Ravi. Kiri. Pliiats visati ära.

Nägin unes, et mul oli päevikusse kirjutatud, millal ma endale lõvi ja tiigrit ette kujutasin. Kaks spetsialisti tahtsid mind nüüd sellest ja kõigest muust, mida ma kardan, terveks ravida. Üks neist tegi, justkui läheneks mulle lõvi, et ma ohuga kokku puutudes näeksin, et see ei olegi nii hirmus. Kui ta seda teinud oli, ütles teine spetsialist talle, et ma olen vist juba ravimatu, ta sai selle kohta Moskva kaudu andmeid. Nad tegid siiski veel viimase katse - hakkasid mind viima metsa, et ma näeks, et isegi seal ei tule lõvi ja tiigrit karta. Sõitsime sinna autoga, kus oli hulk inimesi. Nad tahtsid, et ma räägiks asjadest, mida ma kardan, aga mina ei tahtnud rääkida, et mitte jälle nende peale mõtlema hakata.

Nägin unes, et kirjutasin esimest korda ümbriku esiküljele kogemata kirja saaja nime asemel enda nime. Tõmbasin selle maha ja kirjutasin õige nime asemele. Kirja tahtsin saata Ameerikasse Piretile. Olin talle mõne kuu eest juba ühe paberkirja saatnud. Praegusesse kirja kirjutasin ainult mõned laused, mis käisid selle kohta, mis mul e-maili kirjutades välja ei tulnud, ja et mul pole õieti millestki kirjutada. Kiri tuli teha selline, et Piret ei arvaks, et ma teda pidevalt kirjadega tüütama hakkan.

Nägin unes, et istusin Jakobsoni tänaval arvuti taga, mille ekraanil hakkasid jooksma koledad elukad. Püüdsin neid Del klahviga kustutada. Keegi vajutas minu selja tagant ka ühte nuppu. Algul tundus mulle, et see on Jürgen, kes pani arvuti kinni, sest arvuti on tema oma. Aga siis nägin, et see oli Maaja ja et ta polnud arvutit kinni pannud, vaid ekraani värve muutnud. Mul oli hiireks harilik pliiats, aga Maaja viskas selle nüüd ära. Sain uueks hiireks võtta kustutuskummi. Arvasin ära, et Maaja viskab pliiatsi sellepärast ära, et see teeb liiga nõrka joont. Ütlesin, et piltide varjutamiseks saaks seda ikkagi kasutada. Maaja vastas, et ta ei tegele enam joonistamisega.