Sõda aias. Õppeülesanne.

Nägin unes, et aias toimus sõda. Mind saadeti vaenlase tagalasse luurele. Kui ma sealt tagasi tulin, püüdsin ennast peita, et mulle need, kellega ma luurel olles rääkinud olin, kätte ei maksaks. Kui läksin ümber maja, püüdis üks teisel pool maja olev mees mulle vastu tulla. Nägime maja alt teineteise jalgu. Kui mina ringi pöörasin, pööras ka tema, et tulla vastu teiselt poolt. Siis läksin majast kaugemale. Loobiti üksteist õuntega. Õunad olid soomusautod. Minu ees jäi seisma mees, kellega ma luurel olles olin kohtunud. Ta oli etteheitva näoga. Kui hakkasin teda ettevaatuse mõttes õunaga viskama, kukutas ta ennast protestiks pikali ja kukkus siili okaste otsa. Tundus, et need okkad ei tapa teda mitte ainult mängult, vaid ka päriselt. Ütlesin, et siin ei ole enam midagi teha. Teine juuresseisja kinnitas, et ei ole jah.

Järgmises unenäos lugesin entsüklopeediast artiklit ühe eestiaegse tegelase kohta. Seal oli temast juttu mina-vormis, kuigi see oli kirjutatud pärast tema surma. Arvatavasti oli see koostatud tema eluajal oma käega kirjutatud kirja põhjal. Ta ütles seal, et ta sureb 35 päeva pärast, sest tal on siili okas südames. Ütlesin, et mõne haiguse puhul on väga täpselt teada, kui kaua elada jääb. Antud juhul oli nähtavasti tegemist haiguse haavast südamesse jõudmise ajaga.

Viimases unenäos oli juttu spordist. Vastasin sellele, et on olemas müüt, et mina üldse sporti ei tee, aga vahepeal oli mul kombeks iga päev koolist tulles vendadega kolm tundi palli mängida, lisaks kõnnin ma jala ja teen mõttesporti. Ja kui teised istuvad laua taga söögiajast söögiajani, siis mina tõusen iga tunni aja tagant püsti. Meile õpetati parajasti raamatukogu kasutamist. Krister hakkas täitma ülesannet tellida välja omal valikul üks raamat. Mina seda ei teinud, sest olin uurimistöö kirjutamise ajal juba raamatukogu kasutamise selgeks saanud, aga jälgisin, mida Krister teeb. Õpetasin teda, et ta tegi valesti, kui kirjutas välja raamatu pealkirja. Neil raamatutel, mille autor on kataloogis antud, tuleb välja kirjutada autori nimi. Laenutatud raamatu põhjal pidi igaüks kirjutama kirjandi, mille eest ta pidi saama hinde, lisaks pidi keegi seda kirjandit suuliselt ümber jutustama ja ka hinde saama. Selle vastu ma protesteerisin, sest teise kirjandit saab vastata ainult siis, kui seda uskuda. Olime klassis 208. Õpetaja Laats ütles, et löögi all on eelkõige need, kes ei kasuta sms-i ega msn-i. See tähendas, et neilt ta kavatsebki jutustamist küsida. Hüüdsin, et ükski normaalne inimene, keda ma tunnen, ei kasuta kunagi ei sms-i ega msn-i. Lisasin, et nüüd, kus Laats sai minu käest teada, et mina neid ka ei kasuta, ei tule ma kirjandite vastamise päeval üldse kooli ja jään haigeks ka. Laats hüüdis vastu, et ma jään psüühiliselt haigeks - esimesi psüühilise haiguse tunnuseid oli minu juures märgata juba eelmisel õppeaastal ja lõpuks jään ma nõdrameelseks. Karjusin: "Ärge rääkige asjadest, millest te midagi ei tea!" Äkki hakkasid kõik õpilased püsti tõusma. Tõusin ka, kuigi väikse hilinemisega, sest arvasin, et klassi sisenes direktor. See oli siiski õppealajuhataja Kukemelk, kes sisenes klassi tagauksest ja väljus eesuksest. Kui kõik jälle maha olid istunud, mõtlesin, et Kukemelk oleks võinud hakata mind süüdistama selles, et mul pole mingeid õppevahendeid laual. Ma ei hakanud neid siiski ka nüüd kotist välja võtmma. Tristan sai esimesena kirjandi valmis ja hakkas seda ette lugema. Mõtlesin, et kirjand ei pea ju veel valmis olema, sest raamat ei pea kellelgi veel läbi olema.