Sünniajast

Nägin unes, et kirjutasin e-maili, kus esimeses lõigus rääkisin väiksest Kerstinist, teises sellega seostamatult Arnold Rüütlist. Postskriptumisse kirjutasin, et selle kirja kirjutasin ma isiklikel põhjustel. Lisasin veel postskriptumi ette oma nime, et see ikka postskriptum oleks. Siis küsisin Pillelt, kus me sündisime (mina ja tema), kas veel Tartus või juba välismaal. Pille ütles, et mina sündisin turul ja turul sündijad on kohe 7-8 aastased.

Teises unenäos tuli üks vanem naine, kes ütles mulle, et doktoritööde kaitsmisel ma tunnen teda küll, aga mujal mitte. Vastasin, et nüüd tunnen ta näo ära. Tegelikult tuli mulle ainult meelde, et sellist nägu olen kuskil näinud, aga täpsemalt ma ei saanud aru, kes ta on. Ta küsis mult näha magistritöö väljatrükki. Ütlesin, et mul viimast varianti endal ei olegi, aga pakkusin talle kahte eksemplari varasemast väljatrükist. Ühel neist oli vahel palju muid pabereid. Ta rääkis, et tal on vaja näha, kuidas ma ankeeti täidan, et ta teaks, kuidas ma doktoritööd kirjutan. Pidin seletama, et ma ei kirjutagi doktoritööd.

Kolmandas sain Baumannilt e-maili, millele ma ka vastasin. Siis tuli lühike lause Kulbokilt, et ta on minuga nõus. Särgava seletas, et Baumann on teinud listi, kuhu talle saadetud vastused edasi lähevad, ja Kulbok sai minu kirja sellelt listilt. Seda ma ei teadnudki. Siis olid nähtavasti kõik minu Baumannile saadetud vastused listi läinud, ilma et ma midagi oleksin kahtlustanud. Kui Piret on ka selle listi liige, siis ta sai ka teada, mida ma täna Kerstini kohta kirjutasin. Aga ma hakkasin imestama, et ma ise pole kunagi sellelt listilt kellegi kirju peale Baumanni saanud. Läksin Baumanni puumaja õuele ja olin rahul, et seal ei ole enam koera. Aga ma rõõmustasin liiga vara, sest kohe tulid inimesed majast välja koos suure musta-valgekirju koeraga. Läksin ruttu sealt õuest välja ja teisele poole tänavat.

Oli minu sünnipäev. Kõigepealt käisin vannis. Siis lasin sinna järgmise inimese ja läksin ise suure ümmarguse peolaua äärde. Tahtsin istuda oma tavalise koha peale, aga üks väike poiss võtis minu nina alt selle ära. Pidin istuma teise koha peale. Seal oli väga kitsas ja laud pressis vastu minu kõhtu. Lükkasin selle kaugemale. Pidin seda tegema mitu korda, sest iga kord lükkasid teised laua endisele kohale tagasi. Lõpuks ma karjusin: "Täna on minu sünnipäev ja mul on õigus nõuda elementaarset korda!" Hääl ei tahtnud õieti välja tulla.