Aktusepäev. Raamat jesuiitidest.

Nägin unes, et oli hommik. Oleksin pidanud minema kooli lõpuaktusele, aga ei tahtnud eriti minna. Kui ma poleks läinud, siis oleksid need pika ninaga jäänud, kes mind õnnitlema tulevad. Ma polnud isegi kontrollinud, kas aktus on ikka täna. Minu voodi kohal seinal olid hiigelsuured putukad. Kartsin, et need võivad olla sellised putukad, kes munevad elusate inimeste sisse. Hakkasin neid harjaga maha pühkima. Nad said selle juures surma. Edasi läksin akna juurde. Akna ees oli ämblikuvõrk, milles oli kaks väikest surnud lindu. Linde oli raske ämblikuvõrgust välja lõigata, selle tegemiseks tuli katki lõigata ka kardin. Kui need kaks lindu olid aknast välja visatud, näidati mulle, et toas akna all on terve kotitäis linnupoegi. Algul tundus, et nad on kõik lämbumissurma surnud, siis oli näha, et mõned neist veel natuke liigutavad. Öeldi, et neid ei saa aknast välja kassidele ja koeradele söömiseks visata, sest neid on selleks kotis liiga palju.

Vaatasin kunstiraamatut. Rääkisin, et isegi Rubensi pildid on rahustavad, kui need on sellised sinised. Need Rubensi pildid, kus on kollased ja paksud paljad, on koledad. Ema ütles, et need muidugi. Mõtlesin, et isegi Londonisse ei saa elama minna, sest seal lõppeb joogivesi otsa. Iga teist kohta võib ka mõni keskkonnaprobleem tabada. Pille tuli vett jooma. Ütlesin talle, et ta ei võtaks Eesti joogivett, kui ta ise Kanadas elab. Olin ühe välismaise Eesti diplomaadi majas. Imestasin, et siin on nii palju raamatuid, kuigi see on ainult lühiajaline elukoht.

Oli ilmunud uus paks raamat. Enamuse käsikirjast olin enne ilmumist töö käigus läbi lugenud, väljaarvatud Lukase kirjutatud eessõna, mida lugesin alles praegu. Et see oli lisatud pärast minu töö lõppu, oli selles ka palju keelevigu. Lauseehitus oli täiesti kohutav. Eessõna oli pikk ja kriitiline selle suhtes, mis ma ülejäänud raamatusse kirjutanud olin. Olin kirjutanud muuhulgas, et teises raamatus oli ühe kabeli lukutüübile antud üks nimi, aga tegelikult on sellel kabelil kolm teist tüüpi lukku. (Seda olin lugenud kolmandast raamatust.) Lukas oli lisanud kriitilise märkuse, et ma olen diagonaalis läbi kabeli vaadanud. Tundus, et keelevead ei esine mitte ainult eessõnas, sest sellest said alguse pöörlevad kettad, mis läbisid kõiki raamatu lehekülgi. Mõtlesin, et Lukas võibolla arvab, et olen seda kabelit ise vaatamas käinud. Uuel raamatul oli samasugune pealkiri kui Vello Helgi raamatul jesuiitidest, ainult sõnade järjekord oli vastupidine. Kui keegi oleks mult raamatu kohta midagi küsinud, oleksin vastanud, et ma ei mäleta sellest mitte midagi. Ma vist ei olnudki raamatut ise kirjutanud, vaid kirjutanud ümber kellegi teise kirjutisi. Nähtavasti olin omalt poolt lisanud ainult joonealuseid märkusi.