"Postimees" 1886–1891

„Postimees“. Jaanuar 1886 – juuli 1891.

Uurisin ajalehe „Postimees“ kõiki selle perioodi numbreid alates Karl August Hermanni „Pärnu Postimehe“ toimetajaks saamisest, lehe Tartusse kolimisest ja „Postimeheks“ ümbernimetamisest. Leht ilmus vaadeldud aastatel järjest sagedamini. See alustas nädalalehena, siis muutus ülepäevaleheks ja lõpuks augustis 1891 päevaleheks, viimatinimetatud perioodiga ma veel ei tutvunud. Lehitsesin algul läbi numbrite kõik leheküljed, umbes ilmumise esmakordsest sagenemisest hakkasin lugema vaid juhtkirjade osa, mis võis piirduda esimese leheküljega. Ilmumise sagenemisel küll osad numbrid muutusid ainult kaheleheküljelisteks.

Hermanni on iseloomustatud, et ta oli kultuuris tugevam kui poliitikas, aga algul nimetas ta lehe päises kolmest teemast esimeses järjekorras, et see on poliitikaleht. Hiljem kadus selline sisututvustus ära. Grenzsteini vastased Tõnissoni toetajad on iseloomustanud Hermanni „Postimeest“, et see oli rahvuslikum leht kui Grenzsteini „Olevik“. Tegelikult muutusid venestusajal mõlemad lehed ettevaatlikumaks.

Nagu varem Jannsen ja hiljem Tõnisson, nii oli vahepealsel ajal ka Hermann laulupidude korraldaja. Hilisemad autorid on Hermanni maha teinud, „Eesti ajaloos“ nimetatakse Hermanni ka heliloojana naiivseks. Hermann ise kirjutab laulupeo ülevaates, et nii tema kui ka teiste eesti heliloojate viisiga laulud võeti vaimustusega vastu. Küllap tal on paremaid ja halvemaid viise, aga minu maitse järgi on tema tuntumad viisid väga head.

Eelkäija Jannsen eelistas rahvalaulule vaimulikku muusikat, Hermann kuulutas välja rahvaviiside kogumise ja andis kogutud viise ka trükki. „Postimehes“ ilmusid sagedamini Jakob Hurda rahvaluule kogumise ülevaated ja harvem Hermanni rahvaviiside kogumise omad. Viiside üles kirjutamine on raskem, sest nõuab muusikaannet. Hermann soovitas, et kes ei oska neid ise üles märkida, see jätku viis meelde ja laulgu oskajale ette. Aga kõik ei pea ka lauldes viisi.

Aastal 1891 Hermanni korraldatud üldlaulupeol oli uus, et lisaks meeskooridele võisid osa võtta ka segakoorid. Hermann kiidab „Postimehes“ naisi sageli. Talle meeldisid nii naisluuletajad kui ka naislauljad. Ma olen tähele pannud, et Hermanni kirjutatud viisides on keskmisest rohkem kõrgeid noote, seega võivad need sobida paremini naiskoorile.

Krista Aru on kirjutanud, et võimaluse korral oleks Hermann eelistanud kirjutada esimeses järjekorras ilukirjandusest. Olen ka „Postimehe“ uusaastajuhtkirjast lugenud, et Hermanni uusaastasoovid puudutasid ka ilukirjandust. Tema uusaastajuhtkirjad ei olnud nii kristliku sisuga kui varem Jannseni omad. Hermann on kirjutanud, et tema leht ei ole vaimulik leht, seetõttu ta ei pea põhitähelepanu vaimulikele küsimustele pöörama. Sügavalt usklik inimene seevastu võib soovida, et usk oleks kõigile esikohal.

Ilukirjanduse jaoks „Postimehes“ siiski ruumi jätkus. Avaldati luuletusi autoritelt nagu Anna Haava ehk Haavakivi ja kirjutati kirjanike nekrolooge. Hermann soovitas, et luuletajad kirjutaksid oma nime, mitte varjunime all, muidu tulevat lugejatel liiga palju mõistatada. Kuid ka „Postimehe“ enda artiklid olid sageli autorinimeta. Krista Aru on kirjutanud, et sel perioodil toimetas vahepeal lehte kirjanik Eduard Vilde, kuid ka Aru ei ole päris kindel, millised juhtkirjad on Hermanni ja millised Vilde kirjutatud.

Üks artikkel rääkis ilukirjast. Artiklis arvatakse, et ilus käekiri on selline, mis on arusaadav. Minu teada kalligraafia eesmärk on pigem originaalsus kui arusaadavus, harjumuspärasem käekiri võib olla arusaadavam.

Hermann kirjutas ka keeleteaduslikke artikleid. Ta arvas, et lühem sõna on ilusam. See võiks seletada, miks lühikeste sõnadega inglise keel on populaarne, aga minu hinnangul on ilus ka pikkade sõnadega soome keel. Hermann soovitas, et sõnade lühendamiseks võiks Eestimaa asemel hakata ütlema Eestla. Minu meelest laulusõnades kohanimi Kungla on küll ilus, aga selle järelliitega on ka inetuma tähendusega sõna käimla. Üks näide, kus Hermanni keeleuuendus on siiski läbi läinud, on see, kui ta soovitab, et kui öeldakse ’künnipäev’, siis võiks öelda ka ’sünnipäev’.