Lamp

Kurb oli lambil laua peal,
ta nõnda valgust nuttis seal.
Kui kätte jõudis päris öö,
siis lõppes alles nutmistöö.

Siis saabus tuppa pimedas
üks loom, kes väga imestas:
sul ikka kurb on alles meel,
nii nutma peaksid sa ju veel.

Lamp vastas: otsa lõppes jaks.
Ei lähe tilka pisaraks
nüüd enam minu kurvastust,
ja peale tükib uni must.

Loom istus hommikuni toas
ja lahkus päikse valgusjoas.
Ta imestas ka koduteel,
et lamp ei nuta ikka veel.