Esmaspäev, juuli 31, 2006

Seedemahl

Inimene peab sööma ja jooma selleks, et seedemahla lahjendada. Muidu läheb seedemahl nii kangeks, et seedib ära kogu inimese. Ainult lomp jääks järgi.

Puudused raamatus. Ajas tagasi.

Nägin unes, et Vahing tuli meie poole ja hakkas lugema "Igavest tuld". Ta andis mulle sealt vahelt ajalehetükke. Neid oli kasutatud raamatu lehepoolte kokkuliimimiseks, aga nüüd olid kitsamad lehed juba lahti lagunema hakanud. Veel tundus, et raamat on saanud kogemata selline, et osa teksti läheb ülevalt alla ja osa alt üles. Rahustasin ennast sellega, et nii ainult tundub. Hakkasin ise sama raamatut lugema. Märkasin ariklit, mis ei olnud üldse maleteemaline. Selles oli öeldud, et eestlased läksid 19. sajandi esimesel poolel Soome ja seal lauldi veel sajand vanema Vene revolutsiooni aegseid laule. Seal, kust ma selle artikli võtnud olin, oli öeldud, et see on oletatavalt Kerese kirjutatud. Nüüd hakkas mulle tunduma, et oletus oli vale, seega ei peaks seda artiklit selles raamatus olema. Ja märkasin, et olin kirjutanud ümber kaks järjestikust artiklit ühe pähe, sest teisel neist ei olnud erilist eraldavat pealkirja. Oletus käis ainult teise kohta neist. Teine artikkel käis nelja vankri lõppmängu kohta. Esimese artikli lõpus olid eestlased jõudnud Brasiiliasse ja siis öeldi, et nüüd tuleb artikkel Brasiilias juba varem alaliselt elanud eestlaste maleklubi kohta. Teises artiklis öeldi, et sellel maleklubil oli 35 liiget. Mõtlesin asutada isikliku maleklubi ja esitada ametivõimudele kinnitamiseks selle põhikirja, kus ütlen, et klubisse ei lubata kedagi peale siniste inimeste. Edasi mõtlesin, et ametivõimud sellist põhikirja ei kinnitaks. Aga ma võisin sinna kirjutada, et klubisse pääseb kutsete alusel. Siis ma oleks juba ise teadnud, keda ma kutsumata jätan.

Nägin unes, et läksin klassi 102. Panin jopi oma pingi kõrvale nagisse. Jopp puutus vastu põrandat. Ütlesin, et siin on nagi nii madalal, et isegi esimese klassi õpilase riided ulatuvad põrandale. Siis tuli mulle meelde, et ma ei käigi enam esimeses klassis, vaid juba vähemalt kaheteistkümnendas, sest olin kooli lõpetanud. Lihtsalt oma vanale kohale istudes tuli tunne, nagu oleks ikka veel esimene klass. Ott oli kusagil käinud. Küsiti, kuidas ta sinna minna oskas. Ta vastas, et kaardi järgi. Laudadel olid taldrikuvirnad, mida tuli tõsta ettevaatlikult, et ükski katki ei läheks. Mul kippus pidevalt meelest minema, et tunnis ei tohi rääkida. Tundi andis Maimre.

Pühapäev, juuli 30, 2006

Louis XIII

Louis XIII-l oli raske lapsepõlv, sest teda peksti, istuti tema troonil ja talle anti vähe raha. Minule ka ei meeldinud, kui keegi mind lõi. Ehk veel vähem meeldis mulle, kui keegi minu kohal istus, sest siis ei saanud isegi samaga vastata. Aga raha ma endale ei küsinud.

Terviku moodustavad unenäod

Nägin unes, et koolis oli itaalia keele tund. Ma polnud eelmisel õppeaastal ainukesena itaalia keele õpikut saanud, sest mulle polnud jätkunud. Nüüd olid teistel käes samad õpikud ja mul polnud endiselt. Küsisin õpetajalt, kelleks oli Paesalu, kas tal on nüüd tekkinud mõni ülearune õpik. Ta andiski mulle ühe, aga mitte samasuguse nagu teistele. Minu pinginaabril Toomal ei olnud ka õpikut. Sain mõnest sõnast juba aru, näiteks sellest, et "ich" on "mina" nagu saksa keeleski. See tuli sellest, et sakslased ja itaallased olid mõlemad kuulunud Saksa-Rooma keisririiki. Õpetaja arvas, et ma ei oska üldse itaalia keelt. Seletasin talle, et oskan küll, sest ma olen ladina keelt õppinud ja kirjutasin magistritöö Itaalia kohta, nii et pidin vähemalt itaaliakeelstest raamatupealkirjadest aru saama õppima. Ühel tüdrukul kästi õpikust mõned laused tõlkida. Ta ütles, et tema ei pea itaalia keelest aru saama. Ütlesin talle vastu: "Vaata konteksti järgi, siis saad aru. Loe lauseid mitu korda."

Järgmises unenäos oli järgmine päes ja uus itaalia keele tund. Piret P. pidi tahvlile lauseid eesti keelest itaalia keelde tõlkima. Talle see ülesanne ei meeldinud. Õpetaja küsis, kas ta vihkamist ka väljendab. Kui ta oli kirjutamisega lõpule jõudnud, käskis õpetaja minna minul tahvlilt vigu parandama. Küsisin, et miks just mina, ma olen vähem aega itaalia keelt õppinud, ma ei tunne grammatikat. Sõnavara ma oskaksin parandada, aga selles Piret nähtavasti vigu ei teinud. Õpetaja andis mõista, et ma eksin. Nüüd nägin, et ühe õ-ga sõna, millist tähte itaalia keeles ei ole, on Piret tahvlile tõesti eesti keeles kirjutanud. Läksime järgmiseks ruumi 119, kus pidi tulema tund õpetaja Rootsiga. Selles ruumis olid lauad paiknenud varem ringikujuliselt, aga nüüd olid pandud üksteise taha ridadesse. See mulle meeldis, sest siis sain kellegi selja taha varjuda.

Järgmises unenäos silitas raamatu peategelane raamatu lõpus hommikul hukatu nägu. Peategelase naine veel magas. Siis tundus, et hukatu on veel elus ja hakkab mööda konstruktsiooni maapinnalt üles peategelase juurde ronima. Taipasin, et raamatu keskmiste peatükkide itaalia keele tunnid olid peategelase unenäod, mis tekkisid pärast seda, kui teine tegelane madalamasse seisusesse kuuludes võõrkeele õppimise eest hukati. See raamat oli minu enda kirjutatud. Tahtsin kohe uut kirjutama hakata. Nüüd teadsin, kuidas seda teha - kirjutada õhtuti üles, milliseid huvitavaid unenägusid ma tahan näha kirjavahetuse, oma maade ja kamba asjade kohta, järgmisel päeval kirjutan üles, mida ma tegelikult unes nägin ja mis unenägudele järgnenud päeval tegelikult juhtus.

Laupäev, juuli 29, 2006

Olukord blogides

Ühes varasemas sissekandes nimetasin kolm blogi, mida avan iga päev. Esimest neist avan endiselt iga päev, kuigi ei ole seal kirjutatavaga kõiges nõus. Teist avan samuti, kuigi ei tea, kas sinna veel midagi lisatakse. Kolmandat enam iga päev ei ava, sest seal on uued sissekanded hakanud lisanduma vanade failide keskele, mida on fotorohkusega arvestades aeglase arvutiga tülikas avada. Kiirema arvuti taha pääsedes olen mõnel päeval siiski vaadanud. Teisi loen ka.

Nõiasõnad

Nägin unes, et isa hoiatas meid, et me wc-sse ei läheks, sest see on unenägu, nii et praegu sinna minek võib halvasti lõppeda. Seletasin veel, milline see unenägu täpsemalt on. Hakkasin algul lugema partiiprotokolli, seejärel paberile kirjutatud lauseid. Lugesin kõigepealt tagumisi lauseid, igal ülelugemisel liikusin natuke ettepoole. Mulle öeldi, et Tõnu oli korranud minu naljajutust loetud sõnu: "Jälle see gullimul lendas lokrmaari." Klaus lisas, et esimene väljamõeldud sõna oli minu kirjutatud, teise mõtles Tõnu ise juurde. Öeldi, et Tõnu arvates tähendasid need sõnad jõuluvana õhkulaskmist.

Nägin unes, et Klaus mängis ühe oma klassivennaga, vist Jaaguga mängu, kus neil olid ehitatud klotsidest seinad ja nende vahele paigutatud tagurpidi rendžu nupud ja väiksed mänguloomad, mis käisid nagu malenupud ja pidid võimalikult palju vastase omi hävitama. Algul oldi üksteisest kaugel, aga kumbki võis teha palju käike järjest, enne kui vastase kord tuli. Klausi üks tuba tapeti päris tühjaks. Kui poolaeg läbi sai, siis nad kommenteerisid, et Klaus, kes on seda mängu vähem mänginud, saab igas mängus järjest rohkem punkte, aga jääb esialgu veel ikkagi kaotajaks. Kui nad teiseks poolajaks uut seisu peale seadsid, siis nägin, et nuppudena kasutasid nad ka lapikuid klotse. Kui ülespoole oli pildiga külg, olid need ühe nupud, kui värvitud külg, siis teise. Ütlesin, et selles mängus tuleb matemaatiliselt mõelda. Klausi vastane vastas, et see on naljakas, kui minna kuskil rünnakule, aga matemaatiliselt on näha, et seal ei jätku endal vahetusteks nuppe. Mõtlesin hakata mängima malelaual malenuppudega uut mängu, kus nupud käivad teisiti kui males. Oleksin seadnud vastakuti erinevaid raamatuid, nii et ühe poole nupud tulistavad kokku sama paljusid väljasid nagu on tema raamatul sisu.

Reede, juuli 28, 2006

Pealkirjast piisas

Kui ma nägin viimases "Loomingus" arvustuse pealkirja "Oota pisut, Indrek Ryytle", arvasin kohe, et selle on kirjutanud Ene Kallas. Ma ei eksinud. Äraarvamise põhjuseks oli see, et sama autor oli minu kohta kirjutatud arvustuses võrrelnud mind ühes lauses Rüütlega, vast ka pealkirja stiil, kuigi kolmandat arvustust ma samalt autorilt ei tea.

Rüütle kohta ütlen omalt poolt, et tema stiil tundub mulle tõesti väga hea, väljaarvatud ebatsensuursused. Tema viimast luulekogu ei ostnud ma põhjusel, et ma ei taha koju sellise kaanepildiga raamatut. Varem olen ühe ostnud, aga see oli hiljem kui ilmus see minu raamat, mida E. Kallas arvustas, aga enne selle arvustuse ilmumist.

Kuigi ma arvasin ära, et Rüütle kohta on arvustuse kirjutanud just E. Kallas, ütleb viimane arvustuses ise: "Kahjuks või õnneks ei kuulu ma Indrek Ryytle talendi suurte austajate hulka ega arva ennast tolle /.../ luuletaja suureks asjatundjaks."

Iisrael ja tema naabrid

Nägin unes, et Iisrael oli naabritest arengus mitu sajandit ees olnud ja nüüd selgus, et on seda endiselt. See võimaldas tal nendega kõike teha. Iisraeli mehed läksid uksest välja seda tegema, väljusin nende järel ja vaatasin neile järgi. Juudi naised kõndisid seal suure ehtekoorma all. Iisrael pommitas Liibanoni. Ütlesin, et nüüd on Hitler juut. Iraan esitas Iisraelile ultimaatumi, et kui ta Liibanoni rahule ei jäta, viskab ta Jeruusalemmale ja Tel Avivile tuumapommi. Aga Iisraelil oli võimalus enne Iraani rünnakut ise Iraani tuumarelvadega pommitada. Istusime keldris ja ootasime rünnakuid. Arieli juuksed olid äkki üleni halliks läinud. Otsustasin, et siit piirkonnast on targem võimalikult kaugele minna. Läksin koju, kus televiisori ekraanile ilmus aatomi kujutis. Klaus arvas, et see tähendab, et kohe teatakse Iisraeli poolsest ultimaatumist kasutada tuumarelva. Aknast paistis taevas helendus. Ütlesin, et äkki see ongi kauge tuumaplahvatuse kuma. Eelmiste tuumaplahvatuste ajal ei olnud ma veel sündinud, seepärast puudus mul kogemus.

Neljapäev, juuli 27, 2006

Jumala pojad

- Piiblis on kahte tegelast Jumala pojaks nimetatud - Aadamat ja Jeesust. Siis tekib vastuolu, kui öeldakse, et Jeesus on ainusündinud poeg.
- Aga Aadam ei sündinud.

Mängukindlused

Nägin unes, et vanaema küsis mult, mida ma arvan Speerist ja Hitlerist. Üks vanamees vastas kõrvalt minu eest, et negatiivselt muidugi. Vanaema küsis, kas ta on mulle rääkinud Speeri kohta ühte lugu. Ütlesin, et võibolla on, aga ma ei mäleta. Ta rääkis siis, et Speer oli hakanud vannlaste käest vangistusest ujudes põgenema, vaenlased ei saanudki teda enam kätte, aga haid sõid ta ära. Ma olin ka kirjutanud luuletuse, kuidas hundid inimese ära söövad.

Nägin unes ühte mängu. Hakkasime mänguga pihta, aga ma ei teadnud veel, mida selles mängus teha tuleb, sest seda seletati järkjärgult. Mina pidin metallkuuli veerema panema, et vaadata, kelle ees see seisma jääb. See jäi seisma minu ees. See tähendas, et mina võisin esimesena klotse võtta. Ehitasime igaüks endale klotsidest kindluse. Seejärel algas kindluste metallkuuliga pommitamine. Esimesena pommitas Tõnu. Need klotsid, millele ta teise kindluses pihta sai, võis ta ära võtta. Mängija pommitamiskord lõppes sellega, kui ta ühelegi klotsile pihta ei saanud. Esimesena lõppesid otsa minu klotsid, sest mul oli neid algusest peale kõige vähem. See oli teistele üllatav, sest mina kui esimesena klotside võtja olin saanud neid võtta kõige suurema summa eest. Aga suurem summa tähendas üksnes kallimaid klotse, mitte suuremat arvu. Tõnul õnnestus ühel tulistamisel korraga pikali lüia kolm teise venna klotsi, aga kuul liikus veel edasi ja lõi neljandaks pikali ka ühe ta enda klotsi, nii et ta jäi sellest ilma.

Nägin unes, et Ojaste rääkis, et vadjalasi on selle eest halvustatud, et nad Punaarmeesse läksid, aga kui nad poleks läinud, oleks nad kõik maha tapetud. Seejärel sõda alles käis. Lamasin tükk aega liikumatult Hiiumaal kraavis. Lõpuks hakkasin koju Tartusse minema. Nägin teel nii Vene kui Saksa sõdureid. Saksa sõdurid meeldisid mulle rohkem. Mul tekkis küsimus, kas ma ei pea Vene sõduriteks Punaarmeesse võetud eestlasi. Kodu uksel kuulsin räägitavat, et vahel võib kanamunade hulgas rästikumuna olla, selle koor võib kättevõtmisel puruneda ja siis võib rästikupoeg juba mürgihammastega hammustada. Rästikumürgist tekkivat haigust nimetati entsefaliidiks. Räägiti, et see võib õigel ajal märkamata jääda, sest rästikuhammustus ei jäta jälgi. Läksin tuppa. Rääkisin seal, et oli aasta aega väljaõppel, seejärel lamasin kuu aega kraavis, aga rindel ma ei olnud. Hakkasin naerma. Ütlesin, et ma ei naernud kogu äraoldud aja jooksul kordagi. Teised rääkisid, kes tuttavatest ja ka mulle võõrastest inimestest olid vahepeal surnud. Küsisin, kus Klaus on. Isa ütles, et ma pean aitama Klausil õhtul tema luuletuste hulgast luulekogu jaoks sobivad välja valida. Ütlesin, et selleks peab neid mitu korda lugema. Siis oli Klaus kodus ja ma pidin tal aitama otsustada, kuidas lühendada fašismi teemalist raamatut, mida ta tõlkis. Olin seda raamatut lugenud. Ütlesin, et kõige olulisem on lühendada selle arvel, et laulupeost rääkivaid peatükke on kaks tükki. Mõtlesin, et võiks soovitada tõlkida selle asemel hoopis teist raamatut, mis ongi õhem.

Kolmapäev, juuli 26, 2006

Tutvumiskuulutused

Kuulsin ühel päeval raadiojaama vahetades küsimust: "Miks peaks üldse tutvumiskuulutusele vastama, kui pilti pole juures?" Minu arvates on see imelik suhtumine. Pildi põhjal ma küll kellegagi tutvuma ei hakkaks, kui ma ei tea tema mõtetest midagi. Pilti saab ilma tutvumiseta ka vaadata.

Rikas mees. Trennis.

Unenäos toimus Riigikogus hääletus, kus Res Publica hääletas teistest parteidest erinevalt, aga Ene Ergma jättis hääletamata. See oli sellepärast, et ta tahtis preisdeniks saada. Ütlesin, et nüüd ma teda presidendiks ei vali, sest toetasin teda ainult Res Publica seisukoha pärast hääletusel olnud küsimuses. Rääkisin, et ma kardan, et Indrek Toome valitakse kunagi uuesti Riigikokku. Rääkisin, et kui talle kuulub kõrghoone, siis on sellel ka suured ülalpidamiskulud ja see võib pankrotti minna. Arutlesin edasi, et tegelikult ei lähe, sest ta ehitab neid juurde. Indrek Toome juurde läks üks noor mees, kes rääkis, et ta tahab ka endale kunagi kõrghoonet saada. Ta pistis Toome nina alla paberi, et Toome alla kirjutaks, lepingu sisu oleks ta kirjutanud juurde alles pärast allkirja saamist. Nüüd oli see rikas mees hoopis Siim Kallas. Kallas kirjutas nii enda kui ka paberi andja allkirjad ja ka lepingu sisu, selliselt nagu talle meeldis. Allkirja oskas ta väga täpselt järgi teha. Seejärel hakkas ta märki viskama. Ta ütles, et viskab alati täiesti täpselt. Tal ei olnud eesmärgiks visata märklaua keskpunkti, vaid selle sees olevatesse ümmargustesse aukudesse. Praegu viskas ta algul mööda, aga seejärel hakkasid visked tõesti täpselt minema. Enne järgmist viset ütles ta, et nüüd viskab ta nii, et nool tungib märklaua ülemisest otsast sisse ja tuleb alumisest uuesti välja. Ma ei jäänud seda viset ootama, vaid läksin ära.

Teises unenäos läksin maletrenni. Rei ütles, et raamatupoes on müügil Dostojevski 16. köide. Küsisin, kas Dostojevski raamatud moodustavad siis terviku. Rei ütles, et moodustavad küll. Küsisin, kas selle pealkiri oli midagi märkmetega. Rei kinnitas ka seda ja ütles täpse pealkirja. Hakkasin arvutiga mängima. Arvutis olid kõik programmid sellised, mida võis võita. Võitsin ka selle mängu. Ütlesin, et see on absurdne, kui arvuti on inimesest nõrgem. Seejärel panin lauale ajakirjast diagrammseisu. Hakkasin tõstma sellele järgnevaid käike. Varsti märkasin, et mul peab seis valesti peal olema, sest ühel poolel pole üldse kuningat. Hakkasin otsima uuesti diagrammi, et seis õigeks panna, aga ei leidnud seda enam. Ütlesin teistele pere liikmetele, et arvuti võitsin ära, aga ajakiri on minu jaoks praegu liiga keeruline. Lisasin, et see ongi väga keeruline lõppmäng. Nad hakkasid mult küsima, milline nupp laual tähendab millist. Need nimelt ei olnud tavalise kujuga, vaid kabenuppe meenutavad. Kui ütlesin ühe nupu kohta, et see on ettur, võttis Pille selle laualt ja ütles, et ta teab, mis sellega teha. Ta sõi selle ära. Mõtlesin, et see ei ole vist hea, sest nüüd ei ole üks nuppude komplekt enam terviklik. Aga Pille mõtles nähtavasti, et siin on niigi palju nuppe. Ta oli harjunud, et kodus võib piparkoogid ära süia.

Teisipäev, juuli 25, 2006

Kust poolt vaadata

Kritiseerisin kord ingliskeelses uudistegrupis Euroopa Liidu ideed. Mult küsiti selle peale, kas mul midagi konstruktiivsemat ka öelda on. Küsija jaoks oli Euroopa Liidu ülesehitamine konstruktiivne tegevus, mulle tundus see rahvusriikide lammutamisena.

Eilse unenäo põhjal võib esitada samasuguse küsimuse - kas males ikkagi purustatakse vastase kuningaseisu või luuakse mativõrku. Need oleks justkui vastandmärgilised tegevused, aga absoluutväärtus on sama.

Ravi. Kiri. Pliiats visati ära.

Nägin unes, et mul oli päevikusse kirjutatud, millal ma endale lõvi ja tiigrit ette kujutasin. Kaks spetsialisti tahtsid mind nüüd sellest ja kõigest muust, mida ma kardan, terveks ravida. Üks neist tegi, justkui läheneks mulle lõvi, et ma ohuga kokku puutudes näeksin, et see ei olegi nii hirmus. Kui ta seda teinud oli, ütles teine spetsialist talle, et ma olen vist juba ravimatu, ta sai selle kohta Moskva kaudu andmeid. Nad tegid siiski veel viimase katse - hakkasid mind viima metsa, et ma näeks, et isegi seal ei tule lõvi ja tiigrit karta. Sõitsime sinna autoga, kus oli hulk inimesi. Nad tahtsid, et ma räägiks asjadest, mida ma kardan, aga mina ei tahtnud rääkida, et mitte jälle nende peale mõtlema hakata.

Nägin unes, et kirjutasin esimest korda ümbriku esiküljele kogemata kirja saaja nime asemel enda nime. Tõmbasin selle maha ja kirjutasin õige nime asemele. Kirja tahtsin saata Ameerikasse Piretile. Olin talle mõne kuu eest juba ühe paberkirja saatnud. Praegusesse kirja kirjutasin ainult mõned laused, mis käisid selle kohta, mis mul e-maili kirjutades välja ei tulnud, ja et mul pole õieti millestki kirjutada. Kiri tuli teha selline, et Piret ei arvaks, et ma teda pidevalt kirjadega tüütama hakkan.

Nägin unes, et istusin Jakobsoni tänaval arvuti taga, mille ekraanil hakkasid jooksma koledad elukad. Püüdsin neid Del klahviga kustutada. Keegi vajutas minu selja tagant ka ühte nuppu. Algul tundus mulle, et see on Jürgen, kes pani arvuti kinni, sest arvuti on tema oma. Aga siis nägin, et see oli Maaja ja et ta polnud arvutit kinni pannud, vaid ekraani värve muutnud. Mul oli hiireks harilik pliiats, aga Maaja viskas selle nüüd ära. Sain uueks hiireks võtta kustutuskummi. Arvasin ära, et Maaja viskab pliiatsi sellepärast ära, et see teeb liiga nõrka joont. Ütlesin, et piltide varjutamiseks saaks seda ikkagi kasutada. Maaja vastas, et ta ei tegele enam joonistamisega.

Esmaspäev, juuli 24, 2006

Sõnaseletusi

Noa teritamine - noa terade poolitamiseks ettevalmistamine.
Noa ihumine - noa ihusse torkamiseks ettevalmistamine.

Asjad moonduvad teiseks

Nägin unes, et kõndisin diagonaalis üle lageda maa. Jõudsin järgi mööda selle serva kõndivatele inimestele. Nad olid tuttavad, aga läksin neist mööda. Sisenesime majja, kuhu pidime laagrisse jääma. Laagris olid tuttavatest Taago ja Tuuli. Seisin maja kõrval ja pistsin aknast sisse kooritud puuvilja. Nii hakkasin korraldama tuurniiri, millest eelmine kord laagris olles olin mõelnud, aga ei olnud teoks teinud. Turniiril pidin mina otsustama, kes kellega mängib. Esimesena panin omavahel mängima tüdrukud. Majas sees vaatasin kõrvalt, kui T. Parts näitas, kuidas ta oli mänginud. Mõlemad pooled tõstsid nuppe liputiival ja Parts kaotas. Rei ütlles talle, et võitmiseks tuleb tugevaid käike teha, aga tal olid kõik käigud nõrgad. Mängisime õhupallidega. Mäng seisnes selles, et tuli oma õhupalliga puudutada teise mängija õhupalli, nii et üks neist läheb katki ja võidab see, kellel jääb terveks. Tegin kohe kahe-kolme nõrgema mängija väiksed õhupallid katki, seejärel läksin suuremate ja tugevamate õhupallide hulka, milline oli ka minu oma. Igal kokkupuutel pallid ei purunenudki. Minu pall polnud päris ümmarguse kujuga. Suundusime kõik toast õue.

Nägin unes, et kell oli palju ja ma olin unine, aga tahtsin sellest hoolimata enne magamaminekut natuke "Eesti Päevalehte" lugeda. Hakkasin sealt lugema ühe luulekogu arvustust. Selles oli öeldud, et järjest rohkemate luulekogudega antakse kaasa CD, millel autor loeb luuletused ka ette. Mõtlesin, et mina seda ei tee, sest mulle meeldib vaikus. Kartsin, et avalikkes kohtades võidakse need CD-d mängima panna. Arvustus oli väga üldsõnaline. Sellest ei saanud raamatu kohta midagi sisulist teada. Võtsin kätte pastaka, et teha arvustuse juurde märkusi, kuigi ma tavaliselt lehte ei sodi. Arvustuse lõpupoole oli kirjutatud, et Eestis oskab luuletada ainult 20 noort, ülejäänud kahjustavad luule mainet. Mõtlesin, et autor mind nende 20 hulka ei arva, sest ma ei kirjuta roppusi. Kirjutasin arvustuse alla selle autori nime kõrvale: "VÄGA KEHV ARVUSTUS". Olin seda lugenud väga unisena, nii et ei olnud suutnud iga lause mõtet jälgida. Nüüd unisus taandus ja sain selle selge pilguga uuesti üle lugeda. Nüüd oli tegemist malepartii lõpuga. Pooltel oli nuppe võrdselt, aga must hakkas võitma. Põhjuseks oli, et tema laagris liputiival oli suur leinaraam, mistõttu valge liputiiva etturid keeldusid edasi minemast. See pani valgeid nuppe juhtiva mehe vihast vahutama. Aga ta võttis veel viimase jõu kokku, et viia kaks vigurit liputiivalt kuningatiivale musta edasitungi takistama. Läksin köögist tuppa. Seal nägin riiulis Rauna raamatuid, osad neist väga paksud. Raun oli andnud mulle kolm erinevat oma raamatut, igaühte neist kaks eksemplari. Ühe eksemplari olin küll saanud nii, et Raun ütles, et ta juba andis mulle selle, mina olin selle ära unustanud ja ütlesin, et ei andnud, nii et ta andis ühe juurde. Ma polnud ühtegi neist raamatutest lugenud. Oli öö. Läksin oma tuppa, et varahommikuseks kooliminekuks ranits ära pakkida. Aga ma olin nii unine, et ei jaksanud seda teha. Otsustasin, et enne magan natuke.

Pühapäev, juuli 23, 2006

Avignon

Andres Keil kirjutab eilses "Postimehes":

"Festival d’Avignon. Koht – Lõuna-Prantsusmaa. Siinsamas 35 kilomeetri kaugusel on Arles, see, kus van Gogh oma ajud ära keetis."

Ma ei saa aru, milleks tutvustatakse Avignoni mingi teise asula kaudu. Kas sinna on tõesti sõitnud inimene, kes ei ole kuulnud midagi paavstide Avignoni vangipõlvest? Enne võiks ikka seda mainida, sest lehte loevad ka alles õppivad inimesed. Võib ka koha üldse tutvustamata jätta. Või on see mingi ateistlik võitlus, et van Gogh paavstidest nii palju kõrgemale seada?

Unenäod magistritööga

Nägin unes, et joonistasin peene pastakaga A4 lehekülje suuruse pildi ja kirjutasin selle pildi peale. Märkasin, et mõned inimesed tegin kogemata tagurpidi, aga siis mõtlesin, et see ongi hea, sest olin paberi teises otsas sedasama teinud. Pildi joonistasin sel puhul, et Helina pidi külla tulema. Pildilt oli näha, mida ma siis teha kavatsesin. Kui pilt valmis oli, tuli hakata muid ettevalmistusi tegema. Aga ma ei saanud vendadega rahul olla. Kui Tõnul oli hiljuti üks tüdruk külas käinud, olid vennad rikkaliku söögilaua ette valmistanud, aga nüüd ei tahtnud nad midagi teha.

Hakkasin öösel kell 12 kodust raamatukokku minema. Ema tuli uksele ja avaldas imestust, et ma nii hilja välja lähen, kui mulle tuleb hommikul Helina külla. Nüüd tuli mulle meelde, et raamatukogu ei olegi öösel lahti. Ütlesin, et lähen jalutama.

Kulbok oli mind hoiatanud, et kui ma euro listi kirjutan, korraldatakse selle peale uputus. Kirjutasin siiski. Torud ummistasidki ära. List oli Sõpruse puiesteel ja uputus Sõpruse sillal.

Lähenes minu magistritöö kaitsmine. Mõtlesin, et kuna ma panin töö pealkirjaks "Itaalia fašistide koostöö teiste poliitiliste jõududega", teeb Pajur kaitsmisel märkuse, et ta ütles mulle juba varasema töö puhul, et need ei ole kõik poliitilised jõud, vaid osalt ühiskondlikud organisatsioonid. Sellele oleksin vastanud, et ma ei ole temaga nõus. Kui organisatsioon ei ole ka puhtpoliitiline, võib ta ikkagi tegeleda poliitikaga. Eestis koguti ühele kirjale üle 900 000 allkirja, kui andmeid ei võltsitud. Seega on kogu rahvas poliitiline. Võibolla on kuskil antud siiski poliitilise jõu definitsioon, mis liigitab selle alla ainult parterid ja muu sellise. Aga ühe teksti piires võin ma kasutada teistsugust definitsiooni. Mulle tuli meelde, et tegelikult muutsin töö pealkirja ära. Nüüd oli selleks "Itaalia fašism Eesti
ajakirjanduses". See ei olnud ka mingi täpne pealkiri, sest töös sai vaadelda ikkagi vaid osa fašismist, mitte kogu fašismi.

Olin vanaema pool. Vanaema oli välja otsinud ajakirja, kus oli avaldatud eesti keeles uuesti vanaisa ja vanavanaisa saksakeelne ühisuurimus. Seega oli mingeid eestikeelseid ajalooajakirju siiski pidevalt ilmunud. Mõtlesin, et viin magistritöösse sisse viite sellele uurimusele. Kuigi siis peetaks seda arvatavasti kunstlikuks viiteks, et oma vanaisa iga hinna eest sisse tuua. Seni olin kõikjal selle uurimuse puhul näinud ainult viiteid saksakeelsele originaalile, siis vist teisele trükile viitamist peetaks veaks. Aga samas võis teises trükis olla täiendusi ja parandusi. Seetõttu otsustasin panna viitesse mõlemad trükid. Toas olid ka Toomas ja Henn. Üks neist käis karate trennis. Nüüd näitas ta teise peal karate võtteid ja lasi ennast peksta, sest teda oli trennis õpetatud valu mitte tundma. Teine peksis teda pähe. Ütlesin, et nii ei tohi teha. Mõtlesin, et hea, et ma ei ole näinud, mida seal trennis tehakse.

Käis minu magistritöö kaitsmine. Oponent oli keegi naine. Ta tegi palju kriitilisi märkusi minu üksikute lausete sõnastuse kohta. Kui oleksin saanud kohe vastata, oleksin osanud kõik need märkused kerge vaevaga ümber lükata, aga neid oli nii palju, et ma ei suutnud neid meelde jätta. Seepärast mõtlesin vastukõnet alustada protestist, et miks oponent ei ole mulle oma kõne teksti kirjalikult andnud. Mõtlesin, et oleksin pidanud enne kaitsmist kirjutama üldse avalduse, milles oleksin nõudnud oponendi väljavahetamist. Teised magistrandid olid kõik kõned kirjalikult kätte saanud, mis võimaldas neil need välis-eesti ajalehtedes avaldada. Mulle oleks küll võibolla öeldud, et miks ma ise küsima ei läinud.

Laupäev, juuli 22, 2006

Väikest annust kastekannust

Kastan lille mitu aastat,
ta ei kasva suuremaks.
Kui ma teda siiski kastan,
asjad ei läe hullemaks.

Lill ootab ja ootab, millal saaks juua,
sest minul on kombeks seda tal tuua.

Kastan lille mitu aastat,
külge tal ei tule õis.
Pung tal on, kuid ei läe lahti,
mis sest, et ma vett tal tõin.

Üha tuleb mul lillekest kasta,
sest tal ei tohi kuivada lasta.

Suusad. Kirikuõpetaja. Inglise keel.

Nägin unes, et suusatasin ilma keppideta ja suusad olid ka jala külge kinnitamata. Suusad libisesid jala alt ära ja väga kaugele. Jooksin neile teele ette, aga nii kaugele nad siiski ei libisenud. Läksin nende suunas. Kõigepealt kaevasin lume alt välja ühed võõrad suusad, siis leidsin ka enda omad. Nüüd arvasin, et suusk tuleb ikkagi jala külge kinnitada, muidu ei saagi neid alt kaotamata pöördeid teha, kui neil hoog sees on. Läksin ja seisin keldri ukse ette. Keegi tahtis keldrist välja tulla. Kui eest tulin, selgus, et see on Bristol, kes oli arvanud juba, et ta on luku taha pandud. Ta rääkis, kuidas ta minu kohta raamatut kirjutab. Tal pidid tegelased riiulis olema ja ta pidi neid lõputult viimistlema.

Nägin unes, et Lepikson oli öelnud, et politseinikud on purjus. Selle peale oli kohe arvatud, et ta on ise purjus ja teda taheti karistada. Minu arvates võis ta rääkida ka läbi une, aga seda võimalust ei usutud, sest öeldi, et Lepikson ilmutas "liikumisega aktiivsust". Uuriti veel, millest ta oli inimestega rääkinud. Kirikuõpetaja jutust tuli välja, et ta maksab Soome kirikule iga päev suurt maksu. Üks mees ahhetas selle peale. Mina järeldasin ka, et siis on kirikuõpetaja ise süüdlane, sest maks on ebaseaduslik, kuna luteri kirikud on igal maal teise maa omast sõltumatud. Aga kirikuõpetaja ei saanud sellest aru. Ahhetanud mees küsis talt veel, kas ta täna pühapäeval väljas on käinud. Kirikuõpetaja ütles, et on küll. Mees ahhetas uuesti, sest pühapäeviti ei tohi kirikuõpetajad seda teha. Kirikuõpetaja esitas täpsustava küsimuse, kas küsimus oli õues või käimlas käimise kohta. Aga sellel ei olnud tähtsust. Ema ja Pille näitasid, et mulle on keegi saatnud kingituseks uue malelaua nuppudega ja mööblit. Algul olin uhke, et mulle midagi saadeti. Aga kui küsisin kõike näha ja nad ei näidanud, siis läksin vihale ja rääkisin, et kui see on minu oma, pean seda nägema ja see kingitus ei ole õige asi. Lõpuks sain aru, et tegemist on unenäoga. Ma ei viitsinud enam midagi teha, sest kõik tundus nii tavaline.

Nägin unes, et inglise keele tunnis pidi laulma. Algul pidid laulma kõik koos, seejärel kahekaupa. Kristjan K. ei laulnud, kui tal kästi. Kalme ütles talle sellepeale, et ta on töövihikus koduse töö oma isal ära teha lasknud. Laulmise ülesanne suunati edasi minule. Mina ka ei laulnud. Kalme küsis, et ma näitaks, mis mul jälle kodus tehtud on. Täna olin erinevalt eelmisest korrast töövihikusse koduse töö ära teinud. Mõtlesin, et võibolla olen tagantjärele eelmise korra kodutöö ka ära teinud, aga lehte tagasi keerates nägin, et see oli siiski pooleli. Kalme küsis mult, mis ma arvan, kui kaugele ma jõuaksin, kui ma üldse ei õpiks. Vastasin, et ma olen ikka kogu aeg natuke õppinud. Ütlesin, et kui piirduda ainult tunnis käimisega, võib juba kooli lõppu välja jõuda. Kalme avaldas selles suhtes kahtlust. Ütlesin, et mõnes koolis igatahes võib.

Reede, juuli 21, 2006

Lugemisharjumuste muutumine

Vahepeal ei lugenud ma lehest aja kokkuhoidmiseks spordiartikleid, väljaarvatud malet. Maleraamatu koostamise ajal hakkasin siiski uuesti ka muud sporti lugema, et võrrelda ja et see hakkas üldse jälle huvitavam tunduma. Viimasel ajal alustangi lehte tagantpoolt ja loen sporti ja kultuuri enne poliitikat. Tagantpoolt on leht rahulikum, sest mõne sportlase vigastus või uue raamatu autori läbisõimamine on väiksemad õnnetused kui järjekordne sõda. Sõja kohta kirjutatut ei jäta ma ka lugemata, aga lähen rahulikumatelt karmimate teemade juurde järk-järgult. Kui vahepeal püüdsin iga päev lugeda kolmes erinevas võõrkeeles ajalehti, et keeleoskus paraneks, siis nüüd loen eestikeelset lehte nii põhjalikult - midagi igast rubriigist - et välismaa lehtede jaoks on aega jäänud ainult pühapäeviti, kui eestikeelsed ei ilmu.

Aktusepäev. Raamat jesuiitidest.

Nägin unes, et oli hommik. Oleksin pidanud minema kooli lõpuaktusele, aga ei tahtnud eriti minna. Kui ma poleks läinud, siis oleksid need pika ninaga jäänud, kes mind õnnitlema tulevad. Ma polnud isegi kontrollinud, kas aktus on ikka täna. Minu voodi kohal seinal olid hiigelsuured putukad. Kartsin, et need võivad olla sellised putukad, kes munevad elusate inimeste sisse. Hakkasin neid harjaga maha pühkima. Nad said selle juures surma. Edasi läksin akna juurde. Akna ees oli ämblikuvõrk, milles oli kaks väikest surnud lindu. Linde oli raske ämblikuvõrgust välja lõigata, selle tegemiseks tuli katki lõigata ka kardin. Kui need kaks lindu olid aknast välja visatud, näidati mulle, et toas akna all on terve kotitäis linnupoegi. Algul tundus, et nad on kõik lämbumissurma surnud, siis oli näha, et mõned neist veel natuke liigutavad. Öeldi, et neid ei saa aknast välja kassidele ja koeradele söömiseks visata, sest neid on selleks kotis liiga palju.

Vaatasin kunstiraamatut. Rääkisin, et isegi Rubensi pildid on rahustavad, kui need on sellised sinised. Need Rubensi pildid, kus on kollased ja paksud paljad, on koledad. Ema ütles, et need muidugi. Mõtlesin, et isegi Londonisse ei saa elama minna, sest seal lõppeb joogivesi otsa. Iga teist kohta võib ka mõni keskkonnaprobleem tabada. Pille tuli vett jooma. Ütlesin talle, et ta ei võtaks Eesti joogivett, kui ta ise Kanadas elab. Olin ühe välismaise Eesti diplomaadi majas. Imestasin, et siin on nii palju raamatuid, kuigi see on ainult lühiajaline elukoht.

Oli ilmunud uus paks raamat. Enamuse käsikirjast olin enne ilmumist töö käigus läbi lugenud, väljaarvatud Lukase kirjutatud eessõna, mida lugesin alles praegu. Et see oli lisatud pärast minu töö lõppu, oli selles ka palju keelevigu. Lauseehitus oli täiesti kohutav. Eessõna oli pikk ja kriitiline selle suhtes, mis ma ülejäänud raamatusse kirjutanud olin. Olin kirjutanud muuhulgas, et teises raamatus oli ühe kabeli lukutüübile antud üks nimi, aga tegelikult on sellel kabelil kolm teist tüüpi lukku. (Seda olin lugenud kolmandast raamatust.) Lukas oli lisanud kriitilise märkuse, et ma olen diagonaalis läbi kabeli vaadanud. Tundus, et keelevead ei esine mitte ainult eessõnas, sest sellest said alguse pöörlevad kettad, mis läbisid kõiki raamatu lehekülgi. Mõtlesin, et Lukas võibolla arvab, et olen seda kabelit ise vaatamas käinud. Uuel raamatul oli samasugune pealkiri kui Vello Helgi raamatul jesuiitidest, ainult sõnade järjekord oli vastupidine. Kui keegi oleks mult raamatu kohta midagi küsinud, oleksin vastanud, et ma ei mäleta sellest mitte midagi. Ma vist ei olnudki raamatut ise kirjutanud, vaid kirjutanud ümber kellegi teise kirjutisi. Nähtavasti olin omalt poolt lisanud ainult joonealuseid märkusi.

Neljapäev, juuli 20, 2006

Kirjutan Saaremaa lehes

Paistab, et täna on mul ajalehes "Meie Maa" artikkel ilmunud. Selle pealkiri on "Oht püsimajäämisele" ja kõige rohekm lõike on selles väljarändamise teemal. Millisel kujul artikkel lehte jõudis, seda ma küll veel ei tea, sest paberväljaannet pole näinud ja võrgus on loost ainult katkend.

See artikkel sündis nagu detsembrikuine "Maalehe" omagi - ise ma seda pakkuma ei läinud, vaid leht palus artiklit teiselt autorilt, kes soovitas enda asemel minul kirjutada. Kohe ma seda tegema ei hakanud, kuid kui mulle lehest veel eraldi helistati, siis kirjutasin artikli valmis. Osalt kasutasin lõike ühest kahest "Maalehes" avaldamata jäänud artiklist, teised kirjutasin uued. Arvan, et kokkuvõttes läks asi paremaks, kui oli "Maalehele" pakutud variant.

Saaremaal ma ise elanud ei ole, ainult suvitanud. Aga Saaremaalt oli pärit minu emapoolne vanaisa. Seal elab ka praegu sugulasi.

Helikopter. Laulupidu.

Nägin unes, et olime ühe puu juures, millel üks oks kasvas nagu lause. See lause tuli minu arvates säilitada. Olime sellele saarele tulnud helikopteriga ja nüüd hakkasime helikopteriga tagasi lendama. Nägin aknast, et üks väike laps ei jõudnud õigel ajal peale ja jäi maha. Saarele oli meelega jäänud siiski ka paar täiskasvanud inimest. Võis loota, et laps oskab nende juurde tagasi minna. Mulle algul meeldis, et lendasime madalal mere kohal. Nii võis ka allakukkumise korral loota pääsemist. Seda enam, et helikopteris olid ka mõned päästerõngad. Ma ainult ei teadnud, kuidas allakukkumise järel helikopterist välja pääseda. Aga kui lendasime juba linna kohal, hakkas mulle tunduma, et helikopter on liiga madalal - nii oli karta kokkupõrget mõne jalakäija või autoga.

Nägin unes laulupidu. Seisin lauljate kõrval, aga ise ei laulnud. Vahepeal lauljad ka tantsisid. Selleks ajaks läksin seina äärde. Kui tants läbi sai, ütles üks vanem naine teisele, et viis poissi ei leidnud kedagi, kellega tantsida. Tegelikult poleks ma seda teinud mingil juhul. Platsil olid peaaegu kõik lauljad. Mõtlesin, et tegelikult musikaalsete inimeste osakaal nii suur ei ole, lihtsalt laulupeole tuleb neid suurem protsent. Kõrvaltänaval oli siiski ka palju publikut. Aga kui varem olid laulupeod toimunud lauluväljakul, kus kõik inimesed korraga näha olid, siis nüüd rahvahulgast ülevaadet saada ei olnudki võimalik. Minust hakkasid reas mööda minema klassikaaslased. Jürgen I. mängis salapolitsinikku. Mind ta läbi otsima ei hakanud, kuigi mul oli põuetasku punnis. Aga ta jooksis üle platsi kedagi teist läbi otsima, hüüdes: "Kas nüüd riskida eluga?" See tegi rahvale nalja, nagu oligi mõeldud. Martinile pidin ma andma raha. Ma tahtsin mängida heldet inimest ja andsin ühe mündi asemel terve peotäie. Siis tuli mulle meelde, et müntide hulgas oli peale Eesti omade ka Soome omi. Küsisin viimased tagasi. Sain kokku raha tagasi rohkem kui olin andnud. Laulupidu sai läbi ja kõik hakkasid sööma minema. Jõudsin sööklasse esimeste hulgas, sest olin sellele lähemal. Söökla nime järgi nimetati seal söömist laiutamiseks. Tellisin kahte salatit, neist üks oli kartulisalat. Need pandi mulle samasse taldrikusse. Mõtlesin, et kuidas saab salateid koos kaaludes teha kindlaks kummagi kaalu eraldi. Ports tundus väga suur.

Kolmapäev, juuli 19, 2006

Kõnelus hukkaminekust

A: Seda on alati räägitud, et noorus on hukas. Eriti keskajal, kui nõidasid põletati.
B: Lase ma räägin. Vabadussõjalaste liikumine muutus just sellega populaarseks, et ütles, et vanad on hukas. Et meie oleme õiged, me oleme sõjas käinud.
C: Õigus. Kultuurirevolutsiooni ajal oli ka nii.

Uni unes

Nägin unes, et mul õnnestus seistes magama jääda. Magasin seejärel erinevates ruumides ja asendites pooleldi, aga teesklesin, et magan täielikult. Minuga räägiti, aga ma ei vastanud. Kui mult oleks peale ärkamist küsitud, miks ma ei vastanud, oleksin ma öelnud, et ma ei pea vastama, kui ma ei ole kindel, kas kuulen läbi une päriselt rääkimist või on see ainult unenägu.

Teisipäev, juuli 18, 2006

Peeter I

Sain laupäeval raamatu "Peeter Suur" lõpuks läbi. Sellest paistis, et peategelast ei tasuks ka venelaste seisukohalt suureks nimetada, sest ta käitus nendega veel hullemini kui Eesti Euroopa Liitu viiad, andmata läänestamise käigus isegi võimalust vastu hääletada. Sellega seoses ütlen veel, et Ukraina puhul on minu arvates vale kiita ühte osapoolt selle eest, et ta on läänemeelne. Küll aga selle eest, et ta on ukrainameelne. Las iga rahvas säilitab omapära.

Unenäod paranesid

Nägin unes, et vaatasime minu vana postkaardialbumit. Selles oli ilus talvepiltidega kaartide seeria. Mõtlesin, et talv saab mitte meeldida ainult neile inimestele, kes ei ole seda seeriat näinud. Rääkisin, millist suhtumist tekitavad kooliskäijale erinevad nädalapäevad: reede - kolm vaba päeva!; laupäev - miks kõik kodus on?; pühapäev - vastik, õppima peab hakkama!; esmaspäev - ilma magamata kooli! Märkasin, et jõulud on peaaegu käes. See tähendas, et pidin saatma ühe postkaardi. Algul mõtlesin saata ühe sellest talveseeriast. Aga see ei sobinud, siis oleks kogusse auk jäänud. Ostma ei tahtnud ka minna. Jäi üle küsida emalt, kellel pidi olema saatmiseks varutud rohkem postkaarte. Riivasin kogemata kuuske, nii et sellelt pudenes okkaid. Ühed inimesed rääkisid, et neil oleks eelmisel aastal kuusk peaaegu ümber läinud. Pärast seda oli nendega tehtud uuring, kus nad pidid rääkima, mis oleks juhtunud siis, kui kuusk olekski ümber läinud. Sel aastal läks neil kuusk täiesti ümber. Nüüd nad arvasid, et ümberminek sündis sellest uuringust.

Hakkasime ühest kohast ära sõitma. Selles kohas olime mina ja Klaus pilte joonistanud. Enda pildid võtsin ma kaasa, aga Klausi omi polnud keegi võtnud. Kui Klaus nägi, et kõik tema pildid lähevad kaotsi, muutus ta kurvaks. Seejärel olime kodus. Mul oli Pille pliiatsitopsides erilisi kirjutusvahendeid, mis olid raamatud. Pille andis need minu kätte. Ma ei mäletanud, kas ma olen need välislaenutuusest laenanud või ostnud. Laenata ma poleks neid hästi saanud, sest mul polnud enam kojulaenutusõigust. Pille oli kindel, et ma olen need ostnud. Ta ütles, et nii nagu ta ei hinda ühte õppejõudu, nii ei hinda ta ka Runnelit. Selle all mõtles ta mind. Mina vastasin sellele, et Pille ise õppis minust ülikoolis halvemini, sest ülikooli all mõtlen ma ainult bakalaureuseõpet. Mõtlesin, et inimesed on rumalad, kui arvavad, et hariduse eesmärk on haridus kätte saada. Mina õppisin küll parajasti doktorantuuris, aga mitte eesmärgiga see kunagi lõpetada.

Olin teinud Piirimäele referaadi. Ta oli teinud mulle märkuse, et ma olen selle jaoks peale tema raamatu kasutanud veel mingeid allikaid, siis ma pean neile ka viitama. Need muud allikad olid "Üldine ajalugu" (selle viimane peatükk) ja Piibel. Neist olin kirjutanud seda, kuidas maailma lõpus kogunevad inimesed Etioopia mäele, igalpool mujal on juba vesi. "Üldise ajaloo" lõpp oli ise Piibli lõpu põhjal kirjutatud. Piibli autorid nägid seega õieti ette, et inimtegevuse tagajärjel hakkab kunagi maailmamere tase tõusma. Oli öeldud, et kuni maailma lõpuni on maailm ainult merevaht, aga peale seda muutub elu tõeliseks. Mõtlesin, et mandrid võivad tõesti merevahust tekkinud olla.

Esmaspäev, juuli 17, 2006

Romaani ülesehitus

Selle peale ma ei tulnud, et kui raamatu esimeses pooles räägitakse relva omamisest, siis teises pooles sellest tulistatakse, kuigi selliste asjade eest on hoiatatud. Aga peale tulistamist ma järeldasin, et siis mainiti peategelase ja kõrvaltegelase kohtumist raamatu algupoole ka selleks, et kõrvaltegelane saaks selle raamatu lõpul välja rääkida. Nii nagu maleülesande võib ära lahendada esitades endale küsimuse: "Miks on laual see nupp?" Tegelikult läks nii, et peategelane hakkas kartma, et kõrvaltegelane sellest räägib, aga tema üllatuseks ei rääkinudki.

Kiusamisi

Nägin unes, et olin raamatupoes, kus oli lõppenud maleturniir, millel oli jagatud auhindadeks raamatuid. Rääkisin ühele mehele, et võibolla mängisin turniiril sellepärast nii halvasti, et ma olen müügil olevatest raamatutest endale kõik paremad juba ostnud, kusjuures ma pole neidki eriti lugeda jõudnud. Vaatasin oma paksu väljatõmmatavate lehtedega märkmikku keskkooli ajast. Nüüd nägin, et kuigi olin selle vahepeal unustanud, olin ka sinna kirjutanud Salakarust ja teistest huvitavatest asjadest, millest kirjutasin juba nooremana. Seega olin üksi kamba asjadega pidevalt edasi tegelenud ja sellesse polnudki vahepeal pausi tulnud. Panin märkmiku kotti ja koti lauale. Ivar tuli ja vahetas kotid ära. Nõudsin talt oma kotti tagasi. Võrdlesin ennast ja Ivarit. Pealtnäha olime kõigi tunnuste järgi ühesugused. Keegi oleks võinud kõrvalt öelda, et mina olen ainult targem. Kotte olin ka Ivari moodi ära vahetanud. Sander ütles, et ta näitab mulle elektronmärkmikust ühte asja. Hakkasin seda elektronmärkmikut enda kätte kiskuma, kuni Sander näitas, et see ei olegi minu, vaid tema oma. Nüüd olin nõus vaatama. Tunnis istusin Sandri kõrval. See oli bioloogia klass. Sander trügis mind nii, et tema käes oli üle poole lauast. Hakkasin vastu trügima. Alles siis kui õpetaja ütles, et me üksteist ei trügiks, tõmbus Sander tagasi. Tund sai läbi. Vaatasin selja taha. Nägin Helenit esimest korda peale seda, kui me e-maili vahetasime. Ta rääkis teistele, et nad kunagi minu kirjadele ei vastaks. Riidehoiu trepil seisid tüdrukud ja pillasin seal ühe asja maha. Võtsin selle üles ja tahtsin hakata edasi minema, aga enne kui ma jalga liigutada jõudsin, ütles Silja, et ma läheks rutem. Nüüd ei saanud ma just kohe minna, vaid pidin selgitama, et ma pillasin ühe asja maha. Päeva jooksul olid klasside riidehoiuruumid likvideeritud, selle asemel olid nüüd pikas koridoris lahtised nagid. Minu riided olid siiski alles. Läksin edasi jälle ühte klassiruumi. Aknapoolses reas õpetaja laua vastas esimeses pingis istus Sander, kelle kõrvale ma istusin. Kui klassis oli kokku kolm õpilast, hakkas võõras naisõpetaja tundi alustama. Küsisin, mis tund siin tuleb. Vastati, et majandusõpetus. Ütlesin, et seda ma ju ei õpi, ja hakkasin klassist välja kõndima. Sander ütles mulle vastuseks, et õnneks, ta kartis juba, et peab jälle minu kõrval istuma.

Veel nägin unes, et ajalehes kirjutati seenelkäijate kuritegudest. Selle peale saatsid inimesed veel ajalehele kirju ja ütlesid, keda nad on näinud seenele minemas. Üks kommenteeris pikemas kirjas, et need inimesed näevad probleemi suurema kuriteo asemel selles, et varastatakse erametsast seeni. Ta eksis. Mina sain aru, et need inimesed on jõudnud eksijäreldusele, et seente korjamine on üldse kuritegu. Teadsin, et erametsast ei tohi teine inimene võtta küll puud, aga seente ja marjade korjamine on lubatud. Üks probleem seisnes veel selles, et inimesed ei osanud kirjutada sõna "aserbaidžaanlane". Sõitsime autoga metsa äärde ja hakkasime metsa all seeni korjama. Varsti küsis Tõnu, kus pool maantee on. Näitasin otse ette ja ütlesin, et sealt paistab valgust, seal lõppeb mets ära. Selles kohas oli üks veekogu. Nüüd istusime majas ümber laua. Tuli Sven ja võttis laualt minu asju enda kätte ja lõhkus neid. Hakkasin tema juurde minema. Algul läksin roomates, siis ajasin ennast vaevaliselt käpuli, edasi sain ennast kuidagi püsti aetud. See, keda ma kinni tahtsin võtta, oli Tõnu. Ta hakkas ümber laua eest jooksma. Küsisin teistelt vendadelt, kas nad ei tahaks mind aidata. Nad panidki Tõnule käed teele ette. Meenutasin, kuidas mul tekkis Žitini vastu võiduseis, Rei vaatas kõrvalt, et ma ei saa enam kuidagi kaotada, aga kolme käigu pärast sain mati. Rei ja Taago olid mulle seejärel näidanud, et ma oleksin pidanud hakkama mängima seal tiival, kus mul oli materjali rohkem. Mul oli nende näidatud võiduplaan veel meeles.

Pühapäev, juuli 16, 2006

Hiir urus

Hiirekene istus urus vaguralt.
Elu oli kulgend seni magusalt -
süia oli saand ja kassi polnud näind,
inimeste närvidele väga ta ei käind.

Aga üks päev pärast kehakinnitust
nägi hiir seal urus hirmsat kummitust:
roti moodi loom, hiir varem polnud näind,
külalisi hiirel seni polnud käind.

Mine tea kust oli siia rännanud.
Miskipärast siiski hiirt ei rünnanud.
"Kas sa oled rott?" hiir tundis imestust.
Loom vastas, ta ei talu seda nimetust.

"Kui sa seda kordad, sind sabast hammustan;
hammustad sa vastu, su pesa lammutan."
Hiir ohkas selle peale, tont ruttas lahkuma,
ka solvav ohe hinge ei tahtnud mahtuda.

Lõpuks Mussolinist

Nägin unes, et kohtasin tundmatut lühendit BC. Oletasime, et see võiks tähendada belling company, mis omakorda oleks üksus, mis kuulatab sõjas vaenlaste hääli.

Nägin unes, et mõtlesin, et rohkem ma kooli ei lähe. Puudumised mõtlesin välja vabandada sellega, et ma ei ärka hommikuti üles. Mõtlesin, et ma ei pea üldse teist korda koolis käima, kui seal õpetatakse selliseid aineid nagu bioloogia. Edaspidi tegelen ainult ajalooga.

Nägin unes, et mõtlesin, et Mussolinil võis siiski õigus olla, kui ta ütles, et kui Itaalia valitsus Etioopia vastu sõda ei alusta, lähevad itaalia sõdurite püssid Aafrikas ise lahti. Mussolini oli Esimeses maailmasõjas rindel olnud ja pidi teadma, et kui ta peale vaherahu sõlmimist omaalgatuslikult veel ühe lasu tulistab, hakkab sõda uuesti pihta. Tegelikult oleks siis hävitatud võibolla ainult tema väeosa.

Nägin unes, et teadsin, et näen und, ja lugesin terve lehekülje teksti nii, et enne järgmise sõnani jõudmist juba unustasin eelmise sõna. Siiski mulle selline lugemine meeldis. Mõtlesin, et Mehis Heinsaar kirjutaski oma raamatu selliste unenägude põhjal. Mõtlesin, et Helina tundis oma mõtlemiseta juttu kirjutades sama kui mina seda lehekülge lugedes. Vahepeal läks mul järg käest. Pilku uuesti kõrgemale tõstes sain aru, et tekst on vahepeal muutunud.

Laupäev, juuli 15, 2006

Ajad vahetuvad

Palju pole täna loota,
eile oli parem päev.
Aga loodan, et ma homme
eilset päeva jälle näen.

Tänagi on pisut eile,
see võib viia homsesse.
Siis ehk homme üleeile
astub jälle esile.

Tahvli ees. Turniiriraamat.

Nägin unes, et oli matemaatikatund, mida andis Maimre. Keegi õpilastest lahendas tahvlil ülesannet ja teised pidid selle vihikusse kirjutama. Maimre hakkas klassis ringi käima, et vaadata, millise käekirjaga keegi oli kirjutanud. Kui ta minuni jõudis, siis ütlesin, et ma ei kirjutanud, sest tahvlil tehti viga. Artur, kes istus minu lähedal, kuulis seda ja hüüdis üle klassi, mida ma olin öelnud. Klass hakkas naerma. Järgmisena pidin tahvli juurde minema mina. Hakkasin tahvlilt eelmise kirjutaja kriidijälgi maha kustutama, aga need ei kustunud kuidagi. Siis tuli keegi tüdrukutest ja näitas, et ma hoian tahvlilappi valesti - tuli hoopis kolm sõrmme üles sirutada. Kui ma õpetuse järgi tegin, hakkas kriit tahvlilt kustuma. Leiutasin ise veel tõhusama võtte - hakkasin rämpsu prügikasti viskama.

Järgnes üks visuaalne unenägu, mis ei jäänud hästi meelde. Kolmandas unenäos toimusid Tartu malemeistrivõistlused. Vaatasin pealt partiid Pärnits-Vihmand. Pärnitsal oli väljal a1 minu isa Eesti Mõtteloo sarjas ilmunud luulekogu, mis käis nagu vanker. Pärnitsa seis oli raske. Ta tegi korraks raamatu lahti, et vaadata, mis raamat see on ja niimoodi parem käik leida. Aga ta sulges raamatu uuesti enne kui midagi nägi. Pärnitsale poleks luule meeldinud. Vihmand oleks saanud käia oma raamatu väljale b1, aga ta eelistas anda sellega tuld väljalt c1. Sellega ta ühtlasi lõpetas mängu, näidates sõrmedega, kuidas ta edasimängu korral võidaks. Turniir sai läbi. Mina olin kogunud 3,5 punkti, olles veel tagapool kui punktide arvu järgi oleks võinud arvata - tagant kolmas. Sven ja teised, kes palju mängisid, olid ka suhteliselt taga. Paistis, et harvemini mängijad olid sellepärast eespool, et elasid mitmekülgsemat elu ja arendasid niimoodi mõistust rohkem. Esikoha saaja oli ühtlasi ka Tartu kiirmale meister. See tegi mulle nalja, sest nii nõrgast mängijast poleks kahte võitu järjest oodanud. Öeldi tema nimi. Hakkas tunduma, et ta on Puusepp, keda ma polnud näo järgi enam ära tundnud. Või Puusepa vend. Nime uuesti vaadates nägin, et see oli siiski keegi kolmas. Selle turniiri kohta ilmus juba ka paks raamat. Eestis oli ainult kaks turniiri, mille kohta raamatud ilmusid. Erinevalt Tartu meistrivõistlusttest ei ilmunud neid isegi Eesti meistrivõistluste kohta. Kartsin, et tulevikus ei ilmu neid ennam ka Tartu meistrivõistlustest, kui seni ilmunuid vähe ostetakse. Raamatus oli kommenteeritud rohkem nõrgemate mängijate partiisid. Võibolla sellepärast, et neid oli kergem kommenteerida, sest neis oli vigu lihtsam kindlaks teha. Kõige tähtsam oli viimast kohta otsustav partii. Enamus raamatust oli sõnaline jutt. Üks koolipoiss nimetas kahte arvutiprogrammi ja ütles, et need alati võidavad. Rääkisin talle, et kui ta kogemusi omandab, hakkab ta ise neid võitma. Hakkasin oma jutus kahtlema. Ütlesin, et mõned arvutiprogrammid ongi väga tugevad. Poisil oli laual mingi seis. Küsisin, kas see on tema mängust arvutiga. Ta ütles, et ei ole. Vaatasin ka ise, et sellist seisu ei saa mängus tekkida, sest mustal olid etturid mitmekordseteks muutunud, aga valgel polnud üldse nii palju nuppe löödud. Täpselt ei saanud ma aru, milline seis on, sest lauale olid ehitatud tornid, milles oli raske nuppe eristada. Raamatus oli ühel leheküljel foto liidrite grupist. Tegelikult oli tagaplaanil mind ka näha, kuigi ma ei kuulunud liidrite hulka.

Reede, juuli 14, 2006

Nudistid ministeeriumis

Üks roheliste listi liige avaldas soovi listist lahkuda, pärast seda, kui ta hakkas kahtlustama, et listi liikmetele tahetakse korraldada segasauna. Kui mõne päeva eest "Postimehes" kirjutatu õige on, siis ähvardab teda siiski ka listist lahkumise järel oht, et kogu Eesti muudetakse justiitsministeeriumi algatusel segasaunaks. Mida inimesed siis veel tegema peavad? Sauna eesruum Eesti valitseva moe tõttu juba on.

Sõjaraamat

Nägin unes, et mõned Teises maailmasõjas Saksa poolel sõdivad eestlased läksid enne Läände põgenemist mööda maa-alust käiku selle kohal olevat sakslaste kaevikut õhku laskma. Nad tahtsid panna pommi plahvatama, aga see ei õnnestunud. Sakslased olid nende hääli juba kuulnud ja tulid ka maa-alusesse käiku neid jälitama. Lõpuks õnnestus ühel eestlasel jälitaja maha lasta. Teise sakslaste kaeviku all kordus umbes seesama. Sellega sai jutt läbi. Seda juttu lugesin Ellen Niidu raamatust. Peale lõpetamist hakkasin seda kohe uuesti lugema, et vaadata, kas ma märkan samu asju. Nüüd nägin selle loo peategelastena hoopis kahte sõjaaegset eesti last. Imestasin, et ma enne nii valesti olin lugenud. Lapsed tegid õue ise sakslaste mängukaeviku ja hakkasid siis lume alla selle juurde viivat käiku kaevama, mida mööda nad ise samal ajal edasi liikusid. Kui nad järgmisel päeval uuesti õue läksid, oli lume alla kaevatud käik sisse varisenud. Ellen Niit lõpetas jutu sõnadega, et see näitas, et Stalini asi varises kokku. Lugemise lõpetamise järel mõtlesin, et raamatusse trükitud tekst ongi muutunud - järelikult on imed võimalikud. Võibolla oleks olnud parem, kui ma poleks seda teist korda lugema hakanud, siis poleks sellist ehmatust tulnud. Edasi mõtlesin, et võibolla lugesin ma erinevatel kordadel erinevaid trükke. Esimene oli Stalini aegne, teine antud välja otse peale Stalini surma ja seda sündmust arvestades ümber töötatud. Vaatasin tiitelehte. Raamat oli välja antud hoopis aastal 1982.

Teises unenäos vaatasin oma esimest luulekogu. See oli antud välja ruudulisel paberil ja koopiatena minu käekirjast. Sellele ma polnudki vahepeal mõelnud, sest asi oli tundunud nii loomulik. Mõtlesin, et võiks veel mõne raamatu kirjatähtedega välja anda, aga siis ostetakse vähem, sest kõik ei saa minu käekirjast aru. Siiski on selline raamat huvitavam. Mida ma üldse ei mäletanud, aga nüüd nägin, oli see, et raamatus oli ühel leheküljel ka hulk minu enda joonistatud väikseid pilte. Mõne pildi alla oli kirjutatud "EESKUJU", kui see oli valminud mõne teise pildi eeskujul. Osa pilte oli ka täielikult enda väljamõeldud. Ühe pildi nimeks olin pannud "Põud". See kujutas aknast sisse paistvat päikest. Teisel pildil oli ühes aknaruudus kandiline päike, teises kandiline kuu ja kahe ruudu vahel oli jagunenud üks poiss, kellest aknaraam läbi läks.

Olin suures ruumis õpetaja Kalme tunnis. Ta rääkis, et kõik töötavad ennast nullist üles ja pärast seda nende tase enam ei lange. Mõtlesin, et võib langeda küll, kui inimest tabab skleroos. Kalme esitas ühe küsimuse nii, et ma ühtetgi sõna õieti ei kuulnud. Vastama pidin mina. Kõiki eelnevaid küsimusi olin kuulnud selgelt, aga pidin vastama just sellele, mida ma ei kuulnud.

Läksime ühte ülikooli hoonesse, kust pääses ülikooli arvutivõrku. Nüüd ei pääsenud enam keegi sinna teisiti kui Oudekki ema kasutajanime all. Arvutist nägin maailma kaupade läbimüügi pinngerida. Mind üllatas, et hulk asju olid naftast eespool. Üks koht kõrgemal oli kinnisvara, teisi ma lähemalt ei vaadanud. Seal olid ka raamatukogude laenutusandmed. Minu raamatuid oli eelmisel aastal laenutatud 15 korda. Andmeid oli vahepeal täpsustatud, sest eelmisel vaatamisel oli antud selleks arvuks 16. Sel aastal oli minu raamatuid laenutatud 4 korda. Ekraanil vilkumist nähes ütlesin Tõnule, et just praegu laenutati viies. Aga Tõnu näitas, et see oli mingi muu vilkumine.

Neljapäev, juuli 13, 2006

Rumalus Riigikogus

Riigikogu liikme mõttekäik eilsest "Postimehest": Venemaa tahab, et Eestis oleks palju kodakondsuseta isikuid, et saaks meile etteheiteid teha, aga meie olema kavalad ja anname kõigile kodakondsuse.

Minu arvates tuleks sellise jutu eest ajaloos suvetööle jätta. Võibolla me peaksime "vabastajate" ausambaid ka juurde tegema, et kui keegi eestlastest peaks ühe õhku laskma, oleks Venemaale uued ette näidata?

Väljamõeldud riigid

Nägin unes, et olin Peedul ja joonistasin väljamõeldud maade kaarti. Varsti tahtsin minna kõndima, võtta selle kaardi kaasa ja kirjutada ühekaupa joonistatud riikide kohta lugusid. Riigid olid väga erineva suurusega. Mõned riigid joonistasin sellised, kus ei olnud ühtegi linna. Riikidele panin päriselt olemasolevate riikide sarnaseid nimesid, vastavalt sellele, milline millist meenutas. Ilma linnadeta riik meenutas Ukrainat. Selle elanikud tegelesid ainult põlluharimisega. Ei, nad tegelesid karjakasvatusega. Ülejärgmisest riigist, mis meenutas Venemaad, käisid kiskjad nende karja murdmas. Kaardi lõunapoolses osas oli meri. Teisel pool merd idas oli jälle maa. Seal oli kaks riiki väikestel poolsaartel. Üks neist meenutas nime järgi Kiliikiat, teine Küprost. Poolsaarte taga oli suur piklik riik. Selle taga omakorda tuli metsik riikideta ala. Üks poolsaartel asuvatest väikestest riikidest oli selline, et seal oli üldse riik välja mõeldud. Selles riigis oli mere ääres pealinn ja sisemaal piiri ääres veel kaks linna. Linn oli ka välja mõeldud selles riigis. Läksin vanaema suvila taha. Seal oli olnud varem ainult vanaema kartulimaa, aga nüüd olid naabrid selle neljast küljest piiranud oma peenardega. Pidin neilt küsima, kus vanaema kartulimaa üldse täpselt asub. Kui ma siin tänavu suvel eelmine kord käisin, polnud naabrid veel maad harima hakanud, aga nad olid seda traktoriga kiiresti teha saanud. Nüüd olid nende kartulipealsed ka juba üsna suured.

Kolmapäev, juuli 12, 2006

Atentaat ebaõnnestus

Üleeile tahtis keegi purustada minu pead. Võibolla oli selleks maja. Rõdult, kus ma olen vahel istunud ja lugenud, kostis suur mürtsatus. Kui vaatasin, mis oli juhtunud, nägin, et rõdu põrand on suuri kivitükke täis. Laest oli murdunud tükk lahti või oli keegi rõdule midagi visanud. Mul ei ole kiivrit ka, mida teine kord rõdule minnes pähe panna.

Mõned inimesed rääkisid kunagi, et nad töötavad ruumis, kus iga poole tunni tagant kukub laest telliskivi alla. Ütlesin neile, et siis ei tohi nad sinna ruumi minna. Nad vastasid, et lähevad küll. Tegelikult kukkuvat krohvitükid, mitte telliskivid. Aga suure krohvitükiga ei tahaks ka vastu pead saada. Mõned tahavad majale veel viilkatust panna, siis ei saa talvel enam pead ka aknast välja pista. (Nagu ma eile kirjutasin, olen ma vahel pistnud.)

Ott Arderi luule. Ajalooeksam.

Nägin unes, et taheti uuesti välja anda varem ilmunud Ott Arderi luulekogu ja mina pidin saama selle koostajaks. Minu meelest oleks võibolla õigem olnud nimetada mind toimetajaks, sest suuri muudatusi ma ei kavatsenud esimese trükiga võrreldes teha ja kõigi muudatuste osas oli kavas küsida autori nõusolekut. Tegelikult ma ei saanud aru, kas ma pean valmistama ette ainult ühe luulekogu kordustrükki või koostama valikkogu. Viimasel ei tundunud mõtet olevat, sest poole aasta eest oli teisel kirjastusel juba selline ilmunud. Aga kui ma seda tegema oleks pidanud, oleksin ma välja jätnud kõik täiskasvanutele mõeldud luuletused. Lugesin käes olevat Ott Arderi lasteluulekogu, mis kuulus tema vanemate hulka. Olin seda ka varem lugenud, aga märkasin alles nüüd üllatusega, et viimasesse luuletusse oli ta kirjutanud võõrkeelseid roppusi. Ma teadsin, et ta oli oma uuemates raamatutes ropendama hakanud, aga nüüd nägin, et seda esines tegelikult ka juba vanemas raamatus. Seda luuletust ma poleks valikkogusse pannud, samuti vabavärsilisi, mis ma ka avastasin. Ühes luuletuses oli kaks linnunime välja kirjutamata jäänud ja need olid asendatud piltidega. Riimi järgi oli näha, et need sama rea lõpus olevad linnunimed on tihane ja üks teine, aga pildid olid tegelikult suvaliselt joonistatud, nii et nende järgi poleks osanud öelda. Järgmistes ridades ütles autor, et edasi läheb luuletus selliseks, et seda ei saa enam riimide järgi lugeda.

Teises unenäos õppisin ülikooli ajalooeksamiks. Lugesin konspekti mitu korda läbi, aga erinevalt tavalisest ei jõudnud ma midagi pähe õppida. Läksin eksamile. Seal anti kõigile kaheksa küsimust loengus räägitud teemade põhjal, lisaks tuli neid küsimusi võrrelda raamatuga "Muumitroll". Hakkasin aegamööda paberile märkmeid tegema. Õppejõudu ei olnud enam juures. Kirjutasin paberile teist värvi kirjutusvahendiga ka parandusi esialgu tehtud vigadele. Olin need asjad konspektist järgi vaadanud või need olid mulle lihtsalt meelde tulnud. Mõtlesin, et see on halb, et mul konspekt laual on, siis võib õppejõud arvata, et ma kirjutangi sealt maha, kuigi tegelikult olin sinna vaadanud ainult korraks. Kui olin seitsmele küsimusele kaheksast lühidalt vastanud, tuli Rosenberg tagasi ja ütles mulle, et ma vastaks ainult ühele küsimusele, aga põhjalikult. Selleks andis ta teema "Eesti salajane elu keskajal". Selle teema valis ta nähtavasti välja selle põhjal, et see oligi see kaheksas küsimus, mille kohta ma polnud midagi kirjutanud. Ta pidi seda nägema. Tahtsin veel küsida, kas pean seda ka "Muumitrolliga" võrdlema, aga ei saanud, sest Rosenberg oli jälle ruumist läinud. Hakkasin korraldust täitma. Ma ei mäletanud loengust sellist teemat, selle asemel oli räägitud Eesti avalikust elust keskajal. Aga midagi ma oskasin vastata, kirjutades initsiatsiooniriitustest ja teades ka, et ordudel olid oma saladused. Õppejõududest oli ruumis Hiiemaa, kes ütles, et kõigile küsimustele antud kirjalikud vastused hinnatakse eraldi ära ja neist võetakse keskmine. Hakkasin protesteerima, et nii ei saa, sest teistele küsimustele vastasin kui suulise eksami küsimustele, ja ma ei kirjuta suulistel eksamitel kunagi ettevalmistuslehele kogu juttu üles, vaid teen ainult märkmeid. Mõtlesin, kas ma ei peaks jätma üldse tööd ära andmata ja tulema teinekord peale täiendavat õppimist tagasi. Siis mõtlesin, et ma õppisin juba viis päeva, sama kaua nagu teisteksi eksamiteks. Nähtavasti on ruudulisele paberile kirjutatud konspektid lihtsalt nii pikad, et sealt ei jõuagi selle ajaga midagi pähe õppida. Pealegi oleks mulle koju mineku korral võidud lugeda esimese eksamitegemise katse hindeks F ja uue korra järgi ei olnud sel juhul enam võimalik saada cum laudet.

Teisipäev, juuli 11, 2006

Lõhnad

Eile kirjutasin asparaagusega unenäost. Kui hiljem eilsel päeval äikse alates akna kinni panin, siis tundsin, et terve tuba on üleni õisi täis läinud asparaaguse lõhna täis. Parem, kui ta nii kõvasti ei lõhnaks.

Väljas käisin, kui äike möödas oli. Majja tagasi jõudes tundus esimesel hetkel, nagu maja põleks. Kraadiklaase vaadates sai selgeks milles asi - lõpuks oli välistemperatuur maja sisesest madalamale langenud.

Kuumus mulle isiklikult erilisi kannatusi ei valmistanud, aga pärast ilma jahenemist aknale minnes oli tunda, et asi on paranenud. Mulle meeldib pista pead soojast ruumist külmemasse õhku. Kuigi praegu on jälle väljas soemaks läinud, sai veel tänagi suhteliselt värsket õhku hingata, sest see liikus.

Poolikult õppinu

Unenäos olin mingis aia moodi kohas, kus toimus mingi vastasseis. Vastaseid oli palju ja nad olid suures ülekaalus. Aga ma hakkasin panema üles silte kirjadega "Air Mail" ja "Deutsche Mail". Siis olime juba koolis, kus ühed ajasid teisi taga. Ma läksin Kristjan K-st mööda kõndides, nii ei saanudki ta aru, et ma olen üks neist, keda ta taga ajab, ega hakanud mind kinni võtma. Siis algas Kalme inglise keele tund. Ta hakkas vastama kutsuma. Protesteerisin, et see osa ei olnud õppida tänaseks, vaid eelmiseks tunniks. Kalme ütles, et järelikult polnud mul eelmiseks korraks ka õpitud. Mul ei olnudki, aga ma polnud nõus selle kohta informatsiooni andma. Ütlesin, et õpikus on nii ebameeldivad tekstid, et ma ei saa neid õppida. Tegelikult olin tundmatud sõnad välja otsinud, nii et midagi pidin olema omandanud. Meil oli töövihik, mille esimene pool oli 2.-3. klassile ja teine pool 10. klassile. See tuli sellest, et koolis käidi kaks korda. Küsisin, et kui me teist korda koolis käime, kas see töövihik on siis tegelikult 10. või 14. klassile.

Teises unenäos läksin Jakobi tänava maleklubi vaatama, kas seal on keegi. Viimastel kordadel ei olnud seal ühtegi inimest, aga mulle tuli korduvalt seal lähedal Kullamaa vastu, nii et võibolla käis ta mõnes naabruses olevas majas mängimas. Täna nägin siiski kahte vanameest. Üks istus mind nähes kohe maha ja hakkasime tema ettepanekul mängima. Edasi mängides oli ta juba koolipoiss. Laual oli peale nuppude veel igasugust sodi, mistõttu oli raske aru saada, milline seis on. Hakkasin seda sodi kõrvaldama. Tuli isa ja hakkas mind õpetama, et ma kahiks ratsu, sest siis saan rünnata vastase vangerdamata jäänud kuningat. Kindluse mõttes ma ei hakanud ratsut kahima, aga lootsin ka ilma selleta rünnaku kiiresti lõpule viia. Tahtsin minna vastase kuningale matti panema (see kuningas oli nüüd vangerdusseisus), aga märkasin, et ei saa oma nuppu liigutada, muidu jääb minu kuningale tuli peale. Varsti panin siiski vankri asemel lipuga mati. Kui olime nupud kokku korjanud, tuli mulle meelde, et tegelikult oleks vastane saanud oma lipuga minu lipu mööda pikka diagonaali puhtalt maha lüia, nii et matti ei olnudki. Aga vastane oli juba minu võitu tunnistanud. Kui läksin oma tuppa, mis oli maletrenni ruum, arvas Marko U. sellest kuuldes, et mängu tulemust saab veel tagantjärele muuta. Mina vastasin, et äärmisel juhul on mäng sellisel juhul viigiks loetud, aga mulle kaotust anda enam ei saa. Täna olid siia peale Marko tulnud haruldasematest trenniskäijatest veel Klaus ja Liisa. Ütlesin, et paistab, et täna on 1. september, sest kohal on kõik, kes käivad trennis ainult 1. septembril. Hakkasin uurima oma elektronmärkmikut. Ütlesin, et selle kinkis Marko mulle sünnipäevaks. Parandasin ennast, et tegelikult ei kinkinud ta seda, vaid elektroonilise stopperi.

Esmaspäev, juuli 10, 2006

Jalgpalli MM

Minu esimene sissekanne selle MM-i kohta tuleb pärast turniiri lõppemist. Mänge natuke vaatasin, aga mitte väga palju. Eilset finaali oleksin põhimõtteliselt vaadanud, aga enne tahtsin ühe Oskar Lutsu raamatu läbi lugeda. Raamatu sain läbi umbes samal hetkel, kui mängus kõlas lõpuvile. Nii jäi mul üle vaadata veel vaid juubeldamist, autasustamist ja mängujärgseid kommentaare.

Sellega võin rahul olla, et maailmameistriks tuli Itaalia, sest Itaalia kohta olen kirjutanud geograafia ja ajaloo alaseid uurimistöid. Kuigi Itaalia-Saksamaa mängu ajal olin vahepeal rohkem Saksamaa poolt. Eriti Itaalia kokkuminek Saksamaa ja Prantsusmaaga tuletasid meelde lõike minu magistritööst. Kui itaallased hakkasid jalgpalli paremini mängima Mussolini ajal, siis nüüd nad tõestasid, et suudavad seda teha veel ka aastakümneid pärast Mussolini hukkamist.

Olin olnud usujuht

Nägin unes, et olin ühe usu, vist tšetšeeni usu, esindajate kogunemisel. Meid oli vähe ja me olime olnud järjekorras selle usu juhid, nii et usujuhte oli olnud mitmest erinevast rahvusest. Mängisime rituaalset lauamängu, mida tuli mängida iga aasta. Vahepeal ei olnud mul aega kogunemistel käia, aga aasta hiljem läksin uuesti. Ütlesin, et nüüd peaksime jälle seda iga-aastast lauamängu mängima hakkama. Tundus, et teised ei ole enam sellest huvitatud, nad mängivad juba uusi mänge. Tegelikult hakkasime ikkagi sama vana mänguga pihta.

Olin Tartu Suve turniiril. Üks vanem mees ütles, et tema kabinetis on ka kõik kohad selle kutseid täis. Vastasin, et neid tuleb ju ainult üks aastas. Nüüd ta oli juba noorem mees. Ta jätkas, et ta ei saa aru, miks on kutsele kirjutatud, et andke raamatuid auhindadeks. Tema arvates oleks neid tulnud küsida ainult nendelt, kellel on midagi anda. Kuigi ma sain sellest jutust teada, et paljud auhinnasaajad peavad ise auhinna välja panema, ütlesin selle põhimõtte kaitseks, et nii saavad auhinna kõik turniirist osavõtjad, kes varem ära ei lähe. Oli parajasti autasustamine. Nooremad osavõtjad võisid võtta kaks auhinda. Tänases "Sirbis" ilmus lehekülje suurune artikkel Keresest. Tahtsin helistada toimetajale ja küsida, miks on ilmunud artikkel, kus on mainitud vanemaid raamatuid Kerese kohta, aga mitte minu koostatut. Leidsin ise seletuse, et see artikkel on arvatavasti kirjutatud valmis juba eelmisel aastal, lihtsalt Kerese juubeliaastaks.

Ütlesin, et kolm sõna, mida ma tahaksin kõige rohkem luuletustes kasutada, on "igatsus", "udu" ja "punkt". Siis tuli uus "Loomingu" number, kus üks naine kirjutas ka, et kolm noorluuletajate kõige sagedamini kasutatavat sõna on igatsus/ihalus, udu ja punkt. Aga kui tema mõtles kohapunkti, siis mina olin rohkem mõelnud päevakorrapunkti. Tegin kukkerpalli ja tõmbasin seejuures asparaagusel ühe varre küljest ja kahel veel otsad. Enamus varsi jäid õnneks siiski terveks. Ema ütles sellest hoolimata, et ta tahaks agressivselt käituma hakata.

Pühapäev, juuli 09, 2006

Pühapäeva pühitsemine

Piiblis on öeldud, et pühapäeva pühitsemine on kohustuslik. See võiks tähendada, et sel päeval ei tohi tööd teha. Aga kas seda ei või teha ka siis, kui nädala varasematel päevadel on töötatud osalise koormusega? Või tuleb lihtsalt kirikus ära käia ja võib seejärel rabama hakata?

Pikk unenägu

Nägin unes, et meil oli koolis suur aukudega mängulaud, umbes nagu rendžu oma. Nupud olid kõik ühesuguse kujuga, aga mitmes erinevas värvis. Tegin Erikule ettepaneku hakata nendega mängima mängu, kus igal värvil on kindla malenupu käimisviis. Ainult et neid nuppe oli palju rohkem kui males. Erik pidi endale saama tumedamad ja külmemad värvid, mina heledamad ja soojemad. Sama värvi nupud koondasime enne mängu algust laual suurtesse gruppidesse. Leppisime kokku, et mäng lõppeb sellega, kui ühe mängija nupp tungib vastase taharuumi ja käib selle keskel olevasse suuremasse auku.

Nägin unes, et rääkisin koolis ärimehe kuuldes, et sain isalt suurema summa raha, ostan selle eest mingi asja ja pärast annan ostmisele kulunud osa saadud summast tagasi. Pärast rääkisin, et ärimehele see jutt meeldis, sest see näitas, et rahal on likviidsust. Edasi mõtlesin, et seda ärimehe arvamust ma internetti ei kirjuta, sest see ei ole tekkinud unenäos, vaid selle olen ise hiljem juurde mõelnud. Unenäos juba nii keerulist mõistet nagu likviidsus ei esine. Raha, mis mul enda kätte jäi, pidin ema soovil kulutama uute jalanõude ostmiseks. Ta arvas, et minu praegused jalanõud on liiga õhukesed. Sellest ma ei saanud aru, sest need olin ma ka hiljuti tema enda soovil ostnud. Peale selle ma ei saanud üldse aru, mis õigusega ta otsustab, et mina endale midagi ostma pean. Ja need liiga õhukeseks peetud saapad olid minu arvates ka talvel kandmiseks mõeldud. Olin käinud arstile ühtesid laike näitamas. Arst oli nõudnud, et ma neid hiljem uuesti näitama läheksin, aga mina ei hakanud ühe punkti pärast minema, kui mul oli tegelikult kogu keha laikudega kaetud. Mul oli natukese aja eest üks purihammas logisema hakanud. Nüüd tuli ta mul üldse suust välja. Selle külgedel tundus olevat auke. Aga nägin peeglist, et tekkinud tühik kõrvalolevatel hammastel mingeid auke ei paljasta. Ma ei teadnud, kas ära tulnud hammas on veel piimahammas. Võimalik oli ka, et see oli jäävhammas, sest olin nii vana, et mul ei saanud enam piimahambaid olla. Siis oleks mul jäänud elu lõpuni suhu tühi koht. Tegelikult mõtlesin sinna panna valehamba. Aga peeglist nägin, et tegelikult oli mul äratulnud hamba all juba uus hammas. Imelik tundus, kuidas vana hammas oli saanud nii kaua suus püsida, kui uus hammas juba nii suur oli. Rääkisin Hennule, et kui mina olen hamba suust tuleku üle uhke, siis samamoodi tundis sellise asja ülle uhkust raamatu "Ferdinand Vahva" peategelaseks olev koer. Hakkasin seda raamatut riiulist otsima, aga võtsin välja hoopis teise. Ema tuli ühe oma klassiõe poolt. Neil oli hiljuti olnud klassikokkutulek ja nüüd käis ema juba mitu päeva järelüritustel. Mõtlesin, et kui minu klassikokkutulek oli, siis mina sellistel järelüritustele ei läinud. Ott läks juba põhiürituselt vara ära ja teda ka hukka ei mõistetud. Klassikokkutulekul oli Ingrid imestanud, et Peeter ei tundnud teda ära. Võibolla olin mina selle peale öelnud, et mina ka teda kohe ära ei tundnud. Igatahes seal pidi neid rohkem olema, kes kõiki ära ei tundnud. Ema oli selle oma klassiõe pool käinud kaks korda järjest. Esimesel korral oli ta rääkinud Hennu lõpukirjandist, mille eest Henn esimesel korral ebaõiglaselt vähe punkte sai. Siis küsis see naine seda kirjandit näha. Teine kord läks ema talle seda viima. Siis see naine vist ütles, et oleks tulnud veel vähem punkte anda. Raamatu, mille ma riiulist võtsin, olin hiljuti läbi lugenud, aga mulle oli sellest nii vähe meelde jäänud, et hakkasin uuesti lugema. Sel korral mõtlesin paremaks meeldejätmiseks iga lehekülje kohta midagi üles kirjutada. Tegelikult olin ma koolis selle raamatu lugemiskontrolli edukalt ära teinud. Lugemiskontrollis olin kirjutanud, et kahes viimasena läbi lugeda kästud raamatus on mõlemas tegemist pühakuga. Küsitud oli ka, mitu korda naistegelane Inglismaalt põgenes. Olin vastanud, et üks kord, sest mäletasin kindlalt, et Dumas tegelased jõudisd musketäride sarja hilisemas raamatus vaid üks kord Inglismaal käia. Nüüd tuli mulle meelde, et tegelikult nad käisid "Kolmes musketäris" ka juba Inglismaal. Hakkasin raamatut teist korda lugema esimesi alajaotusi vahele jättes, alustades lugemist alles põhiteksti algusest. Kuigi see oli unenägu, eristasin kõiki leheküljele kirjutatud sõnu. Mul läks järg käest, hakkasin seda viimasena loetud sõna järgi uuesti otsima, aga ei leidnud seda enam üles. Mõtlesin, et kui ma otsimist ei lõpeta, võin üles ärgata. Nii ma enam rohkem ei otsinud, vaid lugesin edasi juhuslikult realt. Nägin raamatu tegelasi piltidena. Õpetaja ütles mulle kõrvalt, et kui ma nii aeglaselt lehte keeran, on see ebaefektiivne lugemine. Selle peale ütlesin, et ma olen maailma parim lugeja ja kui mõni õpetaja selles kahtleb, siis ma annan talle vastu lõugu. Hakkasin kartma, et keegi võis seda lauset kuulda. Näidati suusatamist. Teisel kohal olev võistleja naeris, sest ta nägi, et esikohal olija on juba väsinud. Varsti ta läkski sellest mööda. Tuli tee pööramise koht. Selle koha tundsin ma ära. Ainult mulle oli üllatuseks, et edasi kulges rada jõe kõrval. Jõgi oli lahti. Keeramiskoha kõrval oli jões kolm päästepaati, mis pidid aitama suure hooga jõkke sõitvaid suusatajaid. Edasi tuli liidrile vastu paat, mis vedas varusuuski. Liider vahetaski suusad ära, sest senised olid hakanud lund alla võtma. Tal oli juba nii suur edumaa, et suuskade vahetamise ajal talle keegi järgi ei jõudnud. Aga ta oli pettunud, sest uued suusad libisesid küll paremini, aga mitte nii hästi nagu eelmised suusad alguses. Varsti oli ta finišis. Ta põgenes sealt rahva eest koos naispühakuga. Finišisse jõudis ka enne selja taha jäetud paha suusataja. Lugesin seda kõike ajalehest, keerates järjest uusi lehekülgi, kus algasid uued artiklid. Tundus, et selles unenäos kujutlen ma ise selliseid artikleid, nagu ma näha ootan. Mõtlesin, et siis võib seda vist juhtuda ka ärkvel olles. Võitja ja naispühak läksid ühele rõdule, kus nad hakkasid kordamööda laulma. Naine laulis, et ta on nii Jumalaema kui ka Jumala tütar. Mõtlesin, et see laul on nagu minu kirjavahetus Helinaga - lõpuks võib selguda, et kõik kirjutatu oli vale, aga siis ei ole ka midagi katki. Jälitajad lähenesid. Naispühak muutus seetõttu kivikujuks ja kadus seina sisse. Ajalehe tagumises osas oli artikkel, mis rääkis, et selle paha teiseks jäänud suusataja paha riik valmistab endale ühel teisel spordialal ka suurt tähte ette. Kõrval oli artikkel veel hullemast riigist - see kohtles oma sportlasi nii karmilt, et neid oli seitse tükki korraga saunas surma saanud.

Laupäev, juuli 08, 2006

Metsaski on lugu metsik

Mustad metsatondid
liigutavad suud,
kuid meie, inimesed,
ei jälgi neid, vaid muud.

Õudne on me elu,
kui leegitsevad puud
ja tuli võib veel kesta
kaksteist või rohkem kuud.

Inflatsioon

Ajaloos on ajast jälg,
kui ühte rahvast piinas nälg;
keset seda kriisi
sõi Hiina moodi riisi.
Sel ajal selle pinna tõus
suurt muret tegi hinnatõus.
Rahast pungil taskutega
toime tuldi raskustega.
Kaup kaotas iga kõlblikkust,
sai vorstisiga võlgnikust.

(Selle luuletuse idee ja esimesed katked tekkisid vist unenäos, vähemalt olid mul veel silmad kinni. Kes ei märganud, siis idee seisneb selles, et igas riimis on üks silp eelmisest rohkem.)

Reede, juuli 07, 2006

Olematu ainsus

Mõtlesin välja luuletuse, kus kasutasin sõna "härras". Enne üles kirjutamist vaatasin siiski sõnaraamatusse. Sealt selgus, et on olemas küll mitmus "härrased", samuti liitsõnad "härrasmees" ja "härrasrahvas", aga ainsuslik "härras" kehtib ainult tähenduses "härras, härda". Enne oleksin arvanud, et sellist pole olemas. Nüüd pean selle luuletuse enda teada jätma.

Misterivalimised

Nägin unes, et oli hommik. Panin kodus riidesse. Mõtlesin minna selleks teise ruumi, sest toas oli ka paar minu klassi tüdrukut. Oli koolipäev ja koolis pidid täna toimuma klassi misteri valimised. Algul hakkasin panema selga ülikonda, aga siis vahetasin selle tavaliste riiete vastu, muidu oleks see misterivalimiste tähtsustamine. Ma ei teadnud, mis teised selga panevad, aga oleksin läinud tavaliste riietega isegi siis, kui kõik teised oleksid olnud ülikondadega. Kogemata panin tavalise särgi peale uuesti valge särgi. Otsustasin, et ei lähegi täna kooli, vaid raamatukokku. Siis sain teada, et valimised on alles järgmisel päeval. Otsustasin, et ma ei lähe siis kooli ka järgmisel päeval. Tegelikult ma ei teadnud, kas valimised kestavad kogu päeva või ainult ühe koolitunni. Mulle tuli mõte, miks Holts lubab meie klassil teist korda keskkoolis käia - et nüüd on inimesed vanemad ja kui nad eelmisel korral veel ei õppinud, siis nüüd on neil tekkinud huvi õppimise vastu. Tegelikult ma ei õppinud ka sel korral. Toomemäel kohtasin paari klassivenda. Nad kutsusid mind misterivalimistele. Tegin selle peale oksendamishäält ja läksin raamatukogu suunas. Täna oli selline päev, et suur lööming ei toimunud mitte ainult koolis, vaid ka raamatukogus. Nägin ka siin paari klassivenda. Nad näitasid mulle klassi liikmete fotosid. Meie klassi olid tulnud Helena ja Kaia Kanepi. Vaatasin fotosid väga lühidalt. Mõtlesin, et kui ma fotosid ei taha vaadata, siis mul oleks ka vastik misterivalimistel rahva ees seista. Klassivennad ütlesid, et klassi missiks valiti sel korral Kristina. Tegin protestiks selle teema vastu põlastavat häält ja ütlesin, et ma ei tahtnud seda teada saada. Mõtlesin, et mulle misterivalimistel arvatavasti hääli ei antud, sest mind ei olnud koolis. Kui palju ma muidu hääli oleksin saanud, seda ma ei teadnud.

Teises unenäos ei näidanud arvuti internetti. Et ta näitama hakkaks, tuli üks satelliittelevisiooni kanal juurde panna. Ema arvas, et kui üks kanal on rohkem, siis tuleb ka rohkem maksta. Talle sai seletatud, et maksmine käib kõigi kanalite eest kokku, mitte ühekaupa. Leidsin füüsika kontrolltööde raamatu, mis oli vist Tooma oma. Eespool oli ta kontrolltööd ära teinud, aga siis tuli üks mis oli tegemata. Selles olid antud valikvastused: 1) ma ei tee seda kontrolltööd, sest mul pole kodus internetti; 2) ma ei tee seda, sest joonis on ruumiline; 3) tegelikult ma tahaksin seda kontrolltööd teha. Ma ei saanud aru, kas need valikvastused on õpetaja enda koostatud või kontrolltöö raamatu autori poolsed.

Neljapäev, juuli 06, 2006

Kõnelus maakohas

A: Need putukad on vastuolulised - nende sumin rahustab, aga kui nad hammustavad, siis see ei rahusta.
B: Mis sa räägid?
A: Ühelt poolt putukate sumin rahustab, teiselt poolt kui nad hammustavad, on valus.
B: Mind küll nad ei rahusta.

Kahe päeva unenäod

Eile nägin unes, kuidas avastasin loenduri pealt, et Otil on oma kodulehekülg. Läksin talle külla. Nüüd oli ta Ivar. Ivaril ei lõppenud söögiisu kunagi. Nii ei olnud tema elamuseks mitte kõhu täissaamine, vaid erinevad maitseelamused. Seepärast tegi ta endale väga palju erinevaid toite. Nüüd oli ta Peep. Tal oli ühele paberile kirjutatud, et inimese liha tuleb väga kaua närida. Seega oli ta inimest söönud. Varem oli tal juba kirjutatud, et ta tahaks inimese liha maitsta. Läksime jahile. Peep tappis 12 pingviini moodi lindu. Sellega oli plaan täidetud, aga siis tappis ta ühe veel. Pingviinide tapmise eest andis ta endale ühe ordeni juurde. Varem oli ta endale andnud juba hulga ordeneid. Küsisin talt, kas nende hulgas on ka see oktoobrilapse märk, mille ma kunagi ära lõhkusin. Ta vastas, et tal on oktoobrilapse märk ka. Mina ütlesin selle peale, et mul ei olnudki meeles, et ma tema oktoobrilapse märgi ära lõhkusin. Siis tuli mulle uduselt meelde, et eelmise lause ütlemise ajal ma vist siiski mäletasin seda, sest see lause oleks nagu sel teemal olnud. Mulle tundus, et Peep tahab minuga midagi kohutavat teha. Hakkasin põgenema - hetkel, kui ta ei märganud. Minu tee kulges väga huvitava arhitektuuriga majade vahelt. Mõtlesin, et peaksin mõne vastutulija mingi kavalusega enndale raha andma panema. Põgenesin toast rõdule. Õnneks osutus see selliseks rõduks, kust sai edasi põgeneda.

Täna nägin unes, et jälgisin kõrvalt Kerese mängu ühe väliseestlasega. Keresel oli suuri raskusi, kuigi tema kaotus ei olnud veel kindel. Varasematel aastatel olid tal mõne teise väliseestlasega mängides ka suured raskused olnud. Väliseestlased mängisid harva, aga olid mängu nii põhjalikult uurinud, et olid väga tugevad. Mõtlesin tänada Meikarit selle eest, et ta mulle kirju saadab. Mis sellest, et need on propagandakirjad, peaasi, et ma kirju saan. Meikar rääkis vastuolust, et ühelt poolt on öeldud, et parlamentaristlik traditsioon takistas eestlastel Nõukogude võimu omaksvõtmist, teiselt poolt on öeldud, et Eesti oma autoritarism soodustas üleminekut Nõukogude korrale. Mõtlesin, et Eesti aja lõppu ei saa nimetada parlamentaarseks. Parlament oli küll olemas, aga riik oli presidentaalne. Näitasin Meikarile oma sel teemal kirjutatud uurimistöö mustandit. See nägi väga põnev välja. Meikar küsis, mis maalane Kasekamp on. Ütlesin, et ta tuli Kanadast, aga elab Eestis. Võibolla elab ta Eestis ja Kanadas vaheldumisi. Igatahes on tal Eestis töökoht. Maalisin järjest mitu pilti. Vaatsin, et eile maalitud pildil ei olegi veel värv täielikult kuivanud. Murdsin selle siiski uuesti kokku. Lootsin, et märg koht ei anna teisele kohale värvi, sest märg oli pilt ainult raamatu selga meenutavast murdekohast. Ja kui annabki, siis kuulsate kunstnike maalidel on ka seletamatuid plekke. Mõtlesin, et selle põhjal, et olen neil maalidel palju rohelist värvi kasutanud, arvatakse, et ma tahaksin saada tööd rohelise sisuga tekstide ümberkirjutajana.

Teisipäev, juuli 04, 2006

Psühhokuulsused

Siiamaani ülistatakse Freudi kui tõekuulutajat, aga tema teooriad on valed. Need võisid tema enda kohta kehtida, aga kõik inimesed ei ole nii ühefunktsioonilised. Need teooriad ei ravi, vaid rikkuvad ilusaid asju ära, kui tuleb pähe mõte, kuidas Freud oleks asja tõlgendanud. Enne nende teooriatega tutvumist mul selliseid mõtteid ei esinenud. Rohekem ei taha ma selle koolkonna esindajaid lugeda.

Jungi ma loen küll, sest tema sai aru, et inimesed on mitmekülgsemad. Aga kõigega ma pole seal ka nõus. Tema mälestustes on korduv motiiv, kuidas keegi rääkis talle enda kohta mingi pealtnäha tühise asja, siis sai Jungile kõik selle inimese kohta äkki selgeks, ta ütles mõtte välja ja inimene sai terveks. Ma arvan, et tegelikult talle ei saanud asjad nii iseeneslikult selgeks, vaid tervenemine oli tingitud platseebo-efektist, kui inimene talle öeldud suure tõenäosusega ekslikku väidet uskuma jäi. Nagu Jeesuski ravis inimesi nende enda usu abil. Vahe on küll selles, et Jung pidi enne esitama küsimusi, aga Jeesus suutis tervendada isegi küsimusi esitamata.

Bussi möödalaskmine

Nägin unes, et mul küsiti, mis haridus mul on. Vastasin, et madal haridus. Nii ütlesin sellepärast, et ma ei olnud õppinud doktorantuuris. Kohe hakati mind õpetama, kuidas ma peaksin doktooritööd kirjutama. Pidin minema trepist alla, et koguneda kokku koos teiste värskete doktorantidega.

Teises unenäos seisin rahva keskel, kui mind äkki tõugati. Mul oli raske vastu lüia, sest ma ei tahtnud kellelegi haiget teha. Pärast mõtlesin rääkida, et minu kallal polnud hulk aastaid füüsilist vägivalda tarvitatud, aga kui klassikaaslastega kokku sain, hakkasid nad seda vanast harjumusest kohe uuesti tegema.

Seisin bussipeatuses. Buss tuli, aga ma ei hakanud peale minemma, sest mul oli kingapael lahti. Hakkasin seda siduma ja lasin niimoodi meelega bussil ära sõita. Kui tuli järgmine buss, läksin peale ja vaatasin seal ringi. Taipasin, et see on unenägu, mistõttu mõtlesin veel kord ringi vaadata, sest unenägudes tuleb asju meelde jätta.

Tahtsin anda välja uut luulekogu. Vaatasin oma käsikirja. Osades luuletustes olin tähed kirja pannud teistsuguste joontega, mis moodustasid pildi. Kõik inimesed ei oleks suutnud neid tähti lugeda, nad oleks näinud ainult pilte. Olin kirjutanud ka luuletusi, milles kasutasin väljamõeldud sõnu. Aga mulle hakati ühekaupa ütlema, et need sõnad on päriselt ka olemas. Toomas ütles, et üks sõna tähendab asja, mida kasutatakse hammaste kinnihoidmiseks. Ainult et päris sõna oli kaheosaline, mul oli ühte neist osadest rohkem kordi korratud. Toomas murdis raamatu kaane pooleks. Hakkasin teda selle eest väikses majas taga ajama. Jooksu ajal hakkas mulle tunduma, et ta polegi raamatut kahjustanud. Seepärast küsisin talle järgi jõudes, miks ta eest jooksis.

Esmaspäev, juuli 03, 2006

Laenutustasu aasta 2005 eest

Kuna kirjutasin eelmise aasta jaoks avalduse, makstakse mulle raamatukogude laenutustasu ka sel ja järgmisel aastal. Et mul aga uusi raamatuid paberil ilmunud ei ole, langes minu teoste laenutuste arv eelmisel aastal üle kahe korra. Nüüd oli see 16. Selle eest makstav summa vähenes natuke vähem kui kaks korda. Kokku sain nüüd 107 krooni ja 70 senti.

Mitme päeva unenäod

Oli alanud majanduskriis. Klaus juhtis tähelepanu, et kui alles hiljuti avaldati diagramm, kus Euroopa osa maailmamajanduses oli tähistatud paksu joonena, siis nüüd avaldatud diagrammil oli see kokku kuivanud. Selle arvel oli suurenenud Ameerika joone osakaal. Eraldi joonena oli tähistatud riikide hulk, mida ei saanud ühtegi maailmajakku liigitada. Sinna kuulus vist ka Venemaa. Kriisi põhjus oli see, et raha oli liikunud Ameerikasse. tundus siiski tõenäoline, et varsti jõuab kriis ka sinna. Meenutati vanu aegu. Tiit Made oli Moskvas öelnud: “Nüüd kehtestan ma Eestile iseseisvuse.” Seda peeti katseks oma osa kunstlikult suurendada. Kiideti tagasitõmbunud kommuniste, et nemad ei tegele üksteise süüdistamisega. Seda seletati sellega, et nende jaoks on kõige tähtsam leping. Kes seda ei täida, ei saa enam teistelt kommunistidelt mingisugust abi.

Minu sahtlis oli kaks värvipliiatsi karpi. Nende kohta öeldi, et nende puhul pole tähtis rahvuslik tegevus, vaid rahvuslik hoiak. Mul tekkis tahtmine nendega joonistada, aga ma ei hakanud seda siiski tegema. Karbis oli ka valgeid pliiatseid, millest ühe lühikese mõtlesin ära kinkida. Üks valge pliiats oli tegelikult trükivärvi kustutuskumm. Seda olin teada saanud, kui selle ükskord kooli kaasa võtsin ja Tristan selle otstarvet seletas. Tal oli kodus samasugune. Praegu läks mul laual ajaleht põlema. Võisin seletada, et ma teadsin, et seda hõõguva asja vastu jättes võib see põlema minna, aga ma tahtsin näha kas läheb. Kustutasin selle ära. Aga see läks veel paar korda uuesti põlema. Lõpuks viskasin kaks põlevat ajalehte aknast välja, et korter maha ei põleks. Kui oleks olnud kuiv aeg, oleks väljaviskamine ka võinud tulekahju põhjustada, aga praegu oli märg. Mul poleks olnud aega vannitoast vett ka tuua, sest selle ajaga oleksid leegid suureks läinud. Mõtlesin, et ärkvel olles vist siiski sellist uuestisüttimist ei toimu nagu unenäos.

pühapäev, 2. juuli

Olin bensiini oksjonil. Müüki pandi üks liiter bensiini. Kõige kõrgemat hinda pakkusin mina. Mulle müüdi see siiski palju odavamalt kui oleks saanud tanklast. Järgmisel päeval oksjon jätkus ja müügil oli järgmine bensiinikogus. Olin kohal, aga pakkumisi ei teinud. Täna läks hind mitu korda kõrgemaks kui eelmisel päeval. Kui oksjon läbi oli, hakkasin koju minema. Hakkasin kahtlema, kas ma eelmisel päeval enda ostetud bensiini ka välja võtsin. Muidu oleksin selle vendadele anda saanud. Läksin läbi füüsikahoone. Seal oli hääletuskast ja üliõpilased hääletasid. Oudekki oli pannud hääletusele ühe enda ilukirjandusliku teksti, mis oli minuga seotud. Kõndisin jälle mööda sõiduteed. Läksin vasakusse teeäärde, et oleks ohutum. Mõtlesin, et mina teen asju nii, nagu aabitsas õpetati. Tuligi vastu üks buss. Kui ma poleks juba tee ääres olnud, oleks ta mulle otsa sõitnud, sest me poleks üksteist künka tagant näinud.

Istusin tunnis. Hiljem pidime siin filmi vaatama. Kui tund läbi sai, arvasin, et tuleb vaheaeg. Põhjendasin seda sellega, et taevas nutab. Üks tüdruk teatas, et vaheaega ei tule ja filmi hakatakse näitama kohe, sest nutavad hoopis võõrasemad, mis on taeva munder. Mõtlesin, et kui võõrasemade kohta öeldakse, et nad nutavad, kui neid mööda vihmavesi alla jookseb, siis saaks mina ka öelda, et ma nutan, kui mind mööda vihmavesi jookseb.

Maleklassis jagati kinopileteid. Järgmisel päeval kõndisin kodust kinno. Mulle tulid vastu üks tüdruk, kes oli ka eelmisel päeval pileti saanud, ja üks tuttav mees. Ma ei teretanud kumbagi. Mõtlesin, et ma ei tereta inimesi, sest mulle pole tähtis rääkimine, vaid inimeste jälgimine. Keklinna bussijaamast tahtsin Ekraanini sõita bussiga. Bussijaamas oli jälle see tüdruk. Andsin ühe oma piletitest talle. Nüüd pidi ta istuma kinos minu kõrval. Ta läks ja rääkis kellelegi, et nüüd ei peagi ta ise piletit ostma. Seejärel läks ta bussi peale. Avastasin, et mina bussi peale minna ei saa, sest endale olin jätnud augustatud pileti. Pidin edasi minema jala, mistõttu ma ei saanud õigeks ajaks jõuda. Mul polnud sellele tüdrukule üldse pileti vaja anda, sest me istusime piletite järgi ka varem kinos kõrvuti, ainult et teises järjekorras. Nüüd pidi ta istuma minu ja Sveni vahel. Ärkasin, aga ei tea, kas päriselt või unenäos sees. Mõtlesin, et mul polnud tegelikult vaja jala minema hakata, sest mul oli taskus peale kinopiletite ka üks augustamata bussipilet. Nüüd ma igatahes magasin, sest nägin ennast bussis sees ja jala üle parkimisplatsi kõndimas.

laupäev, 1. juuli.

Tõnu saatis päev peale enda pulmi kirja, millest sain aru, et ta siiski rohkem Kadriga koos ei ela. Olin Helinale kirjutanud, et Tõnu ja Kadri abiellusid. Nüüd tahtsin saata parandust, et päev peale pulmi läksid nad lahku. Aga Tõnu kirja üle lugedes sain sealt aru hoopis, et Tõnu tahab öelda, et pulmadega ei toimunud elus suurt pööret, vaid ainult viis maksu suurenesid või tulid juurde. Tõnu tuli ise siia ja rohkem me seda teemat ei arutanud.

Meile tuli külla Madis, kes oli uurinud Kerese kohta tema kaasaegsetes lehtedes kirjutatut. Üks leht oli olnud Keresele vaenulik ja iga tema kaotuse järel trükkinud ära poomisköie silmuse. Ühe märgi, millega Kerest ähvardatud oli, oli Madis kaasa võtnud. Istusime ümber laua ja sõime. Hakkasin seda märki endale ette tõstma. Peatusin siiski ja küsisin Madiselt, kas see on söömiseks või muuseumieksponaat. Madis ütles, et see on mõlemat. Nüüd paistis, et ta on selle meile kingituseks toonud, mistõttu sõime selle ära. Vaatasin enda koostatud Kerese raamatut. Olin sinna kirjutanud ümber kõik partiid Kerese kogutud partiide väljaandest. Tundus, et vigu oli sees väga vähe. Olin partiid koostamise ajal kõik läbi vaadanud, aga nii kiires tempos, et sellest polnud mu mängutugevus tõusnud. Nüüd tahtsin sarnaselt Oldega kõik aeglasemalt uuesti läbi vaadata. Mõtlesin, et kui vaatan palju ühe ja sama maletaja partiisid, siis õpin avangut sama palju nagu avanguraamatu tabelist. Madis rääkis, et male on kogu tema mõtlemise alus, seda õppis ta Kereselt. Isa ütles, et mina õppisin seda ka Kerese raamatutest ja õpetasin ka Klausile, aga Klaus ei saanud aru. Mõtlesin, et päris õige see ei ole, sest Klaus on mind mõnel turniiril edestanud.

Kõnniti kooli suunas. Teel olid politseinikud, kes õiendasid inimestega valesti tee ületamise pärast. Mõtlesin sel teemal välja luuletuse. See jäi mulle halvasti meelde, aga kuna sain aru, et mõtlesin selle välja unenäos, püüdsin seda meelde tuletada. Iga kord hakkasin seda uuesti unustama. Vahepeal sain aru, et tegelikult mõtlen juba välja uut luuletust, aga seejärel sain ka aru, et see on ikkagi unenäos välja mõeldud luuletus, mistõttu tasub see meeles pidada. Nüüd oli luuletuses juttu kivide loopimisest. Varsti jagunes see kaheks erinevaks luuletuseks. Tekstide pikkus muutus. Proovisin väljamõeldut voodis paberile üles kirjutada. Hakkasin taipama, et ärgates pole ka seda paberit alles. Viimane variant ühest neist luuletustest oli umbes selline:

Ma läksin valel ajal üle sõidutee.
Politseile meeldis see ja kohtusime me.

“Oh tule aga siia, pisikene kaak,
ja näita kui suur täna on su taskus rahasaak.”

Eeskiri nõuab, igaüks teab,
autoteesid õigel ajal ületama peab.

reede, 30. juuni.

Minu poeg oli tšetšeeni mässuline. Aitasin tal ebaseaduslikult Ameerikasse siseneda. Ise olin d’Artagnan. Klassikaaslased arvasid, et mina pean mängima Aramist ja huvituma muusikast. Protesteerisin, et mind muusika ei huvita. Kõndisin koos ühe naisega suures majas ümber ühe seina. See naine oli Aramis. Rääkisin talle, et minu poeg tuli Ameerikasse selleks, et siin revolutsiooni korraldada. Et naine kaebama ei läheks, tahtsin lisada, et see revolutsioon puudutab ainult väikseid asju. Aga naine oli juba läinud.