Pidev eneseparandamine

Täna lähtusin põhimõttest, et enne töö ja pärast lõbu. See väljendus selles, et kirjandusmuuseumis käisin enne kui feisbukis. Kirjandusmuuseumis tegelen täpselt sama tööga kui kodus, aga kodus on seda teha palju kergem. Kirjandusmuuseumi eelis on ehk see, et seal ei ole nii palju alternatiivseid tegevusi, mis tööaega raiskaks. Kuigi lugemist on seal rohkem, kui kõik välja tellida. Täna tellisin välja kaks asja. Ühest oli vaja lugeda ühte artiklit ja teisest mitut. Võrdluseks lugesin ka paar otseselt mitte vajalikku artiklit. Ühes võrdluseks loetud artiklis arvati, et Koidula ajal oli veel lapsepõlv õnnelik, aga artikli kirjutamise ajal enam mitte. Minu meelest niiviisi kirjutamine näitab halba psühholoogia tundmist. Koidula kirjutas luuletuse lapsepõlve tänavast mälu põhjal ja pealegi luuletaja silma läbi nähtuna. Artikkel oli täiskasvanu hinnang hetkeolukorrale. Mina sündisin veel palju hiljem, aga väljend "õnnelik lapsepõlv" ei olnud kuskile kadunud. Täna avaldasin feisbukis arvamust, et kui seal levitatud ajaleheartikkel tõele vastab, siis ma olen feisbukis üks õnnelikumaid inimesi. Artiklis öeldi, et mida rohkem feisbuki kontakte, seda õnnetum inimene on. Minul on praegu täpselt 100 kontakti. See on nagu vene vanasõnas, et ärgu sul olgu sadat rubla, vaid sada sõpra. Ainult et vanasõna mõte on, et sõpru olgu palju. Ma arvan, et sada on siiski parem kui null, sest kui kirjadele vahepeal keegi ei vasta, siis feisbuk pakub iga päev rohkem lugemist kui lugeda jõuab ja lisaks veel kommenteerimisvõimalust. Blogides kirjutatakse küll põhjalikumalt, aga seal ei ole nii palju põhjust kommenteerida, kui blogi omanikuga miski ei seo. Tuttavate hulgas blogiomanike protsent on väiksem. Ühte blogisse kirjutasin viisakuse pärast kommentaari, aga sellele anti miinuspunkte. Miinuspunktide andmise võimalusega blogisid mul rohkem tahtmist kommenteerida ei ole. Vahel tuleb teha ka midagi, mida ei taha, kui see võib maailma kuidagi parandada. Eile kirjutasin feisbukis, et parandame ennast juba täna (s.t. eile), kui on veel midagi parandada. Ja ennast parandasin sellega, et läksin väiksema vahega suustama ja pesin rohkem nõusid. Kuna ennast parandada olen püüdnud ka varem, siis kõike enam parandama ei pidanud. Suitsetamist maha jätta pole mul tulnud kunagi, sest ei ole seda ühtegi korda proovinud.