Kolmapäev, mai 31, 2006

Tähed paberil

Viimasel ajal olen stabiilselt kirjutanud paberile igal õhtul 40 rida ehk üks ruuduline lehekülg päeva kohta ja sel päeval tulevaid mõtteid. Nii saab iga päev alustada uuelt leheküljelt. See võtab aega kuni 15 minutit. Viimastel kordadel olen püüdnud kirjutada nii, et iga lause oleks seotud eelmisega, aga ei oleks tingimata seotud üle-eelmisega. Nii saab ka päevale tiiru peale. Et keegi ei saaks öelda, et ma seda kunagi üle ei loe, olen kirjutamise lõpetamise järel valminud lehekülje kohe üle lugenud ja seejärel ka päev varasema lehekülje.

Kosmoses

Nägin unes, et valmistusime sõitma kosmosesse. Üks Tõnu sõber tahtis võtta kaasa malenuppe. Mina ütlesin, et kaalutaoleku tõttu saab kosmosesse võtta ainult laua sisse torgatavaid või magnetiga nuppe, tavalised lendaksid seal mängu ajal laiali. Lugemiseks mõtlesin kaasa võtta oma luulekogu. Ütlesin, et võiksin oma luulekogu orbiidile jätta, aga Klausile kindlasti kosmose risustamine ei meeldi. Tuli mõelda ka, mida selga panna. Ma ei teadnud, kas skafander hoiab juba ise sooja või tuleb selle alla paksud riided ka panna. Jõudsime kosmosesse. Ma ei võtnudki oma luulekogu kaasa. Kaalutaolekut siin ka ei olnud. Seletasin seda sellega, et oleme tegelikult atmosfääri ülemistes kihtides. Ema vastas, et kosmoses tavaliselt ei olegi kaaluta olekut, aga see võib vahel tekkida. Läksime kosmoselaeva sisse. Lausetest, mis erinevad inimesed sissemineku ajal ütlesid, panin kokku luuletuse:

Sooja ei ole.
Ilm on väljas jahe.
Külmutuskapil tähtsust pole.
Tuul on siin liiga mahe.

Üks läks meist avakosmosesse. Tal oli raskusi kosmoselaeva tagasi saamisega. Ta kutsus: "Ariel! Ariel!" Nii nimetas ta laeva juhtimissüsteemi. Laev lendaski tema juurde, et ta saaks peale tagasi tulla. Nüüd sain selgeks, et kui on räägitud kosmoselaevade põkkumisest, siis ei tähenda see tingimata sündmust orbiidile kihutamise hetkel, vaid nad võivad ka manööverdada. Aga seejuures tuleb ikkagi säilitada kosmiline kiirus, et mitte alla kukkuda. Me hakkasime justkui kukkuma. Korraks mõtlesin, et kukume vastu maapinda surnuks. Edasi mõtlesin, et tegelikult maandub kapsel ookeani, kust meid üles korjatakse. Läksin kosmoselaevas olevasse Meelva heinaküüni. Seal pandi kokku inimesekujuline masin Ivo. Ütlesin talle, et mina olen tõeline inimene. Ta sirutas mulle käe, öeldes: "Tere tõeline inimene!" Jätkasin, et ma olen pealegi veel puuetega inimene. Parandasin ennast, et nüüd ma liialdasin, aga inimesed on sellised, et nad võivad ühe käega näkku lüia ja teise käega samal ajal sama masinat paitada, aga masinale on see ükskõik, tema saab sellest ainult informatsiooni joonelise liikumise kohta. Minu selja taga hakkas E. Loone midagi pikemalt joonliikumise kohta seletama. Nüüd hakkas mulle tunduma, et tegelikult on siin kõik inimesed, kes ainult mängivad masinaid. Siis pidi inimene olema ka minu ees küünist välja kõndiv Klaus, kellest ma teadsin, et sel juhul on tal praegu raske naeru tagasi hoida.

Teises unenäos kuulsin uudistest, et Leedu president keeldus kirjaga ühinemast. Mulle polnud veel selge, mis kirjaga on tegemist. Siis jõudis mulle kohale, et on esitatud taotlus, et Rootsi hakkaks Eesti elanikke rahaliselt toetama, andes neist igaühele 5000 krooni kuus. Ütlesin, et see plaan on idiootsus. Mõtlesin, et esiteks Rootsi ei täida seda ja teiseks viiks selle täitmine ainult inflatsioonini, sest kaupu ei tuleks samal ajal juurde. Küsisin, kes selle idiootsuse välja mõtles, kas Ansip. Isa püüdis mul rääkimist keelata. Kas sellepärast, et tema arvates hääldasin ma Ansipi nime valesti, või sellepärast, et seda nime ei tohtinud tema arvates üldse nimetada. Ta keelas mind kolm korda ja ma tegin talle iga kord haiget ning jätkasin rääkimist.

Tegelikult järgnev unenägu oli vist täna kõige esimene, aga see tuli mul alles praegu meelde. Läksin koos ema ja Pillega välismaale, kus oli raske olukord. Seal ei tohtinud midagi rääkida, et pealtkuulajad ei kuuleks. Koridori otstes arvati, et seal ei kuulda, ja lobiseti seal kõik välja, nii et kogu informatsioon jõudis ikkagi kõigini. Mulle suruti relvatoru vastu selga ja pidin edasi kõndima surmaähvarduse all. Ema ja Pille kõndisid minust eraldi kahekesi. Pidin käed üles tõstma, vahepeal jälle alla laskma. Ühel korral sain relvakandja jutust aru, et pean käte asendit muutma, aga siis selgus, et ta polnud veel lauset lõpetanud ja terve lause mõte oli just, et kui ma käte asendit muudan, siis ta laseb mind maha. Tegelikult ta siiski ei lasknud. Lõpuks saatis ta mind tagasi üle Eesti piiri, kus tema võim lõppes. Ta hüüdis piiril oma kaaslast: "Sirendi!" Sirendi oli üks noor mees, kellega mul oli Eestis mingi kokkupuude olnud. Nii selgus, et relvamees oli ise ka eestlane, kes nüüd välismaal teiste eestlaste ähvardamisega tegeles.

Ühes unenäos rääkis Helina, kuidas ta on saksa keeles kirjutanud. Ütlesin, et ta mulle seda teksti näitaks ja kirjutaks juurde, mitmendas klassis see on kirjutatud. Ta näitas, aga klassi numbrit juurde ei kirjutanud. Mulle tuli meelde, et ta on öelnud, et ta ei mäleta, mis klassis mingi asi juhtus. Teksti põhjal ma ei saanud aru, kas kõik on keeleliselt õigesti kirjutatud või on ta meelega vigu sisse teinud. Ma ei osanud selleks piisavalt hästi isegi inglise keelt. Tahtsin Helinalt küsida, mitu aastat ta üldse koolis saksa keelt õppis. Mõne tunni pärast pidi algama ülikooli sisseastumiskirjand. Helina ütles, et ta sai teada, et üks kirjandi teeema on "Kuidas ma koolis käin". Ma ei teadnud, kas ta on saanud õiget informatsiooni, aga sel teemal oleksin ma saanud kirjutada, et õpin parajasti doktorantuuris. Siis oleks aru saadud, kelle kirjand see on, kuigi need tuli esitada anonüümselt. Ma ei teadnud, kas minu isiku äratundmine oleks teinud mulle head või halba. Helina oleks ka saanud kirjutada, et ta õpib juba ülikoolis ühel erialal. Mina polnud tegelikult doktorantuuuri veel ametlikult astunud, vaid olin aasta iseseisvalt tegelenud doktoritöö kirjutamisega ja doktorieksamiks raamatute lugemisega. Neid raamatuid olin siiski vähe lugeda jõudnud. Maaja ja Marti ütlesid, et kirjandis tuleb kirjutada inimesest, kelle nimi oli umbes nagu Dagens Nyheter ja kes oli hiljuti jälle jooma hakanud. Ta oli Astrid Lindgreni suurim sõbranna, aga ise raamatuid ei kirjutanud. Nägin selle naise nägu. Küsisin: "Miks tema ei ole Astrid Lindgren?"

Ühes unenäos läks läbi isa ettepanek, mida hakata peale Eesti Kongressiga. Rebisin põhja küljest lahti seda plaani tähistava kleepeka. Eesti Kongress ei läinud laiali Põhiseadusliku Assamblee moodustamisega, vaid see moodustas koos Riigikoguga hiljem ka Konstitutsioonilise Assamblee ja läks alles siis laiali. Konstitutsiooniline Assamblee võttis vastu pöördumise ÜRO poole, aga sellele ei pööratud tähelepanu. Eestlased kasutasid praegu kolmandat korda ära hetke, kui ühe augu peal olid lauad sellises asendis, et USA ei saanud alustada tuumasõda. Sel ajal tõmmati mööblit värviga üle, et minna polüteismilt monoteismile, mis viis järjest kõik maad kõrgemale arengutasemele. Aga seda tehti hooletult, nii et värvi tilkasid oli kõik kohad täis. Kui töö oli lõpetatud, hakkasin neid värvitilkasid värvijate järelt kokku korjama. Nimetasin seda tegevust polüteismiga võitlemiseks.

Teisipäev, mai 30, 2006

Klassika soustiga

"Mina olen see ja see ja ma kuulan Klassikaraadiot," kostab nimetatud raadio eetris iga natukese aja tagant. Just sellepärast ma seda jaama kaua kuulata ei saanud. Üle kahe sellise korra ma eile välja ei kannatanud. Muusika kohta ei ole mul midagi halba öelda, aga kui seda muusikat teevad nii maitselageda jutuga inimesed, jääb üle vaid imestada. Võibolla see ongi nende äriplaan, et inimesed saaks sealt raadiost küll muusika maitse suhu, kuid oleks sunnitud varsti tasuta kuulamisvõimalusest loobuma ja ostma plaate ja kontserdipileteid, et saada muusika kätte ilma häiriva soustita.

Kabe

Nägin unes, et mängisin kabeturniiril ühe koolipoisiga. Läksin tammi, misjärel lugesin mängu endale võidetuks ja korjasin nupud kokku. Poiss juhtis mu tähelepanu sellele, et tal oli veel nuppe, mistõttu mäng ei olnud veel läbi. Tegelikult oleksin võinud veel ka tammist ilma jääda, sest nuppe oli laual nii tihedalt. Vea parandamiseks tegin ettepaneku mänguga otsast peale hakata. Seejärel vaatasin kõrvalt, kuidas teised mängivad. Kartsin, et see poiss võib oma uue vastase võita ja minuga uuesti kokku minna. Tema vastane oli siiski nii palju vanem ja tugevam, et poiss tundus kaotama hakkavat. Oli olemas võimalus, et saan järgmises voorus sellise vastase, et püsin kõrgel laual edasi. Vaatasin kahe poisi omavahelist mängu. Ühel neist oli diagonaali otsas oma nupp, selle järel tuli samal diagonaalil tühi ruut, siis vastase nupp, siis oma nupp ja seejärel veel diagonaali teise otsa jääv tühi ruut. Poiss tõstis oma nupu diagonaali ühest otsast teise ja korjas laualt ära teele jäänud vastase nupu, aga oma nupud jättis alles. Hakkasin midagi ütlema, siis tuli meelde, et pealtvaatajad ei tohi mängu sekkuda. Seetõttu läksin kohtuniku laua juurde, mille taga istus Rei. Ütlesin talle, et ma ei ole kindel, aga mulle tundub, et see poiss tegi reeglitevastase käigu. Rei ei reageerinud. Siis olime Paide maja suures toas. Sugulased rääkisid, kuidas nimetatakse võitu males ja kuidas kabes. Raivo ütles, et kabes nimetatakse võitu kartoffeliks. Paide vanaema hakkas ütlema kaartide nimesid. Ta teadis ka soldatist nõrgemate kaartide kohta lisaks numbrile nende nimesid.

Esmaspäev, mai 29, 2006

Terasmehel sündis poeg

Terasmees oli üks Vene valitseja. Tema poeg on Pronksmees. Selle saatis Terasmees Eestit valitsema. Pronksmees pandi keset linna vaatamiseks välja ja tema ees peetakse ebajumalateenistusi. Ühed arvavad, et ebajumalakujusid tuleb kummardada, teised tahavad neid maha kiskuda. Valitsus võib olla rahul, et rahva tähelepanu on suunatud kujule, nii saab tema tegeleda sisuliste asjadega - asendada iseseisva riigi põhiseaduse liitriigi omaga. Ainult vähestele tundub põhiseadus kujust tähtsam. Ja lõpuks osutubki kuju tähtsamaks, sest tema pärast tuleb sõda, aga põhiseaduse pärast ei tule.

Sõda aias. Õppeülesanne.

Nägin unes, et aias toimus sõda. Mind saadeti vaenlase tagalasse luurele. Kui ma sealt tagasi tulin, püüdsin ennast peita, et mulle need, kellega ma luurel olles rääkinud olin, kätte ei maksaks. Kui läksin ümber maja, püüdis üks teisel pool maja olev mees mulle vastu tulla. Nägime maja alt teineteise jalgu. Kui mina ringi pöörasin, pööras ka tema, et tulla vastu teiselt poolt. Siis läksin majast kaugemale. Loobiti üksteist õuntega. Õunad olid soomusautod. Minu ees jäi seisma mees, kellega ma luurel olles olin kohtunud. Ta oli etteheitva näoga. Kui hakkasin teda ettevaatuse mõttes õunaga viskama, kukutas ta ennast protestiks pikali ja kukkus siili okaste otsa. Tundus, et need okkad ei tapa teda mitte ainult mängult, vaid ka päriselt. Ütlesin, et siin ei ole enam midagi teha. Teine juuresseisja kinnitas, et ei ole jah.

Järgmises unenäos lugesin entsüklopeediast artiklit ühe eestiaegse tegelase kohta. Seal oli temast juttu mina-vormis, kuigi see oli kirjutatud pärast tema surma. Arvatavasti oli see koostatud tema eluajal oma käega kirjutatud kirja põhjal. Ta ütles seal, et ta sureb 35 päeva pärast, sest tal on siili okas südames. Ütlesin, et mõne haiguse puhul on väga täpselt teada, kui kaua elada jääb. Antud juhul oli nähtavasti tegemist haiguse haavast südamesse jõudmise ajaga.

Viimases unenäos oli juttu spordist. Vastasin sellele, et on olemas müüt, et mina üldse sporti ei tee, aga vahepeal oli mul kombeks iga päev koolist tulles vendadega kolm tundi palli mängida, lisaks kõnnin ma jala ja teen mõttesporti. Ja kui teised istuvad laua taga söögiajast söögiajani, siis mina tõusen iga tunni aja tagant püsti. Meile õpetati parajasti raamatukogu kasutamist. Krister hakkas täitma ülesannet tellida välja omal valikul üks raamat. Mina seda ei teinud, sest olin uurimistöö kirjutamise ajal juba raamatukogu kasutamise selgeks saanud, aga jälgisin, mida Krister teeb. Õpetasin teda, et ta tegi valesti, kui kirjutas välja raamatu pealkirja. Neil raamatutel, mille autor on kataloogis antud, tuleb välja kirjutada autori nimi. Laenutatud raamatu põhjal pidi igaüks kirjutama kirjandi, mille eest ta pidi saama hinde, lisaks pidi keegi seda kirjandit suuliselt ümber jutustama ja ka hinde saama. Selle vastu ma protesteerisin, sest teise kirjandit saab vastata ainult siis, kui seda uskuda. Olime klassis 208. Õpetaja Laats ütles, et löögi all on eelkõige need, kes ei kasuta sms-i ega msn-i. See tähendas, et neilt ta kavatsebki jutustamist küsida. Hüüdsin, et ükski normaalne inimene, keda ma tunnen, ei kasuta kunagi ei sms-i ega msn-i. Lisasin, et nüüd, kus Laats sai minu käest teada, et mina neid ka ei kasuta, ei tule ma kirjandite vastamise päeval üldse kooli ja jään haigeks ka. Laats hüüdis vastu, et ma jään psüühiliselt haigeks - esimesi psüühilise haiguse tunnuseid oli minu juures märgata juba eelmisel õppeaastal ja lõpuks jään ma nõdrameelseks. Karjusin: "Ärge rääkige asjadest, millest te midagi ei tea!" Äkki hakkasid kõik õpilased püsti tõusma. Tõusin ka, kuigi väikse hilinemisega, sest arvasin, et klassi sisenes direktor. See oli siiski õppealajuhataja Kukemelk, kes sisenes klassi tagauksest ja väljus eesuksest. Kui kõik jälle maha olid istunud, mõtlesin, et Kukemelk oleks võinud hakata mind süüdistama selles, et mul pole mingeid õppevahendeid laual. Ma ei hakanud neid siiski ka nüüd kotist välja võtmma. Tristan sai esimesena kirjandi valmis ja hakkas seda ette lugema. Mõtlesin, et kirjand ei pea ju veel valmis olema, sest raamat ei pea kellelgi veel läbi olema.

Pühapäev, mai 28, 2006

Seosed

Asjade vahel on rohkesti seoseid.
Leiad nad üles, uurides teoseid.
Leiad neid veelgi, ajades jälgi.
Et leida aega, selleks sa nälgi.

Seoseid uurides läheneb õhtu.
Leiad, et nälg paneb korinaid kõhtu.
Edasi nälgides lausa võib surra.
Miks see on nõnda, pead seni murra!

Viimane koolipäev

Nägin unes, et vanaema parandas minu magistritööst enne selle esitamist inglise keele vigu. Ta andis hinnangu, et lauseehitus on mul õige, aga sõnad on valed. Ta kirjutas üles, et õiglane hinne oleks 3,35. Ülikoolile esitatavale paberile kirjutas ta siiski hindeks 4, põhjendades seda sellega, et kui hinne on 3, siis ma ei ole mittekeegi, aga kui on 4, siis ma juba olen keegi. Ta jätis paberi kesklinna bussijaama buss number 5 peatusesse posti külge, aga õpetaja Kalme rebis selle maha, sest tööle koguhinde panemiseks seda ei vajatud. Sõitsin koos klassikaaslastega kooli. Täna oli 1. september ja viimase klassi viimane päev. Meid hakati viima ekskursioonile Teraviljakombinaati, mis asus kooli naabruses. Ütlesin, et see on tagasipöördumine esimese klassi 2. septembrisse, sest siis olime seal ka käinud ja vahepeal mitte. Kombinaadis oli üksteisele väga lähedal paiknevate uste ja imepisikeste ruumide rägastik, kus igaüks meist hakkas liikuma erinevas suunas, nii et kaotada omavaheline kontakt.

Tänases "Sirbis" ilmus pikk artikkel, mis andis ülevaate Kerese kohta ilmunud raamatutest. Arvasin algul, et see on mõeldud minu koostatud raamatu arvustusena, aga asja lähemalt vaadates nägin, et seda ei olnud seal üldse mainitud. Kuid seda oli mainitud samas lehes uute raamatute alla, kuigi ilmumisest oli juba tükk aega möödas. Nähtavasti oli see sinna kirja pandud teise artikli tasakaalustamiseks. Aga raamatu pealkiri oli antud vales käändes. Samuti oli annotatsionis toodud raamatukaanele pandud Kerese asemel kellegi teise pilt, nagu ma varsti veendusin. Kaanele oli veel midagi kirjutatud, mida ma ajalehepaberilt välja ei lugenud, sest see oli nii peenes kirjas, aga mis ekraanil suurendusega siiski loetavaks muutus. See oli lause tadžikologia kohta. Sellega taheti vist öelda, et sama võimatu kui osata tadžiki keelt on see, et mina malet mängida oskan. Kui küsisin "Sirbi" toimetajalt, miks seal sellised vead on, siis märkasin, et tekst paberil on muutunud. Toimetaja astus mu prillide raami pooleks. Mul olid olemas ainult tunduvalt nõrgemad tagavaraprillid. Neile võis proovida panna katki tehtud prillide klaase. Aga ilma prillideta poleks ma näinud isegi prillipoodi uusi ostma minna. Võibolla prillipoes ei müüdagi ilma silmaarstilt saadud retseptita uusi. Ja silmaarsti järjekord võis olla kaks nädalat.

Leidsin Tõnu väiksena koostatud neljaleheküljelise raamatu. Selle kolmandal leheküljel oli selle maa lipp, millest raamat rääkis, samuti oli sinna kirjutatud maa nimi. Selleks oli Supramaa. Sellega ei olnud ma rahul, sest Supramaa kohta käivaid asju pidin teadma mina. Pealegi oli ta kirjutanud vigaselt Suplamaa. Siis vaatasin, et see ei olegi see maa nimi, vaid hoopis üks Tõnu enda maadest Sulale (hääldusega suulaalee). See ei olnud Tõnu esimene maa, vaid üks, millest ma vähem teadsin. Samale leheküljele oli Tõnu joonistanud lahtise kirjaümbriku, milest paistis välja paber, millel olid minu nimi ja allkiri. Mõtlesin, et minu nime kasutamine näitab, kui väga nooremad vennad mind tookord minu vanuse tõttu austasid, aga tegelikult oli Tõnu juba tookord ise targem, sest mina pole oma maade kohta ühtegi raamatut kirjutanud. Edasi mõtlesin, et võibolla ma siiski eksin, sest kokkuvõttes kirjutasin raamatuid ikkagi Tõnust rohkem. Kuigi nende hulgas ei olnud ühtegi oma maade kohta, oli neid teiste väljamõeldud maade kohta. Lamasin praegu oma voodis ja ei olnud veel ärganud. Mul oli tekk silmade peal. Varasemate kogemuste põhjal arvasin, et selle mahakerimine võtab lõputult aega, aga tegelikult sain sellega varsti valmis. Ma ei näinud siiski midagi. Tegin sõrmedega silmad lahti, seejures ärkamata. Nägemine tekkis väga aegamööda. Aga lõpuks ikkagi nägin, et ma ei ole toas üksi, vaid seal seisab ka mitu võõrast meest. Et minna vannituppa, veeretasin ennast põrandale.

Laupäev, mai 27, 2006

Kurjad koerad

Koerad, kes ketist lastud on lahti,
hambad irevil peavad mul jahti.

Ei ole rohtu koerade vastu,
kuni neil kihvad verre ei kastu.

Ega nad jalga kaua ei jära,
varsti väsivad sellest ära.

Tohtrite käest mul loota on abi.
Lõpuks ehk ka paraneb kabi.

Sünniajast

Nägin unes, et kirjutasin e-maili, kus esimeses lõigus rääkisin väiksest Kerstinist, teises sellega seostamatult Arnold Rüütlist. Postskriptumisse kirjutasin, et selle kirja kirjutasin ma isiklikel põhjustel. Lisasin veel postskriptumi ette oma nime, et see ikka postskriptum oleks. Siis küsisin Pillelt, kus me sündisime (mina ja tema), kas veel Tartus või juba välismaal. Pille ütles, et mina sündisin turul ja turul sündijad on kohe 7-8 aastased.

Teises unenäos tuli üks vanem naine, kes ütles mulle, et doktoritööde kaitsmisel ma tunnen teda küll, aga mujal mitte. Vastasin, et nüüd tunnen ta näo ära. Tegelikult tuli mulle ainult meelde, et sellist nägu olen kuskil näinud, aga täpsemalt ma ei saanud aru, kes ta on. Ta küsis mult näha magistritöö väljatrükki. Ütlesin, et mul viimast varianti endal ei olegi, aga pakkusin talle kahte eksemplari varasemast väljatrükist. Ühel neist oli vahel palju muid pabereid. Ta rääkis, et tal on vaja näha, kuidas ma ankeeti täidan, et ta teaks, kuidas ma doktoritööd kirjutan. Pidin seletama, et ma ei kirjutagi doktoritööd.

Kolmandas sain Baumannilt e-maili, millele ma ka vastasin. Siis tuli lühike lause Kulbokilt, et ta on minuga nõus. Särgava seletas, et Baumann on teinud listi, kuhu talle saadetud vastused edasi lähevad, ja Kulbok sai minu kirja sellelt listilt. Seda ma ei teadnudki. Siis olid nähtavasti kõik minu Baumannile saadetud vastused listi läinud, ilma et ma midagi oleksin kahtlustanud. Kui Piret on ka selle listi liige, siis ta sai ka teada, mida ma täna Kerstini kohta kirjutasin. Aga ma hakkasin imestama, et ma ise pole kunagi sellelt listilt kellegi kirju peale Baumanni saanud. Läksin Baumanni puumaja õuele ja olin rahul, et seal ei ole enam koera. Aga ma rõõmustasin liiga vara, sest kohe tulid inimesed majast välja koos suure musta-valgekirju koeraga. Läksin ruttu sealt õuest välja ja teisele poole tänavat.

Oli minu sünnipäev. Kõigepealt käisin vannis. Siis lasin sinna järgmise inimese ja läksin ise suure ümmarguse peolaua äärde. Tahtsin istuda oma tavalise koha peale, aga üks väike poiss võtis minu nina alt selle ära. Pidin istuma teise koha peale. Seal oli väga kitsas ja laud pressis vastu minu kõhtu. Lükkasin selle kaugemale. Pidin seda tegema mitu korda, sest iga kord lükkasid teised laua endisele kohale tagasi. Lõpuks ma karjusin: "Täna on minu sünnipäev ja mul on õigus nõuda elementaarset korda!" Hääl ei tahtnud õieti välja tulla.

Reede, mai 26, 2006

Kuus silma

Kuus silma hetkeks sulgusid,
sest polnud saanud puhata.
Siis asjaolud selgusid,
miks urn on saabund tuhata.

See oli väga hämmastav
ja pani silmad pilkuma.
Et tõde oli lämmatav,
nad hakkasid ka tilkuma.

Tänaöised pildid

1) Svenil oli toas võidusõiduauto. See oli nii tugev, et teine auto sai sellest üle sõita, ilma et isegi aknaklaasid oleksid purunenud. Soovitasin, et ta võiks teha treeningsõite ja nende järel võistelda autosõidus ainult kaks korda elus. Mul oli suus sigaret ja ma segasin tubaka sisse rohelist sibulat. Hakkasin seda sibulat sealt sööma, aga nii sõin sisse ka tubakat. Sven ütles, et tubaka söömine mürgitab mind veel rohkem kui mürgitaks suitsetamine. Seetõttu jätsingi suure kuhja sibulat järgi.

2) Koostasin neljanda luulekogu, kuhu panin hästi segased luuletused. Mõtlesin selle internetti riputada, aga enne ütles isa mulle, et ma võiks nüüd kolmanda luulekogu trükis avaldada. Ma ei teadnud, kas avaldada sel juhul kolmas või neljas. Mõtlesin, et võikski kirjutada Kultuurkapitlalile ühendatud avalduse, et antagu raha kas kolmanda või neljanda luulekogu trükkimiseks. Ma olin Klausiga koos oma tekste lindile lugenud. Tahtsin nüüd seda linti kuulata, aga ei leidnud. Klausi käest kuulsin, et tema tekstid on alles, sest ta on neid rohkem linti lugenud, aga minu omi mitte.

3) Stalin oli andnud protsente, kui palju inimesi tuleb ära tappa. Ta oli andnud üha uusi protsent, seetõttu ma imestasin, et rahvaarv üldse nii suureks jäi. Erinevad huvigrupid olid teinud Stalinile ettepanekuid teise huvigrupi likvideerimiseks. Stalin oli rahulolevalt kõik sellised ettepanekud täide viinud. Ta tappis inimesi sellepärast, et ta oli haige ja kartis neid. Kui ta poleks võimule pääsenud, siis ta poleks seda teinud, vaid oleks olnud lihtsalt haige. Mõtlesin, et siis ei tohi mina ka kunagi võimule tulla, sest mul pole ka tervis korras. Edasi mõtlesin, et tegelikult on mul teistsugune haigus kui Stalinil.

4) Ühes kaustikus oli välja kirjutatud olulisemaid lauseid Piirimäe loengust. Hakkasin Piirimäe uut loengut kuulama ja seda nende lausetega võrdlema. Pärast loengut küsisin talt köögis ühe saareriigi nime üle, sest mul oli jäänud meelde ainult pool sellest - St. Helena. Ütlesin Piirimäele, et kaustikus oli selle kohta käiv lause teisiti kui ta nüüd oli öelnud. Piirimäe vastas, et keegi võis selle valesti üles kirjutada. Alles sellest sain teada, et konspekt ei olnud Piirimäe enda kirjutatud. Jutt oli sellest, kas 19. sajandi Inglise kuninganna Elizabeth oli selle saareriigi kuningat sõbralikult vastu võtnud või hoopis ei tahetud teda tunnistada sugulaseks. Sellest ma ei saanud omakorda aru, kas jutt oli suguvõsa liikmeks olemisest või valgesse rassi kuulumisest. Mulle tuli see kuningas vastu. Küsisin talt, mis tema riigi nimi on. Ta ütles St. Helena Kiribati. Läksin ütlesin Piirimäele, et kuningas ütles ise riigi nime teist osa teist moodi. Seejärel istusime kuningaga laua taga. Ta ei paistnud tõesti valgesse rassi kuuluvat, kuigi tema riik oli varem olnud Inglise koloonia.

5) Sain teada, mis on minu haiguse nimi. Selleks oli langetõbi. Varem oli arvatud, et see peaks olema skisofreenia, sest mul oli kuulmishallutsinatsioone. Räägiti, et Uku Masingul oli ka langetõbi, aga ta ei rääkinud sellest kunagi arstile, sest talle arstid ei meeldinud.

6) Vaatasin, et Tallinn ei ole kaardil samasugune nagu päriselt. Kaardil oli raudteejaama ees veel bussitasku, mida seal tegelikult ei olnud, nähtavasti uue jaamahoone ehitamise tõttu. Selle tasku puudumise tõttu oli mul olnud raskusi jaama ülesleidmisega. Nüüd olime selle ees ja ootasime bussi. Tulid mitme liini bussid korraga. Selle liini buss, millele olime tahtnud minna, ei mahtunud peatusesse ära. Ma ei teadnud, mida nüüd teha, sest kuigi samasse kohta pidi sõitma ka mõne teise liini buss, olime selgeks õppinud ainult ühe liini. Üks väile poiss ei tahtnud teistega koos bussi peale tulla. Talle tahtsime bussis jätta kaks istet, millel ta saaks teiste taga istuda. Mina sõitsin ees Tallinnast minema. Kohale jõudes tuli helistada suurele tüdrukule, kes oli selle väikse poisi pärast Tallinnasse jäänud, ja võibolla ka teistele uuesti Tallinnasse järele minna.

Neljapäev, mai 25, 2006

Lamp

Kurb oli lambil laua peal,
ta nõnda valgust nuttis seal.
Kui kätte jõudis päris öö,
siis lõppes alles nutmistöö.

Siis saabus tuppa pimedas
üks loom, kes väga imestas:
sul ikka kurb on alles meel,
nii nutma peaksid sa ju veel.

Lamp vastas: otsa lõppes jaks.
Ei lähe tilka pisaraks
nüüd enam minu kurvastust,
ja peale tükib uni must.

Loom istus hommikuni toas
ja lahkus päikse valgusjoas.
Ta imestas ka koduteel,
et lamp ei nuta ikka veel.

Jälle Aserbaidžaan

Nägin unes, et Putin mainis Riigikogus kõneledes Aserbaidžaani. Selle peale hoiatati teda saalist, et Aserbaidžaan on maailmas sõjaliselt tugevuselt neljas riik. Putin vastas, et see on hea, sest Aserbaidžaan on Venemaa liitlane. Aga järgmisel hetkel kuulutas Aserbaidžaan ise Venemaale sõja, nii et Tšetšeeniale lisandus teine sõjakolle. Vene vägesid oli ka Eestis ja need alustasid kohe tegevust. Läksin koos venelastega läbi linna ja arutasime, et ei tea, milleks Aserbaidžaanil seda sõda vaja oli, kui Venemaa on tema ainus naaber, lisaks Armeeniale, mis on samuti vaenulik.

Kolmapäev, mai 24, 2006

Kõiksus

Uku Masing võrdles kuskil indoeurooplast kiirega, mis liigub ainult ühe eesmärgi suunas, eestlast keraga, mis püiab haarata kõike.

Kui seda näidetega kinnitada, võiks rääkida filmist, kus keegi tõi võrdluse, et eestlased on olnud edukad kümnevõistlejad ja Keres oli males ka kümnevõistleja, kes harrastas malet mitmekülgeslt.

Enda kohta võin öelda, et kui mul tuli viimases klassis ingliskeelses kirjandis vastata, mida ma pärast kooli lõpetamist teen, siis kirjutasin, et otsustasin õppida ajalugu, sest mind huvitab rohkem kui üks asi, ajalugu tegeleb aga kõigega.

Nüüd kahtlen selles natuke rohkem, sest ajaloos kõiki teemasid üheaegselt põhjalikult uurida ei saa. Aga kui vaadata minu praeguseid tegevusi, siis unenägusid meeldib mulle üles kirjutada sellepärast, et nendes võetakse kokku kogu minu päevane elu, mõtted ja informatsioon, mida ma saan, nii et ükski oluline valdkond ei lähe kaotsi.

Ma arvan, et ma ei tee seda Uku Masingu teooria tõestamiseks. Pealegi on kümnevõistlejaid, ajaloolasi ja unenägude üleskirjutajaid ka indoeurooplaste hulgas. Protsente ma ei tea.

Aids

Nägin unes, et mõnedele inimestele tehti vereproovi. Ühel neist osutus veri lillaks. Sellest järeldati, et tal on aids. Nüüd taheti tema keha kaardistada, et teada, millistes punktides on tal veritsevad haavad, mille kaudu võib nakkus levida. Mina lootsin veel, et proovi tulemus on eksitus, aga halb oleks siis asja juures olnud see, et sel juhul oleks kõigi teiste vereproovide tulemused ka alati ekslikud olla ja inimesi hirmutada. Hakkasin seda naist vältima, aga talle see ei meeldinud. Haigena oli ta pisike, aga kui ta terveks sai, muutus ta suureks. Ta läks USA läänerannikule elama, kuigi tulevased keskosariigidki olid veel koloniseerimata. Teatati, et ta kukkus pea ees kaldast alla. Minu arvates ei olnud see tõsi, sest kui ta seisis jalgadel, pidi ta kukkuma jalad ees.

Teises unenäos ütles isa, et üks juhe tuleb seinast välja võtta. Sel juhtmel olid nimelt mõlemad otsad ühesugused, ja nii võis teise otsa vastu traadi minekul lühis tekkida ja inimese jala minekul inimene kannatada saada. Mõtlesin, et füüsikaseadusi tuleb hakata õpetama juba kõige väiksematele lastele, kuigi nad neist esialgu midagi aru ei saaks. Henn hakkas oma voodis kuulama kõrvaklappe ja tegi seda hirmuäratava uue meetodiga. Tooma voodi juurest hakkas tõusma juhtme kohalt midagi, millest algul ei saanud aru, kas see on suits või aur. Vahepeal hakkasime arvama, et see tuleb märgadest riietest. Aga kui Toomas riided üles korjas ja nendega vannituppa läks, tõusis neid sealt edasi. Nüüd oli näha, et see tuleb juhtme läbipõlemisest. Vaiba seest hakkasid tõusma leegid. Tahtsin neid padjaga lämmatada, aga padi ei mahtunud voodi alla ja leegid suurenesid.

Teisipäev, mai 23, 2006

Eurotsensuur

Eile kirjutati, et Euroopa Liit tahab internetis sisse seada tsensuuriorgani. Lähem selgitus oli, et see peaks hakkama kustutama vihkamist õhutavaid tekste. Aga kas saab kindel olla, et mind tsenseerima ei hakata, kui ütlen, et Euroopa Liit on halb - sellega ma ju õhutan vihkamist tema vastu. On öeldud, et pühak peabki oskama halba asja vihata. Sellele saab ka vastu vaielda, muidu on kerge jõuda pühakutevahelise maailmasõjani. Või on pühak see, kes vihkab maailmasõda. Aga seni toimunuid neil ära hoida pole õnnestunud ja kui pühakuid nende ajal on elanud, siis nad on ikkagi pidanud võtma toimuva suhtes mingi seisukoha.

Kirjutas veel Rein Lang, kes on ka esinenud tsensuuri pooldajana. Sel korral kirjutas ta hoopis, et bensiini kokkuhoidmiseks ei peaks politsei üldse kõikjal roolijoodikuid püüdma. Sellest jääb mulje, et kui Langi ähvardab kritiseerimisoht, siis ta pooldab selle vastu kõva kätt, aga kui teda või tema sõpru ähvardab roolis vahelejäämise oht, siis nõuab ta isiklikes huvides pehmemat kätt.

Oluline teema oli veel iseseisva Tšernogooria riigi teke. (Ma ütleks Tšernogooria, sest tegemist on ikkagi slaavlastega ja Montenegro ei ole sugugi eestipärasem. Alternatiiv oleks hoopis Mustamäe.) On öeldud, et demokraatia on enamuse võim. Aga iseseisvumise tingimuseks seati, et seda peab rahvahääletusel toetama vähemalt 55 protsenti. Siis oleks 54,9 protsendilise tulemuse korral kehtima jäänud hoopis vähemuse võim. Eile anti tulemuseks 55,4 protsenti. Kui see ongi ausal teel saadud, hakkab toetusprotsent edaspidi mingis suunas liikuma. Võib tekkida küsimus, kas hakatagi korsuvalt sisse-välja astuma.

Unenägu riskianalüüsiga

Klaus tundus tahtvat teist luulekogu välja anda. Ta oli kirjutanud luuletuse, kus ta ütles, et peale seda, kui ta sai teada, et Kivisildnikul on öölaual "Gulagi arhipelaag", mõistab ta Kivisildnikku paremini. Igaühe kohta öeldi, mis tal öölaual on, aga minu arvates oli see informatsioon Kivisildniku kohta vana ja asi võis muutunud olla. Arvasin, et Kivisildnik õpib sellest raamatust, kuidas inimestele kurja teha. Või ta näeb sealt, kuidas inimestele kurja on tehtud, mille tulemusel ta hakkab kõiki kahtlustama.

Isa ütles mulle, et ma teeks arvuti lahti, sest mulle on kurdidelt kiri. Mina arvasin, et igasugust spämmi ei pea lugema. Kindlasti küsitakse raha. Aga siis tekkis mul küsimus, kuidas nad teadsid mulle kirja saata ema e-maili aadressil. Siis nad peavad päriselt abi vajavad kurdid olema. Aga selle e-mailide saatmisega teevad nad endale kahju, sest neid hakatakse spämmimises süüdistama. Hakkasin seda kirja otsima. Mulle öeldi, et see ilmus 1982. a. "Pikris". See võis olla kellegi kirjutatud, kes oli mind väiksena näinud. Tuli välja, et kiri oli hoopis lahtine paber, mida hoiti "Pikri" vahel. See oli saadetud 2. aprillil 1979. Saatjad võisid olla kuulnud, et mul on 1. mail sünnipäev, aga mäletada valesti, nagu see oleks 1. aprillil, ja päev hiljem mulle sel puhul kirja saata. Saatjaid oli sel kirjal mitu, neist ühe nimeks oli märgitud Helina. Mõtlesin, et see võib olla valesti kirjutatud Helena, sest nende perest olevat meile vanasti sünnipäevadeks kaarte saadetud. Mõtlesin edasi, et see võib mõni Helina ka olla, aga mitte see Helina, sest tema polnud sel ajal veel sündinud.

Nägin uuesti, kuidas anti kätte riskianalüüsi kontrolltöid seaduste tundmise kohta. Enamus sai tol korral maksimaalse punktide arvu, aga minul võeti üks punkt maha, sest õppejõu arvates kirjutasin kolmes kohas liiga lühidalt. Tol korral polnud ma sellega nõus, aga nüüd nägin, et õppejõul oli olnud õigus. Olin talt tol korral kaks kohta järgi küsinud. Kolmandat ei saanud küsida, sest seal ei teadnud täpselt, mida küsida. Aga kui ma olin kirja pannud "vanaduspension", siis ma oleksin pidanud tõesti nimetama ka teist pensioniliiki "intensiivpension". Imelik oli, et kontrolltöö oli trükitud. Seda oli vist teinud õppejõud, kes ei saanud käekirjast hästi aru, mistõttu ta trükkis endale teksti ümber. Algas hinnete sissekirjutamine. Piret P. hakkas hinnet saades moodustama luulerida, aga see ei tulnud tal välja. Mõtlesin juba teda aidata, aga enne tal see siiski õnnestus. Ainult et mina oleksin kiiremini saanud. Läksin korraks kõrvale, siis kuulsin, nagu oleks õppejõud kutsunud: "Runnel." Kindel ma selles ei olnud, sest hästi ei kostnud. Läksin tema juurde ja küsisin talt, kas ta kutsus mind. Ta kinnitas, et kutsus küll. Oli vaja meelde tuletada, mis aastal ma kontrolltöö kirjutasin. Ma ei mäletanud, kas see oli 2004 või 2005. Minu õpilaspäevikust selgus siiski, et see oli 2004. Õppejõud hakkas minuga pahandama, et ma olen päevikut halva käekirjaga täitnud. Juba tagapingis istudes näitasin talle, et ma ei saa paremini kirjutada, sest kui ma käe ette sirutan, hakkab see värisema. Hakkasin mõtlema, et joonistada saan ma küll korralike joontega, siis peaks kirjutamist ka õppida saama. Mulle tuli meelde, et olin aastaarvuga täielikult eksinud. Olin seda kontrolltööd teinud aastal 1999 ning aastatel 2000-2005 õppinud magistrantuuris. Viimane periood tundus mulle nüüd halvasti sisustatud ajana. Mõtlesin, et võin Oudekkile teatada, et kui tema arvas, et doktorikraadi saamine kaaluks mul üles doktorantuuris õppimisega seotud raskused, siis on juba magistrantuuri pealt näha, et see on vale, sest magistrantuuris kaalusid raskused kraadi üles. Ma oleksin pidanud magistrantuuri astuma kunagi hiljem, kui mul juba võrkeeled selged on. Pealegi oli kraadi omandamine viga, sest nüüd võidakse mulle alati öelda, et ise magister ja ei tee korralikku tööd. Teadsin, et näen und, ja vaatasin klassis ringi. Peebu pea ja nina tundusid olevat täpselt sellised nagu ärkvel olles, ainult et ärkvel olles ei suudaks ma neid endale nii selgelt ette kujutada. See tähendab, et unenäos saab meelde tuletada unustatud asju, nagu Ustav hiljuti rääkis hüpnoosi kohta. Hüpnoosi puhul on erinev ainult see, et siis inimene ka räägib. Aga ma võin praegu asju meelde jätta ja pärast rääkida. Niisiis, vaatasin uuesti Peebu poole. Tal oli ees lips, mille ülemine ots oli oranž. Tal oli kindlasti ka ärkvel olles samasugune lips. Vaatasin veelkord. Lips ei olnud muutunud. See oli lõplik tõestus. Siis vaatasin, et eespool pingis istub Arturi kõrval Ameerikast tulnud Tomas, kellel on punakad juuksed. Teise koha peal nägin samuti Arturit. Raske oli arvata, kumb neist on õige. Läksime klassist välja ja kõndisime koridori mööda järgmise klassiruumi suunas. Mina kõndisin kõrgel õhus. See tähendas, et unenäos võib siiski kujutleda ennast kohta, mida ei saa mäletada, sest ei ole seal kunagi ärkvel olles käinud. Lugesin mõttes luuleridu:
"Mul siin kõrgel kõndida on vaja,
teised allpool koridori peal..."
Mõtlesin, et koridori põrandal kõndides võib kujutleda, et see on tegelikult lagi ja et lagi on põrand. Tulin põrandale tagasi alles siis, kui üks tüdruk, kes võis olla Kati L., mult midagi küsis. Enam ma õhku ei läinud. Kõndisime trepist üles. Tee peal küsis õpetaja Holts meilt: "Kas te tutvusite nüüd kõigi oma sõpradega uuesti?" Oli nimelt õppeaasta esimene koolipäev. Vastasin, et kõigiga mitte. Pidasin silmas Tomast, kes ei käinud enam meie klassis. Läksime neljandale korrusele laulmisklassi. Sinna saabus ka Ott, kes hoidis käest kinni tüdrukul, kellest ma algul arvasin, et see on Pille P., aga kui Artur näitas nende peale sõrmega ja seejärel teises punktis seisva õige Pille P. peale, siis sain ma aru, et see on lihtsalt sarnane, aga võõras tüdruk.

Esmaspäev, mai 22, 2006

Lugemiselamustest

Eile lugesin uut "Loomingu Raamatukogu". Selleks on "Suve varjud", autor Bo Carpelan. Nõunik oli lugenud seda enne mind ja kaebas, et oli raskesti jälgitav. Lugema hakates oli see ka minu jaoks, nii ma raamatu esimesest poolest palju ei mäleta. Üheks põhjuseks oli, et majas oli palju müra. Niimoodi tahtepingutusega teksti mõtet veel kuidagi jälgida suudab, aga veelgi raskem on raamatuga ühele lainele minna, kui kõrvaltoas mängib muusika, mis kannab hoopis teist meeleolu.

Raamatu keskpaiga lähenedes võtsin siiski abinõud tarvitusele. Üks oli see, et läksin vaiksemasse tuppa. Seal oli küll halb õhk, aga ma arvestasin, et natuke aega selle sees olles harjub nina ära. Teiseks on see tuba koledam, aga raamatut vaadates ümbrust palju ei näe.

Teine abinõu oli see, et hakkasin iga peatüki pealkirja lugemise järel kirjutama viierealisi oletusi, millest seal peatükis juttu võiks olla. Väga palju aega see ei võtnud, sest sain raamatu siiski enne magamaminekut läbi. Aga nüüd on mul raamatu teine pool meeles palju paremini kui esimene.

Esimesed oletused läksid täiesti mööda. Nii peatükki "Marina" nähes arvasin, et Marina võiks olla venelane. Tegelikult ta ei olnud ja temast oli arvatavasti juba juttu olnud. Edasi läksid ennustused osaliselt täppi. Pealkirja "Saalis" põhjal arvasin, et saalis on palju rahvast ja siis hakkab autor kirjeldama nende riideid. Tegelikult oli seal vähe rahvast, aga autor alustas ikkagi riiete kirjeldamisest. Pealkirja "Udu" põhjal oletasin, et selles peatükis juhtub midagi halba, sest udus ei ole nähtavust. Seal oligi midagi halba juhtunud, aga tundus, et juba enne udu algust. Lõpu poole läksid oletused veel täpsemaks. Peatükist "Torm" arvasin, et seal on juttu nii tormist kui poliitiliselt rahutust ajast. Oligi mainitud ka läbimurret rindel. Peatükist "Sonja toas" arvasin õieti, et Sonja ja peategelane on toas kahekesi, Sonja on haige ja tahab jääda üksi.

Unenägusid segatult

Nägin paaris tänases unenäos, et mul läks maleturniiri lõpp nii kehvasti, et viimases voorus langesin eelviimasele kohale. Sellest hoolimata ma saalis ringi käies naersin. Nüüd võis mõni öelda, et maleraamatu koostamine hävitas mu mänguoskuse, aga tegelikult oli selle koostamisest mõnda aega möödas ja koostamise ajal mängisin just paremini. Minust tulid ette nii Tõnu kui Klaus, kellest ma varem ennast alati tugevamaks olin pidanud, aga nüüdsest vist kunagi enam poleks pidanud. Samuti Ariel, kellest olin ennast ka tugevamaks pidanud, aga kes minust tavaliselt siiski ette tuli. Tegelikult läks mul kehvasti vist sellepärast, et tegemist oli hooaja esimese turniiriga. Need olid mul varem ka halvasti läinud, samas kui hiljem olin vormi läinud. Lehitsesin Volperti koostatud raamatut. Selles oli ühel leheküljel öeldud, et mida paksemaks lähevad ajalehed, seda suuremaks muutub ajakirjanduse võim. Mõtlesin, et paksust ajalehest ei jõua kõike lugeda, aga selles on rohkem asju, millest kirjutatakse.

Olime ühes suures majas, kus meile räägiti, et kui ühes toas hapnik lõppeb, siis seda võib kuulda jutuajamise sisust teise tuppa, aga lämbujad ise ei pane midagi tähele, nemad lihtsalt surevad. See maja oli vist Kuul, kus tundus kõikjal aegamööda hapnik lõppevat. Mõned läksid teisele poole ust ja hakkasid hõljuma, nagu ei oleks seal tõesti enam õhku. Läksime välja, kus vähenevas hapnikus oli veel üks küla, kus elasid inimesed. Kui lähemale läksime, siis selgus, et need inimesed on indiaanlased. Ott ütles, et parem on ennast ära tappa kui metsiku suguharu kätte langeda. Keegi ennast siiski tapma ei hakanud ja indiaanlased meile ka eriti midagi ei teinud. Mart Laar kutsus inimesi oma usku. Talt küsiti, mis usk see on. "Moosese usk," vastas Laar. Talt küsiti, mis raamat on selle usu pühakiri. "Moosese," vastas Laar. Hakkasime minema Kuu sisemusse, samal ajal kui hapnikut jäi vähemaks. Hoiatasin teisi, et keegi ennast nüüd ära ei tapaks. Tundus, et Kuu sisemuses on teine Kuu koos piisava hapnikuga, nagu raamatus "Totu Kuul". Krister rääkis, et tema vanemad töötavad teatris ja sellest ta teab, et asju püütakse teatris, kus me olime, teha uut moodi. Hakkasime tegema uuesti kõike, mida olime seni teinud. Siis tegi koristaja ühte asja teisiti. Krister märkas seda ja itsitas.

Lugesin ajalehti. Mõtlesin, et "Tartu Postimees" on teisest linnast tulnule sama huvitav kui mulle Paidesse minnes "Järva Teataja", peale selle ilmub "Tartu Postimees" veel sagedamini, mis küll ühe numbri põhjal välja ei paista. "Eesti Päevalehes" kirjutati, et kui rahval on valimisõigus, siis see tähendab, et rahvas ei ole vaba, sest ta ei saa valimistulemusi kontrollida. Teises artiklis oli öeldud, et rootslastel on nii suur rahapuudus, et eestlased peavad neile raha laenama. Seejuures oli Rootsi palju rikkam maa. Kui lehtede lugemise lõpetasin, oli kell juba pool seitse. See tähendas, et sel päeval ma enam kooli ei jõua, sest tunnid saavad läbi. Mõtlesin, et ma ei unusta asju mitte ainult unenägudes, vaid ka päriselt, kuivõrd olin kooli minemise ära unustanud. Tundsin ennast ka väga väsinuna. Helena kohta oli ka räägitud, et ta teeb väga pikki tööpäevi ja seejärel magab väga kaua. Praegu küsis isa, kas Helena elab Kuu tänaval. Tema aadressi oli vaja, kuna telefoni ei võtnud ta tavaliselt vastu. Vastasin, et minu teada ei ela ta enam Kuu tänaval, vaid Elvas. Isa küsis, kas Helena ID-kaarti kannab kaasas. Ema vastas, et kannab küll. Selle abil sai ka teda otsida. Läksin välja. Mõtlesin, et võibolla ei olegi kell pool seitse õhtul, vaid pool seitse hommikul. Sel juhul oleksin ma veel tundide alguseks kooli jõudnud. Maja nurgal olid Ariel ja Lauri K. Nad näitasid mulle tükki 125 000 kroonisest. Sellise rahatähe olin Klausilt hiljuti saanud ja see oli mulle suurt rõõmu teinud. Nemad olid järelikult selle mult varastanud ja tükkideks rebinud, mis tekitas masendust. Läksin neile kallale. Artur rääkis, et see, et keegi sai 125 000 kroonise, ei tähenda, et ta palju raha sai. Sain ise ka aru, et sellised rahad olid Saksamaal käibel ainult hüperinflatsiooni ajal ja hiljem võeti neilt kõvasti nulle vähemaks. See polnud veel päris inflatsiooni tipphetke oma, sest hiljem läksin numbrid veel suuremaks. Aga see oli siiski väga väärtuslik, sest oli haruldane. Lauri K. näitas mulle nüüd tervet 125 000 kroonist. See tähendas, et minu oma oli ikkagi tervena alles, olin selle lihtsalt maha pillanud ja sain nüüd tagasi. Jätsin nad nüüd rahule. Olin ühes võõras kohas. Sinna tulid Ivo ja Ariel, kes olid kõhnemad kui senine Ariel.

Pühapäev, mai 21, 2006

Neeger on meie naaber

Üks Saksa poliitik ütles, et Euroopa Liidu vägede Kongosse saatmine on oluline, sest Aafrika on Euroopa naaberkontinent. Järeldus: väed tuleb saata kõigi naaberkontinentide kõigisse riikidesse, aga jätta saatmata neile vähestele kontinentidele, mis ei ole naabrid.

Keemia tund ja teisi unenägusid

Leidsin laualt, et ema oli mu vanad koolivihikud jaganud kolme virna. Kahtlustasin, et ta on neile pannud uued ümbrispaberid, sest vihikutele ei olnud midagi peale kirjutatud. See mulle ei meeldinud, sest nüüd ei saanud kindlaks teha, mis aasta vihikuga on tegemist. Eriti tähtsaks pidasin punase ümbrispaberiga eesti keele vihikuid. Kolmandast virnast leidsin, et mõne vihiku ümbrispaberile siiski oli midagi joonistatud või kirjutatud. Seega olin ema alusetult kahtlustanud. Ma lihtsalt ei olnudki kooliajal kõigile vihikutele midagi peale kirjutama hakanud.

Avastasin, et olin varem valesti vaadanud, mis ümbrik mulle "Akadeemialt" tuli. See ei olnudki nende saadetud, vaid minu enda ümbrik oli tagasi tulnud, sest leiti, et sellel oli peal liiga vähe marke. See oli arusaamatu, sest enne saatmist olin ümbrikku postkontoris kaaluda lasknud, et teaks, kui palju marke peale panna. Olin tahtnud saata "Akadeemiale" oma teksti korrektuuri. Nüüd oli see juba ilmnunud ja vigu pidi olema sisse jäänud, kuigi osad võis toimetus ise ära parandada. Et mitte kirjutada ainult Helinale, hakkasin kirjutama ühte kirja K. Sandrile. Talle kirjutasin lühemalt, ainult pool lehekülge. Kui olin kirja teele saatnud, hakkas mul paha, et mida ta nüüd minust mõtleb, et ma talle kirja saatsin. Kohtasin ühes majas K. Sandrit. Ta küsis mult, mida ma selle kirjaga öelda tahtsin. Vastasin, et ma ei mäleta, mida ma kirjutasin. Lisasin, et kirjutasin ühele teisele inimesele ja siis mõtlesin, et kirjutaks kellelegi veel. Lugesin paberilt K. Sandri arvamust Ilmamaa kohta. Tema arvamus oli paranenud.

Toimus šveitsi süsteemis maleturniir. Tehti ettepanek teha eespool laudadel olijatest eraldi grupp, et kaotada olukord, kus just eesmistel laudadel ei olnud kõigil vastast, sest mõned mängijad olid ära läinud. Mina olin ettepaneku vastu, põhjendades seda sellega, et siis ei saaks nõrgemad tugevamatega mängida. Algas voor. Minu valgetega mängiv vastane tahtis tõsta peale sellist algseisu, kus tema etturid on a4 ja h4 ning vankrid a3 ja h3. Keelasin tal seda teha. Ta paistis sellega vastumeelselt leppivat, kirjutades protokolli algseisuks "tavaline". Selgus, et kõigis eelnevates mängudes oli ta saanud alustada ebatavalisest algseisust. Seletasin veel, et teooriast saab muidu ka kiiresti välja minna, aga ma ei saa mängida, kui tal on kohe neli nuppu arendatud. Tegelikult sain aru, et võiksin ise ka vastavad oma nupud enne mängu edasi tõsta, aga ma ei tahtnud seda teha.

Olin Vene keemia tunnis. Tunni algul olin klassi ees. Mõtlesin, et pean oma kohale kõndima nii, et Vene ei saaks mu liigutustest aru, et mul on õppimata. Ta küsiski, kuidas mul vastamisega on. Ütlesin, et ma üldse ei mäleta, mis eelmiseks korraks õppida oli. Mõtlesin, et nüüd kõik nägid, et andsin sama vastuse, mis täna internetti pandud unenäos bioloogia tunni kohta. Istusin kohale. Vene kirjutas tahvlile ühe reaktsioonivõrrandi. Seejärel küsis ta, mis asja ta kirjutas. Vastama pidin mina. Ütlesin, et see peaks olema väävelhappe hüdrolüüs. Vene ütles õige. Mõtlesin, et nüüd nähti, et ma oskan ka ilma õppimata asju tuletada. Vene kirjutas tahvlile võrrandeid edasi. Ta kirjutas ka sõna, kuidas seda nähtust nimetatakse, tõmmates ühendavad jooned mitme aine valemi juurde. Tahtsin seda sõna vihikusse kirjutada, aga ei näinud hästi. O-täht oli kirjutatud sarnaselt poolkuule. Mõtlesin, et tegelikult ma ei peagi kõiki võrrandeid vihikusse kirjutama, sest on öeldud, et see sõna käib kõige kohta, muud asjad on ainult näited. Mõtlesin, et keemia on igav, sest võrrandid ei näita, millised ained ise on. Kui aineid ennast näidatakse, on nad ohtlikud ja võivad plahvatada. Tunni lõpul kuulsin, kuidas tüdrukud ütlesid, et kõike, mis täna tunnis räägiti, teadsid nad juba mitme aasta eest. Mõtlesin, et siis näevad nad unes ka rohkem fakte ja minu unenäoüleskirjutustest paistab välja, et ma keemiat hästi ei oska, sest mulle tuli üllatusena, et tegemist oli vana osaga. Vene küsis mult, kas mulle meeldib õppida rohkem raamatust. Vastasin jaatavalt. Ütlesin, et üks põhjus on ka see, et raamatust on parem konspekteerida, sest isegi sel päeval, kui ma olen uued prillid kätte saanud, ei näe ma nendega juba korralikult tahvlile, aga keemias ja matemaatikas on oluline täpsus. Eesti keeles see nii oluline ei ole. Vene ütles, et kõige parema keemiaõpetusega koolis ei õpita üldse raamatutest. Ütlesin, et ma tean, seal tehakse rohkem katseid. Vene kinnitas, et mul on õigus. Ta ütles, et seal koolis on kranikausid hästi kõrgele pandud, et katseklaaside loputamisele vähem vett kulutataks.

Laupäev, mai 20, 2006

Uraani-Uraagi sõda

See on vist president Bushi sõjaliste operatsioonide koondnimetus.

Bioloogia tund

Nägin unes, et hoidsin käes ühte ülikooli jaoks kirjutatud mõneleheküljelist kirjalikku tööd, mille olin kirjutamise kergendamiseks teinud magistritööga sarnasel teemal. Kontrollisin sealt, kas olen kirjutanud õieti tsitaadi selle kohta, et Itaalia tahtis Etioopiast lähtudes vallutada Sudaani ja Egiptuse. See töö tundus mulle magistritööst ja bakalureusetööst parem, sest oli kokkuvõtlikum. Henn hakkas pildistama gruppi minu klassikaaslasi. Ma ei läinud pildile, sest mind ei kutsutud ja ma ei tahtnud hakata trügima. Aga selle kohta oleks võidud öelda, et ise ma läksin Hennuga koos reisile. Olime kooli kolmanda korruse koridoris ja läksime edasi bioloogia tundi. Klassi uksel küsis Martin mult, kes oli Nero. Küsisin vastu, kas ta ei tea seda. Seletasin, et see oli Rooma keiser, kes põletas Rooma maha. Lisasin, et ma ei mäleta, kas ikka tema põletas. Sander kinnitas, et põletas küll. Klassi sisse jõudes ei saanud ma kohe istuda, sest Sander, kes pidi istuma minu kõrvaltoolil, oli istunud minu toolile. Ta oli hakanud mängima pink eespool istuva Heleniga kaarte. Ütlesin Sandrile, et ta edasi istuks. Bioloogia tunnid olid kord nädalas ja täna olin siin teist korda järjest. Kõigil varasematel kordadel olin unustanud tundi tulla. Eelmine kord ei pidanud ma veel vastama, sest sain vabandada sellega, et olin varem puudunud. Tänaseks oleksin pidanud õppima, aga mulle polnud see kodus meelde tulnud. Kuna mul erinevalt teistest veel ühtegi hinnet ei olnud, siis kutsus õpetaja mind kohe tunni algul vastama. Läksin klassi ette ja hakkasin rääkima, et mul ei olnud meeles õppida. Õpetaja kirjutas mulle klassipäevikusse ühe. Ta ütles, et minu vennad küll õpivad korralikult ja kuidas ta peab neile ütlema, et ma veerandi kahe saan. Seletasin, et tegelikult ma ikka vastan, siis saan vähemalt kahe, pealegi võib ilma õppimata vastates ka vahel viie saada, sest mingid teadmised on mul ikkagi olemas. Õpetaja esitas mulle küsimuse, millised on bioloogia eeldused. Vastasin, et need on järgmised: 1) on olemas elu, 2) elu paljuneb, 3) elu lõppeb surmaga. Õpetaja ei pannud minu vastust tähele. Pidin seda kordama. Nüüd hakkas õpetaja klassi tagumisse otsa kõndima. Hakkasin teda taga ajama, nagu tahaksin teda kriidipuruga määrida. Õpetaja hakkas eest jooksma. Tegelikult määrisin kridipuruga kokku hoopis viimases pingis istuva Ivo. Õpetaja läks klassist välja, mina ja Peep tema järel. Oli näha, et õpetaja läheb teise korruse keemiaklassist direktorit kutsuma. Hakkasin koolimajast põgenema. Majast väljudes tundus mulle, et kõrvalmaja aed on kinni löödud, samuti mõlemad väravad, et õpilased ei saaks enne tundide lõppu kooli territooriumilt lahkuda. Viimane lootus oli, et saab lahkuda koolimaja tagant. Siis nägin, et pääsen ikkagi välja läbi kõrvalmaja õue, sest selle aia sisse oli pandud hoopis kiikesid, mille vahelt sai läbi minna.

Reede, mai 19, 2006

Hirmus haigus

Linnas liigub marutõbi,
seda põeb üks vanakõbi.
Koeri-kasse hammustab,
nõnda neidki nakatab.

Kogu see hägu on une nägu

Nägin unes, et olin leppinud Oudekkiga kokku, et saan temaga kindlal kellaajal ülikooli raamatukogus kokku. Kui sinna läksin, tuli mulle seal Oudekki vastu ja avaldas imestust, et ma juba kohal olen. Ütlesin, et me ju leppisime selle kellaaja kokku. Oudekki vastas, et tund aega on veel aega. Vaatasin uuesti kella ja nägin nüüd, et olin seda enne valesti vaadanud. Oudekkil oli õigus. Läksime kohvikusse. Kuigi seal oli täiesti vabasid laudasid, istusime sellise laua taha, kus juba mõned inimesed olid. Minust vasakul istuv noor mees hakkas Oudekkiga norima. Küsisin selle peale Oudekkilt, et äkki ta tahab teise lauda istuda. Ta vastas, et ei taha. Siis hakkas see mees minuga norima. Kui ma ennast kaitsesin, tuli kokk, kes püüdis mind korrale kutsuda. Tegin talle karjudes selgeks, et süüdlane pole mina. Nüüd lõppes ka norimine, sest sööjad kuulavad kokkade sõna.

Isa oli mulle öelnud, et ma pühiks aknast välja kummardades alumise korruse aknalt lund, mida sinna järjest rohkem kogunes. Ma ei tahtnud seda teha, sest see oli ohtlik. Seisin maja ees ja vaatasin aknaid. Aga ma pääsesin sellest ülesandest, sest üks töönaine ronis redeliga akende juurde ja pühkis nad kõik puhtaks. Ta kasutas selleks kahte redelit - ülemiste korruste jaoks pikka, alumiste jaoks lühemat. Pika redeliga ta poleks alumiste korruste akendeni ulatunud, sest selle harud läksid akendest mööda. Lühem redel oli pikema redeli harude vahel. Hakati minema kesklinna suunas. Aga sinna oli raske jõuda, sest juba jalgpalliväljak oli täis suuri vaenulikke linde. Need lasti kõigepealt kuulipildujatest maha, nii et nad teelt kadusid. Tulistamine võttis tükk aega, aga lõpuks sai edasi liikuda. Läksin kanali äärde. Tahtsin minna vette, aga mul polnud enam ujumispükse. Nii läksin sinna kahe paari lühikeste pükstega. Lamasin liikumatult kõhuli vee peal, hoidsin pea veest väljas ja liuglesin edasi.

Päev pärast seda, kui olin Oudekkiga kohvikus kokku saanud, sain temaga teises kohvikus uesti kokku. Henn nägi mõlemat korda pealt, seepärast pidin talle seletama, et ega ma Oudekkiga pidevalt kokku ei saa, aga eile tuli ta Tartusse, sest meil oli kokku lepitud, ja täna uuesti, sest täna on Tõnu pulm, kuigi Oudekki sinna ei tule, sest teda pole kutsutud. Oudekki kõrval istuv mees ütles selle peale, et võiks Tõnu pulma ilma kutsumata minna. Mina ütlesin, et kahju, et mul kutset pole, muidu ma võiks selle ära anda. Mees avaldas imestust, et kuidas mul kutset pole. Seletasin, et ma ei saanud isiklikku kutset, vaid see saadeti mitme inimese peale ühine, "perekond Runnelile". Lugesin kunstiajaloo raamatut. Selle viimane peatükk rääkis Prantsuse revolutsiooni aegsest kunstist. Viimasel leheküljel oli näidatud maali tuvist, kes oli ühe maja trepil. Juurde oli kirjutatud, et selle pildi autor leidis, et kunstniku jaoks ei ole maalimisel tuvi tähtsam kui revolutsioon. Sellest ma ei saanud aru, miks nii oli kirjutatud. Mulle tundus, et taheti kirjutada, et revolutsioon ei ole kunstniku jaoks tähtsam kui tuvi. Selle kunstniku kohta oli veel öeldud, et ta oli revolutsiooni ajal kogu aeg kodus Pariisis, aga tema majanaabrid arvasid ekslikult, et ta on põhiliselt Lille'is.

Neljapäev, mai 18, 2006

Värvid

Taevasina ja taimede rohetus -
värvide järgi on väljas külm.

Alles päikeseloojangul
läheb seal soojaks.

Öö kohta ei oska öelda,
siis ei paista värvid välja.

Unenägusid

Lugesin uut "Vikerkaare" numbrit. Seal oli üks noor naine midagi inglise keelest tõlkinud. Ta oli teksti sisse jätnud palju lauseid inglise keelde. Eestikeelsed sõnad, mis ta kirja oli pannud, olid ka paljud imelikud slängisõnad. Ajakirjas oli ka selle naise pilte. Läksin emale rääkima, mis ma olin avastanud. Ma tahtsin talle rääkida seda nii, et keegi pealt ei kuuleks, milleks ma kutsusin teda kaasa. Kui jõudsime selle ruumi uksele, kus ma tahtsin emaga rääkida, nägin, et seal ruumis on see noor naine. Olin selle ära unustanud. Nüüd ma ei saanudki rääkida, mida olin kavatsenud, vaid sosistasin ainult emale kõrva: "Ta on siin!" Kartsin, et nüüd ütleb ema midagi valju häälega. Läksin tuppa sisse ja heitsin voodile pikali. See noor naine tuli minu juurde ja hakkas minuga rääkima.

Tund hakkas läbi saama. Äkki panin tähele, et õpetaja Maimre ümiseb mmm, õpilased temaga koos. See oli selleks, et tunni lõpuni jäävat aega parajaks teha. Mina ei ümisenud, aga lootsin, et õpetaja ei saa sellest aru, sest mul oli ka suu kinni. Klassis oli ka direktor Vene. Teatati, et üks klassiõde (Jane või Kristina) kutsub kogu klassi oma sünnipäevapeole. Pidu pidi toimuma kooli saalis.

Vaatasin raamatust Philidori avangut. Philidor mängis seda teise ideega kui mängitakse tänapäeval. Tema jaoks oli tähtsaim nupp ettur ja tema idee oli pika etturiketiga edasi tungia. Nii käis ta peale f-etturi edasi ka g- ja h-etturitega. Mõtlesin, et tegelikult ei olegi nii kerge kaitsta, kui keegi nii mängima peaks. Kuidagi võis proovida neid ettureid vankriga lõhkuda. Nägin raamatust, et tänapäeval mängitakse veel varianti, kus ka g-ettur edasi käiakse, ainult h-liinil enam ei käida.

Mul oli "Akadeemias" ilmunud arvustus. Nüüd tuli sealt mulle ettepanek, et ma kirjutaks neile ka oma lõputöö teemal artikli - ühe matemaatiku kohta. Ma mõtlesin, et kas nad on valesti aru saanud, mis mu lõputöö teema oli, või on see iroonia, et arvustatavast raamatust sain ma sama halvasti aru kui matemaatikateadusest. Algul mõtlesin, et ma ei kirjuta seda, seejärel, et võiks proovida, niimoodi artikleid kirjutataksegi.

Meile tuli külla Lennart Meri. Ta juhtis mu tähelepanu sellele, et arvutis oli minu postkast lahti jäänud. Pani selle ruttu kinni. Kartsin, et ta oskab kiirlugemist ja nägi juba ära, et postkastis on palju kirju eurovastastelt. Mul olid jalad sirutatud Mere suunas. Meri ütles, et ma näitaks talle oma sokki ka. Tõmbasin jala tagasi ja märkasin nüüd, et sokk oli katki. Mina arvasin, et lastel ei sobi vanemate inimestega rääkida, aga isa ja Meri andsid mõista, et just tuleb rääkida. Varsti läks Meri ära.

Kõndisin mööda Tallinna tänavaid. Pidin jõudma ühte kohta, kuhu ma ei teadnud täpset teed, aga ma ei viitsinud ka kaardilt vaadata. Kõndisin lihtsalt edasi, lootes, et jõuan sinna välja. Minu taga kõndis üks mees. Iga kord, kui mina ära keerasin, keeras ka tema. Tundus, et ta loodab minu järgi õiget teed leida või jälitab mind. See mees oli venelane. Jõudsin vene kiriku juurde, kuhu ma polnud tahtnud jõuda. Nüüd selgus, et see mees ei olnudki mind jälitanud, vaid tema tee viiski kirikusse. Minu otsingud seisnesid ühest ajakirjandusväljaandest ühe Kerese artikli otsimises. Mul oli kaks eksemplari Kerese kogutud partiisid. Ütlesin et üks on minu oma, teine perekonna oma. Sealt vaatasin järgi, mis kuupäevadel see turniir toimus, mille kohta käis otsitav Kerese artikkel. Aga sellepärast ei saanud seda veel kindlalt leida, sest keegi oli osa artikleid välja lõiganud. Rääkisin vendadele, kuidas jõuan otsitavale kuupäevale lähemale. Ütlesin, et võibolla tuleb kunagi anda välja Kerese artiklite täiendatud trükk. Lisasin, et tema kogutud partiidega juba tehti seda. Mõtlesin, et kui kogutud partiid olid esimest korda välja antud, siis nähti, millised partiid on puudu ja saadeti need koostajale.

Kolmapäev, mai 17, 2006

Avalik kiri

Delfis refereeriti avalikku kirja, mis saadeti presidendile, et ta ei kuulutaks välja europõhiseaduse ratifitseerimist. Sellisele ettepanekule oleksin olnud nõus alla kirjutama, aga ei teinud seda, sest kirjas viidati nii paljudele põhiseaduse paragrahvidele, et ma ei tahtnud neid kõiki loetud aja jooksul üle kontrollima hakata, muidu poleks töö tegemiseks sel päeval üldse aega jäänud.

Gomulka

Nägin unes, et Gomulka tahtis oma riiki Euroopa Liitu viia. Liitumise pidi otsustama selle riigi parlament. Mõned saadikud olid vastu, aga sellepärast nad veel vastu hääletada ei julgenud. Suuremad vastased olid mõned kaupmehed, kes võtsid samas hoones, kus tegutses parlament, pantvange, et saaks pärast öelda, et parlamendi otsus on ebaseaduslik, sest see on tehtud pantvangikriisi ajal. Ütlesin Klausile, et seal ei ole ühtegi õiget inimest. Mulle nimelt ei meeldinud ei poolthääletajad ega pantvangivõtjad. Mul pidi tulema ülikoolis eksam. Enne seda mõtlesin läbi lehitseda kõik kodus olevad raamatud. Aga et nii ei oleks jäänud õppimise jaoks aega, siis otsustasin piirduda poola kirjandusega, mis oli seotud läheneva eksami teemaga. Ja gruusia kirjandusega, mis oli samuti eksami teemaga seotud ja oli riiulis kohe poola kirjannduse kõrval.

Teises tänases unenäos mängisin arvutimängu. Mängus olin lennanud kosmoselaevaga Kuule ja valmistusin lendama Maale tagasi. Kõigepealt tuli selleks kütust tankida. Ekraanilt oli näha, et paak, kuhu kütust pandi, hakkas lekkima. See tähendas, et ma arvatavasti ei jõuagi Maale tagasi. Tundsin ennast halvasti. Halva enesetunde tekitamiseks võeti aspiriini, siis sai koolist puududa. Ilma arstitõendita võis puududa kaks päeva. Ma ei mäletanud, kas ma olen puudunud kaks või kolm päeva. Võibolla esimene päev ei olnud puudumine, vaid koolivaheaeg. Ja mõlemal päeval, kui ma kindlalt puudusin, olin ma viimastes tundides ikkagi käinud. See tegi ka segasemaks, kui palju tõendit vaja on. Mõtlesin lasta emal kirjutada endale uutmoodi naljaka tõendi: "Simo puudus, sest maailmas on palju halba." Kirjutasin üles lause, mis Uku Masing selle kohta ütleb. Kirjutasin väga ümmarguse käekirjaga, mis oli Uku Masingu käekiri. See lause ütles, et enesetunne sõltub tahtest.

Teisipäev, mai 16, 2006

Oli vihm

Vihm, kuhu sa kadusid?
Miks sa nii vähe piisku asfaldile ladusid?
Ma ei näe piiskade vahel isegi madusid.

Vihm, kuhu sa oled läinud?
Kas sa oled varem siit nii kiiresti üle käinud?
Isegi vihmausse ma seekord ei näinud.

Unenädal edeneb

Nägin unes, et serveeriti kana, milles sisaldus maleanalüüs. Selles oli öeldud, kuidas varem söödi kana sulgi. Murdsin endale kahest pikast sulest kummastki tüki. Nende sulgede ülejäänud osa kukkus põrandale, nii et ei teadnud, kas peale ülesvõtmist kellelgi kõlbab veel neid süia. Kukkumine tuli selest, et kui ma sulgedel ühe otsa ära võtsin, läksid nad tasakaalust välja. Läksin vannituppa, kus olin koos ühe väikse vennaga. Panin korraks ukse riivi. Tundus, et riivi ei saa enam lahti, seepärast kangutasin ta lahti nii ruttu kui võimalik. Läksime tuppa, kus oli isa. Isa ütles mulle, et kui ma nii suureks kasvan, siis ei ole minuga enam midagi teha. Vastasin, et isa ise tundub ka praegu väga suur, samuti tuba. Hakkasime laua taga uuesti sööma. Toodi oavars imepisikeste valmimata kauntega, hakkasin seda vart närima. Ütlesin, et see on õige oavars (sest oli olemas laul: "Täna oavarsi saab...") Sõime veel risti lõigatud apelsiniviile, millesse oli torgatud mingi lisand, ja sidruniviile, milles olid lisandiks mandlid. Kõiki neid toite sõin esmakordselt.

Lamasin voodis ja tundsin ennast hästi. Mõtlesin, et nii võiks lamada kaks nädalat järjest. Läksin esikusse, kus oli inimesi, kellest pikad juuksed olid ühel tüdrukul, Klausil ja isal. Mõtlesin, et kui keegi veel ütleb, et meestel peavad lühikesed juuksed olema, siis vastan, et nii naistel kui meestel peavad olema pikad juuksed. Jagati õuna. Mõtlesin, et kui pärast maal selle unenäo üleskirjutust loetakse, siis saadakse teada, kui häbiväärselt vähe õunu linnas on, et igaüks meist saab ainult ühe.

Lugesin suures ruumis ingliskeelset teksti. Minu kõrval istus Sander. Kui olin lugemise lõpetanud, siis märkasin, et Sander ja Krister olid tundmatud sõnad ka välja otsinud. Nad tegid seda vist alati. Mina polnud üldse selle peale tulnud, et seda teha, sest lugemine ei tähenda veel tõlkimist. Sander hakkas raamatusse sõnade kohale eestikeelseid vasteid kirjutama. Ütlesin talle kaks korda, et ta ei kirjutaks raamatusse, aga ta ei kuulanud. Ta kirjutas veel rohelise pliiatsiga, mida oli raskem kustutada kui harilikku pliiatsit. Mõtlesin ümber, et võibolla ongi hea, kui ta kirjutab, sest mul on varasemate kasutajate raamatutesse kirjutatud sõnadest ka kasu olnud.

Esmaspäev, mai 15, 2006

Unustused

Inimene ei pea tingimata kirjutama raamatut "Minu mälestused", võib kirjutada ka "Minu unustused". Seal võib ta loetleda asju, millest ta teab, et ta neid kunagi teadis, aga mida enam kuidagi meelde tuletada ei suuda. Need võivad olla asjad, mida ka kuskilt järgi vaadata ega küsida ei ole. Aga võib ka kirjutada dokumentide põhjal. Nii võib ta ettevalmistuseks päevikut pidada ja avaldada hiljem raamatuna need asjad, mis talle päevikut üle lugedes üllatavad olid. Või võib kasutada ka asju, mida sai kunagi loetud ja mis üle lugedes üllatavad on. Kes tarvitab ohtralt alkoholi, see saab kirjutada, mitu korda ta mäluaugus on olnud. Kes alkoholi ei tarvita, see võib tavaliselt ka arvestada, et enamuse asju suudab ta ära unustada. Kui unustatud asju tundub liiga palju olevat, võib kirjutamisvaeva vähendamiseks ikkagi unustuste asemel mälestused kirja panna.

Algas uus unenädal

Unes läks üks tüdruk mööda tänavat edasi, et hakata islamiusulistega võitlema. Õpetaja Suumann ütles mulle, et ma läheks selle tüdrukuga kaasa ja ka islamiusulistega võitleksin. Mina ei läinud. Suumann ei olnud sellega rahul. Mõtlesin, et võin talle öelda, et suhtlen inimestega kirja teel. Suumann lendas mulle putukana kallale. Võitlesin selle putukaga.

Hakkasime kodu lähedalt kesklinna suunas minema. Vastu tuli üks koer, kes haukus. Ütlesime ehmunult, et see koer on kuri. Üks väike laps hakkas koera eest ära jooksma. Koer hakkas just talle järgi jooksma. Jõudsime ruumi, mis oli nagu Kauanase puiesteel laste tuba. Seal istus rohkem inimesi. Minu kõrval istus J. Lomp, kelle äratundmisega oli mul raskusi, sest ta oli nooremaks muutunud. Kõneleja esitles meile varem see koer olnut. Nüüd oli ta inimeseks saanud.

Kirjutasin pikka teksti, mida õppeasutuses esitada. Ütlesin kõrvalseisjatele sellega seoses, et soome keeles tähendab teadlane rohkem meelespidajat, eesti keeles rohekem uurijat. See, mida ma kirjutasin, oli tõlge vene keelde. Mõtlesin, et kui ma selle esitan, mõtleb õpetaja, et olen vene keele selgeks saanud. Tegelikult muudes asjades oli mul vene keelega endiselt raskusi. Istusin väljas kõrge asja otsas. Kõrval oli teine samasugune asi, kus istusid teised inimesed. Sellele, kus istusin mina, hakkas ronima ka Kati S. Kõrvalaias olid mõned päevitavad naised. Kui nad vahepeal ära käisid, läksin ja võtsin nende koha ära. Järgnevalt oli majas sees ja ajakirjanik hakkas kirjatöid tagasi andma. Tuli välja, et kuigi ta oli meil need kirjutada lasknud, ei suhtunud ta nendesse tegelikult eriti hästi. Ta ütles, et nendes oli palju vaieldavat. Minu arvates pidigi olema. See õppejõud andis meile tagasi meie kontrolltööga vihikud. Olin suure osa vihikust kontrolltööd täis kirjutanud. Minu vihikule oli kaanele kirjutatud hindeks 2. Esimesele leheküljele olin kirjutanud, et ma ei pea seda kontrolltööd tegema, sest ma olen magistrant. Seda nähes Krister naeris ja ütles, et mul vedas. Kontrolltöö üksikute osade eest olin saanud kahest kõrgemaid hindeid, mis tegelikult kehtisid. Õppejõud ütles, et see oli nelja panemine. See tähendas, et mind oli sihilikult kõrgemalt hinnatud. Õppejõud tegi ettepaneku minna hinnete sissekirjutamiseks kohvikusse, kus talle rohkem kirjutada meeldib. Minule ei meeldinud jälle kohvikusse minemise mõte, sest ma ei kavatsenud seal midagi tellida ja seal niisama seista ei tundunud ka õige.

Isa ütles, et peale lugemise ja kirjutamise ei olegi midagi olemas. Mina vaidlesin vastu, et on olemas viis erinevat asja - varjamine (selle peale isa naeris), lugemine, kirjutamine, arvutamine ja rääkimine. Isa ütles, et rääkimist iseseisva asjana eriti ei ole olemas, väljaarvatud luuletuste ettelugemine.

Pühapäev, mai 14, 2006

Kommentaare loetule

Eile viidatud Oleski artiklis oli öeldud, et artikli autor oli küsinud Ariste käest, kas minu vanavanaisa oli tõesti usklik, et ta haual on rist, ja saanud eitava vastuse. Mina oleks sellele küsimusele osanud vastata, et lugesin oma vanavanaema õe käsikirjalistest mälestustest, et minu vanavanaisa oli lugenud alati enne sööki söögipalvet, kuid 1940. aastal selle lõpetanud.

*
Kaplinski kommunismi kaitsvas artiklis "Eesti Päevalehes", mida natuke juba kommenteerinud olen, oli öeldud, et Kaplinski on tõestanud, et kuradit ei ole olemas - kuradi hukkamõistmise korral tekkib vastuolu, mis teeb hukkamõistja enda kurjaks. Jungi mälestustest lugesin aga, et Jung oli lugenud samasugust tõestust ühest artiklist juba oma nooruses. Oli kasutatud ka just kuradi sõna. Järelikult kas oskas Jung ajas rännata või on Kaplinski elanud mitu elu.

Kaks unenägu

Nägin unes, et läksin maakohas peenarde vahelt läbi ühe võõra maja õue. Ma ei teadnud, kas lähen natuke teist rada kui varasematel kordadel, kui ma peenarde vahele ei sattunud, või on peenraid laiendatud. Pidin rada mööda minema ka läbi ühe selle pere hoone. Peremees aitas mul ukse pealt naelad ära võtta, et ma saaks ukse avada. Edasi läksin ühte linnamajja, kus ma koos vendadega elasin. Klaus oli seinale kleepinud ajalehe olümpiamängude tulemustega. Majas oli spordisaal. Vaatasin seda korrus kõrgemalt. Vennad oli vahele osaliselt ka lae ehitanud. Saalis tegi mitu võõrast inimest sporti. Kartsin, et vendadel ei ole õigeid ehitamisoskusi ja nad on teinud lae nii, et see võib alla kukkuda. Üks võimlemisriist oli kinnitatud vahelae külge. Kui keegi seda kasutas, siis kogu maja vappus. Klaus oli pannud majja sisse ahjusid. Katsusin neid. Need olid nii pehmed, et ütlesin, et saan neist käe läbi torgata. Oli karta, et juba esimesel kütmisel süttivad sellised ahjud põlema. Aga ma ei saanud midagi teha, sest vennad ei küsinud üheski maja puudutavas asjas minu arvamust.

Teises unenäos sain teada, et Tšetšeenia poolel ei sõdi enam ühtegi tšetšeeni, vaid ainult 1000 leedulast. Tekkis küsimus, kas Eesti ei peaks ka sinna 1000 meest saatma. Mulle andsid õppejõud ja veel mõned igaüks suuri rahasummasid. Nad tegid seda nähtavasti selleks, et ma oma välimust korrastaksin, aga mina ei hakkanud neid summasid üldse kulutama. Läksime bussi peale. Mul ei olnud piletit. Küsisin ühelt poisilt, kas ta ei saaks mulle piletit müia, pakkudes talle 6 krooni. Ta ütles, et ei saa, sest seda on raske pakist tõmmata. Ütlesin, et siis ostan talt 60 krooni eest terve 10-piletise paki. Kui olin talle raha andnud ja tema mulle piletipaki, siis mõtlesin ümber ja tahtsin neid tagasi vahetada, sest mulle tuli meelde, et olin tahtnud osta hoopis kuupiletit, sest mul seisis iga päev ees üks bussisõit. Leidsin taskust siiski ühe vana käkrunud pileti, millest ma ei saanud aru, kas see on ikka ilma aukudeta, või on sellel juba märkamatud augud sees. Augustasin ta siiski ära. Tegelikult pidid augustatud piletil olema suured augud.

Laupäev, mai 13, 2006

Olesk Keresest

Peeter Olesk on neljapäeval ajalehes "Vooremaa" avaldanud
artikli Paul Kerese raamatust "Igavene tuli". Seal kirjutab ta ka minu kui raamatu koostaja praeguse Jõgevamaaga seotud esivanematest.

Selgituseks

Et saaks eilsega võrreldes täna pikema unenäoüleskirjutuse, selleks kasutasin ettevalmistavat võtet, mis on alati aidanud - lugesin mõnda teksti nii, et iga lõigu lugemise järel kordasin seda mõttes ja seejärel lugesin sama lõigu veelkord silmadega üle. Tekstihulk, millega ma eile nii tegin, koosnes ühest artiklist ajalehest "International Herald Tribune", poolest artiklist ajalehest "Tartu Postimees" ja poolest leheküljest raamatust "Richelieu". Seda tehes tundsin, kuidas tekib väsimus. Aga unenäod, mida nägin, ei olnud üldse sellised, nagu need tekstid. Otsese seose leian ainult sellest, et kui teises unenäos hakkasin dušši laskma, siis IHT oli ühes lauseosas kirjutanud, et ühe ülikooli ühiselamus on 22 elaniku kohta 3 dušši. Unenägusid oleksin näinud arvatavasti rohkemgi, kui ma poleks täna ebatavaliselt vara ärganud. Seekord ei olnud süüdlaseks lahtine aken, sest panin selle juba õhtul ilma jahenemisega arvestades kinni. Põhjuseks näis olevat kõht, millele eilsetest toitudest ei meeldinud võibolla kuivatatud puuviljade segu.

Neli korda vannituppa

Nägin unes, et läksin korterisse, kus elas mingi tähtis perekond. Seal oli raamatuid, milles oli selle pere liikmete kohta andmeid. Praeguse peremehe kohta oli raamatusse kirjutatud, et kui ta veel väga noor tüdruk oli, umbes 10-12 aastane, siis tuli ta ühel korral koju ja tema õemees kutsus teda enda juurde voodisse. Ta oligi läinud. Edasi oli kirjutatud, kelle kõigiga peremees sellest ajast peale maganud oli. Neid oli palju. Ma ei saanud aru, kas selle pere liikmed ise teadsid, milliseid andmeid nende kohta siin kättesaadaval on. Maaliti pilti, mis pidi näitama, kuidas see peremees ennast õnnelikuna tunneb. Paber tehti üleni märjaks ja maaliti seejärel peremehele suhu sigaret ja selle ots punasena põlevaks. Sigareti otsast maaliti tõusma paks must suits. Selleks pidigi paber märg olema, et oleks näha, kuidas suits laiali vajub.

Teises unenäos olin saatnud ühele väljaanndele kaastöö. Mõtlesin saata veel järgi hoiatuse, et kui seda ei avaldata, ei tohi väljaandjad pärast selle lugemist enam ise samal teemal kirjutada, muidu oleks see autoriõiguste rikkumine. Hakkasin kirjutama kirja poeesia listile. Kirjutasin, et ma ei tea, kas kõik selle listi liikmed mõistavad minu luuletusi sama valesti nagu Elaan sel ajal, kui ma neid listi suurema sagedusega saatsin. Kui olin kirja teele saatnud, siis märkasin, et olin teinud igas sõnas trükivea. Tahtsin nüüd saata seda lauset parandatud kujul ja lisada, et ma ei ole purjus, kuigi seda võib õigekirja põhjal arvata. Aga kui sain ekraanile ette oma kirja listist saabununa, tuli sellega koos juba kolm vastust. Üks vastaja kirjutas, et praegu on kirjade sisu ja nende saatmise sagedus kõvasti paranenud, kuigi sõnad "poeesia list" ja "sagedus" tekitavad temas ikka veel ebameeldivaid mälestusi. Mõtlesin, et kui ta ise nii kiiresti vastas, siis ta ju tekitab ise suurt sagedust. Mina ei jaksanud nii kiiresti kirjutadagi. Mulle meenus, et eile oli lehes olnud Kaplinski artikkel, mis käsitles teemat, millega sarnast oli ükskord arutatud ka selles listis. Nüüd hakkas mulle tunduma, et selle artikli lugemise tõttu mulle oligi tulnud mõte listi kirjutada. Lamasin oma voodis ja tegin sõrmedega silmad lahti. Läksin teise voodisse. Olin seal natuke aega, siis läksin oma voodisse tagasi. Tõusin uuesti ja hakkasin minema vannituppa. Kuna unenägudes võtab vannituppa minek tavaliselt liiga palju aega, siis otsustasin minna sel korral joostes. Mäletasin, et hiljuti oli juttu olnud teooriast, et unenägudes ei saa kiireid liigutusi teha, sest nende peale ärkab üles. Aga mina tajusin oma kiireid liigutusi ja ei ärganud üles. Mul õnnestus vannitoa tuli põlema panna, vannitoas panin ukse riivi ja hakkasin vannivett voolama panema. Mõtlesin, et nüüd võin ma ärgata, sest vee voolamine on jooksmisest veel kiirem. Aga ma ei ärganud selle peale, vaid olin lihtsalt hetk peale voolamise algust jälle voodis. Läksin jälle vannituppa. Sel korral ei õnnestunud mul enam kraani jooksma saada, seepärast tuli lasta dušši. Olin jälle voodis ja läksin jälle vannituppa. Sel korral oli ärkamisprotsess juba nii palju edasi läinud, et mul ei õnnestunud enam vannitoa tuld süüdata. Seetõttu pidin ukse lahti jätma, et oleks vähemalt natuke päevavalgust. Olin jälle voodis ja läksin jälle vannituppa. Nüüd olin juba nii ärkvel, et silmanägemine kadus üldse ära. Olin jälle voodis. Mulle tundus, et olen vist juba ärkvel. Selle kontrollimiseks otsustasin silmad lahti teha.

Reede, mai 12, 2006

Kooli mõttest

Eile hakkas tunduma, et taipasin, miks koolis nii palju aineid õpetatakse. Mõned ikka küsivad, et milleks neil matemaatikat elus vaja läheb. Aga seda õpetataksegi talle selleks, et ta näeks, et see sobib talle vähem kui mõni teine aine ja et ta seda ülikooli õppima ei läheks. Kui matemaatika õpetamine piirduks vaid esimese klassiga, siis võiks ta selle unustada, aga aastatega tambitakse see talle pähe. Samas näidatakse talle ka, et mõni teine eriala on huvitavam, mille peale ta ise poleks tulnud. Või näidatakse inimesele, et talle ei sobi üldse edasi õppima minna. See on juhul, kui talle sobivad ainult vahetunnid.

Täna unenägusid ei saa

Õhtul enne magamaminekut oli mul hea meel, et jõudsin päeva jooksul palju teha. Aga nüüd hakkab tunduma, et palju jõudsin sellepärast, et tegin asju liiga kiiresti, sest täna unenägudest eriti midagi kirjutada ei oleks. Neid kolme lauset ma ei hakka kirja panema, sest need ei anna edasi, et tegelikult olid ka tänased unenäod huvitavad. Võibolla unustasin ka nende sisu põhjalikumalt meelde jätta, või nad ikkagi olidki lühikesed. Kahtlus langeb veel sellele, et magasin värske õhu käes, mis ehk muutis une liiga sügavaks. Lahtise aknaga ei ole ka sellepärast soovitav magada, et siis võivad tuletõrjujad aknast sisse tulla. Võibolla nad tulidki ja kustutasid unenäod mu mälust.

Neljapäev, mai 11, 2006

Hääled

Kui inimesele tundub, et eemal olevad inimesed temast räägivad, kas see siis on ikka haigus? Haigus on ehk hoopis see, kui ta ei tule selle peale, et nad võivad teine kord ka temast sellise hääletooniga rääkida. Aga kui ta moodustab ise laused, mida nad võiksid temast rääkida, siis see on ju mõtlemine. Inimene saab hoolitseda enda eest rohkem kui teiste eest, siis on mõnesuguse enda eest hoolitsemiseks vaja mõelda, mida temast rääkida võidakse. Kui ta usub, et tema mõtted on päris tõelised hääled, on see küll juba pisut suurem haigus. Aga kui inimene usub Jumalat? Aga kui ta usub teadlasi?

Võidusõitja

Vaatasin unenäos ühte filmi. Ülemus esitas seal võidusõitjale küsimuse, mida ta ühest naisest arvab. Võidusõitjat see naine ei huvitanud. Ülemus ütles, et võidusõitja ei pidanud nii vastama. Ülemus vajutas nupule, mille mõjul võidusõitjas toimusid muutused. Nüüd vastas ta, et teda see naine väga huvitab. Teda ei lastud siiski esialgu naise juurde, vaid pandi sõitma, kuigi ta oli tahtnud selle juurde juba enne sõitu saada. Ta oli juba keskealine, aga ei osanud veel hästi autot juhtida. Sellest hoolimata sõitis ta tohutu kiirusega. Paar autot olid veel temast ees, aga oli teada, et lõpuks peaks tema kõige ette minema. Näidati ohtlikke olukordi. Pikal või Fortuuna tänaval olid ühel hetkel ühel sõidurajal kõrvuti kolm autot - kaks sõitsid ühes suunas ja kolmas nende vahelt vastassuunas. Läksime ühte kohta Paides. Siiri oli tahtnud seal üritust organiseerida, aga isa oli öelnud, et enne tuleb ürituse nimi välja mõelda. Nüüd mina mõtlesin, et ürituse nimeks võiks panna "Langenud lehed". Lugesin ajalehte. Seal oli artikkel Rüütli presidendiks tagasi valimisest. Need, kes said informatsiooni Rüütlilt endalt, unustasid tema kommunistlikku mineviku. Hakkasin seda artiklit ajalehest välja rebima. Niimoodi lõhkusin ära teise artikli, mis mulle huvi hakkas pakkuma. Lugesin selle välja rebimata jäänud katkeid. Ütlesin teistele, et lugesin sealt välja, et Raidal oli läinud saali, kus mängiti maleturniiri, ja seal õhku tulistanud. See oli kavalus, mille tulemusel tal õnnestus paanikas inimesi pildistada. Proovisin artiklit uuesti kokku panna, et seda üleni lugeda. Päris kokku ma teda enam ei saanud, sest väiksemaid paberiribasid olin prügikasti visanud. Aga lugesin nüüd välja, et artikkel oli ilmunud aastal 1988, kui Raidal oli veel kooliõpilane. See oli arvatavasti esimene kord, kui temast ajalehes kirjutati. Sain sellest artiklist veel teada, et tol ajal mängis ka Argo Moor malet. Enamus maletajaid on tavaliselt teist tüüpi inimesed.

Kolmapäev, mai 10, 2006

Kirjutamisest

Proovisin soovituse peale kirjutada tekste, kus panen kirja selle, mis kirjutamise hetkel pähe tuleb. Algul kartsin, et nii võib kirja saada midagi sobimatut, aga seda ei juhtunud. Kirja saanud tekstid sundisid ennast üha üle lugema, sest nendes oli jäädvustatud protsess, kuidas mõte ühelt asjalt teisele liigub, ja see mõttekäik oli väga huvitava struktuuriga. Kõike niimoodi siiski ei jäädvusta, sest mõte töötab käest kiiremini.

Pill

Nägin unes, et ukse taha tulid Helena, Livia ja kaks tüdrukut, kes olid nii kauged sugulased, et ma täpselt ei teadnud, kes nad on. Nad esitasid mulle küsimuse, et kui ma peaksin valima neist ühe, kellega ma koos kosmosesse läheksin, kelle ma siis valiksin. Vastust oli neil vaja selleks, et siis ühe naljaga jätkata. Vastasin, et kosmosesse läheksin ma koos Liviaga. Kui nad olid nalja ära teinud, läksid nad ülemisele korrusele tagasi, aga tulid varsti jälle alla ja kordasid sama küsimust. Vastasin jälle, et läheksin koos Liviaga. Selle peale nad imestasid, et kuidas ma kaks korda sama vastuse annan.

Teises unenäos vaadati filmi, kus keegi saabus helikopteriga. Mina ei pööranud sellele eriti tähelepanu, vaid hakkasin arvutist oma blogi vaatama. Sealt leidsin uuenduse - leheküljele oli ilmunud pikk nimekiri andmetega, millistest teistest blogidest minu oma vaadatakse. Arvasin, et minu parool on vist lahti muugitud ja need muudatused nii tehtud, aga Ploompuu ütles, et varem olid need andmed lihtsalt nähtamatud. See tähendas, et blogspot oli ise muudatuse teinud. Et teistel blogspoti lehekülgedel seda ei olnud, see tähendas, et kasutajad olid need juba kõrvaldada jõudnud. Nimekirju oli minu leheküljele ilmunud teisigi. Üks näitas, millal on blog.tr.ee all samade teemasiltidega inimeste sünnipäevad. Seal oli palju eesti kirjanike nimesid. Üks nimekiri näitas, mitmendal kohal keegi külastatavuse edetabelis on. Ta ei näidanud kõiki kohti, vaid esimese saja hulgast ainult kohti 40., 80. ja 100. Näidatud oli ka kõige viimane koht 1003. Vaatasin uuesti tänaste sünnipäevalaste nimekirja. See muutus pidevalt. Juhtisin teiste tähelepanu sellele, et lugesin sealt, et täna on sünnipäev Mark Frankensteinil. See nimi oli arvatavasti kuidagi seotud raamatuga "Frankenstein". Selle raamatu jaoks oli see perekonnanimi valitud arvatavasti sellepärast, et see tundub eriti hirmuäratav.

Kolmandas unenäos lamasin oma voodis ja mängisin plastmassist pilli, millesse tuli puhuda ja sellel samal ajal klahve vajutada. Mulle ei meeldinud mõte, et kui mind nähakse seda voodis mängimas, siis arvatakse, et ma tahan jäljendada raamatu "Vähemalt miljon sinist kassi" peategelast. Teiseks hakkas tüütuks muutuma, et ma ei ulatunud oma sõrmedega vajutama järjest üksteisest kaugel paiknevaid klahve, mis piiras mänguvõimalusi. Nii tegin mängimisele lõpu.

Teisipäev, mai 09, 2006

Miiting

Nüüd kirjutan siin igapäevaseid sissekandeid, millest saadakse teada, et ma ei olegi Toompeal Euroopa Liidu põhiseaduse ratifitseerimise vastu meelt avaldamas. Kui väga suure meeleavaldajate arvu kokku saaks, siis see lõpuks ikkagi mõjutaks saadikuid, aga mina ei tee katsetki. Ega ma 1988 ka Tallinnasse meelt avaldama ei läinud. Praegu nii palju protestijaid kokku ei saa. Kui kunagi protesteeriti Nõukogude liidu konstitutsiooniparanduste vastu, saadi küll Eestis peaaegu miljon allkirja kokku, aga siis oli taga Eesti juhtivate poliitikute toetus. Kas siis peab poliitik oma nahal tunda saama kannatusi, et rahvas mõtlema hakkaks?

Eile avaldati "Postimehes" kiri selle ratifitseerimise vastu. Avaldamiseks oli saadetud ka minu allkiri, aga ajaleht lõikas tähestikus tagapool olevad nimed ära, mistõttu see jäi nähtamatuks. Ega minu osa teksti sünnis eriti suur ei olnud. Ebaõiglasem on see, et välja jäid ka kahe selle kirja põhiautori nimed.

Jutlustajad

Unenäos vaatasime televiisorit. Seal algas kahe jutlustaja usuline väitlus. Selle käigus hakkasid juhtuma imed. Kartsin, et minuga võib ka midagi juhtuda. Ühel väitlejal hakkasid väitluse mõjul hambad suuremaks kasvama ja moonduma. Vahepeal läks tegevus mujale, aga lõpuks pöördus see jälle tagasi jutlustajate kui suuremate jõudude ja kõige põhjustajate juurde. Päris lõpuks sorteeriti asjad ära. Halbade ossa pandi trellid ja padi. Padi tähendas seda, et kaua magamist peeti patuks. Ma lootsin, et minu kohta see ei käi. Selle kontrollimiseks küsisin, kas kaua magamine on siis ka halb, kui unenäod üles kirjutada. Mulle vastati, et siis on see eriti halb, sest läheb lisaks aega kirjutamisele.

Mängisin J. Maliniga malet. Algul tundus mulle, et ajan mängu kiiresti viiki, seejärel, et mul on suured võidulootused, kuna saan hakata avaldama survet mustadega mängiva vastase c6 kandis olevale kuningale. Aga enne kui ma seda teha jõudsin, ärkasin üles. Nüüd tuli mäng pooleli jätta, sest ärkvel olles on palju raskem mängida. Proovisin siiski veel seda seisu peale panna. Iga malelaua taga istus üks õpilane ja kõik pidid peale panema sama seisu. Selleks kasutati mõttemeistri nuppe. Õpetaja hakkas võtma minu laualt nuppe ja viima neid minu ees istuja lauale. Protesteerisin selle vastu, kuna mul oli peal olnud õige seis. Siis olin kodus ja vaidlesin vanematega. Oli jõulureede varahommik, mis tähendas jõululaupäeva järgse päeva hommikut. Tahtsin minna raamatukokku, aga ma ei teadnud, kas see on lahti. Küsisin emalt. Kui ta ei vastanud, siis tahtsin vaadata arvutist, aga kui ma vaatama hakkasin, tahtis ema kohe ise arvuti taha pääseda.

Esmaspäev, mai 08, 2006

Emakeel ja võõrkeel

Kui ma õieti kuulsin, nimetati eile televiisoris lindu nimega händkakk. Eestikeelset sõna händ kohtab nii harva, et ma hetkeks mõtlesin, et kas nad kasutasid ingliskeelset sõna. Ingliskeelne "hand", mis on sama kõla, aga teise tähendusega, tuleb sagedamini ette. Selle ingliskeelse sõna puhul ma pole seni nii palju kui ma mäletan eestikeelsele sõnale mõelnud. Ehk tegin seda siis, kui ma need sõnad selgeks õppisin.

Loomaaed

Nägin unes, et olin taluõuel ja arvasin, et olen seal üksi, kui äkki nägin enda ehamtuseks, kuidas sinna tulevad võõrad. See ei lasknud mul teha, mida olin kavatsenud. Seejärel hakkasin sealt ära minema. Seal oli kaks kummalise välimusega hästi pisikest poissi, kellest ühele ütlesin, et ma ajan teda teisega segi. Kõnetatu naeris selle peale ja kukkus kukla peale. Tahtsime minna linnasõiduks bussi peale, aga mõlemal pool teed oli juba buss ees ja sõitis ära. Kõndisin nende pisikeste poistega merre, aga meri ei läinud sügavaks, sest seda oli ainult autoteede laiuselt ja kujuliselt. Paistis, et kõikjal meres on hakkanud maismaa kerkima. Järgnevalt lugesin kodus ajalehest, et venelased olid ühes lahingus taganenud, mida nimetati nende esimeseks taganemiseks üldse. Mina teadsin, et nad on varem ka taganenud. Sellest taganemisest loodeti, et nüüd hakkab Vene impeerium lagunema. Mina mõtlesin, et peaasi, et inimesed oleksid targad. Siis olin loomaaias, mis asus ühes suures majas. Kuulsin, kuidas üks laps rääkis oma vanemaga, et see, et siin jääd ei ole, näitab, et siin ei ole jääkarusid. Olin selle loomaaia juba üks kord läbi käinud ja käisin nüüd teist korda sama teed. Ühes puuris oli loom nimega tühmukühmu. See oli üks aegalaste liigutustega suur tolmune ahv. Järgmises puuris olid loomad, kellest kartsin, et nad lõhuvad puuri ära ja tulevad siis inimestele kallale. Järgmises puuris olid suured kaslased, kellel oli seal nii kitsas, et ma ei saanud aru, kuidas neid ohutult toita saab. Jõudsin fuajeesse. Seal nägin kolme tavalist kassi ja kolme helesinist kassi, viimased olid nagu raamatus. Helesiniseid kasse hakkas väljast juurde tulema. Vaatasin aknast välja ja nägin, kuidas nad pikas reas saabusid. Taevast sadas helesinise värvi tilku. Teadsin, et need katavad lõpuks kogu planeedi.

Pühapäev, mai 07, 2006

Euro, tule ja põleta meid!

Tere-tere, europiid!
Eurole meid üle viid,
kuigi tõuseb naftahind.
Rahvad kummardavad sind.

Eurod olla tahame.
Oma rahal pahane
on me panga president,
torru viib kõik vesi ent.

Siis kui euro krõbiseb,
tantsu löövad tõbised,
et on jäänud pinnata.
Vabadust ei hinnata.

Pikker

Nägin unes, et laual oli ajakirja "Pikker" numbreid. Hakkasin ühte vaatama. Seal oli kiidetud ühte naist selle eest, et ta ei olnud üleni paljas, aga oli peaaegu üleni paljas. Kogu see number oli sellest naisest. Seetõttu jätsin selle lugemise pooleli ja võtsin teise numbri.

Kaks päeva tagasi oli pühade puhul ilustulestik olnud. Täna oli venelaste püha ja mõned eesti rahvuslased hakkasid jälle rakette laskma, et venelaste püha summutada. Mulle ei meeldinud, et käib pidev tulistamine. Hulk põlevaid rakette langes silla alla. Ühed inimesed olid tahtnud sinna kõndida, aga nüüd nad ei saanud ja keerasid ümber, minnes metsa ja eksides seal ära. Eksimisest pääsemiseks lõhkusid nad ühe maja akna.

Kõik ringkonnad, millesse ma sattusin, otsustasid mingil hetkel parteiks muutuda. nii läks ka praegusega. Seetõttu otsustasin sellest kõrvale jääda, nagu olin jäänud parteiks muutumise hetkel kõrvale ka kõigist eelmistest. Aga minu abi taheti veel telesaate jaoks. Öeldi, et kaamera ei peagi mind näitama, vaid ma pean lihtsalt rääkija kõrval istuma.

Hakkasin mõtlema välja luuletust sellest, kuidas Kullamaa tuleb mulle tänaval vastu ja tahab raha laenata:

Embadi-kumbadi, kumbedi-umbedi,
laena mulle 600 krooni või vähemalt umbeski!

Siis mõtlesin, et Kullamaa solvuks selle peale, tema on kindlasti hoopis uhke, et ta kunagi kelleltki raha ei laena.

Laupäev, mai 06, 2006

Televiisor

Kas ma olen rääkinud, kuidas televiisorit vaadatakse? See käib nii, et kõigepealt heidetakse pilk ekraani ülemisse vasakusse nurka, siis libistatakse see mööda ekraani ülemist äärt parema nurgani. Seejärel hüpatakse kiiresti jälle vasakule servale, seekord õige pisut madalamale, ja libistatakse pilk samal kõrgusel püsides jälle parema servani, korrates seda protseduuri järjest madalamale laskudes, kuni jõutakse välja alla paremale nurka. Ühesõnaga televiisorit vaadatakse sama moodi nagu loetakse raamatut, kuigi kõike ei õnnestu fokusseeritult näha, sest pilt liigub igas punktis lakkamatult edasi. Aga kui kõik ekraani punktid on ära vaadatud, siis nagu raamatut lugedes keeratakse lehte, võetakse televiisori puhul ekraan eest ja hakatakse vaatama, mis selle taga on.

Sõite

Läksime unenäos reisile. Vaatasin kaardilt, et Saaremaa asulate vahele on märgitud kilomeetrite arv, aga ma ei saanud enam aru, millisest asulast milliseni need on. Pille sai kaardist natuke paremini aru kui ema ja seletas seda talle. Jagomägi teatas, et tänavu käime Saaremaal ja Hiiumaal mõlemal. Algul arvasin, et selleks peame kõigepealt Saaremaalt mandrile tagasi minema ja sealt teise laevaga Hiiumaale sõitma, aga siis selgus, et lähme otse ühelt saarelt teisele. Jagomägi ütles, et sellel marsruudil lasksid kohalikud elanikud varem paate põhja.

Vanglas oli üks väga suur kurjategija, kes pidi vanglast tähtaja möödudes välja pääsema. Tema kaasvang ütles tema kohta, et vabadusse pääsedes teeb ta kohe midagi väga kohutavat, nii tanki kui Toompea jaoks. Mina lootsin, et talle määratakse võimalikult kiiresti uus ja nüüd eluaegne karistus. Hakkasin ennast kraadima, aga pillasin kraadiklaasi puruks. See ajas mind nutma. Tahtsin elavhõbedat kokku korjata ja välja konteinerisse viia, aga ema arvas, et piisab selle köögi prügikasti panemisest. Minu arvates oli see tal täiesti vale mõte, sest olin lugenud, et elavhõbedaaurud on väga mürgised. Üks teadlane, kes elavhõbedaga katseid tegi, surigi selle kätte. Lisaks tundus mulle, et konteinerisse viimine ei ole ka lahendus, sest siis puutuvad nende aurudega kokku prügimäel elavad inimesed. Kartsin, et elavhõbedakuulid aurustuvad enne kui ma jõuan nad kokku korjata.

Istusin kirjastuses arvuti taha. T. Parts tahtis ka saada. Näitasin talle kaugemat arvutit, et ta selle taha läheks. Ta hakkas minema, aga üks naine seisis ta teel ja hakkas karjuma, et kuhu ta läheb. Ütlesin Partsile, et teda keelatakse, sest ta pole kirjastuse töötaja. Siis selgus, et ühe arvuti kasutamise õigus tal on, sest ta ikkagi praegu tegi kirjastuse jaoks mingit tööd. Hakkasime maalilma. Üks vesivärv lahustus teises. Olime kooli joonistamisklassis. Viis minutit enne tunni lõppu ütlesin, et nüüd me peame maalimise lõpetama, et värv jõuaks tunni lõpuks ära kuivada. Tüdrukud tuletasid üksteisele meelde, et klassikokkutulekul olin ma rääkinud rohkem kui kunagi varem. Nad ütlesid, et enne seda ei näinud nad mind üldse unes, aga pärast seda hakkasid nägema. Ago ütles, et tema küll näeb mind unes. Ta nimetas ühe Kroonlinna lähedal asuva koha nime, mis oli minu nimega sarnane. Kordasin seda kohanime palju kordi.

Jälgisin aknast, kuidas suur kari õpilasi läks vihma eest varju alla. Mõtlesin, et nad tundi ei lähegi, aga siis sain aru, et sealt varjualt viib koridor edasi klassidesse. Üks mees oli kedagi ära tapnud ja nüüd hakkas veel elus olijatele esitlema oma kaaskondlasi. Idamaa kombe järgi tähendas kaaskondlaste esitlemine seda, et teatati sellega sellele, kellele neid esitleti, et tema tapetakse ka ära.

Vaatasin fotot, millel inimene hoidis käes putukat. Foto ülemine serv oli fotoprogrammiga moonutatud. Putukas ja inimese käsi olid selle programmiga kokku pandud. Siis läks aken kinni ja ma olin rahul, et seda uuesti avades on ülaserva moonutus kadunud. Seisin ühe ukse taga. Teiselpool ust tegi Oudekki ukse sees oleva luugi lahti. Ma tahtsin, et ta fotod tagasi annaks või mind pildistaks. Oudekki ütles, et mul on kurjad silmad, mida mul lapsena veel ei olnud.

Hakkasin sõitma bussiga Tallinnast Tartusse. Kiiresti liikuva bussi taga vasakul küljel olevast uksest hakkas veel sisse hüppama Popman. Tal õnnestuski õnnelikult peale hüpata, aga seejuures ei jõudnud ta kaasa haarata oma maas seisvat kohvrit. Ta läks paluma bussijuhti, et see kohvri juurde tagasi sõidaks, et see ka kaasa võtta. Bussijuht vastas, et tema enne Tartut peatust ei tee. Siis palus Popman, et teda sealsamas välja lastaks, et ta saaks ise kohvri juurde tagasi minna ja tulla Tartusse järgmise bussiga. Selle palve bussijuht täitis. Mina arvasin, et kohver on selle ajaga tõenäoliselt ära varastada jõutud või on seda peetud pommikohvriks ja kahjutuks tehtud. Aga kui buss järgmise väikse peatuse tegi, tuli Popman koos kohvriga jälle peale. Talt küsiti, kas ta vaatas järgi, kas kohvris raha ka alles on. Ta vastas, et kõige tähtsam ei ole raha vaid dokumendid. Bussi esimese otsa juht käis tagumise otsa juhile ütlemas, et Popman tagumise otsa juhiga juttu ei aja, aga tema endaga ajab küll. Väljas oli pime. Ma lamasin talvejopp seljas üle kahe istme, hoides vahepeal silmi kinni ja vahepeal neid lahti tehes.

Reede, mai 05, 2006

Kõnelus söömisest

A: Ma vaatan, et sa oled kondine. Kas sul ei ole söögiisu?
B: See, mis ma söön, läheb lihtsalt pikkusesse. Mul on väga hea isu. Lähen kööki, kohe tekib väike isu. Siis hakkan sööma ja isu läheb suureks.
A: Nüüd ma hakkan kartma, et sul on raskusi hoopis söömise pidamasaamisega.
B: Ei ole. Katkestan söömise, lähen köögist välja, ja isu ongi kadunud.

Matš

Nägin unes, et mulle oli tulnud palju uusi e-maile. Üks oli Tallinna kirjanikest maletajatelt. Selles kutsusid nad Tartu kirjanike malemeeskonda umbes kuu aja pärast toimuvale välkmatšile Rakverre. Matš oli sellega välja kuulutatud, kuigi Tartu mängijad ei olnud veel nõusolekut minemiseks andnud, sest seda ei oldud neilt küsitud. Minemapidajad istusid ümber laua, mina seisin ülejäänute selja taga. Tuli ka Ariel, kes imestas, et minejate hulgas on Krister ja Jürgen I. Krister oli tegelikult ajakirjanik, aga see tähendas siiski, et ta tegeleb kirjutamisega. Kui Ariel jälle läinud oli, ütlesin, et ta oleks võinud ise ka minna, sest tal on ka kodus palju raamatuid. Järgmisel hetkel olin juba matšil kohal. Mõtlesin, et Tallinn on selline linn, et kõik tallinlased mängivad aja peale, aga mina ei hakka seekord üldse kiirustama, vaid püian võita seisuga. Mõtlesin, et esimesed viis partiid võiks lõppeda kõik sellega, et mäng jääb viiki, sest olen löönud maha vastase nupud, aga mul kukub endal aeg ära.

Neljapäev, mai 04, 2006

Võtavad kõik endale, annavad kõik teistele

Autoriõigused kehtivad ka piltide puhul. Kui kunstniku pilt koosneb mustast ruudust, siis muutuvad teised mustad ruudud selle koopiateks. Haakristi autoriõigusi tahetakse anda natsidele, kuigi nemad ei ole haakristi tegelikud autorid. Kui ma ei eksi, siis islamiusulised omistavad tavalise risti autoriõigused ristisõdijatele, enda vaenlastele. Kui see on nii, siis on mööda ristteid liikunud ristisõdijad.

Ta-on

Nägin unes, et vaatasime fotosid, kus mina peal olin. Mind oli fotol ilustatud. Ütlesin, et fotosid ei tohi toimetada, inimene peab olema fotol samasugune, nagu päriselt. Mõtlesin, et äkki ma ütlesin seda liiga valjult ja fotod teinud Trummal kuulis. Vaatsin puid, mille vahel olid augud. Ütlesin Jagomäele, et kahe puu vahel olev auk moodustab kaare, kaar oli seal olnud ka varem, aga kui üks puu maha võeti, siis ma algul ei näinud, et seal on endiselt kaar. Teine auk oli samuti kaare kujuline. Küsisin, kas siis peab iga aasta fotosid tegema hakkama. Pille pidi ühe mehega kokku saama. Pere kõige väiksem laps, kes oli Liisa või Toomas, küsis Pillelt, kas see mees on kes-ta-on, kus-ta-on või kas-ta-on. Ta oli kunagi varem ka neid väljendeid kasutanud ja arvas nähtavasti, et need on teiste inimeste keeles ka olemas. Kõndisime vendadega üle heinamaa metsa suunas. Toomas rääkis, et rada on maantee. Temast natuke suurem Henn püüdis tal sellise jutu rääkimist keelata, aga mina ütlesin, et laps tohib rääkida ükskõik mida. Kui jõudsime metsa ja läksime üle ühe joone, siis ütlesin, et selle joone ületamisest alates enam ei tohi. Metsa all sõitis teist teed mööda üks väike mootorsõiduk. Meid märgates keeras ta ringi ja hakkas meid jälitama tulema. Kui ta meid kätte oleks saanud, oleks ta meiega arvatavasti midagi väga halba teinud. Ta oli meid selles metsas varasematel kordadel ka jälitanud, aga siis olime eest ära pääsenud. Nendel kordadel oli olnud suvi ja pääsemiseks olime tee pealt kõrvale puude vahele keeranud. Praegu oli talv. Küsisin, kas me ei peaks ka nüüd teelt kõrvale põgenema. Tõnu vastas, et nüüd ei saa me seda teha, sest jääksime hange kinni.

Olin loengus. Olin lõpetanud ülikoolis ajaloo osakonna, nüüd olin ajaloofilosoofia osakonna esimeses loengus. Kirjutasin üksikud naisõppejõu öeldud asjad üles, aga rohkem tegelesin joonistamisega. Ühel hetkel küsis õppejõud minult, kuidas ma eksamil vastata saan, kui ma ei konspekteeri. Vastasin, et ajaloo osakonnas konspekteerisin sama vähe, aga ometi sain peaaegu kogu aeg stipendiumi. Lisasin, et hilisemmatel aastatel hakkasin küll rohkem konspekteerima. Selles ja kõrvalruumis olid riiulitel hiigelpaksud raamatud, osad neist veel mitmeköitelised. Loengusse pidi tulema ka õppejõud Ruutsoo, kellest oli oodata, et tal on midagi minu vastu. Tuli ka hiigelpikk mees, kes töötas nende raamatute valvurina. Ta ütles, et selle töö kaudu on ta endale elus koha leidnud. Üliõpilastele hakati andma ülesandeid, mille lahendamise järel võis ülesande saanu lahkuda, aga mille mittelahendamisel ähvardati teda millegi väga halvaga. Esialgu said kõik oma ülesandega hakkama. Aga kui ülesannete andja läks laua juurde, mille taga istusid kõrvuti üks naisisik ja üks meesisik, ja kui ta naisisiku kätt puudutas, hakkas see meesisik karjuma, et tema naist ei tohi puudutada.

Läksin trepist alla ja vaatasin postkasti. Leidsin sealt Kerese kogutud partiide uue trüki. See oli toodud nähtavasti sellepärast, et eelmise trüki ma kunagi tellisin. Läbimüügi suurenedes olid väljaandjad saadud raha eest avaldanud uue trüki. Kui ma raamatut uurisin, läksid minust mööda mitu inimest, aga ma ei vaadanud, kes nad on. Raamat oli uuesti välja antud lahtiste lipikute pärast, mis olid korrapäraste vahedega erinevate lehekülgede vahele pandud. Nendel oli parandatud esimese trüki vigu ja toodud statistikat turniiride kohta. Istusin ühes saalis malelaua taga. Kõrvallaual õpetas Rei ühte last. Ütlesin Reile, et neid vigu ei olnud vaja parandada, sest niigi oli aru saada, mis käik tegelikult tehti. Rei vastas, et ühe partii puhul ei olnud. Ütlesin, et ma tean, see oli partii number kümme. Rei kordas minu öeldut sõnadega: "See on meile tuttav." Ta näitas, et selleks oli partii number 13, seega olin mäletanud umbes õieti. Ta näitas seda partiid, et selle üleskirjutuses oli ühe poole üks käik lihtsalt vahele jäetud. Mina ütlesin, et kui ma seda partiid vaatasin, siis ma oletasin, et tol ajal kehtis reegel, et kui vastase käigu ajal nuppu puudutati, siis võiski vastane kaks käiku järjest teha.

Kolmapäev, mai 03, 2006

Allkirjad europõhiseaduse vastu

Aadressil
http://www.hot.ee/elpsratifitseerimine saab anda allkirja lähemal ajal kavas oleva EL põhiseaduse ratifitseerimise vastu Riigikogus. Andsin oma allkirja, kuigi pole selle põhiseaduse kava teksti läbi lugenud. Ühelt poolt usaldan neid, kes on selle olulisemaid punkte refereerinud, teiselt poolt olen nimetatud põhiseaduse vastu osalt just ka sellepärast, et ta on nii pikk, et ma ei jaksa seda lugedagi. Pealegi peaks teksti selgeks õppimiseks seda rohkem kordi lugema.

Oma maale

Nägin unes, et istusin arvuti taga. Olin ühinenud mingi interneti klubiga, selleks tuli valida välja kaks mulle sobivat teemat. Esialgu ei olnud ma seda teinud, aga mõtlesin võtta teemadeks kaks asja, mida ma söön. Pidasin võimalikuks, et nende väljavalimise järel hakkab mulle selles klubis tulema vähem külastajaid, sest seni olid tulnud inimesed, kes ei teadnud, mis teemat oodata, aga võibolla minu teemad oleksid huvitanud vähesemaid. Läksime kodu suunas. Tee peal tuli mobiililt koju ette helistada, et oleme millegi kriminaalsega hakkama saanud. Ma ei tahtnud kõnet võtta enne kui trepikotta jõudes, sest tänaval oli igal pool inimesi, kes oleksid võinud seda pealt kuulda. Arvutist sai vaadata, mitmeks aastaks keegi süüdimõistmise korral vangi läheks. Üks vanem mees vaatas enda kohta. Ta sai teada, et ta läheks vangi 66 aastaks. Klaus arvas, et ma käin kaubamajas sellepärast, et seal istub Oudekki. Tegelikult ma käisin kaubamaja arvuti taga ainult siis, kui kodus olid kõik arvutid kinni. Aga Oudekki oli mulle tõesti kunagi kirjutanud, et ta on põhiliselt kaubamajas. Tema käest saingi ma esimest korda teada, et tänapäeva noored kasutavad õppimiskohana kaubamaju.

Teises unenäos olime perega Tallinnas. Hakkasime sõitma Tartu suunas. Algselt oli meil olnud kavas minna enne Tartut ka Paidesse Siiri sünnipäevale, aga sinna me siiski minema ei hakanud, sest kell oli juba palju. Sõitsime autoga minu maale, kus ma lapsena käisin. Mõtlesin, et lapsena käisin ma oma maal kujutluses sageli ja nüüd hakkan seda jälle tegema. Nägin sellel maal autoaknast, kuidas sõitsime mööda lõputust reast tee ääres olevatest ilusatest kaupadest. Mõtlesin, et oleks võinud arvata, et minu maal on rahulikum ja seal ei olegi kaupu, aga need kaubad tundusid ka head. Kõndisin mööda teed, kus liikusid ka minu maa alalised elanikud. Nad olid kõik kas palja jalu või olid neil kingad otse palja jala otsa torgatud. Sealt läks mööda ka noor kuningas mõnede saatjatega. Üks inimene oli surnud ja parajasti toimusid tema matused. Talle pandi hauda kaasa toru, mille sees olid paberid tema isikuandmetega. Isa ütles, et selline komme ei ole päris õige, sest siis kui toru andmete vaatamiseks jälle hauast välja võetakse, on see juba katki läinud. Aga tundus, et kommet on natuke muudetud, toru ei panda enam kirstu peale pikali ja toru ülemine ots jäetakse nüüd haua pinnale, et selle kergemini uuesti kätte saaks. Kuningas ja üks teine poiss olid hakanud tegelema üksteise kallistamisega.

Kolmandas unenäos vaatasin kodus aknast välja ja nägin, et teele on langenud ohtlikult suur puuoks. Järgnevalt nägin, et veel jämedam oks vaatab välja maja seinast. Olin juba maja ees. See seinas olev oks oli tunginud maja seina sisse väljastpoolt või oli langenud läbi katuse ja mitme korruse lagede. See vaatas välja Airi korterist. Asja lähemalt vaadates selgus siiski, et kõik oli korras, sest katus oli terve ja ruum oli muidu tühi olnud.