Kogu see hägu on une nägu

Nägin unes, et olin leppinud Oudekkiga kokku, et saan temaga kindlal kellaajal ülikooli raamatukogus kokku. Kui sinna läksin, tuli mulle seal Oudekki vastu ja avaldas imestust, et ma juba kohal olen. Ütlesin, et me ju leppisime selle kellaaja kokku. Oudekki vastas, et tund aega on veel aega. Vaatasin uuesti kella ja nägin nüüd, et olin seda enne valesti vaadanud. Oudekkil oli õigus. Läksime kohvikusse. Kuigi seal oli täiesti vabasid laudasid, istusime sellise laua taha, kus juba mõned inimesed olid. Minust vasakul istuv noor mees hakkas Oudekkiga norima. Küsisin selle peale Oudekkilt, et äkki ta tahab teise lauda istuda. Ta vastas, et ei taha. Siis hakkas see mees minuga norima. Kui ma ennast kaitsesin, tuli kokk, kes püüdis mind korrale kutsuda. Tegin talle karjudes selgeks, et süüdlane pole mina. Nüüd lõppes ka norimine, sest sööjad kuulavad kokkade sõna.

Isa oli mulle öelnud, et ma pühiks aknast välja kummardades alumise korruse aknalt lund, mida sinna järjest rohkem kogunes. Ma ei tahtnud seda teha, sest see oli ohtlik. Seisin maja ees ja vaatasin aknaid. Aga ma pääsesin sellest ülesandest, sest üks töönaine ronis redeliga akende juurde ja pühkis nad kõik puhtaks. Ta kasutas selleks kahte redelit - ülemiste korruste jaoks pikka, alumiste jaoks lühemat. Pika redeliga ta poleks alumiste korruste akendeni ulatunud, sest selle harud läksid akendest mööda. Lühem redel oli pikema redeli harude vahel. Hakati minema kesklinna suunas. Aga sinna oli raske jõuda, sest juba jalgpalliväljak oli täis suuri vaenulikke linde. Need lasti kõigepealt kuulipildujatest maha, nii et nad teelt kadusid. Tulistamine võttis tükk aega, aga lõpuks sai edasi liikuda. Läksin kanali äärde. Tahtsin minna vette, aga mul polnud enam ujumispükse. Nii läksin sinna kahe paari lühikeste pükstega. Lamasin liikumatult kõhuli vee peal, hoidsin pea veest väljas ja liuglesin edasi.

Päev pärast seda, kui olin Oudekkiga kohvikus kokku saanud, sain temaga teises kohvikus uesti kokku. Henn nägi mõlemat korda pealt, seepärast pidin talle seletama, et ega ma Oudekkiga pidevalt kokku ei saa, aga eile tuli ta Tartusse, sest meil oli kokku lepitud, ja täna uuesti, sest täna on Tõnu pulm, kuigi Oudekki sinna ei tule, sest teda pole kutsutud. Oudekki kõrval istuv mees ütles selle peale, et võiks Tõnu pulma ilma kutsumata minna. Mina ütlesin, et kahju, et mul kutset pole, muidu ma võiks selle ära anda. Mees avaldas imestust, et kuidas mul kutset pole. Seletasin, et ma ei saanud isiklikku kutset, vaid see saadeti mitme inimese peale ühine, "perekond Runnelile". Lugesin kunstiajaloo raamatut. Selle viimane peatükk rääkis Prantsuse revolutsiooni aegsest kunstist. Viimasel leheküljel oli näidatud maali tuvist, kes oli ühe maja trepil. Juurde oli kirjutatud, et selle pildi autor leidis, et kunstniku jaoks ei ole maalimisel tuvi tähtsam kui revolutsioon. Sellest ma ei saanud aru, miks nii oli kirjutatud. Mulle tundus, et taheti kirjutada, et revolutsioon ei ole kunstniku jaoks tähtsam kui tuvi. Selle kunstniku kohta oli veel öeldud, et ta oli revolutsiooni ajal kogu aeg kodus Pariisis, aga tema majanaabrid arvasid ekslikult, et ta on põhiliselt Lille'is.