Poolikult õppinu

Unenäos olin mingis aia moodi kohas, kus toimus mingi vastasseis. Vastaseid oli palju ja nad olid suures ülekaalus. Aga ma hakkasin panema üles silte kirjadega "Air Mail" ja "Deutsche Mail". Siis olime juba koolis, kus ühed ajasid teisi taga. Ma läksin Kristjan K-st mööda kõndides, nii ei saanudki ta aru, et ma olen üks neist, keda ta taga ajab, ega hakanud mind kinni võtma. Siis algas Kalme inglise keele tund. Ta hakkas vastama kutsuma. Protesteerisin, et see osa ei olnud õppida tänaseks, vaid eelmiseks tunniks. Kalme ütles, et järelikult polnud mul eelmiseks korraks ka õpitud. Mul ei olnudki, aga ma polnud nõus selle kohta informatsiooni andma. Ütlesin, et õpikus on nii ebameeldivad tekstid, et ma ei saa neid õppida. Tegelikult olin tundmatud sõnad välja otsinud, nii et midagi pidin olema omandanud. Meil oli töövihik, mille esimene pool oli 2.-3. klassile ja teine pool 10. klassile. See tuli sellest, et koolis käidi kaks korda. Küsisin, et kui me teist korda koolis käime, kas see töövihik on siis tegelikult 10. või 14. klassile.

Teises unenäos läksin Jakobi tänava maleklubi vaatama, kas seal on keegi. Viimastel kordadel ei olnud seal ühtegi inimest, aga mulle tuli korduvalt seal lähedal Kullamaa vastu, nii et võibolla käis ta mõnes naabruses olevas majas mängimas. Täna nägin siiski kahte vanameest. Üks istus mind nähes kohe maha ja hakkasime tema ettepanekul mängima. Edasi mängides oli ta juba koolipoiss. Laual oli peale nuppude veel igasugust sodi, mistõttu oli raske aru saada, milline seis on. Hakkasin seda sodi kõrvaldama. Tuli isa ja hakkas mind õpetama, et ma kahiks ratsu, sest siis saan rünnata vastase vangerdamata jäänud kuningat. Kindluse mõttes ma ei hakanud ratsut kahima, aga lootsin ka ilma selleta rünnaku kiiresti lõpule viia. Tahtsin minna vastase kuningale matti panema (see kuningas oli nüüd vangerdusseisus), aga märkasin, et ei saa oma nuppu liigutada, muidu jääb minu kuningale tuli peale. Varsti panin siiski vankri asemel lipuga mati. Kui olime nupud kokku korjanud, tuli mulle meelde, et tegelikult oleks vastane saanud oma lipuga minu lipu mööda pikka diagonaali puhtalt maha lüia, nii et matti ei olnudki. Aga vastane oli juba minu võitu tunnistanud. Kui läksin oma tuppa, mis oli maletrenni ruum, arvas Marko U. sellest kuuldes, et mängu tulemust saab veel tagantjärele muuta. Mina vastasin, et äärmisel juhul on mäng sellisel juhul viigiks loetud, aga mulle kaotust anda enam ei saa. Täna olid siia peale Marko tulnud haruldasematest trenniskäijatest veel Klaus ja Liisa. Ütlesin, et paistab, et täna on 1. september, sest kohal on kõik, kes käivad trennis ainult 1. septembril. Hakkasin uurima oma elektronmärkmikut. Ütlesin, et selle kinkis Marko mulle sünnipäevaks. Parandasin ennast, et tegelikult ei kinkinud ta seda, vaid elektroonilise stopperi.