Puudused raamatus. Ajas tagasi.

Nägin unes, et Vahing tuli meie poole ja hakkas lugema "Igavest tuld". Ta andis mulle sealt vahelt ajalehetükke. Neid oli kasutatud raamatu lehepoolte kokkuliimimiseks, aga nüüd olid kitsamad lehed juba lahti lagunema hakanud. Veel tundus, et raamat on saanud kogemata selline, et osa teksti läheb ülevalt alla ja osa alt üles. Rahustasin ennast sellega, et nii ainult tundub. Hakkasin ise sama raamatut lugema. Märkasin ariklit, mis ei olnud üldse maleteemaline. Selles oli öeldud, et eestlased läksid 19. sajandi esimesel poolel Soome ja seal lauldi veel sajand vanema Vene revolutsiooni aegseid laule. Seal, kust ma selle artikli võtnud olin, oli öeldud, et see on oletatavalt Kerese kirjutatud. Nüüd hakkas mulle tunduma, et oletus oli vale, seega ei peaks seda artiklit selles raamatus olema. Ja märkasin, et olin kirjutanud ümber kaks järjestikust artiklit ühe pähe, sest teisel neist ei olnud erilist eraldavat pealkirja. Oletus käis ainult teise kohta neist. Teine artikkel käis nelja vankri lõppmängu kohta. Esimese artikli lõpus olid eestlased jõudnud Brasiiliasse ja siis öeldi, et nüüd tuleb artikkel Brasiilias juba varem alaliselt elanud eestlaste maleklubi kohta. Teises artiklis öeldi, et sellel maleklubil oli 35 liiget. Mõtlesin asutada isikliku maleklubi ja esitada ametivõimudele kinnitamiseks selle põhikirja, kus ütlen, et klubisse ei lubata kedagi peale siniste inimeste. Edasi mõtlesin, et ametivõimud sellist põhikirja ei kinnitaks. Aga ma võisin sinna kirjutada, et klubisse pääseb kutsete alusel. Siis ma oleks juba ise teadnud, keda ma kutsumata jätan.

Nägin unes, et läksin klassi 102. Panin jopi oma pingi kõrvale nagisse. Jopp puutus vastu põrandat. Ütlesin, et siin on nagi nii madalal, et isegi esimese klassi õpilase riided ulatuvad põrandale. Siis tuli mulle meelde, et ma ei käigi enam esimeses klassis, vaid juba vähemalt kaheteistkümnendas, sest olin kooli lõpetanud. Lihtsalt oma vanale kohale istudes tuli tunne, nagu oleks ikka veel esimene klass. Ott oli kusagil käinud. Küsiti, kuidas ta sinna minna oskas. Ta vastas, et kaardi järgi. Laudadel olid taldrikuvirnad, mida tuli tõsta ettevaatlikult, et ükski katki ei läheks. Mul kippus pidevalt meelest minema, et tunnis ei tohi rääkida. Tundi andis Maimre.