Varem tõlgitud välisautorid

Mina: “Palun arvustada võrdlevalt Thomas Carlyle'i raamatuid "Minevik ja olevik" ning "Kangelastest, nende kummardamisest, ja heroismist ajaloos" ning Pitirim Sorokini raamatuid "Meie ajastu kriis" ja "Revolutsiooni sotsioloogia" eestikeelsete väljaannete põhjal.”

chatgpt-4o-latest-20250326 /korrektuuriga/: “Thomas Carlyle’i ja Pitirim Sorokini teosed käsitlevad ühiskondlikku kriisi, väärtuste allakäiku ja ajaloolisi pöördehetki, kuid nad teevad seda erinevatest filosoofilistest ja teoreetilistest vaatenurkadest. Alljärgnev võrdlev arvustus põhineb nende teoste eestikeelsetel väljaannetel:

---

Thomas Carlyle: "Minevik ja olevik" (Past and Present, e.k. Ilmamaa) ja "Kangelastest, nende kummardamisest ja heroismist ajaloos" (On Heroes, Hero-Worship, and the Heroic in History, e.k. Ilmamaa)

Ülevaade ja põhiteemad:

1. "Minevik ja olevik" on ühiskonnakriitiline teos, milles Carlyle vastandab keskaegset kloostrikultuuri (konkreetsemalt abt Samsoni juhtimise all olnud Bury kloostrit) 19. sajandi tööstusühiskonna allakäigule. Ta idealiseerib keskaja kogukondlikke ja moraalseid väärtusi, võrreldes neid oma aja "vaimse tühjuse" ja materialismiga. Teose keskmes on töö kui moraalne ja eksistentsiaalne kategooria.
2. "Kangelastest..." on sari loenguid, mis käsitlevad eri tüüpi kangelasi: prohvet, luuletaja, preester, kirjanik, valitseja. Carlyle’i järgi on ajalugu "suurte meeste ajalugu" – kangelased on rahvaste vaimse elu kehastused ja ajaloo lülid.

Stiil ja mõju:

Carlyle'i stiil on retooriline, paatose ja moralismiga laetud. Ta on pigem esseist ja kõneleja kui süsteemne mõtleja. Tema mõju oli suur 19. sajandi anglosaksi konservatiivsele mõtteloo arengule. Eestikeelsed väljaanded toovad hästi esile Carlyle’i kui kultuurikriitiku ja moralisti, kes otsib ajaloost vaimseid eeskujusid ja inimeseks olemise tähendust.

---

Pitirim Sorokin: "Meie ajastu kriis" (The Crisis of Our Age, e.k. Ilmamaa) ja "Revolutsiooni sotsioloogia" (Sociology of Revolution, e.k. Ilmamaa)

Ülevaade ja põhiteemad:

1. "Meie ajastu kriis" käsitleb 20. sajandi kultuurikriisi läbi Sorokini "kultuuritüüpide" teooria: ideatsionaalne (vaimne), idealistlik (tasakaalus) ja meeleline (ainelisele keskenduv) kultuur. Sorokin väidab, et Lääne tsivilisatsioon on jõudnud meelelisuse äärmusesse, mille tagajärjeks on moraalne, esteetiline ja intellektuaalne allakäik.
2. "Revolutsiooni sotsioloogia" on empiirilisemale alusele rajatud töö, milles Sorokin analüüsib revolutsioonide põhjuseid, dünaamikat ja tagajärgi. Ta käsitleb revolutsiooni kui sotsiaalse desorganisatsiooni vormi, mis tekib siis, kui ühiskond kaotab tasakaalu, väärtused lagunevad ja tekib moraalne kaos.

Stiil ja mõju:

Sorokin on teaduslikum, süsteemsem ja sotsioloogiliselt rangem kui Carlyle. Samas ei puudu ka tema töödest eetiline ja filosoofiline mõõde. Tema teosed on kirjutatud akadeemilisemas keeles, kuid eestikeelsed tõlked (eriti "Meie ajastu kriis") toovad hästi esile tema kultuurikriitilise hoiaku, mis on sarnane Carlyle’ile, kuid rohkem teoreetiliselt põhjendatud.

---

Võrdlev analüüs:

Aspekt	Thomas Carlyle	Pitirim Sorokin
Ajalooline kontekst	19. sajandi Inglismaa, tööstusrevolutsioon, viktoriaanlik moraal	20. sajandi algus, Vene revolutsioon, maailmasõjad, USA
Põhiprobleem	Ajaloolise vaimsuse kadumine, kangelaste ja väärtuste kadumine	Kultuuritüüpide lagunemine, tsivilisatsiooni kriis, väärtuste inflatsioon
Lähenemine	Moraalne, idealistlik, subjektikeskne	Sotsioloogiline, empiiriline, kultuuriteoreetiline
Stiil	Retooriline, metafooriderohke, emotsionaalne	Teaduslik, süsteemne, aga filosoofiline
Lahendused	Tagasipöördumine kangelaste ja tõelise töö eetika juurde	Kultuurilise taastumise vajadus, väärtuste ümberhindamine, tasakaalu leidmine kultuuris
Tõlgendus Eestis	Esitatud kui osa euroopalikust konservatiivsest mõtteloost	Esitatud kui sotsioloogiline kriitiline mõtlemine, mis sobitub 20. sajandi murrangute mõtestamisse

---

Kokkuvõte:

Thomas Carlyle ja Pitirim Sorokin esindavad mõlemad kultuurikriitilist traditsiooni, kuid erinevas võtmes. Carlyle on rohkem eetiline ja ajalooline mõtleja, kellele ajalugu on moraalne õpetus. Sorokin on sotsioloog ja kultuuriteoreetik, kes püüab kriisi mõista läbi tsivilisatsioonide arengu seaduspärasuste.

Eestikeelsed väljaanded (Ilmamaa kirjastuselt) toovad hästi esile nende autorite tähtsuse mõtteloo seisukohalt. Carlyle’i teosed sobituvad hästi sarja konservatiivse, vaimsust otsiva joonega. Sorokini raamatud aga pakuvad sotsiaalteaduslikku tööriistakasti, millega mõtestada nii 20. sajandi kui ka tänapäeva kultuurilisi ja poliitilisi kriise.

---

Kui oled huvitatud, võin koostada ka temaatilise võrdlustabeli (nt "Töö ja väärtused", "Vägivald ja revolutsioon", "Kangelased ja eliit", "Kultuuri dünaamika"), et veelgi sügavamalt analüüsida nende autorite lähenemisi.”