Sõjaraamat

Nägin unes, et mõned Teises maailmasõjas Saksa poolel sõdivad eestlased läksid enne Läände põgenemist mööda maa-alust käiku selle kohal olevat sakslaste kaevikut õhku laskma. Nad tahtsid panna pommi plahvatama, aga see ei õnnestunud. Sakslased olid nende hääli juba kuulnud ja tulid ka maa-alusesse käiku neid jälitama. Lõpuks õnnestus ühel eestlasel jälitaja maha lasta. Teise sakslaste kaeviku all kordus umbes seesama. Sellega sai jutt läbi. Seda juttu lugesin Ellen Niidu raamatust. Peale lõpetamist hakkasin seda kohe uuesti lugema, et vaadata, kas ma märkan samu asju. Nüüd nägin selle loo peategelastena hoopis kahte sõjaaegset eesti last. Imestasin, et ma enne nii valesti olin lugenud. Lapsed tegid õue ise sakslaste mängukaeviku ja hakkasid siis lume alla selle juurde viivat käiku kaevama, mida mööda nad ise samal ajal edasi liikusid. Kui nad järgmisel päeval uuesti õue läksid, oli lume alla kaevatud käik sisse varisenud. Ellen Niit lõpetas jutu sõnadega, et see näitas, et Stalini asi varises kokku. Lugemise lõpetamise järel mõtlesin, et raamatusse trükitud tekst ongi muutunud - järelikult on imed võimalikud. Võibolla oleks olnud parem, kui ma poleks seda teist korda lugema hakanud, siis poleks sellist ehmatust tulnud. Edasi mõtlesin, et võibolla lugesin ma erinevatel kordadel erinevaid trükke. Esimene oli Stalini aegne, teine antud välja otse peale Stalini surma ja seda sündmust arvestades ümber töötatud. Vaatasin tiitelehte. Raamat oli välja antud hoopis aastal 1982.

Teises unenäos vaatasin oma esimest luulekogu. See oli antud välja ruudulisel paberil ja koopiatena minu käekirjast. Sellele ma polnudki vahepeal mõelnud, sest asi oli tundunud nii loomulik. Mõtlesin, et võiks veel mõne raamatu kirjatähtedega välja anda, aga siis ostetakse vähem, sest kõik ei saa minu käekirjast aru. Siiski on selline raamat huvitavam. Mida ma üldse ei mäletanud, aga nüüd nägin, oli see, et raamatus oli ühel leheküljel ka hulk minu enda joonistatud väikseid pilte. Mõne pildi alla oli kirjutatud "EESKUJU", kui see oli valminud mõne teise pildi eeskujul. Osa pilte oli ka täielikult enda väljamõeldud. Ühe pildi nimeks olin pannud "Põud". See kujutas aknast sisse paistvat päikest. Teisel pildil oli ühes aknaruudus kandiline päike, teises kandiline kuu ja kahe ruudu vahel oli jagunenud üks poiss, kellest aknaraam läbi läks.

Olin suures ruumis õpetaja Kalme tunnis. Ta rääkis, et kõik töötavad ennast nullist üles ja pärast seda nende tase enam ei lange. Mõtlesin, et võib langeda küll, kui inimest tabab skleroos. Kalme esitas ühe küsimuse nii, et ma ühtetgi sõna õieti ei kuulnud. Vastama pidin mina. Kõiki eelnevaid küsimusi olin kuulnud selgelt, aga pidin vastama just sellele, mida ma ei kuulnud.

Läksime ühte ülikooli hoonesse, kust pääses ülikooli arvutivõrku. Nüüd ei pääsenud enam keegi sinna teisiti kui Oudekki ema kasutajanime all. Arvutist nägin maailma kaupade läbimüügi pinngerida. Mind üllatas, et hulk asju olid naftast eespool. Üks koht kõrgemal oli kinnisvara, teisi ma lähemalt ei vaadanud. Seal olid ka raamatukogude laenutusandmed. Minu raamatuid oli eelmisel aastal laenutatud 15 korda. Andmeid oli vahepeal täpsustatud, sest eelmisel vaatamisel oli antud selleks arvuks 16. Sel aastal oli minu raamatuid laenutatud 4 korda. Ekraanil vilkumist nähes ütlesin Tõnule, et just praegu laenutati viies. Aga Tõnu näitas, et see oli mingi muu vilkumine.