Keemia tund ja teisi unenägusid

Leidsin laualt, et ema oli mu vanad koolivihikud jaganud kolme virna. Kahtlustasin, et ta on neile pannud uued ümbrispaberid, sest vihikutele ei olnud midagi peale kirjutatud. See mulle ei meeldinud, sest nüüd ei saanud kindlaks teha, mis aasta vihikuga on tegemist. Eriti tähtsaks pidasin punase ümbrispaberiga eesti keele vihikuid. Kolmandast virnast leidsin, et mõne vihiku ümbrispaberile siiski oli midagi joonistatud või kirjutatud. Seega olin ema alusetult kahtlustanud. Ma lihtsalt ei olnudki kooliajal kõigile vihikutele midagi peale kirjutama hakanud.

Avastasin, et olin varem valesti vaadanud, mis ümbrik mulle "Akadeemialt" tuli. See ei olnudki nende saadetud, vaid minu enda ümbrik oli tagasi tulnud, sest leiti, et sellel oli peal liiga vähe marke. See oli arusaamatu, sest enne saatmist olin ümbrikku postkontoris kaaluda lasknud, et teaks, kui palju marke peale panna. Olin tahtnud saata "Akadeemiale" oma teksti korrektuuri. Nüüd oli see juba ilmnunud ja vigu pidi olema sisse jäänud, kuigi osad võis toimetus ise ära parandada. Et mitte kirjutada ainult Helinale, hakkasin kirjutama ühte kirja K. Sandrile. Talle kirjutasin lühemalt, ainult pool lehekülge. Kui olin kirja teele saatnud, hakkas mul paha, et mida ta nüüd minust mõtleb, et ma talle kirja saatsin. Kohtasin ühes majas K. Sandrit. Ta küsis mult, mida ma selle kirjaga öelda tahtsin. Vastasin, et ma ei mäleta, mida ma kirjutasin. Lisasin, et kirjutasin ühele teisele inimesele ja siis mõtlesin, et kirjutaks kellelegi veel. Lugesin paberilt K. Sandri arvamust Ilmamaa kohta. Tema arvamus oli paranenud.

Toimus šveitsi süsteemis maleturniir. Tehti ettepanek teha eespool laudadel olijatest eraldi grupp, et kaotada olukord, kus just eesmistel laudadel ei olnud kõigil vastast, sest mõned mängijad olid ära läinud. Mina olin ettepaneku vastu, põhjendades seda sellega, et siis ei saaks nõrgemad tugevamatega mängida. Algas voor. Minu valgetega mängiv vastane tahtis tõsta peale sellist algseisu, kus tema etturid on a4 ja h4 ning vankrid a3 ja h3. Keelasin tal seda teha. Ta paistis sellega vastumeelselt leppivat, kirjutades protokolli algseisuks "tavaline". Selgus, et kõigis eelnevates mängudes oli ta saanud alustada ebatavalisest algseisust. Seletasin veel, et teooriast saab muidu ka kiiresti välja minna, aga ma ei saa mängida, kui tal on kohe neli nuppu arendatud. Tegelikult sain aru, et võiksin ise ka vastavad oma nupud enne mängu edasi tõsta, aga ma ei tahtnud seda teha.

Olin Vene keemia tunnis. Tunni algul olin klassi ees. Mõtlesin, et pean oma kohale kõndima nii, et Vene ei saaks mu liigutustest aru, et mul on õppimata. Ta küsiski, kuidas mul vastamisega on. Ütlesin, et ma üldse ei mäleta, mis eelmiseks korraks õppida oli. Mõtlesin, et nüüd kõik nägid, et andsin sama vastuse, mis täna internetti pandud unenäos bioloogia tunni kohta. Istusin kohale. Vene kirjutas tahvlile ühe reaktsioonivõrrandi. Seejärel küsis ta, mis asja ta kirjutas. Vastama pidin mina. Ütlesin, et see peaks olema väävelhappe hüdrolüüs. Vene ütles õige. Mõtlesin, et nüüd nähti, et ma oskan ka ilma õppimata asju tuletada. Vene kirjutas tahvlile võrrandeid edasi. Ta kirjutas ka sõna, kuidas seda nähtust nimetatakse, tõmmates ühendavad jooned mitme aine valemi juurde. Tahtsin seda sõna vihikusse kirjutada, aga ei näinud hästi. O-täht oli kirjutatud sarnaselt poolkuule. Mõtlesin, et tegelikult ma ei peagi kõiki võrrandeid vihikusse kirjutama, sest on öeldud, et see sõna käib kõige kohta, muud asjad on ainult näited. Mõtlesin, et keemia on igav, sest võrrandid ei näita, millised ained ise on. Kui aineid ennast näidatakse, on nad ohtlikud ja võivad plahvatada. Tunni lõpul kuulsin, kuidas tüdrukud ütlesid, et kõike, mis täna tunnis räägiti, teadsid nad juba mitme aasta eest. Mõtlesin, et siis näevad nad unes ka rohkem fakte ja minu unenäoüleskirjutustest paistab välja, et ma keemiat hästi ei oska, sest mulle tuli üllatusena, et tegemist oli vana osaga. Vene küsis mult, kas mulle meeldib õppida rohkem raamatust. Vastasin jaatavalt. Ütlesin, et üks põhjus on ka see, et raamatust on parem konspekteerida, sest isegi sel päeval, kui ma olen uued prillid kätte saanud, ei näe ma nendega juba korralikult tahvlile, aga keemias ja matemaatikas on oluline täpsus. Eesti keeles see nii oluline ei ole. Vene ütles, et kõige parema keemiaõpetusega koolis ei õpita üldse raamatutest. Ütlesin, et ma tean, seal tehakse rohkem katseid. Vene kinnitas, et mul on õigus. Ta ütles, et seal koolis on kranikausid hästi kõrgele pandud, et katseklaaside loputamisele vähem vett kulutataks.