Unenäod magistritööga

Nägin unes, et joonistasin peene pastakaga A4 lehekülje suuruse pildi ja kirjutasin selle pildi peale. Märkasin, et mõned inimesed tegin kogemata tagurpidi, aga siis mõtlesin, et see ongi hea, sest olin paberi teises otsas sedasama teinud. Pildi joonistasin sel puhul, et Helina pidi külla tulema. Pildilt oli näha, mida ma siis teha kavatsesin. Kui pilt valmis oli, tuli hakata muid ettevalmistusi tegema. Aga ma ei saanud vendadega rahul olla. Kui Tõnul oli hiljuti üks tüdruk külas käinud, olid vennad rikkaliku söögilaua ette valmistanud, aga nüüd ei tahtnud nad midagi teha.

Hakkasin öösel kell 12 kodust raamatukokku minema. Ema tuli uksele ja avaldas imestust, et ma nii hilja välja lähen, kui mulle tuleb hommikul Helina külla. Nüüd tuli mulle meelde, et raamatukogu ei olegi öösel lahti. Ütlesin, et lähen jalutama.

Kulbok oli mind hoiatanud, et kui ma euro listi kirjutan, korraldatakse selle peale uputus. Kirjutasin siiski. Torud ummistasidki ära. List oli Sõpruse puiesteel ja uputus Sõpruse sillal.

Lähenes minu magistritöö kaitsmine. Mõtlesin, et kuna ma panin töö pealkirjaks "Itaalia fašistide koostöö teiste poliitiliste jõududega", teeb Pajur kaitsmisel märkuse, et ta ütles mulle juba varasema töö puhul, et need ei ole kõik poliitilised jõud, vaid osalt ühiskondlikud organisatsioonid. Sellele oleksin vastanud, et ma ei ole temaga nõus. Kui organisatsioon ei ole ka puhtpoliitiline, võib ta ikkagi tegeleda poliitikaga. Eestis koguti ühele kirjale üle 900 000 allkirja, kui andmeid ei võltsitud. Seega on kogu rahvas poliitiline. Võibolla on kuskil antud siiski poliitilise jõu definitsioon, mis liigitab selle alla ainult parterid ja muu sellise. Aga ühe teksti piires võin ma kasutada teistsugust definitsiooni. Mulle tuli meelde, et tegelikult muutsin töö pealkirja ära. Nüüd oli selleks "Itaalia fašism Eesti
ajakirjanduses". See ei olnud ka mingi täpne pealkiri, sest töös sai vaadelda ikkagi vaid osa fašismist, mitte kogu fašismi.

Olin vanaema pool. Vanaema oli välja otsinud ajakirja, kus oli avaldatud eesti keeles uuesti vanaisa ja vanavanaisa saksakeelne ühisuurimus. Seega oli mingeid eestikeelseid ajalooajakirju siiski pidevalt ilmunud. Mõtlesin, et viin magistritöösse sisse viite sellele uurimusele. Kuigi siis peetaks seda arvatavasti kunstlikuks viiteks, et oma vanaisa iga hinna eest sisse tuua. Seni olin kõikjal selle uurimuse puhul näinud ainult viiteid saksakeelsele originaalile, siis vist teisele trükile viitamist peetaks veaks. Aga samas võis teises trükis olla täiendusi ja parandusi. Seetõttu otsustasin panna viitesse mõlemad trükid. Toas olid ka Toomas ja Henn. Üks neist käis karate trennis. Nüüd näitas ta teise peal karate võtteid ja lasi ennast peksta, sest teda oli trennis õpetatud valu mitte tundma. Teine peksis teda pähe. Ütlesin, et nii ei tohi teha. Mõtlesin, et hea, et ma ei ole näinud, mida seal trennis tehakse.

Käis minu magistritöö kaitsmine. Oponent oli keegi naine. Ta tegi palju kriitilisi märkusi minu üksikute lausete sõnastuse kohta. Kui oleksin saanud kohe vastata, oleksin osanud kõik need märkused kerge vaevaga ümber lükata, aga neid oli nii palju, et ma ei suutnud neid meelde jätta. Seepärast mõtlesin vastukõnet alustada protestist, et miks oponent ei ole mulle oma kõne teksti kirjalikult andnud. Mõtlesin, et oleksin pidanud enne kaitsmist kirjutama üldse avalduse, milles oleksin nõudnud oponendi väljavahetamist. Teised magistrandid olid kõik kõned kirjalikult kätte saanud, mis võimaldas neil need välis-eesti ajalehtedes avaldada. Mulle oleks küll võibolla öeldud, et miks ma ise küsima ei läinud.