Võistlevad plaanid

Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu, kus eelmine nädal vett sisse tuli, oli täna avarii tõttu suletud. Kõndisin kirjandusmuuseumi ukseni ja uksel avariisilti nähes otse koju tagasi. Kodus tööpäev eriti efektiivne ei olnud. Ärkasin vara ja tööga alustamise ajaks olin jäänud uniseks. Veerandtunnine lõunauinak küll parandas asja, aga mitte päeva lõpuni. Teist uinakut ei ole siiski tegema hakanud. Eile hommikul magasin väga kaua ja päeva jooksul uniseks ei jäänud. Ühes vestlusgrupis väideti, et mida kauem inimene magab, seda unisem ta on. Minu puhul ei paista see kehtivat. Kuigi ei tea, mis on pikaajalised mõjud. Pikaajalisi plaane on inimestel järjest raskem teha, kui maailma muutub järjest kiiremini. Rahuajal võib tulevikku siiski kindlamalt planeerida kui sõja või revolutsiooni korral. Mõned koostavad rahuaastatel sõjaplaane. Üks selline oli Barbarossa plaan. Sõja võitmise jaoks koostasid sakslased generaalplaani Ost, aga sõda lõppes teisiti. Generaalplaan Ost ei olnud vist küll lõplik otsus, vaid üks konkureerivatest plaanidest. Saksamaa oli Hitleri ajal tuhande valitseja maa, kus konkureerisid erinevad ametkonnad. Minu peas konkureerivad erinevad minu enda tehtud plaanid. Üks plaan, mida ma ei ole eriti rikkunud, on kirjutada iga päev kaks blogisissekannet. Et kirjutamisplaanist on kergem kinni pidada kui muudest plaanidest, näitab vist, et kirjutamiseks on mul sünnipärased eeldused paremad. Maletreeningute jaoks teen ka plaane, aga need hakkavad vahepeal vastu. Või tundub lihtsalt mõni muu tegevus veel olulisem ja peab selle jaoks male arvelt aega kokku hoidma. Isegi lugemisplaani on raskem täita kui kirjutamisplaani. See tuleb võibolla osalt sellest, et loetavad raamatud on paksemad kui enda kirjutatud asjad. Üldiselt ma saan oma kohustused täidetud, aga kõik ei ole igal hetkel ühe meeldivad. Võibolla kui peaks päev läbi kirjutama, siis väsitaks see ka ära. Kui ma viimati raamatule saatesõna kirjutasin, pidingi seda tegema päev läbi, aga see oli lugemishetkedega kombineeritud. Tegelikult vähemalt ühel päeval hakkaski saatesõna kirjutamine väsitama, mistõttu pidin enesesisenduseks ühe oma luuletuse appi võtma. Aga luuletus on ka kirjutamise tagajärg. Kuigi mul on peas enda välja mõeldud luuletusi, mida ma pole kuskile kirja pannud.