Tahvli ees. Turniiriraamat.

Nägin unes, et oli matemaatikatund, mida andis Maimre. Keegi õpilastest lahendas tahvlil ülesannet ja teised pidid selle vihikusse kirjutama. Maimre hakkas klassis ringi käima, et vaadata, millise käekirjaga keegi oli kirjutanud. Kui ta minuni jõudis, siis ütlesin, et ma ei kirjutanud, sest tahvlil tehti viga. Artur, kes istus minu lähedal, kuulis seda ja hüüdis üle klassi, mida ma olin öelnud. Klass hakkas naerma. Järgmisena pidin tahvli juurde minema mina. Hakkasin tahvlilt eelmise kirjutaja kriidijälgi maha kustutama, aga need ei kustunud kuidagi. Siis tuli keegi tüdrukutest ja näitas, et ma hoian tahvlilappi valesti - tuli hoopis kolm sõrmme üles sirutada. Kui ma õpetuse järgi tegin, hakkas kriit tahvlilt kustuma. Leiutasin ise veel tõhusama võtte - hakkasin rämpsu prügikasti viskama.

Järgnes üks visuaalne unenägu, mis ei jäänud hästi meelde. Kolmandas unenäos toimusid Tartu malemeistrivõistlused. Vaatasin pealt partiid Pärnits-Vihmand. Pärnitsal oli väljal a1 minu isa Eesti Mõtteloo sarjas ilmunud luulekogu, mis käis nagu vanker. Pärnitsa seis oli raske. Ta tegi korraks raamatu lahti, et vaadata, mis raamat see on ja niimoodi parem käik leida. Aga ta sulges raamatu uuesti enne kui midagi nägi. Pärnitsale poleks luule meeldinud. Vihmand oleks saanud käia oma raamatu väljale b1, aga ta eelistas anda sellega tuld väljalt c1. Sellega ta ühtlasi lõpetas mängu, näidates sõrmedega, kuidas ta edasimängu korral võidaks. Turniir sai läbi. Mina olin kogunud 3,5 punkti, olles veel tagapool kui punktide arvu järgi oleks võinud arvata - tagant kolmas. Sven ja teised, kes palju mängisid, olid ka suhteliselt taga. Paistis, et harvemini mängijad olid sellepärast eespool, et elasid mitmekülgsemat elu ja arendasid niimoodi mõistust rohkem. Esikoha saaja oli ühtlasi ka Tartu kiirmale meister. See tegi mulle nalja, sest nii nõrgast mängijast poleks kahte võitu järjest oodanud. Öeldi tema nimi. Hakkas tunduma, et ta on Puusepp, keda ma polnud näo järgi enam ära tundnud. Või Puusepa vend. Nime uuesti vaadates nägin, et see oli siiski keegi kolmas. Selle turniiri kohta ilmus juba ka paks raamat. Eestis oli ainult kaks turniiri, mille kohta raamatud ilmusid. Erinevalt Tartu meistrivõistlusttest ei ilmunud neid isegi Eesti meistrivõistluste kohta. Kartsin, et tulevikus ei ilmu neid ennam ka Tartu meistrivõistlustest, kui seni ilmunuid vähe ostetakse. Raamatus oli kommenteeritud rohkem nõrgemate mängijate partiisid. Võibolla sellepärast, et neid oli kergem kommenteerida, sest neis oli vigu lihtsam kindlaks teha. Kõige tähtsam oli viimast kohta otsustav partii. Enamus raamatust oli sõnaline jutt. Üks koolipoiss nimetas kahte arvutiprogrammi ja ütles, et need alati võidavad. Rääkisin talle, et kui ta kogemusi omandab, hakkab ta ise neid võitma. Hakkasin oma jutus kahtlema. Ütlesin, et mõned arvutiprogrammid ongi väga tugevad. Poisil oli laual mingi seis. Küsisin, kas see on tema mängust arvutiga. Ta ütles, et ei ole. Vaatasin ka ise, et sellist seisu ei saa mängus tekkida, sest mustal olid etturid mitmekordseteks muutunud, aga valgel polnud üldse nii palju nuppe löödud. Täpselt ei saanud ma aru, milline seis on, sest lauale olid ehitatud tornid, milles oli raske nuppe eristada. Raamatus oli ühel leheküljel foto liidrite grupist. Tegelikult oli tagaplaanil mind ka näha, kuigi ma ei kuulunud liidrite hulka.