Suusavarustus

Blogist on palju kasu olnud. Minu blogisissekannete põhjal on ilmunud trükis kaks raamatut. Fotoaparaati ei saanud ma endale huvist fotograafia vastu, vaid soovist blogi sisustada. Nüüd on võimalik kasutada fotoaparaati töövahendina, et arhiivi kinnioleku ajal selle materjale fotodelt lugeda. Mõte uuesti suusatamas käima hakata tuli ka võibolla ainult tänu blogile. Eelmine aasta panin siia kirja kõik mälestused suusatamise kohta, mida sai üsna palju sissekandeid. Mälestusi olin hakanud kirjutama küll juba enne blogimise alustamist, aga ilma blogita ma nendega võibolla nii kaugele poleks jõudnud. Aga need mälestused olid udused. Tekkis tahtmine võrrelda, et kui kirjutaks täiendust päeviku vormis, kui palju siis huvitavaid asjaolusid mainida oleks. Kuni jutt korduma ei hakka, võib kroonikat kirjutada.

Täna käisin suusavarustust ostmas. Ema näitas mulle kätte, kus poes seda müiakse. Ostsin saapad, kepid ja klambrid. Saabaste riiulisse pandud valikust paistis, et suusatamisega tegelevad peamiselt lapsed. Mulle anti kõige suurem riiulis olnud number, mis tundus kohe väike. Jalga proovima ma seda ei hakanud, vaid mõõtsin tallaga. Ütlesin, et see on number 43, aga mul on jalas number 45. Müüja tõi tagaruumist suurema numbri. Ta ütles, et number 45 tal ei ole, aga võibolla sobib mulle 47. Suurest numbrist hoolimata oli seda raske jalga saada. Paelad käisid ka keerulisemalt kui vanadel saabastel. Erinevalt vanadest saabastest oli uuel ka lukk, aga see ei tahtnud lõpuni kinni minna. Müüja kinnitas, et kui paelad on korralikult kinni, läheb lukk lõpuni. Ja kiitis, et need on head saapad, sest ei lase üldse lund sisse. Et jalga saades tundus saabas mugav, ostsin ta ära. Luku tõmbamine õnnestus korralikult alles kodus uuesti proovides.

Keppide kohta küsis müüja, kui pikki ma tahan. Vastasin, et ma ei tea, mis teooria ütleb. Müüja ütles, et teooria paneb natuke juurde. Ja kinnitas, et ta andis mulle optimaalse pikkusega kepid. Mina ütlesin, et alguses mul olid vist isegi pikemad. Müüja väitis, et pikematega sõitmine läheb raskeks. Ostsin kepid ka ära. Need on igal juhul pikemad kui mul olid vahepeal pikaks kasvamise järel.

Klambreid ma kohe ei ostnud, vaid alles suuskadega poodi tagasi tulles. Täna erinevalt eelmisest trepikoja läbimisest kinnitasin suusad üksteise külge, mistõttu liikuda oli palju kergem. Poes pandi need tagaruumis peale ja võeti enne vanad ära. Pealepaneku eest eraldi maksma ei pidanud. Klambrite ehitus on hoopis teistsugune kui vanadel suuskadel ja nõuab samuti rohkem mõtlemist. Soovitati, et neid vajutatakse suusakepiga, aga mina sain sõrmega vajutatud. Ütlesin, et käte asemel abivahendite kasutamine on nagu pulkadega söömine.

Kolm ostu kokku maksid 160 eurot ja mõned sendid. Uued suusad oleks maksnud rohkem. Kõige kallimad välja pandud olid umbes 400 eurot ja kõige odavamad väiksed lastesuusad natuke alla 50 euro. Aga need kõige kallimad olid vist ka veel liiga lühikesed.

Ema vahetas pärast minu ostude teemal kirju Tõnuga, kes samuti mõtleb oma suusavarustusele. Isa tahtis, et ma samal päeval suuski proovima läheks. Seda ma ei teinud, sest ajakasutusplaan ei näinud ette. Pealegi näen ma suustamise juures ka halbu külgi, mis ei lase liiga suurde vaimustusse sattuda.