Bussi möödalaskmine

Nägin unes, et mul küsiti, mis haridus mul on. Vastasin, et madal haridus. Nii ütlesin sellepärast, et ma ei olnud õppinud doktorantuuris. Kohe hakati mind õpetama, kuidas ma peaksin doktooritööd kirjutama. Pidin minema trepist alla, et koguneda kokku koos teiste värskete doktorantidega.

Teises unenäos seisin rahva keskel, kui mind äkki tõugati. Mul oli raske vastu lüia, sest ma ei tahtnud kellelegi haiget teha. Pärast mõtlesin rääkida, et minu kallal polnud hulk aastaid füüsilist vägivalda tarvitatud, aga kui klassikaaslastega kokku sain, hakkasid nad seda vanast harjumusest kohe uuesti tegema.

Seisin bussipeatuses. Buss tuli, aga ma ei hakanud peale minemma, sest mul oli kingapael lahti. Hakkasin seda siduma ja lasin niimoodi meelega bussil ära sõita. Kui tuli järgmine buss, läksin peale ja vaatasin seal ringi. Taipasin, et see on unenägu, mistõttu mõtlesin veel kord ringi vaadata, sest unenägudes tuleb asju meelde jätta.

Tahtsin anda välja uut luulekogu. Vaatasin oma käsikirja. Osades luuletustes olin tähed kirja pannud teistsuguste joontega, mis moodustasid pildi. Kõik inimesed ei oleks suutnud neid tähti lugeda, nad oleks näinud ainult pilte. Olin kirjutanud ka luuletusi, milles kasutasin väljamõeldud sõnu. Aga mulle hakati ühekaupa ütlema, et need sõnad on päriselt ka olemas. Toomas ütles, et üks sõna tähendab asja, mida kasutatakse hammaste kinnihoidmiseks. Ainult et päris sõna oli kaheosaline, mul oli ühte neist osadest rohkem kordi korratud. Toomas murdis raamatu kaane pooleks. Hakkasin teda selle eest väikses majas taga ajama. Jooksu ajal hakkas mulle tunduma, et ta polegi raamatut kahjustanud. Seepärast küsisin talle järgi jõudes, miks ta eest jooksis.