Ma olin magistriõppes õppimise pooleli jätnud ja selle asemel tööd teinud. Nüüd tahtsin magistriõppe ära lõpetada, aga ei teadnud, kas mul on selleks veel õigus. Küsisin järele, mis mu lõpetamise tähtaeg oli. Vastati, et õppimisel ajalist piirangut ei ole, sel semestril on tähtajad 1. ja 31. detsember. Seega olid asjad jälle paremaks läinud. Vahepeal ei olnud üle aja õppimist lubatud, kuigi Pille ajal oli see veel tavaline. Mul oli pool aastat aega ainukeseks eksamiks valmistuda. Mõtlesin, et kirjutan iga päev lehekülje teksti, mida eksamil rääkida võiks. Tööd teen ainult pühapäeviti. Küsisin, mis see eksam on, mis mul veel tegemata on jäänud, ma olen oma õppekava ära kaotanud. Vastati, et individuaalseid õppekavasid ei ole, kõigil korraga ülikoolis käijatel on sama õppekava ja see ripub stendil. Kui mina magistriõppesse astusin, siis kehtis veel kord, et õppekava sõltus sisseastumisaastast. Mult küsiti, mida ma õpin. Vastasin, et ajalugu. Küsija, kes oli ise samuti ajaloo üliõpilane, oli väga imestunud. Ta oleks võinud teada, et ma olen ajaloolane, sest olin ajalooajakirjades artikleid avaldanud, aga ta polnud neid lugenud. Mulle tuli meelde, et lisaks ühe eksami sooritamisele pean vist ka magistritöö kirjutama, millega võib pooleaastase tähtaja puhul kiireks minna. Ma polnud veel kirjutamist alustanud ega teemat valinud. Mõtlesin minna õppejõult küsima, mis teemal ma võiks kirjutada. Mõtlesin, et võiks pakkuda, et enda koostatud raamatute jaoks tehtud märkmetest ma ei ole suuremat jagu kasutanud, ma saaks nende põhjal magistritööd kirjutama hakata.
*
Istusin peolauas. Tõstsin endale toidu taldrikusse ja maitsesin esimese suutäie. Vend tuli ja istus minu lähedale. Ta tõmbas selle taldriku enda ette. Ütlesin, et ma juba sõin sealt. Vend andis taldriku tagasi. See pidu oli minu pulm. Sain ühe vanema inimese jutust aru, et ma ei oskaks last kasvatada. Enesetunne läks halvemaks ja paistis, et ka teistel. Seal olid eraldi lauad eestlastele ja venelastele. Kui eestlased hakkasid imelikult käituma, tõusid kõik venelased püsti, et neile kallale minna. Aga varsti venelased rahunesid. Tõusin püsti. Nüüd mõtlesin, et kui lapse kasvatamisega lähekski alguses midagi valesti, ei oleks sellest midagi, ma õpiks ja loodetavasti oleks laps minust tervem. Läksin vendade laua juurde ja tagusin nalja pärast kätega vastu lauda. Naine, kellega ma abiellusin, oli kadunud. Olin tema pärast mures. Läksin ja kõndisin eesriide taguses käigus, kus oli vähe inimesi. Peol oli ka filmija, kes ei olnud rahul, et inimesed olid liiga püüdlikult käituma hakanud.
*
Mõtlesin, et pulmas võtan vastu ainult nii palju õnnitlusi nagu ma jaksan, aga mitte kõigilt. Hiljuti oli ajalehes ilmunud artikkel selle kohta, miks üks tuttav naine abiellus. Olin jätnud selle lugemata, sest mind see teema ei huvitanud. Aga nüüd tulin mõttele, et võibolla pandi see lehte just minu jaoks. Ma ei kavatsenud sellest hoolimata lugeda. Teises lehes nägin pealkirja, et kümne kuuga jõuab iga kümnes abielu nullfinaali. Mõtlesin, et nullfinaal tähendab vist seda, et esitatakse ultimaatum, et veel ühe eksimuse korral minnakse lahku.
0 vastukaja:
Postita kommentaar