Ta-on

Nägin unes, et vaatasime fotosid, kus mina peal olin. Mind oli fotol ilustatud. Ütlesin, et fotosid ei tohi toimetada, inimene peab olema fotol samasugune, nagu päriselt. Mõtlesin, et äkki ma ütlesin seda liiga valjult ja fotod teinud Trummal kuulis. Vaatsin puid, mille vahel olid augud. Ütlesin Jagomäele, et kahe puu vahel olev auk moodustab kaare, kaar oli seal olnud ka varem, aga kui üks puu maha võeti, siis ma algul ei näinud, et seal on endiselt kaar. Teine auk oli samuti kaare kujuline. Küsisin, kas siis peab iga aasta fotosid tegema hakkama. Pille pidi ühe mehega kokku saama. Pere kõige väiksem laps, kes oli Liisa või Toomas, küsis Pillelt, kas see mees on kes-ta-on, kus-ta-on või kas-ta-on. Ta oli kunagi varem ka neid väljendeid kasutanud ja arvas nähtavasti, et need on teiste inimeste keeles ka olemas. Kõndisime vendadega üle heinamaa metsa suunas. Toomas rääkis, et rada on maantee. Temast natuke suurem Henn püüdis tal sellise jutu rääkimist keelata, aga mina ütlesin, et laps tohib rääkida ükskõik mida. Kui jõudsime metsa ja läksime üle ühe joone, siis ütlesin, et selle joone ületamisest alates enam ei tohi. Metsa all sõitis teist teed mööda üks väike mootorsõiduk. Meid märgates keeras ta ringi ja hakkas meid jälitama tulema. Kui ta meid kätte oleks saanud, oleks ta meiega arvatavasti midagi väga halba teinud. Ta oli meid selles metsas varasematel kordadel ka jälitanud, aga siis olime eest ära pääsenud. Nendel kordadel oli olnud suvi ja pääsemiseks olime tee pealt kõrvale puude vahele keeranud. Praegu oli talv. Küsisin, kas me ei peaks ka nüüd teelt kõrvale põgenema. Tõnu vastas, et nüüd ei saa me seda teha, sest jääksime hange kinni.

Olin loengus. Olin lõpetanud ülikoolis ajaloo osakonna, nüüd olin ajaloofilosoofia osakonna esimeses loengus. Kirjutasin üksikud naisõppejõu öeldud asjad üles, aga rohkem tegelesin joonistamisega. Ühel hetkel küsis õppejõud minult, kuidas ma eksamil vastata saan, kui ma ei konspekteeri. Vastasin, et ajaloo osakonnas konspekteerisin sama vähe, aga ometi sain peaaegu kogu aeg stipendiumi. Lisasin, et hilisemmatel aastatel hakkasin küll rohkem konspekteerima. Selles ja kõrvalruumis olid riiulitel hiigelpaksud raamatud, osad neist veel mitmeköitelised. Loengusse pidi tulema ka õppejõud Ruutsoo, kellest oli oodata, et tal on midagi minu vastu. Tuli ka hiigelpikk mees, kes töötas nende raamatute valvurina. Ta ütles, et selle töö kaudu on ta endale elus koha leidnud. Üliõpilastele hakati andma ülesandeid, mille lahendamise järel võis ülesande saanu lahkuda, aga mille mittelahendamisel ähvardati teda millegi väga halvaga. Esialgu said kõik oma ülesandega hakkama. Aga kui ülesannete andja läks laua juurde, mille taga istusid kõrvuti üks naisisik ja üks meesisik, ja kui ta naisisiku kätt puudutas, hakkas see meesisik karjuma, et tema naist ei tohi puudutada.

Läksin trepist alla ja vaatasin postkasti. Leidsin sealt Kerese kogutud partiide uue trüki. See oli toodud nähtavasti sellepärast, et eelmise trüki ma kunagi tellisin. Läbimüügi suurenedes olid väljaandjad saadud raha eest avaldanud uue trüki. Kui ma raamatut uurisin, läksid minust mööda mitu inimest, aga ma ei vaadanud, kes nad on. Raamat oli uuesti välja antud lahtiste lipikute pärast, mis olid korrapäraste vahedega erinevate lehekülgede vahele pandud. Nendel oli parandatud esimese trüki vigu ja toodud statistikat turniiride kohta. Istusin ühes saalis malelaua taga. Kõrvallaual õpetas Rei ühte last. Ütlesin Reile, et neid vigu ei olnud vaja parandada, sest niigi oli aru saada, mis käik tegelikult tehti. Rei vastas, et ühe partii puhul ei olnud. Ütlesin, et ma tean, see oli partii number kümme. Rei kordas minu öeldut sõnadega: "See on meile tuttav." Ta näitas, et selleks oli partii number 13, seega olin mäletanud umbes õieti. Ta näitas seda partiid, et selle üleskirjutuses oli ühe poole üks käik lihtsalt vahele jäetud. Mina ütlesin, et kui ma seda partiid vaatasin, siis ma oletasin, et tol ajal kehtis reegel, et kui vastase käigu ajal nuppu puudutati, siis võiski vastane kaks käiku järjest teha.