Kiusamisi

Nägin unes, et olin raamatupoes, kus oli lõppenud maleturniir, millel oli jagatud auhindadeks raamatuid. Rääkisin ühele mehele, et võibolla mängisin turniiril sellepärast nii halvasti, et ma olen müügil olevatest raamatutest endale kõik paremad juba ostnud, kusjuures ma pole neidki eriti lugeda jõudnud. Vaatasin oma paksu väljatõmmatavate lehtedega märkmikku keskkooli ajast. Nüüd nägin, et kuigi olin selle vahepeal unustanud, olin ka sinna kirjutanud Salakarust ja teistest huvitavatest asjadest, millest kirjutasin juba nooremana. Seega olin üksi kamba asjadega pidevalt edasi tegelenud ja sellesse polnudki vahepeal pausi tulnud. Panin märkmiku kotti ja koti lauale. Ivar tuli ja vahetas kotid ära. Nõudsin talt oma kotti tagasi. Võrdlesin ennast ja Ivarit. Pealtnäha olime kõigi tunnuste järgi ühesugused. Keegi oleks võinud kõrvalt öelda, et mina olen ainult targem. Kotte olin ka Ivari moodi ära vahetanud. Sander ütles, et ta näitab mulle elektronmärkmikust ühte asja. Hakkasin seda elektronmärkmikut enda kätte kiskuma, kuni Sander näitas, et see ei olegi minu, vaid tema oma. Nüüd olin nõus vaatama. Tunnis istusin Sandri kõrval. See oli bioloogia klass. Sander trügis mind nii, et tema käes oli üle poole lauast. Hakkasin vastu trügima. Alles siis kui õpetaja ütles, et me üksteist ei trügiks, tõmbus Sander tagasi. Tund sai läbi. Vaatasin selja taha. Nägin Helenit esimest korda peale seda, kui me e-maili vahetasime. Ta rääkis teistele, et nad kunagi minu kirjadele ei vastaks. Riidehoiu trepil seisid tüdrukud ja pillasin seal ühe asja maha. Võtsin selle üles ja tahtsin hakata edasi minema, aga enne kui ma jalga liigutada jõudsin, ütles Silja, et ma läheks rutem. Nüüd ei saanud ma just kohe minna, vaid pidin selgitama, et ma pillasin ühe asja maha. Päeva jooksul olid klasside riidehoiuruumid likvideeritud, selle asemel olid nüüd pikas koridoris lahtised nagid. Minu riided olid siiski alles. Läksin edasi jälle ühte klassiruumi. Aknapoolses reas õpetaja laua vastas esimeses pingis istus Sander, kelle kõrvale ma istusin. Kui klassis oli kokku kolm õpilast, hakkas võõras naisõpetaja tundi alustama. Küsisin, mis tund siin tuleb. Vastati, et majandusõpetus. Ütlesin, et seda ma ju ei õpi, ja hakkasin klassist välja kõndima. Sander ütles mulle vastuseks, et õnneks, ta kartis juba, et peab jälle minu kõrval istuma.

Veel nägin unes, et ajalehes kirjutati seenelkäijate kuritegudest. Selle peale saatsid inimesed veel ajalehele kirju ja ütlesid, keda nad on näinud seenele minemas. Üks kommenteeris pikemas kirjas, et need inimesed näevad probleemi suurema kuriteo asemel selles, et varastatakse erametsast seeni. Ta eksis. Mina sain aru, et need inimesed on jõudnud eksijäreldusele, et seente korjamine on üldse kuritegu. Teadsin, et erametsast ei tohi teine inimene võtta küll puud, aga seente ja marjade korjamine on lubatud. Üks probleem seisnes veel selles, et inimesed ei osanud kirjutada sõna "aserbaidžaanlane". Sõitsime autoga metsa äärde ja hakkasime metsa all seeni korjama. Varsti küsis Tõnu, kus pool maantee on. Näitasin otse ette ja ütlesin, et sealt paistab valgust, seal lõppeb mets ära. Selles kohas oli üks veekogu. Nüüd istusime majas ümber laua. Tuli Sven ja võttis laualt minu asju enda kätte ja lõhkus neid. Hakkasin tema juurde minema. Algul läksin roomates, siis ajasin ennast vaevaliselt käpuli, edasi sain ennast kuidagi püsti aetud. See, keda ma kinni tahtsin võtta, oli Tõnu. Ta hakkas ümber laua eest jooksma. Küsisin teistelt vendadelt, kas nad ei tahaks mind aidata. Nad panidki Tõnule käed teele ette. Meenutasin, kuidas mul tekkis Žitini vastu võiduseis, Rei vaatas kõrvalt, et ma ei saa enam kuidagi kaotada, aga kolme käigu pärast sain mati. Rei ja Taago olid mulle seejärel näidanud, et ma oleksin pidanud hakkama mängima seal tiival, kus mul oli materjali rohkem. Mul oli nende näidatud võiduplaan veel meeles.