Mängukindlused

Nägin unes, et vanaema küsis mult, mida ma arvan Speerist ja Hitlerist. Üks vanamees vastas kõrvalt minu eest, et negatiivselt muidugi. Vanaema küsis, kas ta on mulle rääkinud Speeri kohta ühte lugu. Ütlesin, et võibolla on, aga ma ei mäleta. Ta rääkis siis, et Speer oli hakanud vannlaste käest vangistusest ujudes põgenema, vaenlased ei saanudki teda enam kätte, aga haid sõid ta ära. Ma olin ka kirjutanud luuletuse, kuidas hundid inimese ära söövad.

Nägin unes ühte mängu. Hakkasime mänguga pihta, aga ma ei teadnud veel, mida selles mängus teha tuleb, sest seda seletati järkjärgult. Mina pidin metallkuuli veerema panema, et vaadata, kelle ees see seisma jääb. See jäi seisma minu ees. See tähendas, et mina võisin esimesena klotse võtta. Ehitasime igaüks endale klotsidest kindluse. Seejärel algas kindluste metallkuuliga pommitamine. Esimesena pommitas Tõnu. Need klotsid, millele ta teise kindluses pihta sai, võis ta ära võtta. Mängija pommitamiskord lõppes sellega, kui ta ühelegi klotsile pihta ei saanud. Esimesena lõppesid otsa minu klotsid, sest mul oli neid algusest peale kõige vähem. See oli teistele üllatav, sest mina kui esimesena klotside võtja olin saanud neid võtta kõige suurema summa eest. Aga suurem summa tähendas üksnes kallimaid klotse, mitte suuremat arvu. Tõnul õnnestus ühel tulistamisel korraga pikali lüia kolm teise venna klotsi, aga kuul liikus veel edasi ja lõi neljandaks pikali ka ühe ta enda klotsi, nii et ta jäi sellest ilma.

Nägin unes, et Ojaste rääkis, et vadjalasi on selle eest halvustatud, et nad Punaarmeesse läksid, aga kui nad poleks läinud, oleks nad kõik maha tapetud. Seejärel sõda alles käis. Lamasin tükk aega liikumatult Hiiumaal kraavis. Lõpuks hakkasin koju Tartusse minema. Nägin teel nii Vene kui Saksa sõdureid. Saksa sõdurid meeldisid mulle rohkem. Mul tekkis küsimus, kas ma ei pea Vene sõduriteks Punaarmeesse võetud eestlasi. Kodu uksel kuulsin räägitavat, et vahel võib kanamunade hulgas rästikumuna olla, selle koor võib kättevõtmisel puruneda ja siis võib rästikupoeg juba mürgihammastega hammustada. Rästikumürgist tekkivat haigust nimetati entsefaliidiks. Räägiti, et see võib õigel ajal märkamata jääda, sest rästikuhammustus ei jäta jälgi. Läksin tuppa. Rääkisin seal, et oli aasta aega väljaõppel, seejärel lamasin kuu aega kraavis, aga rindel ma ei olnud. Hakkasin naerma. Ütlesin, et ma ei naernud kogu äraoldud aja jooksul kordagi. Teised rääkisid, kes tuttavatest ja ka mulle võõrastest inimestest olid vahepeal surnud. Küsisin, kus Klaus on. Isa ütles, et ma pean aitama Klausil õhtul tema luuletuste hulgast luulekogu jaoks sobivad välja valida. Ütlesin, et selleks peab neid mitu korda lugema. Siis oli Klaus kodus ja ma pidin tal aitama otsustada, kuidas lühendada fašismi teemalist raamatut, mida ta tõlkis. Olin seda raamatut lugenud. Ütlesin, et kõige olulisem on lühendada selle arvel, et laulupeost rääkivaid peatükke on kaks tükki. Mõtlesin, et võiks soovitada tõlkida selle asemel hoopis teist raamatut, mis ongi õhem.