Meil olid külalised. Mõtlesin, et lasteraamatuid, mida oli lugenud üks külalistest, ei ole enam alles. Enne lahkumist kallas üks väike poiss mündikogu põrandale laiali. Hakkasin münte kokku korjama, aga ei olnud kindel, kas ma kõik leian.
*
Üks väike tüdruk oli sõiduauto kastis. Ta hakkas karjuma, sest ei saanud sealt välja. Mõtlesin, et peaks talle appi minema. Aga enne kui ma seda teha jõudsin, hakkas ta siiski ise ronima. Ta ronis hästi aeglaselt majaukseni ja läks sellest sisse. Siis tuli üks väike poiss. Erinevalt tüdrukust ronis ta ukseni mõne sekundiga. Lugesin raamatu käsikirja. Seal kirjutati sellest, kuidas vanasti naisi pantvangi võeti. Järgmine osa rääkis sellest, kuidas pantvange välja lunastati. Oli kirjutatud, et need naised võisid veel sünnitada. Käsikiri oli minu koostatud. Andsin selle kirjastuse direktorile üle. Ta küsis, kui suur osa sellest internetis leidub. Vastasin, et internetti ma pole sellest midagi pannud. Siis tuli meelde, et olin selle koostanud põhiliselt internetis rippuvate ajaleheartiklite põhjal. Ütlesin, et need artiklid on küll internetis olemas, aga mina pole juurde pannud. Paistis, et direktor ei tahtnud enam väljatrükile paberit kulutada, sest see hakkas otsa lõppema. Sellepärast ta oligi huvitatud, et ma saaks korrektuuri lugeda internetist. Kaanele olin ühe lõigu eraldi välja tõstnud. Selles lõigus oli juttu naisest. Mõtlesin, et niimoodi võib jääda ekslik mulje, nagu ma kirjutaks enda naisest. Et üks naine oli parajasti minu selja taga, siis varjasin peaga kaanele tõstetud lõigu ära. Aga selja taga olev naine sai ilmselt aru, et see on varjamisliigutus, mis võis teda just tähelepanelikuks muuta.
*
Mul oli raamatukogus ühe raamatu lugemine pooleli jäänud. Läksin sinna tagasi ja tahtsin istuda samasse kohta. Aga nägin, et seal ma juba istun. Tundus, et see, kes praegu raamatukokku läks, ei olnud siis mina. Ajalehes oli pealkiri, et varsti jõuab Kolmas maailmasõda haripunkti. Asja nähti nii, et sõda oli juba varem märkamatult alanud. Artiklis kirjutati, et tankid lähenevad Euroopale ja Eestile. Teises ajalehes kirjutati, et Tallinnas võtab valitsus sisse kaitseasendi. Kuninga ees pandi etturid f2, g3 ja h4. Mõtlesin, et kirjutaja ei oska hästi malet mängida ja ei tea, et suure jõudude ülekaalu korral saab etturikaitse kahingutega purustada. Mõtlesin, et kui Eesti vallutatakse, siis võibolla lähen tänavale tulistama, aga tegelikult ei ole mina kohustatud tulistama, sest mulle ei ole antud sõjalist väljaõpet. Lähen söögiasutusse ja küsin süia, lubades selle eest tasuda tööga. Joodikud lubavad ka alati söögi eest tööga tasuda, mis näitab, et neil on hea tahe. Aga tegelikult nad ei ole võimelised pikaajalist tööd tegema. Kui majade uste ees valvavad vaenlase sõjaväelased, siis lähen maja tagumisele küljele ja saadan nööri otsas toitu üles. Siis võivad teise maja ees valvavad vaenlased mind märgata. Eesti oli vallutatud üllatavalt väikse sõjategevusega.
0 vastukaja:
Postita kommentaar