Mitme päeva unenäod

Oli alanud majanduskriis. Klaus juhtis tähelepanu, et kui alles hiljuti avaldati diagramm, kus Euroopa osa maailmamajanduses oli tähistatud paksu joonena, siis nüüd avaldatud diagrammil oli see kokku kuivanud. Selle arvel oli suurenenud Ameerika joone osakaal. Eraldi joonena oli tähistatud riikide hulk, mida ei saanud ühtegi maailmajakku liigitada. Sinna kuulus vist ka Venemaa. Kriisi põhjus oli see, et raha oli liikunud Ameerikasse. tundus siiski tõenäoline, et varsti jõuab kriis ka sinna. Meenutati vanu aegu. Tiit Made oli Moskvas öelnud: “Nüüd kehtestan ma Eestile iseseisvuse.” Seda peeti katseks oma osa kunstlikult suurendada. Kiideti tagasitõmbunud kommuniste, et nemad ei tegele üksteise süüdistamisega. Seda seletati sellega, et nende jaoks on kõige tähtsam leping. Kes seda ei täida, ei saa enam teistelt kommunistidelt mingisugust abi.

Minu sahtlis oli kaks värvipliiatsi karpi. Nende kohta öeldi, et nende puhul pole tähtis rahvuslik tegevus, vaid rahvuslik hoiak. Mul tekkis tahtmine nendega joonistada, aga ma ei hakanud seda siiski tegema. Karbis oli ka valgeid pliiatseid, millest ühe lühikese mõtlesin ära kinkida. Üks valge pliiats oli tegelikult trükivärvi kustutuskumm. Seda olin teada saanud, kui selle ükskord kooli kaasa võtsin ja Tristan selle otstarvet seletas. Tal oli kodus samasugune. Praegu läks mul laual ajaleht põlema. Võisin seletada, et ma teadsin, et seda hõõguva asja vastu jättes võib see põlema minna, aga ma tahtsin näha kas läheb. Kustutasin selle ära. Aga see läks veel paar korda uuesti põlema. Lõpuks viskasin kaks põlevat ajalehte aknast välja, et korter maha ei põleks. Kui oleks olnud kuiv aeg, oleks väljaviskamine ka võinud tulekahju põhjustada, aga praegu oli märg. Mul poleks olnud aega vannitoast vett ka tuua, sest selle ajaga oleksid leegid suureks läinud. Mõtlesin, et ärkvel olles vist siiski sellist uuestisüttimist ei toimu nagu unenäos.

pühapäev, 2. juuli

Olin bensiini oksjonil. Müüki pandi üks liiter bensiini. Kõige kõrgemat hinda pakkusin mina. Mulle müüdi see siiski palju odavamalt kui oleks saanud tanklast. Järgmisel päeval oksjon jätkus ja müügil oli järgmine bensiinikogus. Olin kohal, aga pakkumisi ei teinud. Täna läks hind mitu korda kõrgemaks kui eelmisel päeval. Kui oksjon läbi oli, hakkasin koju minema. Hakkasin kahtlema, kas ma eelmisel päeval enda ostetud bensiini ka välja võtsin. Muidu oleksin selle vendadele anda saanud. Läksin läbi füüsikahoone. Seal oli hääletuskast ja üliõpilased hääletasid. Oudekki oli pannud hääletusele ühe enda ilukirjandusliku teksti, mis oli minuga seotud. Kõndisin jälle mööda sõiduteed. Läksin vasakusse teeäärde, et oleks ohutum. Mõtlesin, et mina teen asju nii, nagu aabitsas õpetati. Tuligi vastu üks buss. Kui ma poleks juba tee ääres olnud, oleks ta mulle otsa sõitnud, sest me poleks üksteist künka tagant näinud.

Istusin tunnis. Hiljem pidime siin filmi vaatama. Kui tund läbi sai, arvasin, et tuleb vaheaeg. Põhjendasin seda sellega, et taevas nutab. Üks tüdruk teatas, et vaheaega ei tule ja filmi hakatakse näitama kohe, sest nutavad hoopis võõrasemad, mis on taeva munder. Mõtlesin, et kui võõrasemade kohta öeldakse, et nad nutavad, kui neid mööda vihmavesi alla jookseb, siis saaks mina ka öelda, et ma nutan, kui mind mööda vihmavesi jookseb.

Maleklassis jagati kinopileteid. Järgmisel päeval kõndisin kodust kinno. Mulle tulid vastu üks tüdruk, kes oli ka eelmisel päeval pileti saanud, ja üks tuttav mees. Ma ei teretanud kumbagi. Mõtlesin, et ma ei tereta inimesi, sest mulle pole tähtis rääkimine, vaid inimeste jälgimine. Keklinna bussijaamast tahtsin Ekraanini sõita bussiga. Bussijaamas oli jälle see tüdruk. Andsin ühe oma piletitest talle. Nüüd pidi ta istuma kinos minu kõrval. Ta läks ja rääkis kellelegi, et nüüd ei peagi ta ise piletit ostma. Seejärel läks ta bussi peale. Avastasin, et mina bussi peale minna ei saa, sest endale olin jätnud augustatud pileti. Pidin edasi minema jala, mistõttu ma ei saanud õigeks ajaks jõuda. Mul polnud sellele tüdrukule üldse pileti vaja anda, sest me istusime piletite järgi ka varem kinos kõrvuti, ainult et teises järjekorras. Nüüd pidi ta istuma minu ja Sveni vahel. Ärkasin, aga ei tea, kas päriselt või unenäos sees. Mõtlesin, et mul polnud tegelikult vaja jala minema hakata, sest mul oli taskus peale kinopiletite ka üks augustamata bussipilet. Nüüd ma igatahes magasin, sest nägin ennast bussis sees ja jala üle parkimisplatsi kõndimas.

laupäev, 1. juuli.

Tõnu saatis päev peale enda pulmi kirja, millest sain aru, et ta siiski rohkem Kadriga koos ei ela. Olin Helinale kirjutanud, et Tõnu ja Kadri abiellusid. Nüüd tahtsin saata parandust, et päev peale pulmi läksid nad lahku. Aga Tõnu kirja üle lugedes sain sealt aru hoopis, et Tõnu tahab öelda, et pulmadega ei toimunud elus suurt pööret, vaid ainult viis maksu suurenesid või tulid juurde. Tõnu tuli ise siia ja rohkem me seda teemat ei arutanud.

Meile tuli külla Madis, kes oli uurinud Kerese kohta tema kaasaegsetes lehtedes kirjutatut. Üks leht oli olnud Keresele vaenulik ja iga tema kaotuse järel trükkinud ära poomisköie silmuse. Ühe märgi, millega Kerest ähvardatud oli, oli Madis kaasa võtnud. Istusime ümber laua ja sõime. Hakkasin seda märki endale ette tõstma. Peatusin siiski ja küsisin Madiselt, kas see on söömiseks või muuseumieksponaat. Madis ütles, et see on mõlemat. Nüüd paistis, et ta on selle meile kingituseks toonud, mistõttu sõime selle ära. Vaatasin enda koostatud Kerese raamatut. Olin sinna kirjutanud ümber kõik partiid Kerese kogutud partiide väljaandest. Tundus, et vigu oli sees väga vähe. Olin partiid koostamise ajal kõik läbi vaadanud, aga nii kiires tempos, et sellest polnud mu mängutugevus tõusnud. Nüüd tahtsin sarnaselt Oldega kõik aeglasemalt uuesti läbi vaadata. Mõtlesin, et kui vaatan palju ühe ja sama maletaja partiisid, siis õpin avangut sama palju nagu avanguraamatu tabelist. Madis rääkis, et male on kogu tema mõtlemise alus, seda õppis ta Kereselt. Isa ütles, et mina õppisin seda ka Kerese raamatutest ja õpetasin ka Klausile, aga Klaus ei saanud aru. Mõtlesin, et päris õige see ei ole, sest Klaus on mind mõnel turniiril edestanud.

Kõnniti kooli suunas. Teel olid politseinikud, kes õiendasid inimestega valesti tee ületamise pärast. Mõtlesin sel teemal välja luuletuse. See jäi mulle halvasti meelde, aga kuna sain aru, et mõtlesin selle välja unenäos, püüdsin seda meelde tuletada. Iga kord hakkasin seda uuesti unustama. Vahepeal sain aru, et tegelikult mõtlen juba välja uut luuletust, aga seejärel sain ka aru, et see on ikkagi unenäos välja mõeldud luuletus, mistõttu tasub see meeles pidada. Nüüd oli luuletuses juttu kivide loopimisest. Varsti jagunes see kaheks erinevaks luuletuseks. Tekstide pikkus muutus. Proovisin väljamõeldut voodis paberile üles kirjutada. Hakkasin taipama, et ärgates pole ka seda paberit alles. Viimane variant ühest neist luuletustest oli umbes selline:

Ma läksin valel ajal üle sõidutee.
Politseile meeldis see ja kohtusime me.

“Oh tule aga siia, pisikene kaak,
ja näita kui suur täna on su taskus rahasaak.”

Eeskiri nõuab, igaüks teab,
autoteesid õigel ajal ületama peab.

reede, 30. juuni.

Minu poeg oli tšetšeeni mässuline. Aitasin tal ebaseaduslikult Ameerikasse siseneda. Ise olin d’Artagnan. Klassikaaslased arvasid, et mina pean mängima Aramist ja huvituma muusikast. Protesteerisin, et mind muusika ei huvita. Kõndisin koos ühe naisega suures majas ümber ühe seina. See naine oli Aramis. Rääkisin talle, et minu poeg tuli Ameerikasse selleks, et siin revolutsiooni korraldada. Et naine kaebama ei läheks, tahtsin lisada, et see revolutsioon puudutab ainult väikseid asju. Aga naine oli juba läinud.