Unenägusid

Lugesin uut "Vikerkaare" numbrit. Seal oli üks noor naine midagi inglise keelest tõlkinud. Ta oli teksti sisse jätnud palju lauseid inglise keelde. Eestikeelsed sõnad, mis ta kirja oli pannud, olid ka paljud imelikud slängisõnad. Ajakirjas oli ka selle naise pilte. Läksin emale rääkima, mis ma olin avastanud. Ma tahtsin talle rääkida seda nii, et keegi pealt ei kuuleks, milleks ma kutsusin teda kaasa. Kui jõudsime selle ruumi uksele, kus ma tahtsin emaga rääkida, nägin, et seal ruumis on see noor naine. Olin selle ära unustanud. Nüüd ma ei saanudki rääkida, mida olin kavatsenud, vaid sosistasin ainult emale kõrva: "Ta on siin!" Kartsin, et nüüd ütleb ema midagi valju häälega. Läksin tuppa sisse ja heitsin voodile pikali. See noor naine tuli minu juurde ja hakkas minuga rääkima.

Tund hakkas läbi saama. Äkki panin tähele, et õpetaja Maimre ümiseb mmm, õpilased temaga koos. See oli selleks, et tunni lõpuni jäävat aega parajaks teha. Mina ei ümisenud, aga lootsin, et õpetaja ei saa sellest aru, sest mul oli ka suu kinni. Klassis oli ka direktor Vene. Teatati, et üks klassiõde (Jane või Kristina) kutsub kogu klassi oma sünnipäevapeole. Pidu pidi toimuma kooli saalis.

Vaatasin raamatust Philidori avangut. Philidor mängis seda teise ideega kui mängitakse tänapäeval. Tema jaoks oli tähtsaim nupp ettur ja tema idee oli pika etturiketiga edasi tungia. Nii käis ta peale f-etturi edasi ka g- ja h-etturitega. Mõtlesin, et tegelikult ei olegi nii kerge kaitsta, kui keegi nii mängima peaks. Kuidagi võis proovida neid ettureid vankriga lõhkuda. Nägin raamatust, et tänapäeval mängitakse veel varianti, kus ka g-ettur edasi käiakse, ainult h-liinil enam ei käida.

Mul oli "Akadeemias" ilmunud arvustus. Nüüd tuli sealt mulle ettepanek, et ma kirjutaks neile ka oma lõputöö teemal artikli - ühe matemaatiku kohta. Ma mõtlesin, et kas nad on valesti aru saanud, mis mu lõputöö teema oli, või on see iroonia, et arvustatavast raamatust sain ma sama halvasti aru kui matemaatikateadusest. Algul mõtlesin, et ma ei kirjuta seda, seejärel, et võiks proovida, niimoodi artikleid kirjutataksegi.

Meile tuli külla Lennart Meri. Ta juhtis mu tähelepanu sellele, et arvutis oli minu postkast lahti jäänud. Pani selle ruttu kinni. Kartsin, et ta oskab kiirlugemist ja nägi juba ära, et postkastis on palju kirju eurovastastelt. Mul olid jalad sirutatud Mere suunas. Meri ütles, et ma näitaks talle oma sokki ka. Tõmbasin jala tagasi ja märkasin nüüd, et sokk oli katki. Mina arvasin, et lastel ei sobi vanemate inimestega rääkida, aga isa ja Meri andsid mõista, et just tuleb rääkida. Varsti läks Meri ära.

Kõndisin mööda Tallinna tänavaid. Pidin jõudma ühte kohta, kuhu ma ei teadnud täpset teed, aga ma ei viitsinud ka kaardilt vaadata. Kõndisin lihtsalt edasi, lootes, et jõuan sinna välja. Minu taga kõndis üks mees. Iga kord, kui mina ära keerasin, keeras ka tema. Tundus, et ta loodab minu järgi õiget teed leida või jälitab mind. See mees oli venelane. Jõudsin vene kiriku juurde, kuhu ma polnud tahtnud jõuda. Nüüd selgus, et see mees ei olnudki mind jälitanud, vaid tema tee viiski kirikusse. Minu otsingud seisnesid ühest ajakirjandusväljaandest ühe Kerese artikli otsimises. Mul oli kaks eksemplari Kerese kogutud partiisid. Ütlesin et üks on minu oma, teine perekonna oma. Sealt vaatasin järgi, mis kuupäevadel see turniir toimus, mille kohta käis otsitav Kerese artikkel. Aga sellepärast ei saanud seda veel kindlalt leida, sest keegi oli osa artikleid välja lõiganud. Rääkisin vendadele, kuidas jõuan otsitavale kuupäevale lähemale. Ütlesin, et võibolla tuleb kunagi anda välja Kerese artiklite täiendatud trükk. Lisasin, et tema kogutud partiidega juba tehti seda. Mõtlesin, et kui kogutud partiid olid esimest korda välja antud, siis nähti, millised partiid on puudu ja saadeti need koostajale.