eelmiste kordadega võrreldes nii palju, et ei hakanud mööda veel liivasemaks läinud kõnniteed suuskadega ronima, vaid keerasin esimest korda kanali jääle. Kui olin ühele mehele rääkinud, et teisel suusatamisel oli mõnedes kohtades liiv väljas, ei saanud ta algul aru, kuidas seal sai liiv olla, kui ma sõitsin kanali peal. Aga ma olin seni sõitnud ainult kõrval. Tema ütles, et sõitis jõe peal ja jää tuli lume alt välja. Täna oli mõnel lõigul klassikarada kanali ääres üsna kinni tuisanud, aga enamus teed olid rööpad siiski üsna selged. Nägin kahte muud suusatajat ja eemalt ühte, kellest ma ei saanud aru, kas ta oli suusataja või kepikõndija. Üks jooksja oli ka, kes liikus minust natuke kiiremini. Koju tagasi jõudes tundsin valu kõigepealt südames. Aga ma ei arvanud väga, et ma oleks sõitmisega südant kahjustanud, vaid asi tundus olevat selles, et enne sõitma minekut sõin piprast hakklihakastet, mis tekitas kõhtu üles suruvaid gaase. Praegu südames enam midagi tunda ei ole. Henn ja Ann viisid varsti Joosepi ja Villemi koju. Üks viimaseid asju, mis nende külas oleku ajal juhtus, oli see, et Joosep näitas katkist mänguautot ja Ann mõtles välja, et selle saab kummiga ära parandada. Üks kumm sahtlis ka leidus. Joosep ei tahtnud algul koju minema hakata, aga väga kõvasti ta ei vaielnud.