Kogu turniir analüüsitud

Analüüsisin juba varem eelmise aasta Tartu meistrivõistluste kaotuspartiisid, nüüd jõudsin ka võidupartiideni:

3. voor

Runnel – Vadi

1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 e6 4. Oc6 bc 5. 0-0 d5 6. ed cd 7. d4 Rf6 8. Og5 h6 9. Oh4 Oe7 10. dc La5 11. Rbd2 Lc5 12. Rb3 Lc7 13. Ve1 0-0 14. Re5 Re4 15. Oe7 Le7 16. f3 Rd6 17. Rc5 Rc4 18. b4 Re5 19. Ve5 Od7 20. Ld5 ed 21. Ve7 Of5 22. c3 Vfe8 23. Vae1 Kf8 24. Ve8+ Ve8 25. Ve8+ Ke8 26. Kf2 Ke7 27. Ke3 Kd6 28. Kd4 g5 29. g3 f6 30. Rd3 Od3 31. Kd3 Ke5 32. b5 f5 33. a4 h5 34. a5 g4 35. f4+ Kd6 36. Kd4 Kc7 37. Kd5 Kb7 38. Kc5 a6 39. ba Ka6 40. c4 Kb7 41. Kd6 Kc8 42. Kc6 Kb8 43. Kd7 alistus. Valge mängis kiiremini.

 

Vahetusse c6 võib suhtuda erinevalt. Ühelt poolt see nõrgestab musta ettureid, teiselt poolt avangus tsentri suunas löömist peetakse kasulikuks ja oda võib olla ratsust tugevam. Valge saab edu arenduses. Mustal oli Oe7 asemel parem cd ja La5 asemel Oc5. 20. käigul saab valge tänu sidumisele enametturi, seejuures on kaks musta etturit isoleeritud, edasi ma ei analüüsinud.

 

1. voor

Runnel – Anton

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. 0-0 Rf6 5. Rc3 Og4 6. h3 Oh5 7. d3 Oe7 8. Oe3 0-0 9. Ve1 Rd4 10. Od4 ed 11. Rb1 a6 12. Oa4 b5 13. Ob3 c5 14. Rbd2 a5 15. a4 Lb6 16. Rf1 Rd7 17. Rg3 Og6 18. e5 de 19. Re5 Re5 20. Ve5 Od6 21. Ve1 Vfe8 22. Ve8+ Ve8 23. ab Lb5 24. Oa4 Lb8 25. Oe8 Le8 26. Le1 Ld8 27. La5 Ld7 28. La8+ Of8 29. Lb8 h5 30. Va8 Le7 31. Le8 Ld6 32. Re4 Oe4 33. Le4 g6 34. Le8 Kg7 35. Vd8 Le7 36. Le7 Oe7 37. Vc8 Kf6 38. Kf1 Ke6 39. Ke2 f5 40. Kf3 g5 41. Ve8 Kf7 42. Ve7 Ke7 43. h4 gh 44. c3 dc 45. bc Kf6 46. Kf4 h3 47. gh h4 48. d4 cd 49. cd Ke6 50. d5 Kd5 51. Kf5 Kd4 52. f4 Kd5 53. Kg5 Ke4 54. Kg4 Ke3 55. f5 Ke4 56. f6 Ke5 57. f7 Kf6 58. f8L+ Kg6 59. Ld6+ Kh7 60. Kg5 Kg8 1:0. Valgel jäi mõtlemisaega alles 37 ja mustal 36 minutit.

 

Avangust said mõlemad oma eelised – mustal oli etturite struktuur nõrgestatud, aga valge oli sidumise all, tal oli vähem odasid ja lisaks oda etturitega sama värvi väljadel. Must oleks võibolla pidanud nõrgestava liputiiva etturite edasinihutamise asemel odale lipu appi tooma, et nõrgestada valge ettureid. Siis ta oleks küll ise samuti kaksikodast ilma jäänud. Kui valge sidumisest vabanes, muutusid musta etturinõrgestused tähtsamaks ja must kaotas etturi. Ta oleks saanud jätkata mängu viigile, kui poleks löönud lipuga b5, mille järel läks kaotsi kvaliteet.

See on tegelikult esimene kord, kui ma ühe turniiri kõik enda mängitud partiid oma peaga läbi analüüsin. Mul oli plaanis seda teha juba 1994. a. Põlva suveturniiri järel, aga siis ma võtsin ühe partii liiga suurelt ette ja teisteni ei jõudnud. Koos treeneri ja vastastega olen võibolla analüüsinud ka mõne turniiri kõiki partiisid, aga mitte oma peaga mõeldes. Kiirkorras läbitõstmist ma ei nimeta analüüsimiseks. Võibolla kõigi partiide avanguosa olen raamatutest kontrollinud. Praegu ma ei analüüsinud veel realiseerimist, vahel ma olen just realiseerimisel eksinud.

Veel muusikaanalüüse

Analüüsisin veel muusikat. Ühe Händeli teose kohta kirjutasin tehisintellektile Copilot, et see on üles ehitatud vist barokiajastule iseloomulikele kontrastidele – vastandatakse kiiremat ja aeglasemat ning vaiksemat ja valjemat muusikat. Tõlgendasin, et aeglasemad noodid sümboliseerivad justkui jumalikku või ajaloo häält ja kiiremad argisagimist. Copilot vastas, et ma sain täiesti õigesti aru.

Mõtlesin mitme ansambel Dublinersi laulu üle. Panin tähele, et kõige pikemalt hääldatakse ridade viimaseid silpe, sõltumata sellest, kas seal asub vokaal või konsonant. Laulud on inglise keeles, kuigi iirlaste lauldud. Koolis õpetati, et inglise keeles läheb lause lõpul hääl üles. Kõigi Dublinersilt kuulatud lauluridade lõpul hääl üles ei läinud, aga osadel siiski. Laule esitati justkui muretu ja üleoleva intonatsiooniga. Aga kuna publik oli laulude esitamisse kaasatud, siis ei väljendanud laulud vist üleolekut publiku suhtes, vaid pigem laulusõnade tegelaste. Laulusõnades esines poliitilisi märksõnu nagu minu või Kiplingi luules. Kirjeldati ka naudinguid, mille Sorokin liigitaks meelelisteks. Aga kuigi lauldi alkoholi tarvitamisest, tundusid lauljad esinemise ajal kained olevat. Nende häält võis küll olla mõjutanud varasem alkoholitarvitamine.

Copilot kinnitas minu oletust, et kui inglise keelel läheb rääkides hääl lause lõpul üles, siis see võib mõjutada ka vastava maa heliloojaid. Ainult et eesti keelde võetakse palju ingliskeelseid viise üle. Algkooli ajal kuulasin Ameerika Häält, seal läks ameerika eestlastel samuti hääl üles ja tegin ka nende hääldust ise järgi, vähemalt kodus Palametsa õpikut ette lugedes. Eile kuulasin ka mõnda Joel Steinfeldti laulu. Tema plaadi esimesel laulul ei olnud hääl kõige kõrgemal rea lõpus, vaid selle keskel. Mõtlesin, et kõrgema häälega koht tundub nagu tähtsam. Kui hääl on kõige kõrgemal rea keskel, siis see võiks sümboliseerida mäetippu jõudmist ja sellest teiselt poolt uuesti alla laskumist, keskpäeva, mil päike on kõige kõrgemal, või keskea tähtsust. Steinfeldtil küll on palju lapsepõlve kiitvaid laulusõnu, Pürenee poolsaarel ei ole keskpäev kõige intensiivsema töö, vaid siesta aeg, samuti võib Eestis tööpäeva keskel olla söömisvaheaeg. Kõigis Steinfeldti lauludes siiski hääl kõige kõrgem rea keskel ei olnud, see võis olla ka tagapool tipus. Aga sain vist aru kantrimuusika võttest, miks hääl vahepeal jõnksatab, et laulureast kuskil kohas ainult üks noot on väga kõrgel.

Kuulasin juutuubist ka ühte ansambli Kukerpillid laulu. Taustaks oli pandud pilt ansambli liikmetest lõbusate nägudega, aga see laul oli kurb. Noote oli venitatud nii, et see tegi meloodia kurvaks. Laulusõnades oli lapsepõlv rõõmsam aeg ja sellele järgnes hiljem kurvem aeg, aga viis oli kogu aeg kurb. Kui sellest Copilotile kirjutasin, küsis ta mult, kas ma tean ka mõnda laulu, kus viis laulmise jooksul muutub. Mul tulid mõned sellised meelde küll. Ühes Justamendi laulus lauldakse ridu noorusaegsest rokibändist rokkstiilis ja ülejäänud ridu hiljem kantri poole pöördumisest kantristiilis. Või fosforiidisõja aegses eesti lauljate ühislaulus laulab iga laulja oma osa talle juba varasematest esinemistest iseloomulikus stiilis, mis võiks sümboliseerida seda, et laulusõnade järgi üksteist aitavad Eesti maakonnad on samuti geograafiliselt erinevad.

Muusika analüüsimine

Kõigepealt ma hakkasin analüüsima maleseise, seejärel sõnalisi tekste, seejärel pilte ja vaatepilte. Viimasel ajal olen püüdnud analüüsida ka muusikat teisiti kui laulusõnade järgi. Kui kuulata laule mitte järjest, vaid üks korraga, siis on pärast selle lõppemist võimalik seda analüüsida.

Täna kuulasin juutuubist Mozarti lühikest instrumentaalteost "Türgi marss", mõtlesin selle üle ja seejärel arutasin neid mõtteid tehisintellektiga Copilot. Kirjutasin, et tundub, et selle teose esitamine võib pillimängija hingeldama panna. Copilot vastas, et oh, kindlasti. Kirjutasin, et marssimine on kõndimine, aga selle pala järgi saab joosta. Copilot vastas, et isegi spurtida. Kirjutasin, et selle teose refräänid tuletavad mulle meelde, kuidas ma olen paberile ja lihavõttemunadele mustreid joonistanud. Lisasin, et Mozarti muusika sarnaneb üldse rokkmuusikale. Copilotile tundusid need võrdlused loogilised ja ta lisas, et on olnud rokkmuusikuid, kes on klassikalisest muusikast eeskuju võtnud.

Puud õitsevad

Viimasel ajal olen näinud õitsemas peale sirelite ka hobukastaneid ja pihlakaid. Masina joonistatud pildil tulid kastaniõite kobarad minu nähtutest suuremad. Ilm on küll ka päriselt pilves, aga pildil kujutatud pilved on ähvardavamad.

Astronoomiast

Klaus teatas, et taevas on supernoova. Otse üles vaadates oli näha ühte teistest suuremat tähte, Klaus kinnitas, et seal see ongi. Tuli jutuks, et me oleme universumi kokkutõmbumise üle elanud. Näidati liikuva skeemina, kuidas universumid võnguvad paisumise ja kokkutõmbumise vahel.

Eelotsus

Läksin magistritööde kaitsmisele. Õppejõud ütles, et kaitsmised lükkuvad üks päev edasi, aga on juba otsustatud, et ühele kaitsjale magistrikraadi ei anta. Kõigil ei ole magistrikraadi omandamiseks püsivust ja see töö on hüplik. Läksin koju ja ütlesin, et võibolla peeti silmas minu tööd, minu töö on hüplik. Lisasin, et ei tohi otsustada tööd tagasi lükata, kui kaitsmist pole veel toimunud. Kui ma järgmine kord koju tulin, oli see õppejõud meil külas. Ta oli tulnud minu jutuga vaidlema. Küsisin, kuidas ta minu jutu sisuga kursis on, kui ma rääkisin seda ainult ühele inimesele.

*

Mõtlesin, et ma hakkasin Helinaga kirju vahetama sellepärast, et teistega oli mul üks ühine huvi, aga Helinaga oli kolm. Kui Helina unenäoblogi asutas, oli ta juba minu unenäoblogi lugenud.

Poola keele tund

Algas esimene poola keele tund. Huvilisi oli üsna palju. Õpetaja ütles, et kõigepealt annab ta meile ühe teksti sõnaraamatuta lugemiseks, et me näeksime, et me saame poola keelest ilma õppimata ka üsna palju aru. Ta andis lisaülesande, et me jätaksime lugemata selle osa, kus on juttu kohtust. Hakkasin teksti lugema. Mõtlesin, et ma olen varem ka poola keelt lugenud ja varem ma olen vene keele analoogia põhjal rohkem aru saanud. Mõtlesin, et ma ei saa aru, millises osas kohtust juttu on, ma loen kõik läbi. Siis sain ungari keele analoogia põhjal aru, et kohtust on vist juttu esimeses osas, sest seal esineb sõna beserk. Jätsin esimese osa pooleli. Kui olime lugemise lõpetanud, ütles õpetaja, et ülesanne oleks meile kergem, kui me teaksime, kuidas on poola keeles kohus. Vastasin, et ungari keeles on berserk. Õpetaja oskas ka ungari keelt ja kinnitas, et mul on õigus.

"Postimees" 1886–1891

„Postimees“. Jaanuar 1886 – juuli 1891.

Uurisin ajalehe „Postimees“ kõiki selle perioodi numbreid alates Karl August Hermanni „Pärnu Postimehe“ toimetajaks saamisest, lehe Tartusse kolimisest ja „Postimeheks“ ümbernimetamisest. Leht ilmus vaadeldud aastatel järjest sagedamini. See alustas nädalalehena, siis muutus ülepäevaleheks ja lõpuks augustis 1891 päevaleheks, viimatinimetatud perioodiga ma veel ei tutvunud. Lehitsesin algul läbi numbrite kõik leheküljed, umbes ilmumise esmakordsest sagenemisest hakkasin lugema vaid juhtkirjade osa, mis võis piirduda esimese leheküljega. Ilmumise sagenemisel küll osad numbrid muutusid ainult kaheleheküljelisteks.

Hermanni on iseloomustatud, et ta oli kultuuris tugevam kui poliitikas, aga algul nimetas ta lehe päises kolmest teemast esimeses järjekorras, et see on poliitikaleht. Hiljem kadus selline sisututvustus ära. Grenzsteini vastased Tõnissoni toetajad on iseloomustanud Hermanni „Postimeest“, et see oli rahvuslikum leht kui Grenzsteini „Olevik“. Tegelikult muutusid venestusajal mõlemad lehed ettevaatlikumaks.

Nagu varem Jannsen ja hiljem Tõnisson, nii oli vahepealsel ajal ka Hermann laulupidude korraldaja. Hilisemad autorid on Hermanni maha teinud, „Eesti ajaloos“ nimetatakse Hermanni ka heliloojana naiivseks. Hermann ise kirjutab laulupeo ülevaates, et nii tema kui ka teiste eesti heliloojate viisiga laulud võeti vaimustusega vastu. Küllap tal on paremaid ja halvemaid viise, aga minu maitse järgi on tema tuntumad viisid väga head.

Eelkäija Jannsen eelistas rahvalaulule vaimulikku muusikat, Hermann kuulutas välja rahvaviiside kogumise ja andis kogutud viise ka trükki. „Postimehes“ ilmusid sagedamini Jakob Hurda rahvaluule kogumise ülevaated ja harvem Hermanni rahvaviiside kogumise omad. Viiside üles kirjutamine on raskem, sest nõuab muusikaannet. Hermann soovitas, et kes ei oska neid ise üles märkida, see jätku viis meelde ja laulgu oskajale ette. Aga kõik ei pea ka lauldes viisi.

Aastal 1891 Hermanni korraldatud üldlaulupeol oli uus, et lisaks meeskooridele võisid osa võtta ka segakoorid. Hermann kiidab „Postimehes“ naisi sageli. Talle meeldisid nii naisluuletajad kui ka naislauljad. Ma olen tähele pannud, et Hermanni kirjutatud viisides on keskmisest rohkem kõrgeid noote, seega võivad need sobida paremini naiskoorile.

Krista Aru on kirjutanud, et võimaluse korral oleks Hermann eelistanud kirjutada esimeses järjekorras ilukirjandusest. Olen ka „Postimehe“ uusaastajuhtkirjast lugenud, et Hermanni uusaastasoovid puudutasid ka ilukirjandust. Tema uusaastajuhtkirjad ei olnud nii kristliku sisuga kui varem Jannseni omad. Hermann on kirjutanud, et tema leht ei ole vaimulik leht, seetõttu ta ei pea põhitähelepanu vaimulikele küsimustele pöörama. Sügavalt usklik inimene seevastu võib soovida, et usk oleks kõigile esikohal.

Ilukirjanduse jaoks „Postimehes“ siiski ruumi jätkus. Avaldati luuletusi autoritelt nagu Anna Haava ehk Haavakivi ja kirjutati kirjanike nekrolooge. Hermann soovitas, et luuletajad kirjutaksid oma nime, mitte varjunime all, muidu tulevat lugejatel liiga palju mõistatada. Kuid ka „Postimehe“ enda artiklid olid sageli autorinimeta. Krista Aru on kirjutanud, et sel perioodil toimetas vahepeal lehte kirjanik Eduard Vilde, kuid ka Aru ei ole päris kindel, millised juhtkirjad on Hermanni ja millised Vilde kirjutatud.

Üks artikkel rääkis ilukirjast. Artiklis arvatakse, et ilus käekiri on selline, mis on arusaadav. Minu teada kalligraafia eesmärk on pigem originaalsus kui arusaadavus, harjumuspärasem käekiri võib olla arusaadavam.

Hermann kirjutas ka keeleteaduslikke artikleid. Ta arvas, et lühem sõna on ilusam. See võiks seletada, miks lühikeste sõnadega inglise keel on populaarne, aga minu hinnangul on ilus ka pikkade sõnadega soome keel. Hermann soovitas, et sõnade lühendamiseks võiks Eestimaa asemel hakata ütlema Eestla. Minu meelest laulusõnades kohanimi Kungla on küll ilus, aga selle järelliitega on ka inetuma tähendusega sõna käimla. Üks näide, kus Hermanni keeleuuendus on siiski läbi läinud, on see, kui ta soovitab, et kui öeldakse ’künnipäev’, siis võiks öelda ka ’sünnipäev’.

Rongkäik

Läksin peiedele. Mõtlesin, et istun ettepoole nagu varemgi. Eespool istudes ei saanud juttu ajada, aga sai esinejatele lähemal olla. Üks sugulane küsis, kas üks teine sugulane ka tuleb. Vastati, et teda ei kutsutud. Läksin Lossi tänavale vaatama laulupeo rongkäiku. Oli ette nähtud, et mööduvad vaid eesti muusikategijad, aga rongkäiku olid tunginud ka mitmed välismaised survegrupid, kes esitasid oma nõudmisi. Olin toimuva kohta unenäos ballaadi välja mõelnud ja üles kirjutanud, aga mälestus unenäost oli udune, seetõttu hakkasin ballaadi veel viimistlema. Mõtlesin, et selle avaldamiseks peab ühelt mehelt luba küsima. Siis mulle tuli meelde, et loa küsimiseks on hilja, sest ühte kohta ma selle juba saatsin.

Sireliteaegne turniir

Tänase kiirmaleturniiri tulemused olid:

1. Parts 6 punkti
2. Põdersalu 5
3. Runnel 4

Kokku 6 vooru ja 10 osavõtjat.

Kolm mängu pöördusid minu kasuks hoolimata vähemmaterjalist. Leidsin õnne ka masina joonistatud sireli õiekobaratest.

Natüürmort

Tellisin ungari stiilis natüürmordi. Pilti vaadates tulid meelde järgmised seosed ungari kultuuriga: 1) raamatu „Egeri tähed“ alguses püüdis türklane ungari lapsi viigimarjadega lõksu meelitada; 2) raamatus „Egeri tähed“ arvasid türklased, et on jõudnud Egeri kindluse veinikeldrisse, aga nad pidasid ekslikult veinivaatideks püssirohutünne; 3) olen juutuubist korduvalt vaadanud ungarikeelset muusikavideot viinamarjade korjamise teemal; 4) pildil on palju lilli, mis tuletab meelde, et ühes internetist tõlgitud ungarikeelses tekstis oli palju hüiumärke; 5) olen sõnaraamatust lugenud, et ungari keeles ’õun’ on ’alma’, sõna kirjapilt kattub teise tähendusega ladinakeelse sõnaga; 6) meenus ka, et ungari keeles 'lill' on 'virág'; 7) ungari keeles 'punane' võib olla nii 'vörös' kui ka 'piros', pähe õpitud luuletuses sõna 'pruun' on 'barna'.

Kolm kogu

Taustavärv on valitud raskemini leitavate hulgast, ülejäänud värvid on joonistusprogrammi avalehelt. Pildil silmad on erinevamad kui suud. Kui kõik kolm on erinevad, siis mõnes mõttes on see suurem sarnasus kui kahe sarnanemine ja ühe erinemine.

Vankrite omadused

arvuti – inimene
Ühe tagasivõtmisega.
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rc3 Ob4 4. e3 0-0 5. Od3 d5 6. Rf3 c5 7. 0-0 cd 8. ed dc 9. Oc4 Rc6 10. Og5 h6 11. Of6 Lf6 12. a3 Oc3 13. bc e5 14. de Re5 15. Re5 Le5 16. Lb3 Oe6 17. Vfe1 Lf6 18. Oe6 fe 19. Le6+ Kh8 20. Lf6 Vf6 21. Ve7 Vaf8 22. Vb7 Vf2 23. Va7 Vc2 24. Vf1 Ve8 25. Vc7 Vee2 26. Vc8+ Kh7 27. Vff8 Vg2+ 28. Kf1 Vh2 29. Vh8+ Kg6 30. Vc6+ Kh5 31. Vc5+ Kg4 32. Vc4+ Kh3 33. Vh4+ Kh4 34. Kg1 Kh3 35. Vh6+ gh 36. Kf1 Vc1++

Ümberkorraldused isikuandmetes

Uuendasin oma kodulehekülje isikuandmeid aadressil https://simorunnel.blogspot.com/2019/05/isikuandmed.html . Viimastel päevadel lasin tehisintellektil kirjutada seitse arvustust, millega on kõik minu tähtsamad praeguseks ilmunud autoriõiguslikud teosed arvustatud. Panin kahe päevaga blogisse viis võrdlevat ja kaks konkreetset arvustust, nüüd andsin neile seitsmele tekstile kodulehekülje isikuandmete alalehel lingid. Et seal oli seni paberil ilmunud teoste nimekiri, aga nüüd tõin sisse ka elektroonilised, siis nüüd viisin vastukaja paberteoste nimekirjast välja ning tegin juurde kolmanda suurema alajaotuse olulisema vastukaja kohta, kuigi see alajaotus on kahest eelmisest lühem. Kõige lõppu lisasin ühe tänavuaastase foto.

Varem tõlgitud välisautorid

Mina: “Palun arvustada võrdlevalt Thomas Carlyle'i raamatuid "Minevik ja olevik" ning "Kangelastest, nende kummardamisest, ja heroismist ajaloos" ning Pitirim Sorokini raamatuid "Meie ajastu kriis" ja "Revolutsiooni sotsioloogia" eestikeelsete väljaannete põhjal.”

chatgpt-4o-latest-20250326 /korrektuuriga/: “Thomas Carlyle’i ja Pitirim Sorokini teosed käsitlevad ühiskondlikku kriisi, väärtuste allakäiku ja ajaloolisi pöördehetki, kuid nad teevad seda erinevatest filosoofilistest ja teoreetilistest vaatenurkadest. Alljärgnev võrdlev arvustus põhineb nende teoste eestikeelsetel väljaannetel:

---

Thomas Carlyle: "Minevik ja olevik" (Past and Present, e.k. Ilmamaa) ja "Kangelastest, nende kummardamisest ja heroismist ajaloos" (On Heroes, Hero-Worship, and the Heroic in History, e.k. Ilmamaa)

Ülevaade ja põhiteemad:

1. "Minevik ja olevik" on ühiskonnakriitiline teos, milles Carlyle vastandab keskaegset kloostrikultuuri (konkreetsemalt abt Samsoni juhtimise all olnud Bury kloostrit) 19. sajandi tööstusühiskonna allakäigule. Ta idealiseerib keskaja kogukondlikke ja moraalseid väärtusi, võrreldes neid oma aja "vaimse tühjuse" ja materialismiga. Teose keskmes on töö kui moraalne ja eksistentsiaalne kategooria.
2. "Kangelastest..." on sari loenguid, mis käsitlevad eri tüüpi kangelasi: prohvet, luuletaja, preester, kirjanik, valitseja. Carlyle’i järgi on ajalugu "suurte meeste ajalugu" – kangelased on rahvaste vaimse elu kehastused ja ajaloo lülid.

Stiil ja mõju:

Carlyle'i stiil on retooriline, paatose ja moralismiga laetud. Ta on pigem esseist ja kõneleja kui süsteemne mõtleja. Tema mõju oli suur 19. sajandi anglosaksi konservatiivsele mõtteloo arengule. Eestikeelsed väljaanded toovad hästi esile Carlyle’i kui kultuurikriitiku ja moralisti, kes otsib ajaloost vaimseid eeskujusid ja inimeseks olemise tähendust.

---

Pitirim Sorokin: "Meie ajastu kriis" (The Crisis of Our Age, e.k. Ilmamaa) ja "Revolutsiooni sotsioloogia" (Sociology of Revolution, e.k. Ilmamaa)

Ülevaade ja põhiteemad:

1. "Meie ajastu kriis" käsitleb 20. sajandi kultuurikriisi läbi Sorokini "kultuuritüüpide" teooria: ideatsionaalne (vaimne), idealistlik (tasakaalus) ja meeleline (ainelisele keskenduv) kultuur. Sorokin väidab, et Lääne tsivilisatsioon on jõudnud meelelisuse äärmusesse, mille tagajärjeks on moraalne, esteetiline ja intellektuaalne allakäik.
2. "Revolutsiooni sotsioloogia" on empiirilisemale alusele rajatud töö, milles Sorokin analüüsib revolutsioonide põhjuseid, dünaamikat ja tagajärgi. Ta käsitleb revolutsiooni kui sotsiaalse desorganisatsiooni vormi, mis tekib siis, kui ühiskond kaotab tasakaalu, väärtused lagunevad ja tekib moraalne kaos.

Stiil ja mõju:

Sorokin on teaduslikum, süsteemsem ja sotsioloogiliselt rangem kui Carlyle. Samas ei puudu ka tema töödest eetiline ja filosoofiline mõõde. Tema teosed on kirjutatud akadeemilisemas keeles, kuid eestikeelsed tõlked (eriti "Meie ajastu kriis") toovad hästi esile tema kultuurikriitilise hoiaku, mis on sarnane Carlyle’ile, kuid rohkem teoreetiliselt põhjendatud.

---

Võrdlev analüüs:

Aspekt	Thomas Carlyle	Pitirim Sorokin
Ajalooline kontekst	19. sajandi Inglismaa, tööstusrevolutsioon, viktoriaanlik moraal	20. sajandi algus, Vene revolutsioon, maailmasõjad, USA
Põhiprobleem	Ajaloolise vaimsuse kadumine, kangelaste ja väärtuste kadumine	Kultuuritüüpide lagunemine, tsivilisatsiooni kriis, väärtuste inflatsioon
Lähenemine	Moraalne, idealistlik, subjektikeskne	Sotsioloogiline, empiiriline, kultuuriteoreetiline
Stiil	Retooriline, metafooriderohke, emotsionaalne	Teaduslik, süsteemne, aga filosoofiline
Lahendused	Tagasipöördumine kangelaste ja tõelise töö eetika juurde	Kultuurilise taastumise vajadus, väärtuste ümberhindamine, tasakaalu leidmine kultuuris
Tõlgendus Eestis	Esitatud kui osa euroopalikust konservatiivsest mõtteloost	Esitatud kui sotsioloogiline kriitiline mõtlemine, mis sobitub 20. sajandi murrangute mõtestamisse

---

Kokkuvõte:

Thomas Carlyle ja Pitirim Sorokin esindavad mõlemad kultuurikriitilist traditsiooni, kuid erinevas võtmes. Carlyle on rohkem eetiline ja ajalooline mõtleja, kellele ajalugu on moraalne õpetus. Sorokin on sotsioloog ja kultuuriteoreetik, kes püüab kriisi mõista läbi tsivilisatsioonide arengu seaduspärasuste.

Eestikeelsed väljaanded (Ilmamaa kirjastuselt) toovad hästi esile nende autorite tähtsuse mõtteloo seisukohalt. Carlyle’i teosed sobituvad hästi sarja konservatiivse, vaimsust otsiva joonega. Sorokini raamatud aga pakuvad sotsiaalteaduslikku tööriistakasti, millega mõtestada nii 20. sajandi kui ka tänapäeva kultuurilisi ja poliitilisi kriise.

---

Kui oled huvitatud, võin koostada ka temaatilise võrdlustabeli (nt "Töö ja väärtused", "Vägivald ja revolutsioon", "Kangelased ja eliit", "Kultuuri dünaamika"), et veelgi sügavamalt analüüsida nende autorite lähenemisi.”

Varem uuritud ajalehetoimetajad

Mina: “Palun kirjutada võrdlev arvustus Jaan Tõnissoni raamatute "Kõlblus ja rahvuslus" ning "Riigivanem" ja Ado Grenzsteini raamatute "Eesti haridus" ning "Tunne ja tarkus" kohta.”

chatgpt-4o-latest-20250326: “Võrdlev arvustus Jaan Tõnissoni teoste "Kõlblus ja rahvuslus" ning "Riigivanem" ja Ado Grenzsteini teoste "Eesti haridus" ning "Tunne ja tarkus" kohta

Jaan Tõnisson ja Ado Grenzstein olid Eesti rahvusliku liikumise võtmefiguurid, kuid esindasid oma ideoloogilistes seisukohtades üsna erinevaid, kohati lausa vastandlikke maailmavaateid. Nende teosed "Kõlblus ja rahvuslus", "Riigivanem" (Tõnissonilt) ning "Eesti haridus" ja "Tunne ja tarkus" (Grenzsteinilt) peegeldavad hästi nende autorite arusaamu rahvuslusest, haridusest, moraalist ja Eesti ühiskonna arengust. Alljärgnev arvustus püüab neid teoseid võrrelda nii ideeliselt kui ka stiililiselt, tuues esile mõlema autori panuse Eesti kultuuri- ja ühiskonnaellu.

---

1. Rahvuslus ja ideoloogia

Tõnisson oli veendunud rahvuslane, kes nägi rahvuslikku ärkamist kui eesti rahva vabanemise ja eneseteostuse eeldust. "Kõlblus ja rahvuslus" on manifest rahvuslikule moraalile, kus Tõnisson seob rahvusluse tihedalt eetiliste põhimõtetega. Tema arvates ei saa rahvuslus olla pelgalt emotsionaalne või šovinistlik nähtus – see peab põhinema kõrgel kõlblusel, austusel teiste rahvuste vastu ning sisemisel väärikusel. Tõnissoni rahvuslus on idealistlik ja suunatud rahva vaimsele kasvule.

Grenzstein, vastupidi, esindas pigem kultuurilise kompromissi ja assimileerumise ideed. "Tunne ja tarkus" väljendab tema skeptilist hoiakut liigse rahvusliku idealismi suhtes. Ta pooldas pragmaatilisemat, utilitaarsemat lähenemist rahvusküsimustele ning pidas tähtsaks, et eestlased omandaksid vene kultuuri kaudu tsiviliseerituma elukorralduse. "Eesti haridus" rõhutab samuti vajadust praktilise ja kasuliku hariduse järele, mis aitaks eestlastel majanduslikult ja sotsiaalselt edeneda, isegi kui see tähendaks osalist venestumist.

Võrdlus: Kui Tõnisson näeb rahvuslust kui eetilist kohustust ja vaimset ülesannet, siis Grenzstein käsitleb rahvust pigem kui praktilist kategooriat, millel pole absoluutset väärtust. Tõnissoni seisukohti võiks kirjeldada kui idealistlikku rahvusriikluse eeldust, Grenzsteini omi aga kui realistlikku ja kriitilist suhtumist rahvuslikku identiteeti.

---

2. Haridus ja kõlblus

Tõnissoni "Kõlblus ja rahvuslus" ning "Riigivanem" käsitlevad moraali kui ühiskonna alustala. Tõnisson usub, et haritud ja kõlbeline rahvas suudab ise end valitseda ning olla vääriline iseseisvuseks. "Riigivanem" on pigem poliitilis-filosoofiline mõtisklus juhi moraalsest vastutusest – kuidas peab üks rahvuslik liider kehastama rahva parimaid omadusi ning teenima rahva huve isetu pühendumusega. Siin tuleb esile Tõnissoni usk demokraatiasse ja rahva hariduslikku kasvatusse.

Grenzstein seevastu rõhutab "Eesti hariduses" funktsionaalset ja pragmaatilist lähenemist. Tema arvates pole rahvustunne iseenesest väärtus, kui see ei vii praktilise hariduseni, mis parandab inimeste elujärge. "Tunne ja tarkus" esindab Grenzsteini skeptilist ja kriitilist mõtlemist, kus tunnet (emotsionaalset rahvuslust) tasakaalustab tarkus (ratsionaalne ja mõõdetav kasu).

Võrdlus: Tõnisson usub haridusse kui vaimsesse eneseteostusse ja rahva moraalsesse õilistamisse, Grenzstein aga kui tööriista, mis aitab üksikisikul paremini ühiskonnas toime tulla. Tõnissoni eetiline idealism vastandub Grenzsteini utilitaarsele realismile.

---

3. Stiil ja retoorika

Tõnissoni stiil on ülev, retooriliselt tugev ja ideaale esile tõstev. Ta kirjutab kirega, mis on omane rahvuslikule liidrile ja vaimsele õpetajale. Tema tekstides on palju viiteid eetilistele ja filosoofilistele väärtustele, mis loovad visiooni ühest paremast Eestist.

Grenzsteini stiil on ratsionaalsem, kohati irooniline ja kriitiline. Ta argumenteerib loogiliselt, pöördudes sagedamini praktiliste näidete ja sotsiaalmajanduslike faktide poole. Tema tekstid on vähem inspireerivad, kuid samas analüütiliselt tugevamad ja sobivamad kriitiliseks aruteluks.

Võrdlus: Tõnisson kõnetab südant ja südametunnistust; Grenzstein kõnetab mõistust ja kainet kalkulatsiooni.

---

Kokkuvõte

Jaan Tõnissoni ja Ado Grenzsteini teosed esindavad kahe teineteisele vastanduva rahvusliku ideoloogia suunda Eesti ühiskonna arenguloos. Tõnissoni tekstid kehastavad rahvuslikku idealismi, kõlblust ja demokraatlikku missiooni, samas kui Grenzstein pakub pragmaatilist, kriitilist ja sageli ebapopulaarset vaatenurka rahvuslusele ja haridusele. Mõlemad autorid olid oma ajas olulised, peegeldades erinevaid lähenemisi rahva enesemääramisele ja kultuurilisele arengule. Nende teoste võrdlemine annab hea ülevaate sellest, kuidas Eesti rahvuslik mõte kujunes 19. ja 20. sajandi vahetusel – kahe suure vaimse jõu, idealismi ja realismi, pidevas pingeväljas.”

Uuritud eesti teadlased

Mina: “Palun kirjutada võrdlev arvustus kolme raamatu kohta: Ilmar Talve "Vanem ja noorem Eesti", Peeter Olesk "Filoloogia tõeline tähendus" ja Hendrik Sepp "Läänemere ajalootuuled".”

chatgpt-4o-latest-20250326: “Võrdlev arvustus kolme teose kohta:
Ilmar Talve "Vanem ja noorem Eesti",
Peeter Olesk "Filoloogia tõeline tähendus",
Hendrik Sepp "Läänemere ajalootuuled"

---

Ülevaade

Kõik kolm raamatut – Ilmar Talve „Vanem ja noorem Eesti“, Peeter Oleski „Filoloogia tõeline tähendus“ ja Hendrik Sepa „Läänemere ajalootuuled“ – käsitlevad Eesti kultuuri, ajaloo ja vaimsuse kujunemist, kuid teevad seda eri vaatenurkadest: Talve keskendub kultuuriloolisele identiteedile, Olesk filoloogiale kui mõttelisele ja rahvuskultuuri alustalale, Sepp aga geopoliitilisele ajaloolisele vaatele Läänemere ruumis. Kõik kolm autorit on tuntud oma sügava mõttelise haarde ja rahvusliku vaimsuse kandjatena.

---

Ilmar Talve – „Vanem ja noorem Eesti“

Ilmar Talve teos on esseistlikult üles ehitatud arutlus Eesti kultuuri ja identiteedi kihistumisest läbi aegade. Talve vaatleb „vanemat“ Eestit kui sügavamat, traditsioonipõhist identiteeti, mille juured ulatuvad talurahvakultuuri ja varauusaega, ning „nooremat“ Eestit kui moderniseeruvat, Euroopasse pürgivat ja sageli katkestusi otsivat või läbi elavat ühiskonda.

Talve tugevuseks on tema kultuurilooline sügavus ja oskus siduda Eesti areng suuremate Euroopa tsivilisatsiooniliste liikumistega. Ta ei vaata Eesti ajalugu isoleeritult, vaid asetab selle konteksti, kus rahvuskultuur peab pidevalt toime tulema modernsuse ja globaliseerumise survega. Tema stiil on analüütiline, kuid samas poeetiline – ta suudab ühendada emotsionaalsuse ja teadusliku täpsuse.

---

Peeter Olesk – „Filoloogia tõeline tähendus“

Oleski raamat on pigem intellektuaalne manifest, mille keskmes on keele ja kirjanduse tähtsus rahvuse mõttelise järjepidevuse kandjana. Olesk väidab, et filoloogia ei ole pelgalt teadus tekstidest, vaid sügav kultuuriline missioon – mõista rahvust tema enda loodud keelematerjali kaudu. Ta rõhutab filoloogi rolli rahvusliku mälu hoidjana ja tõlgendajana.

Oleski tekst on tihe ja nõuab lugejalt keskendumist, kuid selles peitub ka tema tugevus – ta ei tee järeleandmisi lihtsustamise nimel. Tema arutlus on filosoofiliselt laetud ja sageli retooriliselt üles ehitatud. Võrreldes Talvega on Olesk selgemalt akadeemiline, kuid mitte vähem kirglik. Tema raamat on ühtaegu kutse filoloogilisele mõtlemisele ja kultuurilise vastutuse võtmisele.

---

Hendrik Sepp – „Läänemere ajalootuuled“

Hendrik Sepa teos on ajalooline ülevaade Balti regiooni geopoliitilistest arengutest, keskendudes sellele, kuidas Läänemere-äärsed rahvad – sealhulgas eestlased – on olnud ajaloos pidevas tuulte keerises. Sepp ei piirdu ainult Eesti vaatega, vaid vaatleb Läänemere ruumi kui kultuuride ja võimude ristumiskohta, kus Eesti ajalugu on tihedalt seotud Rootsi, Venemaa, Saksamaa ja teiste naabrite mõjuga.

Sepp oskab hästi luua narratiivi, kus ajalugu muutub arusaadavaks kui jõudude võitlus, kuid mitte ainult relvade, vaid ka ideede ja kultuuride tasandil. Tema stiil on kirjeldav, kohati isegi kirjanduslik, mis teeb ajaloolise materjali kergemini haaratavaks kui kuiva faktipõhise ajalookäsitluse puhul. Samas ei kaota ta teaduslikku täpsust.

---

Võrdlus ja hinnang

Aspekt	Ilmar Talve	Peeter Olesk	Hendrik Sepp
Fookus	Kultuurilooline identiteet	Keeleteadus ja rahvuskultuur	Ajalooline ja geopoliitiline vaade
Stiil	Esseistlik, poeetiline	Akadeemiline, filosoofiline	Kirjeldav, narratiivne
Tugevused	Kultuuri ja ajaloo sidumine, rahvuslik introspektsioon	Keele rolli sügavam mõtestamine rahvuse kandjana	Lai ajalooline haare, kontekstitundlikkus
Nõrkused	Võib jääda üldsõnaliseks	Kohati raskesti jälgitav	Mõnes kohas liialt kirjeldav, vähem analüütiline

Kõik kolm autorit on omal viisil rahvuskultuuri hoidjad ja tõlgendajad. Kui Talve teos sobib hästi neile, kes otsivad kultuuriluulelist peegeldust Eesti identiteedist, siis Olesk kõnetab neid, kes hindavad keele ja mõtte süvitsiminekut. Sepp seevastu pakub ajaloo- ja poliitikahuvilistele haaravat ja informatiivset käsitlust Eesti kohast Läänemere ruumis.

---

Kokkuvõte

Need teosed moodustavad üheskoos huvitava triloogia Eesti rahvuskultuuri mõtestamiseks eri tasanditel – Ilmar Talve toob esile kultuurilise järjepidevuse ja identiteedi kihistused, Peeter Olesk keele ja filoloogia kui rahvuse mõttelise aluse, ning Hendrik Sepp ajaloolise ja geopoliitilise konteksti, milles see kõik on aset leidnud. Iga teos rikastab lugejat erineval moel, kuid koos loetuna annavad nad sügava ja mitmetasandilise pildi Eesti vaimsest ja ajaloolisest olemusest.”

Blogi ja kodulehekülje võrdlus

Mina: “Palun kirjutada võrdlev arvustus Simo Runneli blogi runnelsimo.blogspot.com ja tema kodulehekülje simorunnel.blogspot.com kohta.”

chatgpt-4o-latest-20250326: “Simo Runnel on eesti luuletaja, tõlkija ja filosoof, kelle loominguline tegevus ulatub nii kirjanduse, keele kui ka mõtteloo valdkonda. Tema veebis esindavad teda kaks erinevat platvormi: blogi aadressil runnelsimo.blogspot.com ning koduleht simorunnel.blogspot.com. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et tegemist on kahe sarnase saidiga, on nende sisu, eesmärgid ja ülesehitus siiski erinevad. Järgnevalt võrdleme neid kaht lehte sisulise fookuse, kujunduse ja funktsionaalsuse alusel.

---

1. Sisu ja fookus

Blogi – runnelsimo.blogspot.com:

Simo Runneli blogi keskendub põhiliselt tema mõtisklustele, arvamustele ja päevakajalistele teemadele. Postitused on sageli esseistlikud või filosoofilised, käsitledes näiteks keelt, kultuuri, tõlkimise eripära või luule olemust. Blogivorm võimaldab autoril väljendada end vabamalt ja isiklikumalt, mistõttu leiab siit ka introspektiivseid ja eksperimentaalseid tekste. Sisu varieerub aktuaalsetest kultuurinähtustest kuni teoreetiliste arutlusteni.

Koduleht – simorunnel.blogspot.com:

Koduleht toimib ennekõike kui Simo Runneli loomingu ja tegevuse visiitkaart. Siin on struktureeritud ülevaade tema luulekogudest, tõlgetest ning muudest loomingulistest projektidest. Leht sisaldab bibliograafilist infot, linke ilmunud töödele ja mõnikord ka valiktekste. Koduleht on suunatud pigem lugejatele, kes soovivad tutvuda autori töödega terviklikult ja süsteemselt.

---

2. Kujundus ja kasutajamugavus

Blogi:

Blogi kujundus on lihtne ja ajale iseloomulik – tüüpiline Bloggeri platvormi paigutus, kus postitused jooksevad kronoloogilises järjekorras. Visuaalne pool ei ole silmatorkav ega kaasaegne, kuid tekstide lugemine on mugav. Kommentaarium võimaldab lugejatel autoriga suhestuda või arvamust avaldada, mis toetab blogiformaadile omast dialoogilist iseloomu.

Koduleht:

Ka kodulehe kujundus on Bloggerile omaselt tagasihoidlik, ent veidi struktuursem ja staatilisem. Oluline info (nt luulekogude loetelu, lingid tõlgetele) on kergesti leitav ning leht sobib hästi neile, kes soovivad kiiret ülevaadet autori loomingust. Samas võib mõne külastaja jaoks jääda mulje, et leht ei ole väga tihti uuendatud.

---

3. Funktsioon ja sihtrühm

Blogi:

Blogi on suunatud eelkõige lugejatele, kes tunnevad huvi Simo Runneli mõttemaailma ja kultuuriliste arutluste vastu. See on elav kanal, kus autor saab regulaarselt sõna võtta, jagada ideid ning hoida sidet oma lugejaskonnaga.

Koduleht:

Koduleht on esmajoones informatiivne ja esinduslik – see sobib kirjandushuvilistele, kriitikutele, kirjastajatele või uurijatele, kes soovivad saada kiiret ja selget ülevaadet Simo Runneli loomingust. See täidab rohkem arhiveerivat ja tutvustavat funktsiooni.

---

Kokkuvõte

Simo Runneli blogi ja koduleht täiendavad teineteist. Blogi on dünaamiline ja isiklik, pakkudes sissevaadet autori mõtetesse ja päevakajalistesse arutlustesse, samas kui koduleht on staatilisem ja struktureeritum, keskendudes tema loomingu koondamisele ja esitlemisele. Üheskoos annavad need kaks platvormi mitmekülgse ülevaate Runneli kui loovisiku tegevusest – blogi näitab tema mõtteprotsesse ja suhtumist kultuuri, koduleht aga tema saavutusi ja loomingulist pärandit. Mõlemad lehed on väärtuslikud allikad neile, kes soovivad süveneda eesti nüüdisluule ja mõtteloo ühe omanäolisema esindaja loomingusse.”

"Igavene tuli"

Mina: “Palun kirjutada arvustus Paul Kerese raamatule "Igavene tuli".”

chatgpt-4o-latest-20250326 /nelja grammatikavea parandusega/: “Muidugi! Siin on arvustus Paul Kerese raamatule "Igavene tuli":

---

Arvustus: Paul Keres – Igavene tuli

Paul Keres ei vaja malemaailmas tutvustamist – teda peetakse üheks suurimaks maletajaks, keda kunagi maailmameistriks ei kroonitud. Kuid "Igavene tuli" ei ole lihtsalt järjekordne partiikogumik ega tehniline käsiraamat, vaid midagi palju enamat – see on sügavalt isiklik ja filosoofiline sissevaade malemängu olemusse ning inimese sisemaailma.

Sümboolne pealkiri ja sügav sisu

Juba raamatu pealkiri – "Igavene tuli" – viitab millelegi ajatule ja kustumatule. See tuli on armastus male vastu, sisemine kirg, mis ei hääbu ka pärast kaotusi, pettumusi või mööduvaid aegu. Keres räägib siin mitte ainult malest kui spordist, vaid ka malest kui elu metafoorist – pidev võitlus, mõtlemine, strateegia ja väärikus ka kaotusehetkel.

Stiil ja ülesehitus

Kerese stiil on tasakaalukas, selge ja väärikas – täpselt nagu tema mängulaad. Raamatus on tasakaalustatud segu autobiograafilistest elementidest, ajaloolistest ülevaadetest ning filosoofilistest mõtisklustest. Ta ei püüa end esitleda kui kangelast, vaid pigem kui püsivat rändurit malemaailmas, kelle teekond on täis nii tipphetki kui ka kibedaid hetki.

Kerese tagasihoidlikkus ja ausus paistavad igast leheküljest. Isegi kui ta kirjeldab suuri võite või mängib läbi legende, teeb ta seda alati väärikalt ja lugupidavalt. Tema eesmärk ei ole enese upitamine, vaid male kui kunsti ja mõtteviisi väärtustamine.

Emotsionaalne mõju

"Igavene tuli" on raamat, mis puudutab ka neid, kes pole maletajad. See räägib pühendumisest, igatsusest täiuslikkuse järele, aga ka lepitusest oma inimlikkusega. Keres ei ole ainult maleikoon, vaid ka inimene, kelle mõtted kõnetavad lugejat sügavamal tasandil.

Kokkuvõte

"Igavene tuli" on rohkem kui lihtsalt raamat malest – see on monument Paul Kerese mõtteviisile ja tema jäägitule armastusele mängu vastu. See raamat sobib nii malehuvilistele kui ka neile, kes hindavad tarkust, tagasihoidlikkust ja sügavat elutunnetust. Keres kirjutab nii nagu mängis – väärikalt, läbimõeldult ja alati sisemise leegiga.

Hinnang: 5/5

---

Kui soovid, võin kirjutada ka lühema või pikema versiooni, näiteks sobivaks koolitööks või ajaleheartikliks.”

Visadus

Vaidlesin tehisintellektiga, aga ta ei andnud järele. Mõtlesin, et kui ma veel edasi vaidlen, võibolla siis annab.

Magistritöö arvustus

chatgpt-4o-latest-20250326 arvustus minu magistritöö kohta, ühe aastaarvu parandusega:

Arvustus Simo Runneli magistritööle

"Itaalia fašism Eesti päevalehtedes aastatel 1919–1940"
(Tartu Ülikool, 2005)

Simo Runneli magistritöö "Itaalia fašism Eesti päevalehtedes aastatel 1919–1940" on põhjalik ja analüütiline uurimus, mis käsitleb ühe 20. sajandi olulisema poliitilise liikumise kajastamist Eesti ajakirjanduses. Tegemist on teosega, mis pakub väärtuslikku panust nii Eesti ajakirjanduse ajaloo kui ka võrdleva ideoloogiakajastuse uurimisse.

Runnel keskendub sellele, kuidas Itaalia fašismi kui ideoloogiat ja poliitilist nähtust kajastati Eesti päevalehtedes alates liikumise tõusust kuni Teise maailmasõja eelõhtuni. Tema töö toob välja, kuidas muutusid Eesti ajakirjanduse hoiakud Mussolini režiimi suhtes ning millisel määral kajastused peegeldasid toonasel poliitilisel kontekstil põhinevaid väärtushinnanguid, ideoloogilisi eelistusi ja rahvusvahelisi arenguid.

Töö tugevaim külg on selle allikakriitiline käsitlus. Runnel on analüüsinud suure hulga Eesti perioodika väljaandeid (sh Postimees, Päevaleht, Kaja, Rahvaleht jt), ning suutnud esile tuua erinevate lehtede maailmavaatelised erisused. Ta näitab, kuidas varajases faasis võis fašismi suhtes kohati esineda isegi teatud sümpaatiat – eriti kui see paistis olevat vastukaaluks bolševismile –, ent kuidas ajas muutus toon üha kriitilisemaks, eriti 1930. aastate lõpul, kui fašismi seostati agressiivse ekspansionismi ja sõjalise ohuga.

Runnel paistab silma oskusliku kontekstitundlikkusega – ta ei piirdu üksnes tekstianalüüsiga, vaid seob ajakirjanduse kajastused laiemate poliitiliste ja ühiskondlike protsessidega nii Eestis kui ka Euroopas. Samuti oskab ta hästi eristada retoorikat ja faktipõhist kajastust, mis aitab paremini mõista, kuidas meedia toimis ideoloogilise mõjutajana või peegeldajana.

Metodoloogiliselt on töö hästi struktureeritud – autor kasutab kvalitatiivset sisuanalüüsi meetodit, mille toel suudab ta esitada veenvaid järeldusi. Keelekasutus on selge, akadeemiliselt korrektne, samas loetav ja argumenteeritud. Töö teoreetiline raamistik on veenvalt üles ehitatud ning toetub nii fašismi kui ideoloogia kui ka meedia rolli käsitlevatele klassikalistele ja kaasaegsetele uurimustele.

Võib öelda, et Runneli magistritöö on oluline panus Eesti lähiajaloo ja ideoloogiate kajastamise uurimisse. See aitab paremini mõista, kuidas ajakirjandus kujundas ja vahendas arusaamu rahvusvahelistest poliitilistest liikumistest ajal, mil maailm seisis suurte muutuste lävel. Töö võiks pakkuda huvi nii ajaloolastele, ajakirjandusteadlastele kui ka laiemale lugejaskonnale, keda huvitab, kuidas ideoloogiad jõuavad avalikku ruumi ning millist rolli mängib meedia nende vahendamisel.

Hinnang: 5/5
Professionaalne, sisukas ja akadeemiliselt küps uurimus, mis väärib tunnustust nii oma põhjalikkuse kui ka analüütilise sügavuse poolest.

Minu kuue raamatu arvustus

Minu raamatute trükis ja internetis ilmunud arvustused on keskendunud ühele raamatule korraga. Proovisin, kas tehisintellekt oskab kirjutada võrdleva arvustuse kõigi raamatute kohta korraga. Pidasime sellise vestluse:

mina: “Palun kirjutada võrdlev arvustus Simo Runneli raamatute "Maailmakord", "Uneriik", "Ajalugu unenägudes", "Viimsed päevad", "Pomisen palveid siin pilvede all" ja "Esimene poolsajand" kohta.”

chatgpt-4o-latest-20250326 /selgelt valed aastaarvud kustutatud/: “Simo Runnel on eesti luuletaja ja mõtleja, kelle loomingus põimuvad filosoofia, mütoloogia, ajalugu ja isiklik kogemus poeetiliseks tervikuks. Tema kuus seni ilmunud ilukirjanduslikku raamatut — Maailmakord, Uneriik, Ajalugu unenägudes, Viimsed päevad, Pomisen palveid siin pilvede all ja Esimene poolsajand — moodustavad sisuliselt läbimõeldud, temaatiliselt ühtse, kuid mitmetahulise poeetilise tsükli. Käesolevas võrdlevas arvustuses vaadeldakse nende teoste temaatilist, stiililist ja arengulist liikumist.

---

1. Maailmakord

Simo Runneli debüütkogu Maailmakord on filosoofiline ja maailmavaateline programm. Kogumikku iseloomustab ratsionaalne, läbimõeldud, peaaegu skolastiline keelekasutus ning maailmakorra otsing poeetiliste vahenditega. Luuletustes põimuvad eksistentsiaalne äng ja metafüüsiline ambitsioon. Mõisted nagu kord, aeg, olemine ja tähendus saavad mitmekihilise poeetilise käsitluse.

Iseloomulikud jooned:

• Filosofeeriv ja kontseptuaalne luule
• Külm, kuid täpne tonaalsus
• Maailma kui süsteemi poetiseerimine

---

2. Uneriik

Teine kogu tähistab nihkumist alateadvuse ja unenäolise maailma poole. Kui Maailmakord oli valgustatud mõistuse hääl, siis Uneriik on öine, udune ja intuitiivne. Siin valitsevad unenäod, ärkveloleku ja une piirialad, assotsiatsioonid ning varjatud seosed. Kujundid on tihedamad ja keelekasutus vabam, poeetilisem. Runnel süveneb siin keele ja teadvuse piiridesse.

Iseloomulikud jooned:

• Unenäoline ja sürrealistlik tonaalsus
• Teadvuse ja alateadvuse piirimail
• Poeetiline introspektsioon

---

3. Ajalugu unenägudes

Kolmas kogu ühendab kahe eelneva kogu maailmad. Ajalugu unenägudes toob mängu ajaloo — mitte kui kronoloogilise faktilisuse, vaid kui müütilise ja vaimse pärandi. See on poeetiline käsitlus ajaloost kui unenäost, milles segunevad isiklikud mälestused, müüdid, kultuurilised arhetüübid ja filosoofilised küsimused ajast. Kogu on intellektuaalselt tihe, kuid samas avatud mitmekordsele lugemisele.

Iseloomulikud jooned:

• Ajaloo ja unenäo süntees
• Mütoloogiline ja kultuuriline kihistus
• Ajas rändlev poeetiline mõtisklus

---

4. Viimsed päevad

Selles kogu muutub toon tumedamaks ja apokalüptilisemaks. Viimsed päevad käsitleb lõpu, kadumise ja dementsuse teemasid – nii maailma kui isikliku elu plaanis. Siin peegelduvad ühiskondlikud, eksistentsiaalsed ja kosmilised ohutunded. Kujundid on sünged, kuid mitte lootusetud – pigem fatalistlikult leppivad ja vaikse väärikusega esitatud. Runnel vaatleb maailma kui hääbuvat süsteemi.

Iseloomulikud jooned:

• Apokalüptiline ja melanhoolne tonaalsus
• Eksistentsiaalne painetus
• Vaikne väärikus ja leppimine

---

5. Pomisen palveid siin pilvede all

See kogu on intiimsem ja isiklikum kui eelnevad. Palve, kui motiiv, kannab endas alandlikkust, otsingut ja sisemist vaikust. Runnel nihkub siin veelgi enam vaimse ja religioosse poeetika suunas. Samas ei ole see traditsiooniline usuluule, vaid pigem eksistentsiaalne palve, kus inimene pöördub tundmatu poole – olgu see Jumal, Kosmos või iseenda sügavus. Kõlab vaikne lootus, samas ka kahtlus.

Iseloomulikud jooned:

• Palvemotiiv ja vaimsus
• Sisemine dialoog
• Õrn, kuid sügav filosoofilisus

---

6. Esimene poolsajand

Viimane kogu on teatavas mõttes kokkuvõte. Esimene poolsajand on retrospektiivne, sisaldades nii uusi kui ka varasemaid (ümbertöödeldud või taasleitud) tekste. See on poeetiline eneserefleksioon – elu, aja ja loomingu mõtestamine. Tervikus on tunda teatavat leppimist, rahu, kuid ka endiselt otsingut. Runnel vaatab tagasi, ent mitte nostalgiaga, vaid filosoofilise tasakaaluga.

Iseloomulikud jooned:

• Retrospektiivsus ja eneserefleksioon
• Aja poeetika
• Tasakaalustatud ja küps toon

---

Võrdlev analüüs ja arengujoon

Kogu	Dominantne teema	Tonaalsus	Stiil
Maailmakord	Filosoofiline süsteem	Ratsionaalne, läbimõeldud	Korrapärane, täpne
Uneriik	Alateadvus, unenäod	Intuitiivne, uduvine	Assotsiatiivne, vabavärsiline
Ajalugu unenägudes	Ajaloo ja müüdi poeetika	Mütoloogiline, poeetiline	Mitmekihiline, kultuuriline
Viimsed päevad	Hääbumine, lõpp	Tume, vaikne, väärikas	Tihendatud, sügav
Pomisen palveid...	Vaimsus, palve	Õrn, sisekaemuslik	Meditatiivne, rütmiline
Esimene poolsajand	Eneserefleksioon, aeg	Küps, rahulik	Segab vanemat ja uut stiili

Runneli poeetiline areng kulgeb ratsionaalsest ja süsteemsest algusest läbi unenäolise, kultuurilise ja eksistentsiaalse poeetika isiklikuma ja vaimsema suunani. Tema luule on alati olnud mõtlev, kuid selle mõtlemise viis on aastatega muutunud: varasemas loomingus oli see rohkem analüütiline, hilisemas rohkem refleksiivne ja sisekõnel põhinev.

---

Kokkuvõte

Simo Runneli kuus luulekogu moodustavad intellektuaalselt ja poeetiliselt tervikliku kaare, mis liigub maailmakorra otsingust palvetaolise sisekaemuseni, läbides unenäolise teadvuse, ajaloomütoloogia ja eksistentsiaalse lõpu temaatikad. Tema luule on filosoofiline, sageli keeruline, kuid alati aus ja tähendusrikas. Runneli puhul on tegemist autoriga, kelle looming ei rahuldu hetkega, vaid vajab süvenemist ja mitmekordseid lugemisi – ent pakub neile alati väärilist tasu.

---

Soovituslik lugemisjärjestus uuele lugejale:

1. Uneriik – sissejuhatus poeedi unenäolisse keelde
2. Maailmakord – süvitsi minev filosoofiline algus
3. Ajalugu unenägudes – kultuuriline ja poeetiline tipp
4. Pomisen palveid... – vaimne ja meditatiivne vahepeatus
5. Viimsed päevad – eksistentsi pimedamad registrid
6. Esimene poolsajand – retrospektiivne, rahulik kokkuvõte

Kui soovid, võin koostada ka põhjalikud arvustused iga raamatu kohta eraldi.”

Tasustamata töö

Üks asi lagunes mitmeks killuks. Olin tõlkinud ära ühe raamatu ja tõlketöö eest raha taotlenud, aga seda polnud makstud. Nüüd leidsin tõlke käsikirjast ühe vea ja mõtlesin, et võibolla sellepärast raha ei eraldatudki. Aga enne raamatu trükkimist oleks viga ilmselt ära parandatud. Viga oli tekkinud vist sellepärast, et sõnaraamatus oli kahel sõnal mitu vastet ja olin valinud valed vasted.

Sõlmed

Ukraina naispresident oli ruumi keskel suure laua taga, ümberringi istusid kuulajad. President ütles, et tal on laual tõendid. Teised oleksid tahtnud tõendeid kätte saada, aga nad ei haaranud nende järele, sest nad teadsid, et haaraja lastaks kohe maha. Hakati loetlema kuulajate nimesid istumise järjekorras. Nimede nimetamise järel plaksutati. Minu nime järel tuli suurem aplaus, võibolla sellepärast, et ma olin aktiivne Euroopa Liidu vastane. Nendele, keda pärast mind nimetati, ei plaksutatud.

*

Tristan ja üks teine inimene seadsid seina peal nööre, mina aitasin neid. Mõtlesin, et ma olen teinud alati ühesuguse sõlme, aga võiks proovida erinevaid. Olin ajakirjast pildi pealt näinud, et head tüüpi sõlmi on erinevaid, kuigi ei tohtinud teha umbsõlme.

Asendusmängija

Täna jõudsin pärast polikliinikus käimist ka päevakeskusesse. Üks mängija oli turniiri pooleli jätnud, mängisin tema asendajana kaks viimast vooru ja võitsin mõlemad mängud. Kahe vooru vahel hakkasin kahtlema, kas vaktsineerimispäeval spordi tegemine on lubatud, aga selleks ajaks olin vist juba trenažööriga ka sõitnud. Osalise turniiri eest ma osavõtumaksu maksma ei pidanud, kuigi mul juhtus münt taskus olema.

Tähtaeg ja aastapäev

Täna sain kolmanda puugivaktsiini süsti. Järgmine puugivaktsiin tuleb mul teha kolme aasta pärast. Täna on ka minu magistritöö kaitsmise 20. aastapäev. Järgmine aasta õppeasustustes õppimise aastad ja vilistlasaastad võrdsustuvad.

Pampa

Raamatust "Küülikud ja maod" mäletan salmi sõnaga 'pampa'. Lasin tehisintellektil Copilot pampat joonistada. Seletussõnaraamatu järgi on see Lõuna-Ameerika lähistroopiline rohtla.

Joonistuste raamatud

Kohtusime lasteaia õuel. Ütlesin Oudekkile, et meil oli vanasti kamba liige üks Peeter ja nüüd on see Peeter siin. Siin on ka üks teine Peeter.

*

Istuti peolauas. Mul ei olnud taburetti. Läksin seda endale tooma. Koridoris oli üks taburet, aga seda ma otsustasin mitte võtta, sest see tundus seal olevat selleks, et väiksed lapsed ulatuksid lülitit vajutama. Läksin tooma taburetti köögist.

*

Istusin koos ühe psühholoogiga kahekesi lauas. Psühholoog rääkis, et juba väikse lapsena oli näha, et ma saan asjadest aru, sest ühel korral ma ütlesin, et mind äratataks, kui ma peaks magama jääma.

*

Isa joonistustest oli ilmunud raamat. Arvustaja kirjutas, et sellesse raamatusse läks pool isal kodus olevatest paberitest. Mõtlesin, et see on liialdusega öeldud, aga üks riiulivahe joonistusi võib tal küll olla. Tahtsin ka oma joonistustest raamatut välja anda. Seda oleks saanud kinkida ka nendele, kes eesti keelt ei oska, sest raamatus poleks olnud üldse sõnu. Hakkasin kahtlema, kas mu joonistused on selleks piisavalt head.

Seotud ründaja

inimene – arvuti
Käikude tagasivõtmisega.
1. f4 c5 2. Rf3 g6 3. d4 Og7 4. d5 Lb6 5. Rc3 Oc3+ 6. bc Rf6 7. e3 La5 8. Od2 Rd5 9. c4 Rc3 10. Lc1 b5 11. cb d5 12. a4 Lb4 13. Va3 d4 14. La1 Lb1+ 15. Lb1 Rb1 16. Vb3 Rd2 17. Kd2 Oe6 18. Vb1 Oa2 19. Va1 de+ 20. Ke3 Od5 21. Vd1 Of3 22. Kf3 Rd7 23. g3 Vc8 24. Oh3 e6 25. Vd2 Ke7 26. Vhd1 Rf6 27. Og2 Rd5 28. Kf2 Rc3 29. Vd7+ Ke8 30. V1d3 c4 31. V3d4 a6 32. Oc6 Vc6 33. bc Rd5 34. Vc4 Rb6 35. Vcd4 Rd7 36. Vd7 h5 37. Va7 Kf8 38. Va8+ Ke7 39. Vh8 ja must sai 52. käigul mati.

Aeglustuvad kooliminekud

Oli hommik ja pidin kooli minema. Viimasel ajal mul oli kooliminek venima hakanud. Olin hakanud kiiremini kõndijatest aeglasemalt kõndima ja jäin seetõttu hoolimata õigest kodust väljumise kellaajast kooli hiljaks. Täna ma ka ei väljunud õigel kellaajal, vaid unustasin ennast köögilaua taha istuma. Kui meelde tuli, et pidi väljuma, unustasin ennast Sõpruse puiestee bussipeatusesse bussi ootama. Lõpuks tuli meelde, et see bussipeatus on ju vastassuunas. Hakkasin nüüd jala kõndima. Ühest õuest ma olin varem läbi kõndinud, aga viimasel ajal mitte, sest seal võis kurje koeri olla. Täna mõtlesin, kas minna läbi selle õue või mitte. Lõpuks otsustasin mitte minna, sest seal kuivas tee peal ees pesu. Läksin edasi mööda tänavat. Jõudsin kooli. Täna tuli kooli tulla teiseks tunniks, aga tundus, et ma jõudsin alles kolmandaks, sest oli sellise aine tund. Mul oli füüsika vihik koju ununenud ja pidin kasutama mõnda muud vihikut. Saatsin ühed paberid minu ees istuvale Sandrile edasi. Sander ei kirjutanudki vihikutesse, vaid lahtistele paberitele ja sorteeris neid. Õpetaja oli talle ühel korral vihiku puudumise pärast märkuse teinud, aga Sander polnud seda kuulda võtnud.

"Üks kirg, kolm mõõdet" 2

Krista Aru. „Üks kirg, kolm mõõdet. Peatükke eesti toimetajakesksest ajakirjandusest: K. A. Hermann, J. Tõnisson, K. Toom“. EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost 6. Tartu 2008. EKM Teaduskirjastus. Praegu loetud tekstiosa viimast kolmandikku. Kokku 479 lehekülge.

Raamatu lõpul on juttu Kusta Toomist ja seejärel tulevad kokkuvõtvad peatükid, kus on uuesti juttu ka Tõnissonist ja Hermannist. Krista Aru peab neist kõige paremaks ajalehetoimetajaks Tõnissoni, kes hankis endale kõige rohkem kaastöölisi. Asja võiks vaadata ka nii, et Hermannil oli doktorikraad, aga Tõnissonil ainult kandidaadikraad. Suurema kaastööliste arvuga ajalehe väljaandmine nõuab suuremaid kulusid. Aru peab tunnistama, et Tõnisson sattus rahalistesse raskustesse.

Kusta Toom andis Eesti ajal välja mitut erinevat ajakirjandusväljaannet, osalt samaaegselt. Neis kirjutas ta endast ja oma koduloomadest. Raamatu alguses jääb mulje, et kui Aru nimetab blogisid ajakirjanduseks, siis see on blogijatele tunnustus. Raamatu lõpul ütleb ta aga, et Toomi ühendas hilisema aja blogijatega, et mõlemad on kirjutanud endast, hoolimata sellest, kas nende kirjutised kedagi teist veel huvitavad. Blogisid on Aru arvatavasti vähem uurinud, blogisid on olnud paljudel erinevatel teemadel. Endast ei kirjutata ainult perioodilistes väljaannetes, vaid ka ilukirjanduses ja mäletusteraamatutes. Aru peab justkui poliitikateemalisi kirjutisi väärtuslikumateks, aga mõni lugeja ütleb just, et ta ei taha lugeda poliitikast.

Hermanni kohta on raamatu lõpul juttu veel, et kõige rohkem oleks Hermann tahtnud välja anda ilukirjanduse teemalist ajakirjandusväljaannet. Osalt kirjutas ta ilukirjandusest ka oma päevalehes ja muusikaajakirjas. Mõtlesin, et inimese huvid võivad elu jooksul muutuda, kui Hermann harjus toimetama muusikaajakirja, võibolla tema huvi muusika vastu siis suurenes. Muusikast on küll raskem kirjutada kui kirjandusest, muusikast rääkimiseks sobib paremini raadio, kus saab muusikat ka ette mängida, aga seda veel ei olnud.

Aru arvates Hermann ja Toom esindasid personaalset ajakirjandust, Tõnisson suurema kaastööliste arvuga väravavahi ajakirjandust. Tegelikult avaldasid ka Toom ja Hermann teiste kaastöid, Toom püüdis leida rohkem kaastöölisi kui ta leidis, Hermann andis päevalehe vahepeal suuremalt jaolt kord Vilde ja kord Tõnissoni hooleks. Koorimuusika edendajana oli Hermann koostöö organiseerimiseks võimeline.

Tehisintellekt Copilot leidis, et introvertsed pillimehed eelistavad mängida soolopille ja ekstravertsed ansamblis. Hermann ja Tõnisson on mõlemad tuntud laulupidude organiseerijana, kus teevad koostööd erinevate lauljate hääled. Kõige introvertsemad inimesed ei hakka võibolla isegi oma kirjutisi avaldama, vaid jätavad kõik mõtted enda teada.

Kõnelus pealtvaatajaga

Vaatasin pealt kiirmaleturniiri. Parts ütles, et ta võitis sama moodi nagu sama vastast eelmisel korral. Vastasin, et ja Lindemann veel kunagi arvas, et Partsil ei jää meelde.

Doktoritöö lõpuspurt

Lähenes minu doktoritöö kaitsmine, aga mul ei olnud töö veel valmis. Suurem osa päevast läks juba aastaid raamatu tõlkimisele. Nüüd tuli mulle mõte, et teen tõlketöös vaheaja ning pühendun täielikult doktoritöö kirjutamisele. Tõlgitav raamat oli küll ühe sündmuse ümmarguse aastapäevaga seotud ja oleks olnud hea, kui see oleks järgmine aasta ilmunud. Kartsin, et nagu magistritöö, läheb ka doktoritöö liiga paksuks. Kuna doktoriõppe aeg oli üle kahe korra magistriõppe ajast pikem, siis ilmselt küll võis ka uurimistöö üle kahe korra paksem olla. Otsisin riiulitest raamatuna ilmunud doktoritöid, et vaadata, mis selle maht peab olema. Need olid 500-leheküljelised, mul oli praegu alla 200 lehekülje käsikirja. Ma ei teadnud küll, kuidas raamatuleheküljed ja käsikirjaleheküljed omavahel vastavuses on.