Pilvest alla pudenevad hanged või siis loigud.
Ingel nutab pisaraid või ingel nutab helbeid.
Pilves ilma mõnitavad päikselised ülbed.
Mina kõnnin metsa all ja mina kõnnin koju.
Vaatavad mind tummana jõgi, puu ja kuju.
Kõnnin üle silla, aga jões ma sees ei uju,
selleks pole oskusi ja selleks pole tuju.
Inglid, haldjad, vaimud saadavad mind teel.
Lahkelt musse suhtuvad, sest istun nende reel.
Ise olen vaimu moodi, kuigi inimene.
Kõrgelt hindan sinililli, taevast, sinimune.
Ümmargune ilusam, kui kolksuv kandiline.
Kole alati ei ole kuju sandiline.
Mõtted viivad taevasse ja sinimereranda,
siiski jalgu palun ennast sinna mitte kanda.
Maailmas leidub valitsejaid, kellel meeldib sõda,
selleks muudkui valmistuvad, harrastavad seda.
Inimeses, kui ta naudib kauget verepidu,
peitub juba tapmise ja vallutaja idu.
Mõni tahab endale rohkem kannatusi,
kirjanduses selle kohta leidub kinnitusi.
Isegi kui mälu hea, jääb meelde üsna vähe,
täpsemalt jääb meelde siis, kui õpid asja pähe.
Istun kodus, sest et jalad siia mind just tõid.
Määrin valget paberit ja leiva peale võid.
Igat minu kirjatööd haugub mõni nõid,
et tegid väga halba tööd, miks sa küll siis sõid.
Kirjeldasin natukene oma pikka elu.
Mõnel teisel korral jälle jätkan arutelu.
Praegu jõuan lehekülje alumisse serva.
Nõnda pikki luuletusi kirjutan ma harva.
0 vastukaja:
Postita kommentaar