Libe rada

Tänane suusatamine oli selle talve kuues. Esimest korda ei olnud õhutemperatuur eelmise korraga võrreldes tõusnud, vaid langenud. Täpsemalt oli kaks kraadi külma. Sula järel oli tulnud jäätumine. Seetõttu kartsin enne sõitma minekut, et täna võin lõpuks kukkuda. Aga seda ei juhtunud. Suusk libises hoopis jäisel rajal paremini. Seevastu keppide lumme torkamine ja sealt kätte saamine oli muutunud halvemaks. Algul tundus isegi, et kepid võivad puruneda, aga edasi sõites harjusin uute tingimustega ära ja ei pannud erinevust enam tähelegi. Kuigi keppidega üks muutus halvemuse poole tõesti toimus - nende ülemiste otsade rihmade krõpsud ei püsinud enam kinni. Peatusin paar korda, et krõpsud kinni panna. Seejärel lõin käega. Aga kui krõpsud enam õigesse kohta ei kinnitunud, siis nad tahtsid kinnituda kindale. See ei ole arvatavasti kinnaste tervisele hea. Alles ema nõelus minu ühe kinda pöialt, kuhu augu teket seostasin ka suusatamisega. Ja kahe suusatamise järel olen märganud, et kepid on nahka hõõrunud. Aga eelmine kord järgnes sellele imeline paranemine - tund aega pärast hõõrutud koha avastamist ei olnud seda enam naha peal näha, nagu oleks Jeesus ravimas käinud. Eelmine kord kirjutasin, et ma ei osanud enam nii hästi pöördeid teha nagu vanasti. Täna pöörasin ringi Sõpruse silla all, kus polnud pealtnägijaid ja võibolla tänu sellele tuli pööre paremini välja, kuigi mitte veel täiuslikult. Et ma pöörasin seal kanali tagumisel küljel, siis oli tänane sõit eelmistest vist meetrites pikem, kuigi mitte oluliselt. Algul olin mõelnud, et pühapäev on rohkem aega ja sõidan rohkem ringe. Aga sõidu ajal ei tulnud see mõte meelde. Ja aega rohkem ei olnud, sest käes oli juba lõunasöögi kellaaeg. Aeg kadus põhiliselt tavalisest hiljem ärkamise tõttu. Pööramiskoha lähedal ühe põõsa juures nina kuivatamiseks peatudes kuulsin väga lähedalt linnulaulu. Mõtlesin, et pärast saab kirjutada, et linnud laulsid. Ja imestasin, et nende laulu hakkan kuulma ilma külmemaks, mitte soojemaks mineku järel. Aga põõsast eemaldudes kuulsin veel ainult tuule vilistamist. Jõudsin järeldusele, et pärituult on parem sõita paaristõugetega ja vastutuult vahelduvtõugetega. Linnulaulu hakkasin uuesti kuulma alles suuski jalast võttes, kui nad enam ei sahisenud. Tuppa jõudes oli küll nahk märg, aga särki seljast võttes enne pesemise alustamist jõudis ta juba ära kuivada, mis ei pannud pesemisest loobuma. Mulle öeldi sellest rääkides, et sool tuleb ikkagi maha pesta.