Olin olnud usujuht

Nägin unes, et olin ühe usu, vist tšetšeeni usu, esindajate kogunemisel. Meid oli vähe ja me olime olnud järjekorras selle usu juhid, nii et usujuhte oli olnud mitmest erinevast rahvusest. Mängisime rituaalset lauamängu, mida tuli mängida iga aasta. Vahepeal ei olnud mul aega kogunemistel käia, aga aasta hiljem läksin uuesti. Ütlesin, et nüüd peaksime jälle seda iga-aastast lauamängu mängima hakkama. Tundus, et teised ei ole enam sellest huvitatud, nad mängivad juba uusi mänge. Tegelikult hakkasime ikkagi sama vana mänguga pihta.

Olin Tartu Suve turniiril. Üks vanem mees ütles, et tema kabinetis on ka kõik kohad selle kutseid täis. Vastasin, et neid tuleb ju ainult üks aastas. Nüüd ta oli juba noorem mees. Ta jätkas, et ta ei saa aru, miks on kutsele kirjutatud, et andke raamatuid auhindadeks. Tema arvates oleks neid tulnud küsida ainult nendelt, kellel on midagi anda. Kuigi ma sain sellest jutust teada, et paljud auhinnasaajad peavad ise auhinna välja panema, ütlesin selle põhimõtte kaitseks, et nii saavad auhinna kõik turniirist osavõtjad, kes varem ära ei lähe. Oli parajasti autasustamine. Nooremad osavõtjad võisid võtta kaks auhinda. Tänases "Sirbis" ilmus lehekülje suurune artikkel Keresest. Tahtsin helistada toimetajale ja küsida, miks on ilmunud artikkel, kus on mainitud vanemaid raamatuid Kerese kohta, aga mitte minu koostatut. Leidsin ise seletuse, et see artikkel on arvatavasti kirjutatud valmis juba eelmisel aastal, lihtsalt Kerese juubeliaastaks.

Ütlesin, et kolm sõna, mida ma tahaksin kõige rohkem luuletustes kasutada, on "igatsus", "udu" ja "punkt". Siis tuli uus "Loomingu" number, kus üks naine kirjutas ka, et kolm noorluuletajate kõige sagedamini kasutatavat sõna on igatsus/ihalus, udu ja punkt. Aga kui tema mõtles kohapunkti, siis mina olin rohkem mõelnud päevakorrapunkti. Tegin kukkerpalli ja tõmbasin seejuures asparaagusel ühe varre küljest ja kahel veel otsad. Enamus varsi jäid õnneks siiski terveks. Ema ütles sellest hoolimata, et ta tahaks agressivselt käituma hakata.