Lugemiselamustest

Eile lugesin uut "Loomingu Raamatukogu". Selleks on "Suve varjud", autor Bo Carpelan. Nõunik oli lugenud seda enne mind ja kaebas, et oli raskesti jälgitav. Lugema hakates oli see ka minu jaoks, nii ma raamatu esimesest poolest palju ei mäleta. Üheks põhjuseks oli, et majas oli palju müra. Niimoodi tahtepingutusega teksti mõtet veel kuidagi jälgida suudab, aga veelgi raskem on raamatuga ühele lainele minna, kui kõrvaltoas mängib muusika, mis kannab hoopis teist meeleolu.

Raamatu keskpaiga lähenedes võtsin siiski abinõud tarvitusele. Üks oli see, et läksin vaiksemasse tuppa. Seal oli küll halb õhk, aga ma arvestasin, et natuke aega selle sees olles harjub nina ära. Teiseks on see tuba koledam, aga raamatut vaadates ümbrust palju ei näe.

Teine abinõu oli see, et hakkasin iga peatüki pealkirja lugemise järel kirjutama viierealisi oletusi, millest seal peatükis juttu võiks olla. Väga palju aega see ei võtnud, sest sain raamatu siiski enne magamaminekut läbi. Aga nüüd on mul raamatu teine pool meeles palju paremini kui esimene.

Esimesed oletused läksid täiesti mööda. Nii peatükki "Marina" nähes arvasin, et Marina võiks olla venelane. Tegelikult ta ei olnud ja temast oli arvatavasti juba juttu olnud. Edasi läksid ennustused osaliselt täppi. Pealkirja "Saalis" põhjal arvasin, et saalis on palju rahvast ja siis hakkab autor kirjeldama nende riideid. Tegelikult oli seal vähe rahvast, aga autor alustas ikkagi riiete kirjeldamisest. Pealkirja "Udu" põhjal oletasin, et selles peatükis juhtub midagi halba, sest udus ei ole nähtavust. Seal oligi midagi halba juhtunud, aga tundus, et juba enne udu algust. Lõpu poole läksid oletused veel täpsemaks. Peatükist "Torm" arvasin, et seal on juttu nii tormist kui poliitiliselt rahutust ajast. Oligi mainitud ka läbimurret rindel. Peatükist "Sonja toas" arvasin õieti, et Sonja ja peategelane on toas kahekesi, Sonja on haige ja tahab jääda üksi.