*
Ootasime inglise keele tundi klassi 102 ukse taga. Paistis juba, et õpetajat ei tulegi. Hakati ära minema. Aga mööda koridori tuli õpetaja Rootsi vastu ja ütles, et tund toimub hoopis klassis 110. Stendil rippus küll ruumijaotusplaan, aga esimesel nädalal oli seal enamus klasse valesti märgitud. Selles klassis, kus tund tuli, ei istutud esimestesse pinkidesse, sama moodi nagu neljandal korrusel geograafia tundides. Minu pinginaaber oli geograafias Sander ja inglise keeles Erik. Aga nüüd ma ei istunud Erikuga enam päris samasse pinki, vaid tema üks pink minust tahapoole. Õpetaja hakkas dikteerima ingliskeelseid sõnu. Panin need paberile kirja. Õpilased pidid neid suuliselt seletama. Kirjutasin kuulmise järgi üles sõna avenge, mis tähendas kättemaksu. Aga tüdruk, kes seda seletama pidi, seletas hoopis teiste sõnadega. Mõtlesin, et enda arvates saab ta inglise keelest aru, aga tegelikult on tema arusaamine ainult umbkaudne. Aga õpetaja seletas ka seda sõna teisiti kui mina ootasin. Mõtlesin, et võibolla siis ei öeldudki seda sõna, vaid ainult selle sarnane. Panin oletuse teise variandi kohta kirja küsimärgiga.
*
Jagomägi ütles, et ajalehtede võitluses jäi "Eesti Päevaleht" peale. "Postimehe" trükiarv oli veel suurem. Ütlesin, et "Postimehe" kujundus läks nii halvaks, et ma ei saa enam loetava mõttest aru. Mõtlesin, et kui nad näevad, et uus kujundus on ebaõnnestunud, võivad nad seda varsti jälle muuta. Jagomägi rääkis, et kuigi "Postimehe" trükiarv on suurem, on "Eesti Päevalehe" artiklid 15 korda paremad, mistõttu seda on võimalik sponsorite toetusel välja anda. Öeldi, et piiramisrõngas ümber Eesti demokraatia tõmbub koomale. Võimumehed püüdsid demokraatiale lõppu teha. Varsti võidi keelata ka internetis kirjutamine. Ütlesin, et sellepärast ma Euroopa Liidu vastast tegevust alustasingi. Nüüd olid teised ka asjadest aru saama hakanud. Aga kuigi minu tegevuse alguse ajaga võrreldes olid asjad ainult hullemaks läinud, ei olnud mul enam kuskile edasi liikuda, vaid vastupidi, olin Euroopa Liidus mõnesid heasid külgi ka nägema hakanud.
*
Läksin maleklassi. Seal pidi algama võistkondade vaheline matš. Need olid noorte võistkonnad, mistõttu asi minusse ei puutunud. Aga selgus, et need pole lihtsalt noorte võistkonnad, vaid noorte autistide omad. Nagu arvata võiski, olid autistidest paljud maletajad, sest neil oli matemaatiline mõtlemine. Autistidele ei meeldinud küll teise inimesega rääkida, aga tuli välja, et see ei takistanud neil malet mängimast. Autistid naeratasid. Selle poolest olid nad minust tervemad. Minule oli öeldud, et ma ei ole autist, aga ma polnud kindel, kas see on õige hinnang. Ainuke asi, mille põhjal oli aru saada, et tegemist on autistidega, oli see, et keegi neist ei vaadanud vastasele otsa. See tegi nende näod koledaks. Mõtlesin, et siis on arvatavasti mul endal sama kole nägu.
*
Lugesin Tõnissoni kooliajast. Kirjutati, et teise klassi kohta ta ka eriti palju materjale järele ei jätnud. Ma ei teadnud, kas see tuli sellest, et ta ei osanud veel asjade tähtsust hinnata, või sellest, et ta teadis, et hiljem teeb ta palju tähtsamaid asju. Paistis, et ta oskas elada lihtsalt ja ruumi kokku hoida. Ma ei teadnud, kuidas minu enda materjalide hulka oleks hinnatud. Ühelt poolt mul oli lapsepõlvest üsna palju pabereid alles, teiselt poolt mahtusid need kõik ühte kappi ära. Tõnissoni esimeses artiklis oli öeldud, et eestlased koonduvad kahte parteisse. Vastaste parteid nimetas ta Vene valitsuse parteiks. Mõtlesin, et sellest võib juba välja lugeda, et ise tahtis ta juba siis Vene riigist eralduda.
0 vastukaja:
Postita kommentaar