Atentaat ebaõnnestus

Üleeile tahtis keegi purustada minu pead. Võibolla oli selleks maja. Rõdult, kus ma olen vahel istunud ja lugenud, kostis suur mürtsatus. Kui vaatasin, mis oli juhtunud, nägin, et rõdu põrand on suuri kivitükke täis. Laest oli murdunud tükk lahti või oli keegi rõdule midagi visanud. Mul ei ole kiivrit ka, mida teine kord rõdule minnes pähe panna.

Mõned inimesed rääkisid kunagi, et nad töötavad ruumis, kus iga poole tunni tagant kukub laest telliskivi alla. Ütlesin neile, et siis ei tohi nad sinna ruumi minna. Nad vastasid, et lähevad küll. Tegelikult kukkuvat krohvitükid, mitte telliskivid. Aga suure krohvitükiga ei tahaks ka vastu pead saada. Mõned tahavad majale veel viilkatust panna, siis ei saa talvel enam pead ka aknast välja pista. (Nagu ma eile kirjutasin, olen ma vahel pistnud.)