Kosmoses

Nägin unes, et valmistusime sõitma kosmosesse. Üks Tõnu sõber tahtis võtta kaasa malenuppe. Mina ütlesin, et kaalutaoleku tõttu saab kosmosesse võtta ainult laua sisse torgatavaid või magnetiga nuppe, tavalised lendaksid seal mängu ajal laiali. Lugemiseks mõtlesin kaasa võtta oma luulekogu. Ütlesin, et võiksin oma luulekogu orbiidile jätta, aga Klausile kindlasti kosmose risustamine ei meeldi. Tuli mõelda ka, mida selga panna. Ma ei teadnud, kas skafander hoiab juba ise sooja või tuleb selle alla paksud riided ka panna. Jõudsime kosmosesse. Ma ei võtnudki oma luulekogu kaasa. Kaalutaolekut siin ka ei olnud. Seletasin seda sellega, et oleme tegelikult atmosfääri ülemistes kihtides. Ema vastas, et kosmoses tavaliselt ei olegi kaaluta olekut, aga see võib vahel tekkida. Läksime kosmoselaeva sisse. Lausetest, mis erinevad inimesed sissemineku ajal ütlesid, panin kokku luuletuse:

Sooja ei ole.
Ilm on väljas jahe.
Külmutuskapil tähtsust pole.
Tuul on siin liiga mahe.

Üks läks meist avakosmosesse. Tal oli raskusi kosmoselaeva tagasi saamisega. Ta kutsus: "Ariel! Ariel!" Nii nimetas ta laeva juhtimissüsteemi. Laev lendaski tema juurde, et ta saaks peale tagasi tulla. Nüüd sain selgeks, et kui on räägitud kosmoselaevade põkkumisest, siis ei tähenda see tingimata sündmust orbiidile kihutamise hetkel, vaid nad võivad ka manööverdada. Aga seejuures tuleb ikkagi säilitada kosmiline kiirus, et mitte alla kukkuda. Me hakkasime justkui kukkuma. Korraks mõtlesin, et kukume vastu maapinda surnuks. Edasi mõtlesin, et tegelikult maandub kapsel ookeani, kust meid üles korjatakse. Läksin kosmoselaevas olevasse Meelva heinaküüni. Seal pandi kokku inimesekujuline masin Ivo. Ütlesin talle, et mina olen tõeline inimene. Ta sirutas mulle käe, öeldes: "Tere tõeline inimene!" Jätkasin, et ma olen pealegi veel puuetega inimene. Parandasin ennast, et nüüd ma liialdasin, aga inimesed on sellised, et nad võivad ühe käega näkku lüia ja teise käega samal ajal sama masinat paitada, aga masinale on see ükskõik, tema saab sellest ainult informatsiooni joonelise liikumise kohta. Minu selja taga hakkas E. Loone midagi pikemalt joonliikumise kohta seletama. Nüüd hakkas mulle tunduma, et tegelikult on siin kõik inimesed, kes ainult mängivad masinaid. Siis pidi inimene olema ka minu ees küünist välja kõndiv Klaus, kellest ma teadsin, et sel juhul on tal praegu raske naeru tagasi hoida.

Teises unenäos kuulsin uudistest, et Leedu president keeldus kirjaga ühinemast. Mulle polnud veel selge, mis kirjaga on tegemist. Siis jõudis mulle kohale, et on esitatud taotlus, et Rootsi hakkaks Eesti elanikke rahaliselt toetama, andes neist igaühele 5000 krooni kuus. Ütlesin, et see plaan on idiootsus. Mõtlesin, et esiteks Rootsi ei täida seda ja teiseks viiks selle täitmine ainult inflatsioonini, sest kaupu ei tuleks samal ajal juurde. Küsisin, kes selle idiootsuse välja mõtles, kas Ansip. Isa püüdis mul rääkimist keelata. Kas sellepärast, et tema arvates hääldasin ma Ansipi nime valesti, või sellepärast, et seda nime ei tohtinud tema arvates üldse nimetada. Ta keelas mind kolm korda ja ma tegin talle iga kord haiget ning jätkasin rääkimist.

Tegelikult järgnev unenägu oli vist täna kõige esimene, aga see tuli mul alles praegu meelde. Läksin koos ema ja Pillega välismaale, kus oli raske olukord. Seal ei tohtinud midagi rääkida, et pealtkuulajad ei kuuleks. Koridori otstes arvati, et seal ei kuulda, ja lobiseti seal kõik välja, nii et kogu informatsioon jõudis ikkagi kõigini. Mulle suruti relvatoru vastu selga ja pidin edasi kõndima surmaähvarduse all. Ema ja Pille kõndisid minust eraldi kahekesi. Pidin käed üles tõstma, vahepeal jälle alla laskma. Ühel korral sain relvakandja jutust aru, et pean käte asendit muutma, aga siis selgus, et ta polnud veel lauset lõpetanud ja terve lause mõte oli just, et kui ma käte asendit muudan, siis ta laseb mind maha. Tegelikult ta siiski ei lasknud. Lõpuks saatis ta mind tagasi üle Eesti piiri, kus tema võim lõppes. Ta hüüdis piiril oma kaaslast: "Sirendi!" Sirendi oli üks noor mees, kellega mul oli Eestis mingi kokkupuude olnud. Nii selgus, et relvamees oli ise ka eestlane, kes nüüd välismaal teiste eestlaste ähvardamisega tegeles.

Ühes unenäos rääkis Helina, kuidas ta on saksa keeles kirjutanud. Ütlesin, et ta mulle seda teksti näitaks ja kirjutaks juurde, mitmendas klassis see on kirjutatud. Ta näitas, aga klassi numbrit juurde ei kirjutanud. Mulle tuli meelde, et ta on öelnud, et ta ei mäleta, mis klassis mingi asi juhtus. Teksti põhjal ma ei saanud aru, kas kõik on keeleliselt õigesti kirjutatud või on ta meelega vigu sisse teinud. Ma ei osanud selleks piisavalt hästi isegi inglise keelt. Tahtsin Helinalt küsida, mitu aastat ta üldse koolis saksa keelt õppis. Mõne tunni pärast pidi algama ülikooli sisseastumiskirjand. Helina ütles, et ta sai teada, et üks kirjandi teeema on "Kuidas ma koolis käin". Ma ei teadnud, kas ta on saanud õiget informatsiooni, aga sel teemal oleksin ma saanud kirjutada, et õpin parajasti doktorantuuris. Siis oleks aru saadud, kelle kirjand see on, kuigi need tuli esitada anonüümselt. Ma ei teadnud, kas minu isiku äratundmine oleks teinud mulle head või halba. Helina oleks ka saanud kirjutada, et ta õpib juba ülikoolis ühel erialal. Mina polnud tegelikult doktorantuuuri veel ametlikult astunud, vaid olin aasta iseseisvalt tegelenud doktoritöö kirjutamisega ja doktorieksamiks raamatute lugemisega. Neid raamatuid olin siiski vähe lugeda jõudnud. Maaja ja Marti ütlesid, et kirjandis tuleb kirjutada inimesest, kelle nimi oli umbes nagu Dagens Nyheter ja kes oli hiljuti jälle jooma hakanud. Ta oli Astrid Lindgreni suurim sõbranna, aga ise raamatuid ei kirjutanud. Nägin selle naise nägu. Küsisin: "Miks tema ei ole Astrid Lindgren?"

Ühes unenäos läks läbi isa ettepanek, mida hakata peale Eesti Kongressiga. Rebisin põhja küljest lahti seda plaani tähistava kleepeka. Eesti Kongress ei läinud laiali Põhiseadusliku Assamblee moodustamisega, vaid see moodustas koos Riigikoguga hiljem ka Konstitutsioonilise Assamblee ja läks alles siis laiali. Konstitutsiooniline Assamblee võttis vastu pöördumise ÜRO poole, aga sellele ei pööratud tähelepanu. Eestlased kasutasid praegu kolmandat korda ära hetke, kui ühe augu peal olid lauad sellises asendis, et USA ei saanud alustada tuumasõda. Sel ajal tõmmati mööblit värviga üle, et minna polüteismilt monoteismile, mis viis järjest kõik maad kõrgemale arengutasemele. Aga seda tehti hooletult, nii et värvi tilkasid oli kõik kohad täis. Kui töö oli lõpetatud, hakkasin neid värvitilkasid värvijate järelt kokku korjama. Nimetasin seda tegevust polüteismiga võitlemiseks.