"Inimestest ja raamatutest"

Peeter Olesk. „Inimestest ja raamatutest“. Eesti mõttelugu 183. Koostanud Janika Kronberg ja Sirje Olesk. Tartu 2025. 493 lehekülge.

Lugesin vist kõik raamatu artiklid läbi, aga mitte õiges järjekorras, sest ma ei teinud läbilugemisotsust kohe, kuna lugemine on aeganõudev. Olesk ütleb ühes raamatusse pandud kirjutises, et mõni loeb aastas läbi 52 raamatut, aga tema rohkem, kuna ta loeb ka õhukesi. Mina ei saa kiiresti lugeda, kuna ma olen parema ajupoolkera inimene ja kuna ma tahan loetu üle mõelda.

Janika Kronberg järelsõnas leiab, et esimese ja teise Oleski artiklikogu koostamispõhimõtted on sarnased. Ma esimese raamatu koostajana leian siiski ka erinevusi. Mina panin raamatusse minevikust rääkivaid filoloogiateemalisi kirjutisi, jättes välja tuleviku, poliitika ja füüsika. Uues artiklikogus on ka viimatinimetatud teemad esindatud. Raamat algab haikuga ja sellele järgneb Peeter Oleski kirjutis ühe teose vigade parandusega. Sellist vigade parandust mina tõenäoliselt raamatusse ei paneks, vähemalt mitte nii tähtsasse asukohta. Kuigi ma saan aru, et see näitab hästi, kui palju vigu Olesk oskas ühe teose puhul ära parandada.

Mulle ei meeldinud ka raamatust lugeda, kuidas Peeter Olesk ühes artiklis ütleb, et teda ärritab, kui ametlik kiri algab sõnaga „Tere!“ Olesk tahab, et selle asemel oleks toodud välja kirja saaja nimi või elukutse. Minu meelest kõik kirjad ei pea algama ühte moodi. Olesk küll leiab samuti, et alati terega alustamine on liiga vaene keel, aga ma olen osasid kirju selle sõnaga alustanud ja tehisintellekt leiab, et mul on suur sõnavara. Üks aasta tegin prooviks eelnenud aasta ülikooli sisseastumisteste, sõnavara osas oli mul konkurentsivõime 98 või 99 protsenti. Ma olen kõige parema kirjasõbra poole nimepidi pöördunud, aga introvertse inimesena kõigi poole pöörduda ei taha. C. G. Jung on kirjutanud, et kohtumõistmisel tuleks arvestada kohtualuste psühholoogilise tüübiga.

Olen varem kirjutanud, et Peeter Oleskil on kõrged moraalsed nõudmised. Uut raamatut lugedes mõtlesin, et neid nõudmisi esitab ta rohkem teistele kui endale. Ta pole ainus, meile õpetati algkoolis vanasõna, et teise silmis näeb pindu, enda silmis ei näe palkigi. Olesk kirjutab süütundeta, kuidas ta on suurtes kogustes alkoholi tarvitanud, teiselt poolt ei ole ta rahul, et kõigil ei ole kreeka tähestik peas. Kõigil ei ole ühe hea mälu, inimene võib välismaale kolides emakeelegi unustada. Kooli ajal ma oskasin kasutada neid kreeka tähti, mida matemaatika ja füüsika tunnis vaja läks, praegu ei ole mul neid kuskil kasutada. Oleski tugeva küljena on toodud välja head mälu, aga psühholoogid ütlevad, et absoluutse mäluga inimene on invaliid, kasulik on osa asju ära unustada.

Olesk on siiski üldjuhul inimeste vastu heatahtlik. Tema varasemast raamatust mäletan mõtet, et autor vajab solidaarset kriitikut. Olesk püiab inimesi mõista. Ta nimetab ennast ateistiks, aga arvab, et ateist võib olla sallivam kui usklik. Nõukogude aega mäletades see küll kõigi ateistide kohta ei laiene.

Olesk arvustab nii eesti kirjanikke kui ka välismaiseid autoreid. Tema raamatu lugemisel tulevad kasuks laialdased eelteadmised. Saab ka teha vastupidises järjekorras, et enne lugeda arvustust ja seejärel originaalteost, aga Olesk ise arvab, et originaalteos on tähtsam.