Viimane koolipäev

Nägin unes, et vanaema parandas minu magistritööst enne selle esitamist inglise keele vigu. Ta andis hinnangu, et lauseehitus on mul õige, aga sõnad on valed. Ta kirjutas üles, et õiglane hinne oleks 3,35. Ülikoolile esitatavale paberile kirjutas ta siiski hindeks 4, põhjendades seda sellega, et kui hinne on 3, siis ma ei ole mittekeegi, aga kui on 4, siis ma juba olen keegi. Ta jätis paberi kesklinna bussijaama buss number 5 peatusesse posti külge, aga õpetaja Kalme rebis selle maha, sest tööle koguhinde panemiseks seda ei vajatud. Sõitsin koos klassikaaslastega kooli. Täna oli 1. september ja viimase klassi viimane päev. Meid hakati viima ekskursioonile Teraviljakombinaati, mis asus kooli naabruses. Ütlesin, et see on tagasipöördumine esimese klassi 2. septembrisse, sest siis olime seal ka käinud ja vahepeal mitte. Kombinaadis oli üksteisele väga lähedal paiknevate uste ja imepisikeste ruumide rägastik, kus igaüks meist hakkas liikuma erinevas suunas, nii et kaotada omavaheline kontakt.

Tänases "Sirbis" ilmus pikk artikkel, mis andis ülevaate Kerese kohta ilmunud raamatutest. Arvasin algul, et see on mõeldud minu koostatud raamatu arvustusena, aga asja lähemalt vaadates nägin, et seda ei olnud seal üldse mainitud. Kuid seda oli mainitud samas lehes uute raamatute alla, kuigi ilmumisest oli juba tükk aega möödas. Nähtavasti oli see sinna kirja pandud teise artikli tasakaalustamiseks. Aga raamatu pealkiri oli antud vales käändes. Samuti oli annotatsionis toodud raamatukaanele pandud Kerese asemel kellegi teise pilt, nagu ma varsti veendusin. Kaanele oli veel midagi kirjutatud, mida ma ajalehepaberilt välja ei lugenud, sest see oli nii peenes kirjas, aga mis ekraanil suurendusega siiski loetavaks muutus. See oli lause tadžikologia kohta. Sellega taheti vist öelda, et sama võimatu kui osata tadžiki keelt on see, et mina malet mängida oskan. Kui küsisin "Sirbi" toimetajalt, miks seal sellised vead on, siis märkasin, et tekst paberil on muutunud. Toimetaja astus mu prillide raami pooleks. Mul olid olemas ainult tunduvalt nõrgemad tagavaraprillid. Neile võis proovida panna katki tehtud prillide klaase. Aga ilma prillideta poleks ma näinud isegi prillipoodi uusi ostma minna. Võibolla prillipoes ei müüdagi ilma silmaarstilt saadud retseptita uusi. Ja silmaarsti järjekord võis olla kaks nädalat.

Leidsin Tõnu väiksena koostatud neljaleheküljelise raamatu. Selle kolmandal leheküljel oli selle maa lipp, millest raamat rääkis, samuti oli sinna kirjutatud maa nimi. Selleks oli Supramaa. Sellega ei olnud ma rahul, sest Supramaa kohta käivaid asju pidin teadma mina. Pealegi oli ta kirjutanud vigaselt Suplamaa. Siis vaatasin, et see ei olegi see maa nimi, vaid hoopis üks Tõnu enda maadest Sulale (hääldusega suulaalee). See ei olnud Tõnu esimene maa, vaid üks, millest ma vähem teadsin. Samale leheküljele oli Tõnu joonistanud lahtise kirjaümbriku, milest paistis välja paber, millel olid minu nimi ja allkiri. Mõtlesin, et minu nime kasutamine näitab, kui väga nooremad vennad mind tookord minu vanuse tõttu austasid, aga tegelikult oli Tõnu juba tookord ise targem, sest mina pole oma maade kohta ühtegi raamatut kirjutanud. Edasi mõtlesin, et võibolla ma siiski eksin, sest kokkuvõttes kirjutasin raamatuid ikkagi Tõnust rohkem. Kuigi nende hulgas ei olnud ühtegi oma maade kohta, oli neid teiste väljamõeldud maade kohta. Lamasin praegu oma voodis ja ei olnud veel ärganud. Mul oli tekk silmade peal. Varasemate kogemuste põhjal arvasin, et selle mahakerimine võtab lõputult aega, aga tegelikult sain sellega varsti valmis. Ma ei näinud siiski midagi. Tegin sõrmedega silmad lahti, seejures ärkamata. Nägemine tekkis väga aegamööda. Aga lõpuks ikkagi nägin, et ma ei ole toas üksi, vaid seal seisab ka mitu võõrast meest. Et minna vannituppa, veeretasin ennast põrandale.