Reede, veebruar 29, 2008

Kolmas koht turniiril

Tänasel nädalalõputurniiril oli 10 osavõtjat ja 13 minutit mõtlemisaega nagu eelmiselgi nädalal. Osavõtjad olid umbes samad. Aga kui nädal tagasi sain viimase koha, siis täna olin kolmas. Esikoha sai M. Arst 8 punktiga. Teiseks tuli eelmise nädala võitja A. Abram. Mina kogusin 5,5 punkti. Auhinnaks valisin kommipaki, kaks minule järgnenud mängijat said veel vorsti ja juustu.

Esimeses voorus kaotasin, järgmised kolm mängu võitsin, siis tegin ühe viigi, võitsin, kaotasin kaks mängu ja sain veel ühe võidu. Neile, kellelt ma eelmisel nädalal punkte sain, ma täna mõlemale kaotasin, kuigi nende hulgas olnud tänase esikohasaaja vastu sain teiste sõnul panna kahekäigulise mati. Seevastu võitsin mitut, kellele eelmine kord kaotasin. Ühe mängu võitsin vähemvankriga ajaga, ühes mängus sai vastane panna mõne käiguga mati, aga minupoolsete ähvarduste peale asus asjatult kaitsesse ja kaotas. Ühes mängus võitsin kõigepealt etturi mina, siis jätsin ette viguri, aga vastane lasi mu vabaetturil teiseks lipuks minna ja võitsin mina.

Täna läks mul paremini osalt ehk tänu sellele, et mängisin teistsuguseid avanguid. Eelmistel nädalatel mängisin kinniseid, sest lahtistes võib kergemini eksida. Aga täna mõtlesin, et ehk eksivad minust vanemad mängijad lahtistes avangutes veel kergemini. Täna selline mõte ennast õigustas, vahel on olnud ka vastupidi. Vastased ei joonud tänasel turniiril dopinguks kohvi ega konjakit, küll aga sõin mina kodus kala, mis algkoolis õpitu põhjal peab matemaatilist mõtlemist parandama. Ja täna ma vast pingutasin rohkem, arvestades variante hoolega ka vastase käigu ajal. Ja jämedaid vigu vältida aitas arvatavasti eileõhtune tunniajaline treening.

Eriline nupp

Mult oli laenatud 400 krooni. Kartsin, et laenaja ei anna raha tagasi. Aga ta andis tervelt 600 krooni. Suurema summa andis ta kindlasti selleks, et järgmine kord veel suuremat summat laenata.

Kuulasime linti. Makil oli nupp, millele oli kirjutatud "index". Sellele nupule vajutamise korral oleksid kuulatavalt lindilt ühe hetkega kustunud kõik hiljem juurde lindistatud muusikapalad ja jäänud alles ainult need, mis seal ostes olid.

Kasekamp oli lasknud meil kirjutada uurimistöid. Olin esitanud uurimistööna kellegi raamatu, millesse ma olin omalt poolt käsitsi kommentaare kirjutanud. Algusepoole oli minu kommentaare hõredalt ja need olid naljakommentaarid, mis seisnesid selles, et kui Hitleril läks hästi, siis kirjutasin "õnneks" ja kui halvasti, siis "kahjuks". Tagapool tuli rohkem kommentaare ja need olid tõsisemad. Hiljem olin mujale veel tõsisemalt kirjutama hakanud. Kasekamp oli sellele tööle kõige lõppu kirjutanud "pealiskaudne". Aga tagumiste kommentaaride juurde oli ta lisanud omapoolseid kommentaare, näiteks "Päts ei olnud sobiv mees". Seletasin Pillele, et kui kommentaarid muidu ära ei mahu, siis saab neid kirjutada ridade vahele. Ja kui sinna ka kõik ei mahu, siis jätkata lehe pöördel. Tekst oli trükitud lahtistele A4 lehtedele, nii et teine külg oli jäetud valgeks.

Neljapäev, veebruar 28, 2008

Ristisõdijad Hommikumaal

Mihhail Zaborovi raamat "Ristisõdijad Hommikumaal" ilmus eesti keeles aastal 1987 ja originaalis vene keeles aastal 1980. Kui Eesti-aegne "Üldine ajalugu" leiab ristisõdades midagi positiivset, et sõjad toimusid idee nimel, siis vaadeldav Nõukogude ajaloolase teos mõistab ristisõjad hukka ja väidab, et paavstid neid õhutades lähtusid tegelikult oma maistest huvidest. Sellega tahab ta ilmselt usku silmakirjalikkusena näidata, aga nii võib jõuda ka vastupidisele järeldusele, et usk polegi nende sõdade puhkemises süüdi. Või võib otsida paralleele kommunismiusu ja kommunistide kuritegude vahelise seose osas.

Raamatu lõpupoole on välja toodud, kuidas kaasaegses kirjanduses muutus suhtumine nendesse sõdadesse. Algul oldi vaimustuses ja mõisteti hukka kõrvalehoidjaid, hiljem kaevati ristisõdade mõttetuse üle. Sellisele suhtumise muutumisele võis kaasa aidata vigadest õppimine - nähti, et edule ei saa loota. Kas inimkond õpib kunagi vigadest nii palju, et saab aru kõigi sõdade mõttetusest? Raske uskuda, sest paljudele on agressiivsus juba geenidega kaasa antud.

"Ristisõdijad Hommikumaal" püiab olla materialistlik ka ristisõdijate prohvetlike unenägude tõlgendamisel. "Üldine ajalugu" kirjutab lihtsalt, et üks ristisõdija nägi unes, kuhu on maetud püha oda, ärgates kaevama hakates see sealt kohast leitigi. "Ristisõdijad Hommikummal" seevastu teatab, et tegemist oli pettusega. Mina ei väida midagi, sest pole ise ristisõjas osalenud ega ka mitte algallikaid uurinud. Aga tahaks öelda, et unenäos võib informatsiooni töödelda ka täiesti materialistliku seletuse korral ja niimoodi õigetele järeldustele jõuda. Minu vanaema on näiteks rääkinud, et kaotas midagi ära, nägi unes, kus asi on, ja pärast selle sealt leidiski. Samasugune kadunud asja ülesleidmise kirjeldus on toodud lasteraamatus "Maari suvi", tõenäoliselt autori isiklike kogemuste põhjal. Ja kuidas leidis kuulsaim arheoloog Schliemann üles Trooja? Ta luges Homerose eepost, analüüsis seda ja selle tulemusel lõi labida mulda täpselt õiges kohas. Samasugune pärimuse analüüsimine võis aset leida ristisõdija unenäos.

Unes ma neid ei näe

Algas kirjanduse tund õpetaja Laatsuga. Laats käskis mul ette lugeda oma eelmises tunnis kirjutatud venekeelse luuletuse. Mulle ei tundunud õige, et pean seda lugema selles tunnis, kui see ei ole vene keele tund. Aga hakkasin lugema. Lugesin sõnu ette ühekaupa, igaühte enne pikemalt vaadates, et aru saada, mis kirjas on. Mul oli raske oma käekirjast aru saada, kuigi tavaliselt ma saan. Leidsin selle luuletuse parema eksemplari, mis oli kirjutatud kirjutusmasinaga. Hakkasin hoopis seda lugema, aga selgus, et see pole kergem. Vahepeal hakkas Helen oma koha peal midagi rääkima, mistõttu ma tõstsin häält, kuni ta vait jäi. Seletasin, et kirjutasin selle luuletuse sõnaraamatu abiga, aga mul pole uued sõnad veel õpitud. Luuletuse ettelugemine läks nii aeglaselt, et see kestis tunni lõpuni. Lõpuks ütles õpetaja: "Nüüd ma saan aru - Simo ei oskagi vene keelt." Tegelikult olin läbi lugenud mitmeid venekeelseid raamatuid ja nendest aru saanud. Muutusin õpetaja vastu agressiivseks. Seetõttu ähvardas mind koolist väljaviskamine. Aga ma polnud selle vastu, et mind välja visataks. Kui hakkasime klassist lahkuma, vaatas Erik minu luuletust paberi pealt. Kui ta oli selle läbi lugenud, ütles ta mulle, et tegelikult see on ju väga hea luuletus - just selline, nagu luuletajad kirjutama peavad. Läksin sööklasse. Seal keerati midagi nässu. Nässukeeramine mõjus tuju parandavalt. Hiljem tuli vene keele tund. Õpetaja oli kirjutanud ülesande tahvlile, aga teda ennast ei olnud kohal. Hakkasin ülesannet vihikusse kirjutama punase tindiga. Sulepea tegi vahepeal nii laia joont, et kiri oli loetamatu. Aga kui tint kuivas, muutus see loetavaks, sest punasest laigust otse sule all olnud osa oli tumedam.

Et mul ja Helinal oleks üksteisele veel millestki kirjutada, mõtlesin teha talle ettepaneku hakata mängima kirimalet. Tema võiks kasutada teiste mängijate ja arvuti abi, mina mängu nii tõsiselt ei võtaks. Väljaarvatud ehk siis, kui mõni seis mind eriliselt huvitama hakkaks. Mõtlemisaeg võiks olla üks nädal käigule. Aga võiks mängida ka piiramatu mõtlemisajaga. Selle ainuke miinus oleks, et siis ei teaks, kas käike veel tuleb. Helina alustaks mängu arvatavasti käiguga e4. Tavaliselt vastan sellele c6, aga sel korral võiks mängida midagi muud. Ainult et kõik teised käigud on selles seisus vist nii halvad, et neid avanguraamatus ei olegi. Kui olin Helinale elektronkirja teele saatnud, tuli talt kohe vastus, kuigi ei põlenud tulukest, mis oleks näidanud, et tal postkast lahti on. Aga ta oli nähtavasti selle maha keeranud, et varjatult jälgida, kui kaua mina postkastis olen.

Mõtlesin, et Oudekki blogi oleks parem, kui seal rohkem kultuurist kirjutataks. Tegelikult natuke kultuuri seal isegi on, kui fotosid kultuuriks lugeda. Mõtlesin uurimistöös viidata Oudekki kirjutatud raamatule ja panna tema nime taha joonealune märkus, et kuna ta on minu lapsepõlvesõber, siis ma ei suuda tema raamatut objektiivselt hinnata. Kui mulle kaitsmisel selle kohta küsimus esitataks, hakkaksin ma arvatavasti väga emotsionaalse häälega rääkima. Aga võibolla oleksin ka vait. Minu unenäoraamatust ei tule üldse välja, et ma Oudekkit lapsena tundsin. Ei tea, mida minu raamatu lugejad minust pärast seda arvavad, kui Oudekki "Postimehes" artikli avaldas. Minu raamatus on juttu ka paljudest teistest tuttavatest. Ülikoolis käisin nii vanemate kui ka nooremate kursuste loengutes ja kohtusin niiviisi rohkemate inimestega. Aga neid, kellega ma ei rääkinud, ma unes ei näe. Ma võisin teha nende kohta palju tähelepanekuid ja tundsingi neid näo järgi, aga unes näen ma ainult neid, kellega ma rääkinud olen.

Kolmapäev, veebruar 27, 2008

Pöörased Murid

Muridel pöörlevad ahnusest silmad,
Muride lõrinat täis on me õu.
Murid vurinal tulevad, ilma
et nad annaksid targimat nõu.

Murid lähevad mürinal merre,
alles siis seal moodustub laev.
Murid kastavad kontisid verre -
isu neil hea ja söömiseraev.

Ei oska midagi

Algas viimase klassi viimane inglise keele tund. Õpetaja Kalme kirjutas tahvlile ühe väga arusaamatu ingliskeelse teksti. Ütlesin, et seal on vist trükivead. See tekst jagati kätte ka väikestel paberilehtedel. Mari L. ei näinud tahvlile ja hakkas seetõttu seda teksti endale minu vihikust maha kirjutama. Tüdrukute laud oli nimelt minu ja Eriku laua suhtes risti. Tristan jäi tundi hiljaks. Õpetaja rääkis, et teda ajab see tekst naerma, samuti ajavad teda naerma sõnaraamatu mõned ajast maha jäänud märksõnad. Meie olime arvanud, et meil on nüüd inglise keel selge, aga õpetaja tahtis ilmselt mõista anda, et tegelikult ei oska me midagi.

Tõmbasin maanteele valgeid jooni. Ühe joone tõmbasin teega risti. Teise joone tõmbasin tee keskele. Algul oli see katkematu, aga kuna kuskil peavad autod üksteisest mööda sõita saama, siis enne ristijooneni jõudmist muutsin katkeliseks. Vaatasin, et keskjoon ikka tee keskel ei ole. Samal ajal laiem teepool nii lai ka ei ole, et seal kaks rida autosid sõita saaks. Keerasin keskjoone keskkoha suunas. Vaatasin, et solgin liikluse päris ära. Asja parandamiseks määrisin osad enda tõmmatud valged jooned musta mudaga üle. Hakkasin oma jalgrattaga sõitma. Ratas sõitis mul eest ära, mina ajasin teda taga. Ratas muutus lasterattaks ja sõitis Kaunase puiestee hoovi.

Läksin arsti juurde. Mulle anti kaasa andmed ühel paberil. Et need andmed ühel teisel paberil olevatega osaliselt kattusid, aga osaliselt läksid lahku, siis lõikasin kääridega osa juttu ühelt paberilt küljest ja sobitasin kokku teise paberiga. Kui ma ära seletasin, mida ma teinud olin, ütles arst või õde, et tema oleks sama moodi teinud. Üks väike poiss pandi ühte kasti lamama. Ta kartis, et ta lämbub ära, olles juba nii tark, et seda karta. Talle näidati, et ei lämbu, sest kaane sees on õhuauk. Poiss pidi kastis küll lamama, aga püüdis seal rohkem seista, nii et ta ulatus õhuaugust välja. Lähenesid ühed matused. Surnu pidi pandama karbiks murtava malelaua sisse. Mängisin selle peal veel nuppudega. Igale ruudule, mida ma nupuga puudutasin, jäi sisse väike auk. Varem polnud seda kunagi juhtunud. Seletati ära, et see tuleb sellest, et malelaud lakiti matuste jaoks üle ja augud jäävad laki sisse. Laua teist otsa polnud lakitud ja sinna auke ei jäänud. Surnu pidi pandama kappi, kuhu talle oli juba kaasa pandud mitu malelauda. Mul hakkas malelaudadest kahju ja võtsin need kõik kapist välja. Samuti hakkas mul kahju oma eredavärviliste kampsunite komplektist. Nende asemel tahtsin hauda kaasa panna tuhmi kampsuni. Eredavärvilised olid küll kõik nii lagunenud, et varsti poleks ma neid enam selga panna saanud, aga need oleks võinud vähemalt vaatamiseks alles hoida.

Teisipäev, veebruar 26, 2008

Liiklus mu akende taga

Sõidavad autod mu akendest mööda,
kedagi veavad, kel jalad on väsind.
Mõni roolis tegeleb tööga,
öelda tal tuleb: "Sõidan, kus käsid."

Mürin tasuta antakse kätte.
Mõelda nii saab, et mängult ma sõidan.
Jalakäijate hulgas on pätte,
keda ma mängult sõdades võidan.

Autosid kuulates käigus on kõrvad.
Jalakäijad ajavad juttu.
Osad on rõõmsad ja osad on kurvad.
Minul pole kuhugi ruttu.

Palju asju valesti kirjas

Ühed Aafrika lapsevanemad rääkisid, et lapsi tuleb vanematele ohverdada. Eriti hirmuäratav oli seejuures, et seda rääkiv mees hoidis käes ogasid.

Mulle helistati ülikooli raamatukogust, et ma pole esitanud oma magistritöö kaane värvipassi. Seal pidid olema kirjas kolmed andmed. Vastasin helistajale, et pole neid esitanud sellepärast, et neid pole mult küsitud. Oli imelik, et neid veel nüüd küsima hakati, kui kaitsmisest on kolm aastat möödas. Mõtlesin, et ma võin ajaloomagistri kraadist loobuda, sest olen vahepeal avaldanud parema ajalooteemalise raamatu. Toru teises otsas hakkas vana naine midagi pikalt seletama, aga ma ei eristanud enam ühtegi sõna, seetõttu panin toru ära. Telefon asus ühes suures koridoris, kus ajasid juttu ka minu vennad. Ütlesin neile, et nende häälte pärast ei kuulnud ma, mis mulle telefonis räägiti. Telefon helises uuesti. Keegi teine võttis vastu ja kutsus siis mind toru juurde tagasi. Vennad rääkisid ikkagi.

Küsisin Pillelt, et aastal 1995 oli Tartu linna keskel vist piirikontroll. Mäletasin uduselt, et Pille oli tol ajal öelnud: "Me elame ise ka piiritsoonis." Pille mäletas ka praegu toda aega paremini. Ta rääkis, et peateel kontrollis Vene sõjavägi sõitjate dokumente selleks, et saata Venemaalt tulijad Venemaale tagasi. Igatahes pidid mul tol ajal koolis käies iga päev dokumendid kaasas olema, sest kool oli teisel pool piiri. Meie klass oli pidanud puhastama prahist Kitsa tänava treppi. Seal olid vedelenud radioaktiivsed osakesed ja neid vedeles seal ka praegu. Mõtlesin, et võiks öelda, et sellest peaks Jüri Liimiga rääkima. Kui keegi selle tänava puhastamisel osalemise tõttu sureb, siis on tegelikult ilus, kui pärast öeldakse: "Sealt ta oma kiiritustõve saigi." Iseasi, kas niimoodi ikka osatakse öelda, sest haiguse põhjus võidakse olla unustanud ja omistatada seda ekslikult mõnele hilisemale sündmusele. Läksin Kitsa tänava trepist üles ja vaatasin mitu korda selja taha, kas sealt tuleb buldooser, aga hästi ei näinud.

Lõpetasin ristsõna lahendamist, mida keegi teine oli alustanud. Ta oli palju asju valesti kirja pannud, aga õnneks hariliku pliiatsiga, nii et sai ära kustutada. Kustutuskumm kulus kõvasti. Mulle oli üllatus, et leidsin sellise kustutuskummi, mis ei ole ära kuivanud. Lahendusteks olevad laused arvasin juba osade sõnade järgi ära, ilma et oleks pidanud ristuvaid sõnu kirja panema. Ühes vastuslauses oli juttu sellest, mida ema laste eest teeb. Ervin oli ükskord Pillele andnud lahendamise auhinna selle eest, et ta on sugulane. Mõne teise lahendaja kasuks oli loosimist mõjutatud, kui ta oli saatnud sama lahendusega palju postkaarte. Algul oli auhinna suurus 100 rubla. Siis oli see veel nii suur raha, et mõni auhinnasaaja saatis tänukaardi. Praeguseks oli auhindu inflatsiooni tõttu palju suurendatud. Läksime koos Ervini ja Raini peredega läbi linna. Ervini ja Raini lapsed oli minust kord eespool, kord tagapool. Ajasin neid omavahel segi. Jõudsime Paide vanaema maja juurde. Seal oli meil vaja pööninguaknast kive alla visata. Ühed olid üleval ja viskasid, teised seisid all. Saabus minu kord viskama minna. Hoidsin käes kolme ümmargust asja. Isa küsis, kas need on õunad. Valetasin, et on küll. Visaksin need ruttu alla, et isa ei näeks, mis need tegelikult on. Isa tuli mulle lähemale ja oleks mind peaaegu samuti alla tõuganud. Üks meist rääkis, et arst oli tema röntgenipildi põhjal talle öelnud, et tal on skisofreenia. Rääkija ei tahtnud seda uskuda, sest tal polnud mingeid skisofreenia sümptomeid. Mõtlesin, et tal võivad need veel ühel päeval välja lüia. Ja tema iseloom on juba praegu natuke seda moodi - näiteks ei ole ta abielus.

Olin majas, kus toimus malevõsitlus. Kui oleks puhkenud tulekahju, oleks olnud kõige targem teise korruse aknast alla hüpata, sest teise korruse akna alumine serv oli esimese korruse lae kõrgusel. Aga massilise hüppamise korral oleks olnud halb see, et esimesed hüppajad oleks võinud tagumistele ette jääda. Saali saabus Ariel, kes oleks võistlusel osalemise korral minust rohkem punkte saanud. Ta küsis, kuhu Toomas läks. Vastasin, et karate trenni. Ariel ütles selle peale, et sellistest hoiab ta eemale. Seejärel olin kodus oma voodis. Kuulsin kohutavat kriiskamist, keegi võis mind iga hetk rünnata ja ma nihkusin mööda voodit edasi, milleks sundis mind valitsev kiht.

Esmaspäev, veebruar 25, 2008

Täiendus tõlgendusega

Eelmises sissekandes unustasin kirjutada, et Paide unenäos nägin veel kahte ilusat väikest valget koera, kes ei tundunud olevat kurjad, aga neist möödakõndimise hetkel võisid siiski olla. See unekoht võis tulla sellest, et üleeile lugesin, mis ma ükskord koerte planeedi kohta kirjutasin. Ja tundsin selles unenäos, kuidas mööda minu nägu kõnnib kärbes. See võis tulla sellest, et juuksed on pikaks kasvanud. Seda ma mäletasin, et oli üks huvitav Tallinna-teemaline unenägu, ega selle sisu sõnastataval kujul ei ole mulle siiani meelde tulnud. Tallinnas viibimist nägin unes ilmselt sellepärast, et ühed teised inimesed pidid täna Tallinnasse sõitma.

Veranda uks oli lukus

Olin peitnud kamba vihiku voodi alla. Võtsin selle sealt välja teiste nähes, et peita uude kohta. Aga nüüd kus ma näitasin ette, mis tüüpi kohtadesse ma seda peidan, võisid teised uue peidukoha ära arvata.

Läksin maleklassi. Seal mängisid kaks poissi hästi kiiresti välku. Ühte neist kohtasin esimest korda. Leppisin temaga kokku, mis päeval ja mis kell mina temaga mängin. Hiljem vaatasin kodus televiisorist suusatamise maailmameistrivõistlusi. Mind polnud need mitu aastat huvitanud, aga nüüd oli jälle väga huvitav. Ainuke viga, et täna oli esmaspäev ja oleks pidanud tööd tegema. Üks suusataja läbis 8 kilomeetrit ajaga 2 minutit ja 3 sekundit. Läksin ise suusatama. Ise suusatada oli veidi vähem huvitav, sest oleks tahtnud kohe distantsi lõppu jõuda, mis polnud võimalik. Mulle tuli meelde, et olin leppinud kokku malemängu aja. Aga mängima minna ma ei saanud, sest ma enam ei mäletanud, mis aja kohta kokkulepe käis.

Ühe paberi peale olid kirjutatud kõik minu magistrantuuri hinded. Õppejõud kirjutas sinna veel, et keskmine hinne on 1. Koolis oleks see halb olnud, aga ülikoolis sai sellega lõpetada, sest väärtusele 1 vastas selline täht, millest ühevõrra madalam väärtusega 0 oli isegi positiivne. Ainult et mõni hinne oli mul ka parem kui 1. Arvutasin taskuarvutiga õige keskmise välja. Panin ümardatult kirja, et see on 1,2. Mind ärritas, et õppejõud oli keskmist nii umbkaudselt silma järgi võtnud. Aga ma ei teadnud, kas ma õppejõu pandud hinnet tohin muuta, sellepärast lisasin sulgudesse ka tema variandi.

Tuli istuda Paide maja verandatrepil, et võõrad sinna istuma ei saaks tulla. Aga kui seal ise istuda, võis keegi raha laenama tulla. Veranda uks oli lukus. Aga ühel hetkel tundus, et nüüd keerati see vist seestpoolt lahti. Katsusin ust ja läksin sisse. Lahtikeeraja ise oli juba verandalt lahkunud.

Pühapäev, veebruar 24, 2008

Lippudest

Sinimustvalged lipud on heisatud.
Sinine peaks tähistama taevast. Aga taevas on hoopis hall.
Must peaks olema muld. Aga roheline rohi varjab mulla ära. Märg asfalt on mustem.
Valge vastab võibolla valgetele autodele.
Sinine ja valge olid ENSV lipul ka olemas.
Viisnurk on nii kommunistide kui ka euroliitlaste lipul.

Ainuke lubatud või

Olin suures ruumis, kus olid ka ravijad. Ruum oli natuke udune. Ravijad ei teadnud, millises ruumi punktis ma viibin. See koht oli Paides. Hakkasime bussiga Tartusse sõitma. Kui Tartusse jõudsime, tundus, et sõit on kestnud ainult mõne hetke. Siis paistis, et me ei sõida tegelikult Tartusse sisse, vaid alles Paidest välja, ja tohutult pikk sõit on alles ees. Või olime ikkagi Tartus.

Vaatasin meie suure toa raamaturiiulit. Selles nägin tervelt kolme raamatut, mille pealkirjas sisaldus sõna "ristisõda" või midagi tähenduselt ja kõlalt väga lähedast. Ühes riiulivahes nägin kahte täpselt ühesuguse pealkirjaga raamatut. Nende pealkirjaks oli ühe vanaaegse malemängu variandi nimi. Võtsin ühe neist raamatutest kätte, mõeldes, et võiks neid Toomale soovitada. Selgus, et see raamat otseselt malest ei räägi, vaid tegemist on kriminaalromaaniga.

Läksin kesklinna bussijaama tagusele platsile. Platsi teisel serval asus kool, kus võibolla õppis Helina. Vaatasin ühekaupa kõiki platsil viibivaid inimesi, et kas ma Helinat näen. Nägin kahte tema moodi inimest, kellest ma ei olnud kummastki kindel, kas see on tema või keegi teine. Rääkima ma nendega ei hakanud, aga oli hea, et ma neid nägin.

Läksin ühe hoone juurde, mille kõrval mängiti korvpalli. Pall lendas minu seljale pandud peopesale ja jäi sinna pidama. Ütlesin, et ma ei püüdnud seda palli, vaid ta jäi ise käe külge kinni. Seal kõrval oli Emajõgi. Nägin, et mõned inimesed kõnnivad mööda vett. Proovisin ise ka. Selgus, et ma ei vaju läbi veepinna. Läksin koos kahe lapsega üle jõe. Üks laps kõndis teisel kaldal veel mööda jääd ja nüüd see hakkas pragunema. Ütlesin, et peame kiiresti oma kaldale tagasi minema. Kui hakkasime minema, vajus ühe lapse üks jalg läbi jää. Roomasin korvpallisaali ja ajasin ennast seal vaevaliselt kahele jalale püsti. Räägiti, et ühe arvutimängu ühe osa nimeks pandi lambada. Ütlesin selle peale, et lambada ajajärk on juba olnud ja see laul tüütas osasid inimesi väga ära. Toomas vastas, et aga see on hea laul. Meil oli võipakk, millele oli kirjutatud, et see on varsti ainuke Euroopa Liidus lubatud või. Ühe teise toidu pakile oli samuti kirjutatud, et see muutub ainukeseks selle toidu Euroopa Liidus lubatud variandiks. Selgus, et mõlemad tooted olid sama firma omad. Ainukeseks lubatuks nimetamine oli arvatavasti reklaamvale. Et need oleks juba praegu ainukesed lubatud, seda polnud öeldud arvatavasti sellepärast, et Eestis käib ka Soome turiste ja need võiksid protesteerima hakata, et Soome on ka Euroopa Liidus, aga neil küll sellist kaupa müügil ei ole. Läksime bussi peale. Varasematel kordadel olid Erik ja Krister istunud kõrvuti, aga nüüd istus Erik Gerli kõrval ja Krister nende ees ühe teise tüdruku kõrval. Mina istusin Erikust tagapool. Hakkasin Erikuga vaidlema. Lõpuks küsiti mult, kas ma olen kade. Arvatavasti mõeldi, et kas ma olen kade, et Erik Gerli kõrval istub. Aga nii tobedale variandile ei hakanud ma reageerima. Vastasin hoopis, et miks ma peaksin kade olema, et see firma sellist kaupa valmistab.

Laupäev, veebruar 23, 2008

Hiiglaste luustikud

Kalevipoja luustikku pole leitud, sest ta valvab põrguväravas ja sinna ei taha keegi otsima minna. Mõne teise hiiglase luustik võiks leitud olla, aga arheoloogid pole tulnud selle peale, et hiiglased kaevavad väga sügavaid haudu.

Peaministri sünnipäev

Hennul oli korraga kaks viirushaigust, üks neist mononukleoos. Aga tal kästi koolis käia, sest palavikku tal ei olnud. Henn ütles, et tahab oma koolikaaslasi hoiatada, et nad võivad talt nakkuse saada ja mõni võib surra. Ansip tähistas oma sünnipäeva. Rahva hulgas seisis aukohtadel Ansipi perekond. Ansip oli valinud endale kaks noort sõpra, kes seisid samuti aukohtadel. Mina pidin koostama inimesi tutvustavad plakatid. Plakatile kirjutasin, et need Ansipi noored sõbrad on tema boyfriend ja girlfriend. Siis tundus, et midagi on valesti. Tõmbasin ühte trepikotta kleebitud plakatil need sõnad maha, kirjutades asemele lihtsalt, et tegu on Ansipi kahe sõbraga. Kõiki plakateid ma ei jaksanud küll ümber tegema hakata. Ema ja teised avaldasid imestust, et miks ma plakatit muutsin, kõik oli ju õige. Vastasin, et ükskord ütles inglise keele õpetaja: "Boys have no boyfriends." Lisasin, et vahel ma olen siiski seda sõna ka sellises tähenduses kohanud.

Vaatasin Venemaa kaarti. Sellele oli joonistatud palju punaseid nooli. Joonistasin mõned nooled veel juurde, et Moskavasse kolitakse elama ikka igast ilmakaarest, samuti kolitakse elama Peterburisse. Tegelikult trükitud nooled tähendasid hoopis sõjaaegset vägede liikumist. Nii muutsin ma kaardi ainult endale arusaadavaks. Seetõttu pidin selle ENE vana kaardiköite täielikult enda tarbeks jätma, lastes teistel vaadata uut köidet. Vaatasime olümpiamänge. Mind need enam eriti ei huvita, aga natuke vaadata on hea. Avastasin, et kuskilt on vett alla sadanud, seda oli isegi lambi pikendusjuhtme peal. Juhe oli pikendusjuhtme sees nii tihedalt, et vesi polnud selle sisse tunginud. Või hoidis vooluringi tasakaalus see, et sinna oli sisse torgatud kaks juhet. Kätte võttes pildus pikendusjuhe siiski sädemeid, aga korke see välja ei visanud. Asjast pidi minema teatama politseisse. Politseijaoskonnas ütles Peebo, et ta sai kätte minu toimiku. Ta andis selle mulle vaatamiseks. Toimiku vahele oli pandud ajalehenumbreid, milles oli midagi minuga seonduvat. Osa lehenumbreid tundusid olevat täiesti juhuslikud. Paistis, et need olid sinna pandud töötegemise imiteerimiseks. Kahtlustasin, et toimik jäeti meelega niimoodi ripakile, et see minu kätte satuks. Käis sõda. Olime pidanud vaenlasega lahinguid. Olime linnud ja läksime nüüd süütama ühte talu. Mitte sellepärast, et tegemist oleks olnud vaenlaste külaga. See oli oma rahva küla, aga talu tahtsime süüdata sellepärast, et sellest külast anti vaenlase vägedele toitu.

Pille rääkis, kes on tema klassis kõige kiirema mõtlemisega poiss. Tema mõtlemise headus oli avaldunud selles, et kui füüsika tunnis oli õpetaja palunud vaadata, kas pajas veel kartuleid on, siis üks teine poiss oli vaadanud ja öelnud, et ei ole, aga see poiss oli üle kontrollinud, vaadanud ka paja serva ja avastanud, et üks kartul veel on. Mina olin oma füüsikatunnis täpselt samasuguse avastuse teinud. Üks inimene lõikas sõrme, seisis vannitoas ja lasi verel kraanist alla voolata. Äravoolutoru hakkas lekkima, nii läks verd ka põrandale. Veri ei tahtnud seisma jääda. Oli karta juba ohtlikult suurt verekaotust. Tundus, et selles on süüdi üks kummituslik raamat. Seetõttu pani see inimene selle raamatu põlema. Kogemata süütas ta seejuures ka ühe raamaturiiulis oleva paberi, nii et oleks võinud puhkeda suur tulekahju, aga enne sai ta jaole. Pärast kummitusliku raamatu põletamist näitas üks teine pereliige ühel hetkel, et see raamat on alles. Kõndisin tänaval, mille ääres olid pisikesed vitriinmajad. Ühe klaasi all nägin ühte selle kummitusliku raamatu eksemplari ja võtsin selle nalja pärast välja, samuti ühe teise ohtliku raamatu. Nüüd võis midagi juhtuma hakata.

Reede, veebruar 22, 2008

Vägiteod raamatutes

Ühe romaani lugemisel äratas minus imestust, et tegelane purustas pähklikoori sõrmede vahel. Küllap see on tegelikult võimalik. Kalevipoja teod on suuremad, aga sellist imestust ei tekita, sest lihtsalt ei usu, et temasuurusi inimesi oleks olemas olnud. Kuigi viimasel ajal kasvavad inimesed järjest suuremaks. Ja lisaks suurtele sauruseluudele leiti hiljuti ka ühe hiiglasliku närilise luustik. Ja on teada, et ajaloos on inimeste pikenemise kõrval ette tulnud ka nende lühenemise perioode. Aga see pähklite purustaja ei olnud hiiglane. Ta pigistas katki isegi kreeka pähkleid.

Läksime ühte kesklinna majja

Minu blogist oli täna otsitud tohutult palju kordi märksõna, mis sisaldas sõna "kuulus" ja selle ees sõna, milles sisaldus ä-sid ja rõngas-a-sid. Varem polnud seda keegi kunagi otsinud. Nähtavasti oli robot seda märksõna järjest klikkima pandud. Tänu sellele otsingule tõusis minu blogi Eesti kümne enimloetud blogi hulka. Seda oli külastatud umbes 13 000 korda. Siis meenus, et sellist arvu olin näinud varemgi. Asi paistis olevat hoopis selles, et vahepeal kukkus loendurinäit madalamaks, aga teenusepakkujad kerisid selle kiiresti üles tagasi.

Läksin koos isaga ühte kesklinna majja. Isa hakkas rääkima valvelauas istujatega, mina läksin wc-sse. Aga ma ei suutnud täna wc-d kasutada, sest see ajas mind iiveldama. Lõpuks hakkas mulle tunduma, et tegemist polegi wc-potiga, vaid see on osa valvelauast. Valvelauas istujad küsisid mult, kas ma õpin doktorantuuris. Küsija pomises seejärel, et need kellelt seda küsida, saavad tavaliselt vihaseks ja ütlevad, et ei õpigi doktorantuuris. Mina vastasin, et doktorantuuris ma ei õpi, aga kaks eelmist õppeastet lõpetasin ära. Ühes toas rääkis Bristol mulle ja isale pikast nimekirjast raamatutest, mida ta tahab välja anda. Kui ta oli lõpetanud, siis karjusin, et ta ei teeks nii palju plaane, ma ei jõua nii palju lugeda. Läksin koos isaga tänavale. Seal algas parajasti üritus. Naisesineja saabus kohale ja ütles, et 8. märts on naistepäev. Seejärel ütles ta, mis päev on kalendris 1. mai. Praegusel kuupäeval 1. maist rääkimine tundus veidi kummaline, pealegi polnud nende kahe kuupäeva vahel seost. Aga võibolla mainis ta 1. maid tegelikult sellepärast, et siis on minu sünnipäev. See naine ja üks mees alustasid laulude esitamist. Isa kõndis eemale ja tegi mulle käega märgi, millest ma ei saanud aru, kas ta kutsub mind kaasa või tahab, et ma paigale jääks. Ja ma ei teadnud, kas ta valib kuulamiseks paremat kohta või kõnnib kontserdilt minema. Igatahes mina jäin paigale, sest mulle see muusika meeldis. Varsti kõndisin teises suunas. Sisenesin Vanemuise hoonesse. Uks oli lahti, aga sees ei olnud kedagi. Mõtlesin, et võibolla tullakse nüüd ust lukustama ja mina jään kaheks päevaks lukutaha. Laetuled veel põlesid. Mõtlesin, et õnneks on siin palju rahulikum kui filmis "Džässis ainult tüdrukud". Aga on kirjutatud ka raamatuid väikelinna idüllist, mis Tartu iseloomustamiseks paremini sobivad.

Neljapäev, veebruar 21, 2008

Tasavägine turniir

Täna mängiti turniiri 10 osavõtjaga, mõtlemisaeg oli 13 minutit. Esimeseks tuli A. Abram ainult 6 punktiga. 8.-9. kohta jagati tervelt 4 punktiga. Ainult minul läks halvemini - jäin 1,5 punktiga viimaseks. Nähtavasti ei ole ma praegu tippvormis, sest varasematel kordadel olen vahel kõiki tänaseid osavõtjaid võitnud. Eelnenud nädala jooksul eelistasin treenimisele ajaloo lugemist. Kogemused näitavad, et mängueelsetel päevadel kodus malega tegelemine parandab tulemust. Samas ei saa öelda, et ma ühelgi päeval poleks tegelenud. Vastastele andis täna ilmselt jälle ühe eelise see, et nad jõid kohvi ja konjakit. Mina jõin ainult tilga koort ja sõin maiustusi.

Võidupartiis jättis vastane surve alla sattudes vankri ette. Viigi tegin 2.-3. koha jagajaga. Mäng oli terav, vahepeal oli mul materjali vähem, aga lõpuks jõudsime lahkvärvi odade lõppmängu. Ühes kaotuspartiis oli mul vanker kahe etturi vastu, aga vastane läks lippu. Ühes partiis kahis vastane kvaliteedi, mõlema kuninga eest jäi lagedaks, aga mati sain mina. Ühes partiis panin viguri puhtalt ette, seejärel mõtlesin välja ridamisi kavalusi, viguri sain lõpuks tagasi, olles veel vähemetturiga, siis lõppes minu mõtlemisaeg. Kaotasin ühe etturilõppmängu nõrga etturi tõttu, ühe partii vangerdusega hilinemisel tekkinud nõrkuse tõttu vankrilõppmängus. Ühes partiis sain ära võtta viguri, aga tahtsin selle asemel panna kahekäigulist matti, mistõttu kaotasin ise viguri. Ühes partiis jäid nupud puntrasse, mistõttu oleksin vastase sõnul kaotanud kvaliteedi, lootsin asja parandada vastase viguri ähvardamisega, seetõttu kaotasin terve viguri lipu tulistamise teel.

Nimi ei tahtnud meenuda

Ärkasime hommikul üles. Täna oli pidupäev. Hakkasime kuulama raadiot. Toas oli teiste hulgas tüdruk, kelle nime meenutamisega oli mul raskusi. Küsisin talt, kas see lugu, mis praegu mängib, ongi see, mille ta lubas mulle eelmiseks sünnipäevaks kinkida. Tüdruk vastas, et ta ei mäleta, aga ta lubas vast kinkida mõne suurejoonelisema teose. Ütlesin, et see ongi suurejooneline. Üks poiss musitas seda tüdrukut, mis mulle ei meeldinud. Sellel poisil oli kombeks kõiki tüdrukuid musitada. Küsisin emalt, kes see külaline on, kelle nimi mul meelde ei tule, kas Joonatan. Ema vastas, et Joonatani pole olemas. Rääkisin, et keegi see peab olema, sest Henn ta ei ole, Hennusid ma näen kahte tükki, üks neist peab keegi teine olema. Lisasin, et nüüd muutuski üks Hennudest Veljoks.

Laenasin raamatukogust uurimistöö tarvis raamatu. Sellesse oli kleebitud paber, millelt lugesin eelmiste laenajate nimesid. Teised olid kõik nii ees- kui ka perekonnanimega, väljaarvatud esimene laenaja Helina oli ainult eesnimega. Mõtlesin, et Helina puhul mul ei tule meelde perekonnanime kasutada isegi siis, kui seda vaja on. Siis taipasin, et see nimi ei olegi minu kirjutatud, ta on selle ise kirjutanud. Ta oli seda raamatut laenanud nähtavasti sellepärast, et teda hakkas ka minu uurimistöö teema huvitama. Toas oleval jõulukuusel süttis roheline tuluke. See tähendas seda, et Helina avas oma postkasti. Aga tuluke kustus kohe. Sellega ma ei olnud rahul, sest olin Helinale eile pika elektronkirja saatnud, mida ta oleks võinud nüüd pikemalt lugeda. Tema nime juures oli veel üks märk, mille tähendust ma ei teadnud. Tahtsin tähenduse järgi vaadata. Kartsin, et see võib tähendada, et Helina on mu kirja ära kustutanud. Tuluke süttis uuesti, aga hästi pisikeselt.

Vaatasin oma vanu maale. Neile oli jutt ka peale kirjutatud. See oli suurte keelevigadega, milliseid teevad alles kirjutamist õppivad lapsed. Aga oletasin, et need pildid ei ole siiski nii vanad, vaid ma olen neile sihilikult vigadega kirjutanud. Tegin ühe uue maali. Arvasin, et kasutasin tumedaid värve, aga kui need kuivasid, läksid nad suuremalt jaolt tuhmiks. Küüts tahtis ühte kohta üle maalida. Keelasin teda. Selle peale ütles Küüts, et tema meiega koos kunsti ei tee.

Kolmapäev, veebruar 20, 2008

Uus luuletus - säh, lugege

Hulk päevi pole kirjutanud luulet,
sest kirjutada on mul olnud muud.
Kuid täna, nagu isegi sa kuuled,
ei pidada ma jaksa enam suud.

On luuletusi kirjutada vaja,
sest lubadus on antud lehe serval.
Ja all on kirjas: puudub vastukaja.
Ma räägin ikka palju selle kõrval.

Oks läks käest lendu

Olin uurimistöö kirjutamiseks endale kaustikusse ümber kirjutanud teemakohased ajaleheartiklid ja need ära nummerdanud. Üks number oli millegipärast vahele jäänud. Tagapool see siiski veel tuli. Artiklite vahele olin kirjutanud enda väljamõeldud jutu. Seda olin teinud oma koolivihikute eeskujul, kuhu mul oli kombeks tunni teema vahele joonistada. Praegu nägin, et selles kaustikus muuteemaline jutt mõjus segavalt. Ema ja isa kinkisid mulle kumbki 100 000-krooniseid. Nende hulgas oli ka üks maksetäht, millega sai teha ainult ühe ostu. Oli raske aru saada, mis on selle väärtus, sest talle oli peale kirjutatud palju erinevaid arve. Lõpuks nägin, et maksetähe väärtus on 0,12 miljonit. Mõtlesin, et selle eest võiks trükkida enda valitud pildiga postkaarte. Kas enda tehtud fotodega, enda joonistustega või Klausi joonistustega. Ühte erinevat kaarti võiks trükkida 1000 tükki. Aga Helinale neid kõiki saata ei saaks, siis tuleks saata paljudele erinevatele inimestele. Olin koos Kalusiga Liivi tänaval. Avastasin, et Klaus on lasknud trükkida juba mitu aastat tagasi enda proosaraamatu. Aga ta rääkis, et kõik eksemplarid on veel tema käes. Poodidesse levitama oleks neid pidanud Kati S., aga Klaus polnud neid siiski Kati kätte andnud, sest Kati oli moodustanud Klausi klanni vaenuliku klanni ja teinud Klausiga rääkides ühe iroonilise märkuse. Mõtlesin, et minul oli kamp ja Klausil on klann. Nüüd sain ühe eksemplari sellest raamatust endale. Aga see oks läks mul käest lendu. Ma ei tundnud seda enam teiste maas vedelavate oksade hulgast ära. Natuke imelik oli Klausilt kohe teist eksemplari küsida, aga muud ei jäänud vist üle. Lõppes ühe raamatu tegevus ja tegelased läksid läbi kaubahalli ees oleva pargi.

Teisipäev, veebruar 19, 2008

Schengeni mõjust

"Eesti Looduse" veebruarinumbris ilmus lühiartikkel "Mismoodi mõjutab looduskaitset Schengeni viisaruumiga ühinemine ehk piiri kadumine?" Tuuakse välja positiivsete asjaoludena, et looduskaitsjad ja koeri otsivad jahimehed saavad segamatult üle piiri kõndida. Negatiivsena see, et üle piiri võib tulla keegi, kes ei tunne kohaliku looduskaitseala eeskirju. Artiklis pole otsitud vastust olulisemale küsimusele, milline on mõju loodusele. Kui palju suureneb bensiini põletamine? On kaotatud takistused piiri ületamisele ja tehtud veel propagandat, et kui hea see inimestele on, kui nad reisivad. Vahel räägitakse ka CO2 emissiooni piiramise vajadusest, aga mitte selles kontekstis.

Kui mulle kingitaks puur

Kui mulle kingitaks puur, ei tuleks mulle kohe pähe, kuhu auk puurida. Sama lugu oleks, kui mulle kingitaks mobiiltelefon - ei teaks, kellele helistada. Võiks seda muidugi kaasas kandma hakata, et äkki näen mõnda kuritegu pealt ja saan politsei kutsuda. Samal ajal võin just tänu mobiiltelefoni omamisele kuriteo ohvriks langeda - mult on midagi ära võtta. Ma ei tea, mis need praegu maksavad, aga omal ajal olid kallid. Kui ma tänaval puuri kaasas kannaks, siis oleks vähem tõenäoline, et keegi selle omanikke varitseb. Samas olen ma kuulnud põhimõttest: mis ripakil, see ära. Reedesel maleturniiril oli selline juhtum, kus vastane jättis ühe nupu ripakile, aga ära ma seda ei võtnud, sest olin arvestanud tema käigu ajal ainult varianti, et ta käib selle eest ära. Ma võtsin ära küll ühe teise nupu, aga selle eest pidin ma juba natuke vastu andma. Telefoni kinkija arvestaks võibolla sellega, et helistab mulle ise. Puuri kinkija arvestab võibolla sellega, et panen tema maali seina. Aga ma võin selle asemel telefoni ja maali järgmisele omanikule anda.

Rääkisin sebradega

Sain teada, et ühe mehe naine on pärit Hiinast. Ütlesin, et selles siis asi ongi. Nimelt olin kirjutanud Hiina kohta luuletuse. Jäin selle naisega kahekesi ühte ruumi. Olime ilma riieteta, kumbki erineva teki all. Siis tuli ema, kes ütles, et me nüüd midagi selga paneksime. Naine tuli selleks teki alt välja ja tõusis püsti. Ma ei vaadanud tema poole, aga nägin teda silmanurgast. Ise püüdsin midagi selga ajada teki all lamades. Olime paadiga järvel. Kaldalt tulid vette kilpkonn ja vaal. Nad tahtsid tekitada suuri laineid, et paat ümber läheks ja riided uuesti seljast tuleksid. Peitsime ennast järve teisel kaldal olevasse koopasse. Klaus laulis ühte laulu ja mina laulsin neljakordselt ühte neljakordset silpi. Järgmisel korral olime tänaval ja pidime tegema sama, mida olime parajasti teinud, kui sain teada, et see naine on Hiinast. Aga see kord mind asi eriti ei huvitanud ja hakkasin minema kõndima. Filmi hakati näitama mulle selga. Kiirustasin kiirte eest minema. Tänava lõppu jõudes nägin metsa all põtra. Ta jooksis küll minu eest ära, aga võis ümber pöörata ja mulle ise kallale tulla. Hakkasin minema vastassuunas, aga seal nägin ühte suurt kaslast, kes võis mind ära süia. Selgus, et terve Aafrika on suuri ja ohtlikke loomi täis. Läksin kolmandas suunas, kus kohtasin sebrakarja. Tegin nendega koos tiiru ümber kvartali ja rääkisin neile, milliseid ohtlikke loomi ma olin näinud. Sebrad olid nõus, et need loomad on ohtlikud. Sain nüüd aru, et ohu vältimiseks pean kogu aeg olema linna keskel. Sisenesin suurde majja. Läbi selle maja olin läinud ka varem, aga kunagi ei mäletanud ma teed. Keegi noor pidi tulema mulle teed näitama. Mõtlesin, et Otter reklaamis ennast loosungiga "Vali noor!", aga ta ei olnud mingi tüüpiline noor. Ütlesin, et nüüd Otter enam võimu ei taha. Otter kinnitas, et ei taha jah. Läksime üle Toomemäe. Tee laskus vahepeal orgu. Ütlesin Otterile, et ta oleks pidanud siin läbipääsutee ära tähistama, et läbi oru mineja laukasse ei upuks. Siis nägin, et tee ongi väikeste kivide reaga tähistatud. Jõudsime autoga Narva maanteele. Sinna oli pandud venekeelne hoiatus, mis võib juhtuda. Kuna tee oli nii lai, et esiaknast välja vaadates nägi ainult autoteed, siis ütlesin, et see asi ongi juba juhtunud.

Püüdsin kogu aeg meenutada eelmist unenägu. Uues unenäos eelmise läbitöötamine võib eelmist muuta. Meile tuli külaline. Ta istus seina äärde, mis oli täis maale. Ta ei märganud ise, et seal ripub ka ühe kuulsa kunstniku maal, mis talle huvi pakuks. Aga kui me talle seda ütlesime, siis ta hakkas seda otsima. Vaatasime uuesti ühe filmi algust. Pille ütles, et Oudekki on ju seal ainult näitleja ja üldse mitte filmi autor. Filmi tegelasteks olevad esemed lamasid kõrvuti nagu pliiatsid ühe koridori alguses, et valmistuda lendama läbi selle koridori. Peep ütles, et sai unenäos teada, et ühe usulahu jumal kiidab ühe teo heaks. Mina olin näinud unenägu, et sama usulahu jumal mõistab selle teo hukka. Aga seda ma ei hakanud Peebule ütlema. Peep kirjutas Klausi raamatu kohta plakati ja riputas selle Vanemuise mäele välja. Aga ta jättis sõnade viimased tähed kirja panemata. Mina hakkasin oma peenikese pastakaga neid tähti lisama, aga minu pastakas hakkas ka joone tegemisel tõrkuma. Olime koos paljude põhiliselt noorte inimestega ühes majas ja hakkasime sealt lahkuma. Tekkis küsimus, kas ühed jalanõud on minu omad. Selgus, et hoopis Tooma. Mul oli raske oma jalanõusid ära tunda. Küsisin ühe ruumi kohta, kas eelmises unenäos toimus pulm selles. Vastati, et selles ruumis olin ma pulmas viibimise jaoks alles liiga noor, pulm toimus alles siis, kui olime majale pool tiiru peale teinud.

Esmaspäev, veebruar 18, 2008

Kui päike ei paistaks

Kui päike kunagi ei paistaks, oleks inimestel öökulli silmad. Nad ei saaks teha tuld, sest see takistaks neid nägemast. Näha oleks, et tondid ei saa magada, sest kogu pimeda aja peavad nad töötama. Tondid tahaksid kedagi hirmutada, aga keegi pimedust ei kardakski. Siis tuleks hirmutada koleda häälega. Tuul uluks koos tontidega. Elu oleks praegusest niiskem, sest kaste langeks pidevalt. Väga külm ei oleks, sest kuigi päike ei paistaks, ta ometi soojendaks.

Järelkaitsmine

Mul pidi tulema järelkaitsmine. Mulle oli antud paber selle kohta, mida mult seal nõutakse. Pidin rääkima paaril ajalugu puudutaval teemal. Valmistuma ma ei hakanud, sest lootsin, et midagi ma ikka mäletan. Paberil oli kirjas, mis ma selga pean panema. Oodati ühe kindla firma teksapükse. Seda osati nõuda sellepärast, et varem oli nähtud, et mul on selle firma püksid olemas. Aga kust nad teadsid, need võisid olla vahepeal ära visatud. Kirjutatud oli, millise hobusega ma pean sinna minema. Ja taheti, et ma võtaks kaasa kasti õlut. Võtsingi pudelikasti kaasa, võibolla oli ema sinna pannud ka mõne õlle, aga vähemalt osalt oli tegemist limonaadi ja kaljaga. Järelkaitsmise idee olid õppejõud võtnud vist minu unenägudest, kus ma olen kartnud, et esimene kaitsmine ei jää viimaseks. Lootsin, et olen nüüd tulnud siiski naljaüritusele, kus midagi tõsist rääkima ei pea. Aga esimesed kaks rääkijat, kes hakkasid ajama haiget juttu ja näitama haigeid skeeme, viskasid õppejõud välja - põhjendusega, et neil rääkijatel ei ole teaduslikku mõtlemist.

Sain teada, et üks minu kursusekaaslane on võtnud uurimistöö teemaks ajalehe "Võitlus". Olin pettunud, sest nüüd ei saanud ma enam ise seda teemat võtta. Aga siis mõtlesin, et ta teeb oma töös kindlasti palju vigu, mida mina omapoolses töös parandama saan hakata.

Lahendasin ära ühe suure ristsõna. See oli suhteliselt kerge. Aga mitte liiga kerge, sest selle juures oli ka mõtlemist. Pärnitsa koostatud ristsõnad meeldisid mulle vähem, sest need olid nii rasked, et jäid mul alati pooleli. Aga neid kõrvale jätta oli ka kahju, sest need kujutasid endast järjejuttu.

Minu elektronmärkmikul paistis olevat patarei tühjaks saanud. Et märkmik oli ka lagunema hakanud, siis ei saanud minna sellega poodi uut patareid paluma, vaid tuli osta uus märkmik. Olin tahtnud vanast märkmikust enne patarei tühjakssaamist telefoninumbrid ümber kirjutada, aga nüüd oli hilja. Enam ei saanud ma kellelegi helistada.

Leidsin poest raha. Kuulsin samal ajal, kui üks müüja rääkis telefoniga kellegagi, kes oli kaotanud raha ja haigekassakaardi. Ütlesin, et mina leidsin need. Müüja ütles, et võin osa raha endale leiutasuks jätta. Seal oli kolm 500-kroonist, aga võtsin ainult ühe 10-kroonise. Müüja läks raha kaotajale koju viima. Nägin, et endale võtab ta suurema leiutasu - kaks 10-kroonist. Kui ma koju jõudsin, proovisid korterisse sisse tungida kolm halba inimest. Neid tuli kätest väänata, aga igat kehaosa väänata pole võimalik. Need halvad inimesed olid meie korterisse tungida proovinud ka ühel varasemal korral. Kui nad sellist tegu üha kordavad, aga tegelikult midagi halvemat ei tee, võib nendega lõpuks sõbraks saada.

Pühapäev, veebruar 17, 2008

Stiil ja mõtted

Jan Kaus ütleb "Sirbis", et eelistab autorile, kelle mõtetega täielikult nõustub, aga kelle stiil on halb, autorit, kellega ta küll nõustuda ei pruugi, aga kelle stiil on hea. Minu meelest on nii, et samasuguste mõtetega inimene valib ka samasuguse stiili, sest stiilivalik koosneb samuti mõtetest. Aga kellegagi ei kattu kõik mõtted.

Kuidas me arvuti selgeks õppisime

Sõitsime autoga mööda Ülikooli tänavat ja märkasime autoaknast, et "Postimehe" Tartu toimetuse kõrvalhoone põleb. Pille oli seal majas töötanud. Edasi sõites nägime, et ka Raekoja platsi nurgal oleva maja kahest otsast tuleb suitsu välja. Hakkasime kartma, et inimesed võivad vingu kätte jääda. Majad põlesid sellepärast, et islamiusulised olid neid süütama hakanud. Nad hakkasid ka meie autot süütepudelitega loopima. Kiirustasime neil eest. Tõnu sõitis ühel islamiusulisel sihilikult üle varvaste. Kõndisime läbi pargi kuulutustulba juurde, et lugeda, kes on tagaotsitavad kurjategijad. Taga otsiti neid islamiusulisi. Viisime nad politsei ukse taha. Tõnu kui üle varvaste sõitja andis ennast ka üles.

Ütlesin vendadele, et kui me poleks omal ajal ühte arvutit nässu keeranud, siis me polekski arvutit selgeks õppinud. Olime arvutiga kõiki asju teha proovinud ja nii teada saanud, mis on kahjulik. Olime proovinud käivitada järjest kõiki arvutis olevaid faile. Nii saime teada, et käivituvad ainult exe failid. Praegu nägin arvutist, et kataloog WWW on ümber nimetatud, sest üks firma on selle ära ostnud. Proovisin seda kataloogi avada, aga see ei õnnestunud. Asi võis olla selles, et seal võisid olla kirjastuse direktori failid. Mõtlesin, et mind ähvardab oht, et keegi hakkab mind süüdistama, et see, et ma olen Helinaga kirju vahetanud, on tema rumaluse ärakasutamine. Sellele oleksin vastanud, et olen kirjutanud need kirjad hoopis sellepärast, et mulle endale meeldib. Püüdsin meenutada eelmist unenägu. Vaatasin oma sahtlist vanu vihikuid. Mõtlesin, et mulle meeldivad vanad vihikud nii väga vist sellepärast, et neil on hea lõhn. Iseküsimus, kas see on paberi või tindi lõhn. Uuemad vihikud on teistsugusel paberil ja neisse olen kirjutanud pastakaga. Vaatasin kappi, kus oleks pidanud olema enamus minu vanadest vihikutest, aga mis oli hoopis peaaegu tühi. Mõtlesin, et kirjutan hiljem selle unenäo üles nii, et hakkasin kahtlustama, et ema on mu vihikud ära visanud, aga siis nägin, et vihikupakk on laua peal. Ei tea ainult, kui suur osa vihikutest seal alles on. Mõned olen ise ära visanud. Meile tuli parajasti külla Madis. Kuulsin, kuidas ta teises toas rääkis, et varsti tuleb kirjanduse majas ühe malemängija mälestusvõistlus, kuhu võivad kõik soovijad minna. See malemängija oli ammu surnud. Alles mõne päeva eest oli samas kohas peetud ühe hiljuti surnud malemängija mälestusvõistlust, kuhu mina polnud tohtinud minna, sest sinna oli oodatud ainult vanemaid inimesi.

Laupäev, veebruar 16, 2008

Maailma ühendamine

Euroopa Ühendriikide või Euroopa Liidu loomise vajadust on põhjendatud sooviga sõdu ära hoida. Et kui riigid kokku liita, siis nad ei saa omavahel sõdida. Seda põhjendust on toodud välja nii enne kui ka pärast Euroopa Liidu loomist.

Millegipärast ei kuule eriti hääli, et kristlaste ja islamiusuliste vahelise tüli lõpetamiseks tuleks ka nende riigid ühendada. Kuigi sellelgi tülil on pikk ajalugu - ristisõjad, võitlused Hispaania pärast ja praegused sõjad. Muidugi on neid olnud, kes on rääkinud kogu maailma ühendamise vajadusest. Üks vene ajaloolane näiteks kahetses, et Stalin ei jõudnud Hitleri vastu esimesena sõda alustada, muidu oleks selle ajaloolase arvates kogu maailm ühendatud.

Mõned on arvanud, et kui inimesed rohkem reisivad, siis nad muutuvad sallivamaks. Aga islamiusulised tulevad Euroopasse ja puhkeb hoopis vägivald. Kuuldavasti on Taanis praegu jälle uus märatsemine puhkenud.

Ühendamisega on tegeletud Palestiina ja Iraagi okupeerimise kaudu. Aga rahu pole see toonud.

Kardin rõduakna ees

Helina oli postkasti kontaktidesse lisanud oma foto. Uuel fotol olid tal juuksed teist värvi kui varem blogis olnud fotol. Postkasti fotol tõstis ta käed pea kohale, aga sõrmed ei mahtunud pildile.

Soomest Eestisse tulevatele autodele anti siin viibimise ajaks teistsugune number. Soomes kasutusel olevad autonumbrid olid pikemad. Ema ütles, et Helsingis on väga palju taksosid, sest kes ikka tahab jala käia. Vastasin, et mina küll eelistan jalakäimist. Sõitsime autoga. Ema juhtis. Ütlesin talle, et ta lõpetaks kihutamise. Ema vastas, et meil on väga kiire. Ühe auto vastutuleku ajal olime vastassuuna vööndis, jõudes sealt napilt välja keerata. Ütlesin emale, et ta kaotas vahepeal juhitavuse.

Õhtul enne magamaminekut oli mul kombeks vaadata Helina blogisid. Täna ei teinud ma seda veebibrauseriga, vaid lugesin nende blogide sisu Norton Commanderist. Helina kirjutas seal tegelasest, keda ta nimetas sõnadega "üks tüdruk". Selle all mõtles ta arvatavasti ennast. Läksin rõdule. Vaatasin rõduaknast sisse. Nägin kardinat, aga mitte selle taha. Arvasin, et kohe tõmbab keegi kardina eest. Tegin ehmunud häält.

Reede, veebruar 15, 2008

Jälle poole peal

Kolmel viimasel suurema osavõtjaskonnaga kiirmaleturniiril olen kõigil saanud 50 protsenti võimalikest punktidest. Nii ka täna. Mängiti seitse vooru ja sain 3,5 punkti. Koht oli siiski halvem kui kolme nädala tagusel turniiril. Osavõtjaid oli täna 34, minu koht 20. Esimeseks tuli K. Peebo 6 punktiga. Mõtlemisaeg oli 15 minutit.

Esimeses voorus mängisin pimedaga. Arvasin, et ta eksis, kui võttis oda etturit kaitsmast ära. Lõin etturi lipuga, siis selgus, et etturit kaitses vastase lipp. See oli minu täna suurim viga. Teises voorus sain rünnakuks valmistudes etturiga kahvli, kuid selle järel alustasin küllaltki ohtlikku rünnakut. Kahisin veel ühe viguri, tehes vastase kuninga esise etturitest lagedaks. Varsti pidi vastane kvaliteedi tagasi andma, kuid tal säilis kaks vigurit vankri vastu. Selle materjali oleks ma ka tagasi saanud, nagu vastane nõustus, kuid nägin õiget käiku liiga hilja. Lõpuks ületasin mõtlemisaja. Kolmanda vooru mängus midagi erilist ei juhtunud. Võtsin vastu vastase viigiettepaneku, et saada vähemalt pool punkti tabelisse kirja. Neljandas voorus ei saanud ma aru, kas vastane andis ettureid ära meelega või kogemata. Ühel hetkel võeti ratsukahvliga ära minu oda. Kuid vastane ei suutnud peatada minu edasitungi ja läksin lippu. Võimalik, et õige mängu korral oleks seda takistada saanud. Viiendas voorus anti mulle vastane, kes oli selleks ajaks tööle läinud, nii sain mänguta punkti. Kuuendas voorus andsin avangus ära kaks etturit, saades kombinatsiooniga tagasi ühe. Vastasel säilis aga liputiival kaks ohtlikku seotud vabaetturit. Millegipärast avas ta liini kuningatiival, mille järel hakkasin kimbutama tema kuningat. Ühel käigul panin võibolla vankri ette, aga igatahes maha seda ei löödud. Lõpuks jõudsime vankrilõppmängu, kus mul oli kaks etturit vastase ühe vastu. Aega oli mul vähem ja hiljuti olin sellele vastasele kaotanud, mistõttu pakkusin viiki. Viimases voorus suurendasin järjest paremust, aga lõpus lasin sidumise abil kvaliteedi tagasi võtta ja tekkis võrdne vankrilõppmäng. Mõlemal hakkas mõtlemisaeg otsa lõppema, aga vastase ettepanekul leppisime viiki. Minu kellal oli natuke rohkem aega järel.

Eile õhtul mõtlesin, et jätan selle turniiri vahele ja magan hommikul kauem. Aga hommikul läks piisavalt vara uni ära, seetõttu läksin ikkagi kohale. Kokkuvõttes jäin rahule, kuigi nüüd mu reiting langeb. Kolme nädala tagusel reitinguarvestusega turniiril see ei muutunud.

Matusekapid

Valmistasin ette ühe raamatu kordustrükki, kustutades selleks vana käsikirja põhjal esimese trüki toimetaja parandusi. Avastasin, et tagapool ei olegi toimetaja parandusi käsikirja kantud, vaid need on tehtud otse ladumisel. Sain teada, et üks Annelinna kool oli olemas juba sel ajal, kui ema laps oli. See oli mulle üllatus. Ema selgitas, et vanaema lapsed sündisid üle ühe kahes erinevas linnaosas. Avasin koos Toomaga seina ääres olevate matusekappide uksed. Sinna oli surnutele kaasa pandud lauanõusid. Ütlesin, et see on hea, et nõude stiil aja jooksul muutub, siis on aru saada, mis ajajärku nad kuuluvad, kuigi nad sellepärast veel ilusamaks ei lähe. Võtsime asju kapist välja ja panime tagasi. Ruumi saabusid mõned väga vanad inimesed. Nad jäid meie tegevust vapustatud nägudega vaatama. Oli aru saada, et nende arvates on maetute kallale minek kohutav, sest neil pidid endal ka varsti matused tulema. Kui nad oleks midagi öelnud, oleksin nimetanud ennast arheoloogiks. Ütlesin Toomale, et ma ei taha rohkem haudu rüüstada. Toomas küsis, mille poolest meie tegevus rüüstamine on. Vastasin, et selle poolest, et me ei pane asju tagasi endises järjekorras. Arheoloogias tuleb asjade asend väga täpselt fikseerida. Otsustasime hakata malet mängima. Toomas ütles minu taskumalenuppude kohta, et nendega on kurb mängida. Pakkusin, et siis võime piirduda ühe mänguga. Mängisin Caro-Kanni kaitset. Läksin tuppa, kus oli õhku tekkinud ämblikuniite. Ämblikud olid niite vedama hakanud kevade saabumise puhul. Oudekki oli kirjutanud kommentaari mul töös ette tulnud väljendi kohta. Ta tõi selles väljendi kohta kolm varianti pisut erinevates sõnastustes, kirjutades, et kõik need variandid on vasakpoolsete hulgas laialt levinud. Ma ei saanud aru, kas ta tahab kommentaariga öelda, et midagi on valesti, või seda, et kõik on õigesti.

Neljapäev, veebruar 14, 2008

"Askeesi" järelsõna

"Loomingu Raamatukogus" ilmunud Nikos Kazantzakise raamatule "Askees" on järelsõna kirjutanud tõlkija Kaarina Rein. Sisukorrast selgub, et järelsõna pealkiri on "Aastad 1920-1924 Nikos Kazantzakise elus ja "Askeesi" kujunemislugu". Ilma sisukorrata võiks tekkida eksiarvamus, et see on vaid järelsõna esimese lõigu pealkiri ning et ühendav pealkiri on lihtsalt välja ununenud. Sest täpselt sama suurte tähtedega alapealkirju tuleb veel teisigi ja tekstis on juttu ka mõnest esimeses pealkirjas nimetatud ajavahemikust väljapoole jäävast aastaarvust.

Raamat on tõlgitud kreeka keelest (tiitellehel on öeldud täpsemini - "uuskreeka keelest"), seetõttu eeldasin oma eelteadmiste põhjal, et seoses järelsõna pealkirjas nimetatud aastatega tuleb juttu Kreeka-Türgi sõjast kui tolle aja tähtsaimast sündmusest Kreeka riigile. Kaudselt tulebki, sest on öeldud, et oli "poliitiliselt ärev aeg Kreekas" (lk. 55), et "Aset leidis Väike-Aasia katastroof, mis tähendas joonlaste ja aioollaste väljajuurimist Türgile kuuluvatelt rannikualadelt" (lk. 59), et "Kazantzakist vapustasid kreeklaste ja türklaste konfliktid eelkõige massiliste vastastikuste tapatalgute pärast" (samas). Kummaline on siiski, et pole selge sõnaga öeldud, et ei olnud tegemist mitte lihtsalt stiihiliste tapatalgutega, vaid toimus ka riikidevaheline sõda, mille tulemust Suurbritannia ja Prantsusmaa erinevas suunas mõjutada püüdsid ja mis lõppes riikidevahelise rahulepinguga. Seda enam, et juttu on raamatu autori poliitilisest tegevusest. Vaevalt, et kõik "Loomingu Raamatukogu" lugejad neist asjadest nii palju teavad, et üle kirjutada pole vaja. Mina ajalugu õppinuna natuke tean, aga oleks rohkem teada tahtnud.

Unenägusid uurinuna torkas mulle silma järgmine lõik: "Haiguse ajal luges Kazantzakis Freudi teooriat puudutavaid raamatuid instinktidest ja unenägudest ning süüvis psühhoanalüüsi. Nii on näiteks Kazantzakise romaanis "Viimne kiusatus" unenägudel üsna tähtis koht, tihti kaob seal isegi piir unenäo ja reaalsuse vahel." (Lk. 57).

Siin tekib küsimus, kas romaani see osa, kus räägitakse muust kui unenägudest, on rohkem reaalsus kui unenägudest rääkiv osa? Ja kas päriselt nähtud unenägu ei ole reaalsus? Freud on ainult üks neist inimestest, kes on unenägude vastu huvi tundnud. Tunti ka enne teda. Võimalik, et Kazantzakistki viis Freudi uurimiseni juba varem olemas olnud kõrgendatud huvi unenägude vastu. Kuivõrd aga Freudi teooriad tunduvad kahtlased, vähemalt üldistusena kõigi inimeste kohta, siis võib tõesti öelda, et juhul kui romaanis on Freudi teooriate järgi konstrueeritud unenägusid, siis erinevad need tõenäoliselt märkimisväärselt reaalsetest unenägudest. Ja kui kirjutada küll üles päriselt nähtud unenägusid, võivad need mõne unenägude kohta käiva teooria uskumise korral siiski valesti meelde jääda.

Venemaa tulevik

On arvatud, et Venemaa järgmine president tuleb praegusest läänemeelsem. Seda järeldatakse peamise kandidaadi näojoontest. Nii nagu mustlased ennustavad käejoonte järgi. Aga Venemaal võib pehmete näojoontega troonipärija määramine tähendada soovi teda varsti kukutada. Sel juhul tuleks Putin varsti võimule tagasi või jääks sinna uue nimetuse all katkematult püsima. Aga ükski inimene ei ela igavesti. Mida autoritaarsema riigiga on tegemist, seda enam sõltub poliitika muutumine valitseja vahetumisest. Võib siiski arvata, et ühelgi Venemaa valitsejal ei ole erilist põhjust hakata suureks Lääne sõbraks, kuni naftat veel jätkub. Aga naftat igavesti ei jätku. Kui see lõppema hakkab, võivad omavahel tülli minna siiski juba kõik riigid.

Etendus kaugete aegade teemal

Klaus tuli öösel koju. Mina püüdsin magada kirjutuslaua taga, pead vastu lauda toetades. Klaus tuli minuga samasse tuppa. Ta tahtis midagi teha ja kaebas, et mina teda segan. Kui ema hommikul sellesse tuppa tuli, ütles Klaus, et ma võtsin talt mütsi ära. Ema näitas, et olin pannud Klausi mütsi raamaturiiulisse.

Sõitsime maanteel bussiga. Mina istusin bussi keskosas. Krister istus taga, aga tõi minu istme juurde raadio, et vaadata, kas mulle meeldivad meeste hääled. Kirjutasin enda jaoks ümber Egiptuse vaaraode ja nende dünastiate nimesid. Võrdlesin selleks kahe tüdruku konspekte. Ühe nime kirjutamises oli erinevus. Olin teatris, kus hakkas lõppema etendus kaugete aegade teemal. Naisnäitlejad olid paljaste rindadega. Üks õppejõud märkas, et näitlejatekstis mainiti Tallinnat. Õppejõud küsis, mis oli esimese Tallinna koha peal paiknenud linna nimi. Mina oletasin mõttes, et Kolõvan. Näitleja ei osanud vastata. Kanti ette ühe Aasia usuga seotud tantse. Lõpetuseks ütles naisnäitleja, et meesnäitlejaga tantsimine tema eraelu eriti ei rikkunud. Keegi ütles, et see on skisofreenia, sest nii seda naist kui ka seda meest oli kumbagi näha kolm tükki. Publikut kutsuti võtma ühte jooki. Publik hakkas selle koha suunas jooksma. Oli karta, et inimesed hakkavad üksteist jalgade alla tallama. Hüüdsin: "Ärge jookske! Ärge jookske!" Ise olin ma väljaspool ohtu, sest olin rõdu eesmises otsas, kuhu keegi ei jooksnud. Ootasin sealt lahkumisega, kuni rahulikumaks jäi. Siis läksin riidehoidu. Paistis, et kedagi jalgade alla tallatud ei olnud, väljaarvatud ehk mõned üksikud, keda võis maas lamamas näha. Kui andsin riidehoidjale numbri, ei saanud ma esialgu vastu oma joppi. Sain oma jopi kõige viimasena. Lihtsalt vaadati, milline jopp üle jääb. Asi oli vist selles, et see oli konksu otsast maha kukkunud.

Kolmapäev, veebruar 13, 2008

Veel kümnest kroonist

Eilse sissekande lugeja võis imestada, et mind häirib 10 krooni malevõistluse eest rohkem kui 1300 krooni talvesaabaste eest. Tegelikult see küsimus ei ole nii oluline, vaid mulle meeldib mõtetega mängida. Eile õhtul märkasin ühes ajakirjas pealkirja, et male õpetab iseseisvat mõtlemist. Sama võib öelda kirjutamise kohta. Male õpetab mõtlema läbi rohkem käike kui mängus tehakse. Talvesaabaste juures ei ole midagi mõelda, neid läheb lihtsalt vaja - vähemalt ühte paari. Malevõistluste puhul tuleb iga kord uuesti otsustada, kas minna kohale või mitte. Elulist vajadust minna ei ole. Aga minemisel on palju häid külgi. Suur osa inimestest, keda ma tunnen, on maletajad. Kes malet ei mängi, sellega on juba raskem midagi koos ette võtta. Headele tuttavatele võib kingitusi teha, kui nad seda soovivad. Minu eest ka makstakse - kütet ja valgustust. Ka suur osa majadest, kus ma viibinud olen, on seotud sellega, et olen neis malet mängimas käinud. Aga kui pannakse hääletusele, kas turniiril peaks osavõtumaks olema, võin ikkagi vastu hääletada, kuivõrd ise seda auhinnarahana tagasi saada eriti ei looda. Kui iga nädal võistelda, võib aastaga kuluda raha juba talvesaabaste jagu ja rohkemgi. Kui ma tahan mängida ka selle nädala turniiril, mis tuleb suurem, pean maksma 30 krooni. Praegu mul selleks raha jätkub, tulevikus võib raskem olla.

Kohtumine üle pika aja

Henn oli ehitanud kätte mahtuva maja, et lisada selle külge kelluke. Maja pidi kellukese kõla parandama. Henn ütles, et alguses ei olnud kõla nii hea. Ma poleks ise osanud sellist maja ehitada, aga arvasin selle ehitusest üldjoontes aru saavat. Ütlesin, et ma tean, mida Henn maja juures muutnud on. Näitasin üksteise vastu puutuvaid metalliribasid maja seinal, et neid oli algul vähem. Siis näitasin maja vastasseina, et seal ei olnud algul üldse selliseid ribasid. Henn kinnitas, et mul on õigus. Minu klassist pidid kõik viima õpetajale seeni. Üks õpilane viis seentena pikuti viilutatud saia ja teine pikuti viilutatud leiva. Oli oht, et keegi viib kogemata mõne mürgise seene. Peep oli viinud paberite vahel ainult ühe seene. Seda ei võtnud õpetaja vist arvesse. Läksin kodu poole. Mul oli käes pingpongipall ja leidsin neid tee pealt veel juurde. Hea oli see, et leidsin tavalisest väiksema pingpongipalli. Aga halb oli see, et kõigile leitud pallidele olid muhud külge tekkinud.

Ükskord ammu olin vanas korteris söönud maasikakonservi. Olin pakkunud konserveeritud maasikaid ka naaber Annele, öeldes, et ta kõiki ära ei sööks, vaid Klausile ka jätaks. Nüüd sain üle pika aja seda konservi uuesti ja kordus täpselt sama lugu. Olin jälle saanud kokku Annega, keda ma vahepeal näinud ei olnud. Aga see konserv ei tekitanud minus enam nii suuri emotsioone nagu tol korral. Kahju oli küll, et kui ma ise sõin mitu maasikat, siis Klausile jäi ainult üks. Annega kaasas oli veel üks tüdruk, kes kinnitas, et ta oli ka meie hoovis elanud, keda mina aga ei mäletanud. Ta küsis, mis numbriga majas Anne tol korral elas. Maja ma teadsin, aga ei olnud kindel, mis selle number oli. See teine tüdruk küsis mult veel, kuidas ma Annega koos mängimise lõpetasin. Vastasin, et ühel päeval ta lihtsalt ei tulnud enam minu maja juurde. Tagantjärele mõeldes tundus Anne julmem kui tol ajal, sest ta oli teinud jalamurde lõksu.

Olin Põlvas maleturniiril. Enne kojusõitu tuli veel üks öö Põlvas veeta. Praegu oli ärasõidupäeva hommik. Hakkasin nägema unenägusid lõppenud turniiri kohta. Siis olin raudteejaamas ja ootasin rongi. Enne rongi tulekut tuli rööpad paralleelseks kohendada, et rong sõita saaks. Rongiga sõitsin edela poolt Tapa suunas. Tapal pidi rong vist Tartu suunas pöörama. Siis öeldi, et oleme Ropka peatuses. Seega lähenesime Tartule hoopis lõunast. Päris Tartusse sisse rong ei sõitnud, vaid lasi inimesed varem välja.

Ma olin sel õppeaastal puudunud enamusest bioloogia tundidest. Bioloogia oli reedel esimene tund. Mõtlesin nüüd enne tundi minekut terve selle klassi õpiku läbi lugeda. Ka selle osa, mida tundides veel võetud ei olnud. Hakkasin lugema kaardilt kohanimesid. Öeldi, et ühelt saarelt otsitakse lund, aga pole veel leitud. Järgmiseks teatati, et tehti kindlaks, et kõnealuses Rootsi provintsis lund ei olegi.

Teisipäev, veebruar 12, 2008

Viimased ostud

Viimasel ajal hakkasid mul kõik sokid jalas lagunema. Arvati, et see võib tulla saabastest. Tekkis küsimus, kas odavam on osta uusi sokke või uusi saapaid. Pealegi võis süüdi olla ka sokkide madal kvaliteet või kare kannanahk. Aga kui saapa sisse ka auk tekkis, ostsin uued. Need maksid 1300 krooni. Pärast uute saabaste ostmist on lõpuks üks paar sokke enne katkiminekut pessu jõudnud.

Viimane ese, mille ma ostsin, oli pastakas. See maksis 9 krooni. Mul on alles ka kaks muud pastakat, üks neist mitu korda odavam. Aga see odav pastakas teeb nii kehva joont, et seda ma tühjaks kirjutada eriti ei tahagi.

Kiirmale turniiril osalemise eest pidin maksma 10 krooni. Seda tuleb vist nimetada teenuse ostmiseks. Kuigi ma turniiril ise ka mõtlesin ja liigutasin nuppe, seega tegin tööd. Raha läks turniiri võitjale. Kas mina ei osutanud talle suuremat teenust sellega, et andsin talle punkti? Sellele vastataks arvatavasti, et maksin selle eest, et endast tugevamate käest mängu õppida. Aga juhul kui minu üldine mänguplaan on tegelikult parem, ainult üksikud prohmakad rikuvad selle ära? Vähemalt osade minu partiide kohta saaks nii öelda.

Raamatupoes käisin ka, sest mulle oli kingitud 500-kroonine kinkekaart. Natuke maksin juurde. Kuigi viimastel aastatel olen läbi lugenud rohkem ilukirjanduslikke raamatuid, sirutub käsi poes ikkagi eelkõige ajalooraamatute järele (antikvariaadis maleraamatute). Lisaks ostsin kirjakeele seletussõnaraamatu viimased puudunud vihikud.

Raamat suvitamiskogemustest

Üks loom läks kanade juurde mune sööma. Ta ütles, et võib munakollase ka ise ära süia. Lubati, et lisaks kanadele hakkavad kohe munema haned. Hanemunad olid kõige ilusamad.

Tahtsin eelmist unenägu võrgust üle lugeda, et vaadata, mis loomaga seal tegemist oli. Aga Pille ei lubanud selleks suures toas ühtegi aparaati kasutada, sest see oleks televiisori pildi ära võtnud ja tema tahtis televiisorit vaadata. Mulle tuli mõte, et saan ju väikses köögis oma arvutit ka kasutada. Kui ma selle käima panin, tuli ette kiri, et kui üks pere liige on haige, on kõigi pereliikmete arvutid jälgimise all. Pilt oli algul selge, aga kui ma unenägu lugema hakkasin, läks kõik uduseks.

Olin koostanud raamatu oma suvitamiskogemustest. Selles oli ilusaid fotosid suvitamiskohtadest. Mõtlesin, et ei tea, kas maal ongi kõik asjad ilusad või jäävad need just fotodele ilusalt. Raamatusse olin hulga peatükke kirjutanud mina, lisaks sellele olid rida tuttavaid ja sugulasi kirjutanud igaüks ühe peatüki. Veljo oli kirjutamise ettepaneku saanud Tõnu kaudu. Kuna Veljo minu kohta midagi kirjutada ei osanud, kirjutas ta Tõnust kui minu vennast, kellega ta koos maakohtades on käinud. Veljo kirjutas, et me kõik oleme Meelvalt pärit, tema naine samuti. Mõtlesin, et raamatu originaal kõduneb varsti ära, sellega pole muud teha kui maha matta. Aga raamatust olid olemas paberkoopiad, mis pidid kauem säilima. Raamat ilmus minu 30. sünnipäeva puhul. Isa arvas, et raamatuid koostatakse alles 50. sünnipäeva puhul. Aga ma tahtsin varem, sest ei olnud kindel, kas ma 50-aastaseks elan. Raamatu viimasele leheküljele kirjutasin luuletuse:
Tänan autoreid ma nüüd,
et nendel pole mingit süüd.
Mõni lünki täitev lõik
väga tähtis, see on kõik.

Väljusin sellest majast, kus olime, ja hakkasin tuldud teed tagasi minema. Asusin teele koos Klausiga. Ta läks joostes. Pidin teda kahel korral hüüdma, et küsida, mis teed minna, sest Klausile oli tee selge, minule mitte, ja kõndides ei jõudnud ma talle järele. Kui jõudsime ühte mõisa, oldi seal pahased, et me sealseid inimesi oma mõisa kutsunud ei olnud.

Esmaspäev, veebruar 11, 2008

Kaks mõttekäiku sama algusega

Kajakal on pikad tiivad. Kajaka tiivad on kajaka kere suhtes risti. Osad inimesed ei tee vahet sõnadel "keha" ja "kere", aga mulle õpetati erinevus juba esimeses klassis selgeks. Kui ma läksin viimasesse klassi, ütles minu esimese klassi õpetaja, et ma pole kooliskäidud aja jooksul isegi seda selgeks õppinud, kuidas endale saalis kohta leida. Tegelikult mina endale koha leidsin, ja hoopis tema ei saanud aru, et selle koha peal saab ka istuda. Mind ei jäetud koolis istuma. Võib öelda, et ülikoolis jäin, sest selle lõpetasin nelja aasta asemel viiega. Ja magistrantuuris jäin kolm korda istuma, sest selle lõpetasin kahe aasta asemel viiega. Kui ma läheksin kunagi veel doktorantuuri, kas siis tuleks istumajäämiste hulka lugeda ka need aastad, mil ma vahepeal ülikoolis käinud ei ole?

Kajakal on pikad tiivad. Kajaka tiivad on kajaka kere suhtes risti. Selle poolest sarnaneb ta lennukiga. Kana sarnaneb lennukiga vähem, sest kana tiivad teda eriti ei kanna. Üks n jääb puudu - ei kanna, vaid on kana. Kui vanasti kana laual oli, võtsin alati koiva. Nüüd võtan hoopis tiiva, sest koib tundub liiga suur. See võib tulla sellest, et olen kasvamise lõpetanud. Aga võib tulla ka sellest, et kanad on kasvanud - vanasti sõime supikanu, nüüd broilereid. Vahel sööme supikana ka praegusel ajal. Aga need tunduvad veel kõhnemad kui vanasti söödud kanad.

Voodiriigid

Venemaa ütles, et Bulgaarias valitseb korralagedus. Sellega ta andis mõista, et võib Bulgaaria vastu sõda alustada. Bulgaaria oli lastelaud kahe voodi vahel. Seega oli ta otse Eesti piiri ääres, sest üks neist vooditest oli Eesti. Venemaa asus teisel pool teist voodit, aga Bulgaaria vallutamise järel oleks saanud Eesti naabriks ja Eestile ohtlikuks. Surusin padja vastu Putini nägu ja ütlesin, et kui Venemaa Bulgaariale sõja kuulutab, siis kuulutab Eesti Venemaale. Minu voodi oli neist vooditest pisut eemal seina ääres. Mõtlesin, et minu riik on ikka väike, kui ta on ainult osa ühest toast, samal ajal kui suured riigid on toast suuremad. Varem oli keset tuba olnud minu voodi. Oleksin endist kohta tagasi tahtnud.

Läksin Erikule välismaale külla. Ta püüdis süüdata küünalt, mille ma kaasa olin toonud. Ta võttis mitu korda uue tiku, kui senine kippus juba sõrmi kõrvetama. Ta arvas, et küünal ei ole veel tuld külge võtnud ja põleb ainult tikk, kuigi tegelikult põles juba ka küünlataht. Tegelikult pidi Erikul küünlasüütamisega varasemast kogemusi olema, sest teise laua peal oli näha tema enda küünalt, mida oli juba põletatud. Isa ütles Eriku kohta, et välismaale põgenenud ongi kartlikud. Duširuumi tulid sisse mõned klassivennad, kes imestasid, et siin täna nii aurune on. Neil oli selle põhjuse kohta oma teooria. Seletasin, et see ei ole aur, vaid küünlasuits. Aga nad ei uskunud mind. Täna ei pannud me riideid duširuumi riietumispoolde, vaid pesemispoolde, sest muidu oleks ukse avamisel lahtiriietumine koridori ära paistnud.

Pühapäev, veebruar 10, 2008

Mõttekäik magamisest meesöömiseni

Täna öösel ma magasin kaua, sest kõik oli rahulik. Seevastu reedel pidin ma varem tõusma ja uni läks veel varem ära. Üks maletaja ei tulnud reedese maleturniiri alguseks kohale, vaid astus sealt hiljem läbi, öeldes, et tahtis magada. Nädal varem ta turniiril osales, aga ütles ka siis, et on öise eluviisiga. Minult küsis ta ka, mida ma öösel teen ja mis kell ma üles tõusen. Sellele eelnes küsimus, mis asju ma joon. Vastasin, et hommikul jogurtit, lõunaajal keefiri ja õhtul teed. Tegelikult joon veel mahlasid, kalja ja vett. Täna alustasin nektarist ja jätkasin jogurtiga. Nektari nimetus on eksitav, sest siis võidakse arvata, et kreeka jumalad jõid sama jooki. Roomlased olevat olnud kreeklaste ja teiste idapoolsete rahvaste vastu humaansemad, samal ajal kui läänepoolsete metsikumate rahvaste vastu julmemad. Meiega võidakse Euroopa Liidus julmemalt ümber käia sellepärast, et oleme idapoolsemad ja seega metsikumad. Kuigi teiselt poolt antakse vaesematele liikmetele abirahasid rikkamate arvel. Aga trahve on vist ka vaesuse tõttu kergem saada. Ja suhkrutrahv ning suhkru hinna tõus tulid selleks, et me maksaksime peale suhkrukasvatajatele, kuigi ise suhkrut ei kasvata. Mesindust võiks suhkrutootmisena käsitleda, sest mesi sisaldab magusat ainet. Vahepeal oli mul kombeks süia igal õhtul lusikatäis mett. Nüüd ma olen sellest kombest loobunud. Kui vahel meepurk lauale pannakse, siis saia või sepiku peale määrin küll.

Unenägu keemiast

Helinal oli oma usulahk, millesse ta kuulus. Kui ta oli seal juba piisavalt kaua olnud, läks ta järgmisse usulahku.

Akna taga lendas kajakaparv. Kajakad püüdsid aknast sisse tungida. Lõpuks jätsid nad akna rahule ja lendasid maja katusele.

Eile olin saanud keemias kahe. Täna oleksin sama osa paremini vastanud. Nüüd teadsin, et hapnikuga reageerides ei teki kõnealusest elemendist mitte selline oksiid, kus hapnikku on sama palju nagu on selle elemendi järjekorranumber, vaid selline, kus hapnikku on nii palju, nagu selle elemendi järjekorranumbril kaheksast puudu jääb. Ja kui see oksiid reageerib veelkord hapnikuga, tekib oksiid, kus kumbagi elementi on kaks korda rohkem. Samasugune topeltoksiid tekib ka elemendi reageerimisel osooniga. Ainult et neid reaktsioonivõrrandeid ei olnud veel nii palju nagu direktor oli tahvlile kirjutanud. Teisi ma ei teadnud, sest ei olnud tahvlile näinud. Klass jagunes kolmeks rühmaks. Direktor tahtis täna igast rühmast ühte inimest küsida. Tundsin juba kergendust, sest minu rühmast oli üks inimene juba vastama kutsutud. Aga siis vist direktor siiski muutis plaani ja küsis vastama ka mind. Ma siiski ei läinud. Direktor kommenteeris minu eile välja mõeldud suure hapnikusisaldusega oksiidi. Ta ütles, et seda ei teki isegi telliskivide põletamisel, sest hapnik ei pääse korraga kivi sisemusse. Ta küsis, kas ma olen proovinud ennast kunagi telliskiviga õhku lasta.

Kooli laudadel oli jalgade ees vahe, kuhu sai ranitsa panna. Aga viimasel ajal me ranitsaid enam sinna vahesse ei pannud, sest vahe oli alati prahti täis ja me ei viitsinud prahti prügikasti viskama minna. Vahel tuli vahe siiski puhastada, et praht seal haisema ei läheks. Üks õpilane võttis kooli kaasa liiga palju asju. Õpetaja õpetas teda, kuidas asjade hulka ranitsas vähendada. Kui ranitsas on juba üks märkmepaberi pakk olemas, ei pea enam teist tüüpi märkmepaberit lisaks kaasa võtma.

Üks eestlane oli esinenud rahvusliku avaldusega. Selle peale olid vene sõjaväepensionärid ta maha lasknud. Neid on tapma õpetatud ja nende jaoks on tapmine loomulik tegevus. Kurjategijaid võetakse kinni nii, et minnakse neid samal kellaajal otsima erinevatest kohtadest. Kui mindaks korraga vaid ühte kohta ja teda seal ei oleks, siis saaks ta juba põgeneda. Antud juhul mindi kurjategijat kinni võtma nii konverentsile, kus ta esinema pidi, kui ka tema koju. Mind püüti ka autoga alla ajada. Selleks keeras juht autoteelt kõnniteele. Aga mulle ta pihta ei saanud, vaid sõitis auto vastu laternaposti lömmi. Ta tuli relv käes autost välja, aga kõhkles, kas hakata tulirelva kasutama.

Laupäev, veebruar 09, 2008

Jutu alustamisest laskurkorpuseni

Juttu on sobiv alustada lausega: "Ükskord elas üks mees." Halvemini sobib avalause: "Ükskord elas kaks meest." Aga Piiblis on kirjeldatud aega, mil olid olemas ainult üksikud inimesed. Piiblit ei ole ma läbi lugenud. Piiblilood olen. Kui ma olin 7-aastane, tutvusin Jeesuse teemalise koomiksiga. Eile lugesin "Vikerkaarest" Kaplinski kirjutist Jeesuse kohta. Nüüd tuleb meelde, et tahtsin kommenteerida hoopis eilset "Sirpi". Tõnu Tannberg arvustab seal laskurkorpuse teemalist raamatut. Ta kirjutab: "Rahvusväeosade loomise tagamaid 1941. aastal on põhjendatud sellega, et loodavaid üksusi kavatseti Eesti tagasivallutamisel ära kasutada propagandistlikel eesmärkidel. Selline lähenemine tundub liiga lihtsustatud ning ühekülgne." Stalin polevat arvatavasti nii kaugele ette mõelnud ja olevat vaja olnud tegeleda sõja hetkevajadustega, emakeelne väljaõpe olevat olnud vajalik efektiivsemaks sõdimiseks. Mulle tundub siiski, et propaganda võis olla üks eesmärkidest. Näiteks suunatuna Eestisse jäänud eestlastele, et nad ei ühineks Saksa sõjaväega, vaid pigem töötaksid Saksa okupatsioonile vastu, kuuldes Nõukogude raadiost Punaarmee rahvusväeosadest. Taolise propagandaga oli pealegi alustatud juba varem, kui Nõukogude Liit moodustati rahvusvabariikidest. On öeldud, et tegelikult oli tegemist unitaarriigiga, kuid sellele on vastu väidetud, et Nõukogude Liit lagunes siiski mööda liiduvabariikide piire. Ja Stalin siiski võis varakult loota, et ta lõpuks sõja võidab, sest tema riik oli suur ja tal oli liitlasi.

Emajõe ümbersuunamine

Ütlesin Kulmarile, et Emajõgi tuleks juhtida läbi Peipsi. Kulmar palus mul see üles kirjutada. Kirjutasin selle pehmendatud sõnastuses noaga raamatu kaanele, nii et kiri võis mõne nurga all vaadates märkamatuks jääda. Kulmar ei jäänud sellega rahule ja kirjutas ise nähtavama pastakajoonega ja tugevamas sõnastuses, et Emajões tuleks loputada Hitleri pabereid.

Läksin kodu poole. Lähenesin bokserijalutajale. Bokserid on kurjad koerad. Õnneks oli see bokser ketis. Aga ketis koer võib ka möödujani ulatuda. Hakkasin liikuma ettevaatlikumalt. Ma ei saanud aru, kas ma jooksen või kõnnin, sest puudutasin maad ainult varvastega, aga samm oli aeglane. Mõnel sammul jalg maapinnani ei jõudnudki. Nüüd nägin, et koer ei ole mitte bokser, vaid puudel. Puudlid nii ohtlikud ei ole. Ma ei lootnud eriti, et oma postkastini jõudes leian sealt Helina kirja. Hiljem mõtlesin, et kui ta mulle ei kirjuta, siis lähen talle külla.

Avasin oma blogi. See oli nässu läinud ja ette tuli täiesti vale kujundus. Aga kui lehekülg natuke laadis, läks kujundus õigeks. Väljaarvatud olid värskeimal sissekandel lõppu lisatavad kaks sõna samal real, kuigi oleksid pidanud olema üksteise all. See oli minu enda tehtud viga ja selle sain ära parandada. Ema tuli ja näitas mulle Berendseni teksti, mis emale toimetada oli antud. Ema kaebas, et Berendsen tahab, et lühendid jääksid võõrkeelseteks, aga ema ei tea nende tähendusi. Avaldasin ühe lühendi kohta arvamust, et sellega tähistatakse kodusõda - parteis puhkes kodusõda. Tegelikult sõna "sõda" tähistavaks pidasin tähti sch, mis esinesid selles sõnas tagapool. Sõna algul oli w, mida aga lühendis ei olnud. Tekst oli paksult igasuguseid lühendeid täis.

Reede, veebruar 08, 2008

Tulemus paranes

Tänasel kiirmaleturniiril oli 14 osavõtjat ja mõtlemisaeg 15 minutit. Mängiti seitse vooru. Sain 11. koha 2,5 punktiga. Olgu tagantjärele öeldud, et nädal tagasi peetud 10 osavõtjaga ringsüsteemis turniiril olin 1,5 punktiga viimane. Täna läks paremini vast sellepärast, et mõtlemisaega oli pisut rohkem ja osavõtjaid samuti rohkem, mis tähendas, et kohal oli vast rohkem nõrgemaid. Ka võis täna kasuks tulla šveitsi süsteem, sest kui ringsüsteemis peab mängima kõigi vastastega, mis võib oma paratamatusega tugeva koosseisu juures pisut tuju rikkuda, siis šveitsi süsteemis ootab igas voorus ees üllatus ja nõrgemaid vastaseid hakkab saama just väsimise hetkel. Mõtlesin tänaseks ka möödunud nädalasi kogemusi arvestades valmistuda, aga eriti ma seda teha ei jõudnud, sest eile tuli üks pidu vahele. Nädala sees siiski malega tegelesin. Ja ei olnud enam ühtegi seminari, mis seda takistanud oleks. Erinevalt minust läks nädalatagusel võitjal, kes tol korral sünnipäeva tähistas, täna tunduvalt halvemini. Minust tuli ta küll jälle ette. Esimeseks tuli täna Seljodkin.

Punkte sain täna esimeses, kolmandas ja viimases voorus. Esimeses voorus nõrgestas vastane ettureid, ei saanud seetõttu ühte neist enam kaitsta, pakkus ise vankrite vahetust, ja nii jõudsime mulle võidetud etturilõppmängu. Kolmandas voorus oli vastane tugev, aga ta pakkus juba ise avangus viiki nagu teistelegi oma vastastele, põhjendades seda sellega, et ta on kohtunik ja tal on palju kirjutamist. Viimases voorus taheti mind suure voorude arvu tõttu uuesti kokku panna vastasega, kellega olin juba esimeses voorus mänginud. Kui olime juba kätt surunud ja kella käivitanud, andis kohtunik mulle siiski uue vastase. Tema vastu võitsin etturi, seejärel tungisin ratsudega vastase tagalasse, aga ta ähvardas mõlemat ratsut korraga, mistõttu pidin ühe neist ära andma. Seejuures sain kätte siiski veel ühe etturi, nõrgestasin vastase kuningaseisu ja jätkasin rünnakut. Mati vältimiseks pidi vastane lõpuks andma ära lipu ratsu ja vankri eest. Kõige lõpus sai ta ikkagi mati, olles enne teinud kaks valekäiku. Kõik mängud, mille ma täna kaotasin, kulgesid sama mustri järgi - asusin rünnakule, aga eksisin taktika osas ja jäin mõnest nupust ilma.

Unenägu heast vormist

Isa uuris majandusteadlase artikleid, kelle artiklite uurimine ka mul pooleli oli. Olin joonistanud läbi mõeldu kohta pildi, aga nüüd ei olnud kerge aru saada, mida ma oma pildiga mõelnud olin. Seda veidi vaadates taipasin siiski, et inimesele ühe käe suurelt olin ma joonistanud eesmärgiga kujutada "nähtamatut kätt". Ja nähtamatut sellepärast, et sama inimese silm oli joonistatud purunevana. Isa ütles, et artiklitest täielikult aru saamiseks tuleb nende üle mõelda sama kaua nagu mõtles artiklite autor. Mina mõtlesin, et see ei ole õige teaduslik meetod teise etteantud teema üle mõelda, kui majandustegevus on loodusele kahjulik. Õigem oleks võtta eesmärgiks mõelda välja, milliseks roheline partei maailma muutma peab.

Olin males heas vormis, sest mul ei läinud partii läbivaatamiseks enam nuppe vaja, vaid vaatasin neid üksnes protokolli ja üksiku diagrammi põhjal. Valge ähvardas musta laagri keskel olevat etturit. Must pani seda kaitsma vankri. See tundus olevat viga, sest nüüd jäi vanker passiivseks. Pealegi lükkas valge kohe edasi liputiiva etturit. Seal pidi nüüd toimuma vahetus, mille järel musta liputiiva ettur oleks jäänud kaitsetuks, kui just ei oleks sinna toonud vankrit eelmise etturi kaitselt. Hakkasin nuppe järgmise partii läbivaatamiseks peale panema. Tegin seda ööbimiskoha voodi peal. Selles voodis oleksin ma pidanud pärast ühe poisiga kõrvuti magama, sest ei olnud nii palju voodeid, et oleks saanud magada ühekaupa. See poiss hakkas nuppude pealepanekule takistusi tegema. Varem oli tal parem iseloom olnud. Tundus, et ta oli noorem kui ma olin arvanud ja oli alles nüüd halba vanusesse jõudnud. Ma võisin muidugi partii ilma nuppudeta ka läbi vaadata. Aga hakkas paistma, et poiss oli mul algseisu pealepanekut takistanud võibolla sellepärast, et raamatus järgnev protokoll ei käinudki algseisust mängitud partii, vaid lõppmängu kohta. Seetõttu keerasin lehte nüüd ettepoole, et vaadata mõnda terviklikku partiid. Pärast selle vaatamist oli mul kavas magama jääda. Esialgu tundus, et poiss tahtis rutem magama jääda. Aga kui ma kella vaatasin, siis selgus, et see on alles seitse. Ütlesin, et sellel kellaajal homme ju mäng alles algab. Täna oli siin linnas viibimise esimene päev ja mängu ei pidanud veel olema. Aga kui ma paberi pealt järgi vaatasin, siis selgus, et voor algab juba veerand tunni pärast. Poiss oli juba sinna suundunud. Hakkasin riidekotist välja võtma kaasas olevaid asju. Muu hulgas oli ema mulle kaasa andnud kilekotitäie erinevaid rohtusid, mida ma võtma pidin. Paide vanaema tuli ja kutsus mind sööma, öeldes, et pärast seda võib mängima hakata. Aga ma kippusin juba mängukohta niigi hiljaks jääma, sest ma polnud veel registreerunud. Vanaema ei saanud vist aru, et turniir toimub kindla ajakava järgi. Millegipärast toimus erinevates kohtades korraga kaks turniiri. Rei oli vist selleks nii korraldanud, et lapsed teisel turniiril kõrgeid kohti saaksid, kui tugevamatel mängijatel pole võimalik mõlemal turniiril korraga konkureerida.

Neljapäev, veebruar 07, 2008

Tsitaat Hispaania ajaloost

"Poliitilise ühtsuse puudumisel ei ole aga seost kultuurilise arenguga ja tegelikult valitseski Ibeeria kultuuris kõrgperiood, mille paremaid näiteid esindab skulptuur."

("Hispaania ajalugu", lk. 25.)

Pooleli romaan

Mul oli pooleli romaani kirjutamine. Panin sinna sisse muuhulgas oma unenägusid. Mõtlesin, et peaks üle lugema, mis ma olen seni kirjutanud. Igatahes olin pannud hulka unenägusid, milles käisin Moskvas. Võibolla olid hulka pandud asjad omavahel liiga sarnased. Oli küsimus, kas kogudagi ühte tüüpi asju või tekitada vaheldust. Mängisime jalgpalli. Väravapostideks olid puud. Juhtus, et pealelöök põrkas postist tagasi, tagasipõrganud pall löödi uuesti värava suunas ja nüüd põrkas see vastu teist posti. Oli kirjutatud, et herilased ei tahagi väga mesilastelt mett varastada, meest rohkem tahavad nad mahlasid - seega ei ole herilane mesilase paralleelliik. Ütlemata oli see, et vapsikud söövad küll mesilasi. Vähemalt minu teada.

Olime kooli duširuumis. Küsiti midagi ühe naise kohta. Selle perekonnanimega oli kaks sarnase eesnimega naist. Küsimusele, kumba neist mõeldi, sai vastuseks, et seda, kes on näitleja. Hakkasin pikka juttu rääkima. Riputasin lakke piinapingi. Viimasena enne mind väljuma hakanud klassivend lõi selle vastu nina veriseks. Ütlesin, et nüüd peab ta kraani alla minema. Seda ta teha ei tahtnud. Ta rääkis, et aids oli tegelikult olemas juba 19. sajandi keskel, aga malaaria edasikandumiseks piisab ühestainsast pisikust. Seega ei tahtnud ta verise ninaga kraani alla minna sellepärast, et aids nakkab vere kaudu. Ja ta ei saanud aru, miks aids nii aeglaselt epideemiaks muutus.

Kui Venemaal kommunistide võim läbi sai, pandi kinni ajaleht "Pravda". Kommunistid avaldasid kahetsust, et nüüd läheb võim jumalasalgajate kätte. Küsisin selle peale, mis on kommunistidel pistmist jumalaga. Olin kõndinud tänaval ja seejärel sõitsin bussis. Kui olin koolimaja koridoris, kõlas koridori ühest otsast Stalini naer. Seejärel olin raudteejaama ees. Üks mees rääkis, et kõik on juba olnud. Selle kinnituseks näitas ta, kuidas rong ära sõidab ja keegi ei saa enam peale minna.

Kolmapäev, veebruar 06, 2008

Numbripalindroom

Eile näitas mu blogi loendur külastuste arvuks 16 061. Numbritega kirjutades on see palindroom, sõnadega kirjutades mitte. Saaks kirjutada sõnalise palindroomi, mille keskel oleks mingi arv numbritega.

Traadist nupud

Joonistasin inimesi, keda ma aknast nägin. Varjutasin nad ära. Pilte varjutan ma ainult siis, kui kujutan reaalsust, fantaasiapilte mitte. Isa soovitas mul joonistada hoopis pilt ajalehes oleva kohvikuruumi foto järgi. Tegin ka seda. Ühele paberile kogunes mitu pilti. Neid tuli vaatama Tonts. Ta ütles, et paneb mulle hinde kohvikuruumi pildi põhjal, sest see on teistest parem. Hindeks pani ta viie. Tänu sellele sain ülikooli sisse. Kui isa poleks soovitanud mul kohvikut joonistada, siis ei oleks saanud.

Üks tüdruk, keda ma tundisn varjunime järgi, koostas valimiku teiste inimeste materjalidest. Minult võttis ta lahtisi vihikulehti, millele olin kõigile kirjutanud ühel ja samal teemal. Erinevalt muust kogumikust jäid minult võetud lehed kokku köitmata. Võibolla oli see selleks, et oleks võimalus need hiljem vahelt kõrvaldada. Aga võibolla meeldisid tüdrukule minu materjalid just kõige rohkem, sest lisaks valiku aluseks olevale teemale oli minu paberitel ka muul teemal ilukirja. Tervete lehtede vahele panekuga sai selle ka säilitada. Räägiti, et politsei oli hakkanud võrgust lugema ühe teise varjunime omaniku asju ja niimoodi avastanud, et see on kurjategija. Enne selle avastamist oli isegi "Postimees" tema reklaami avaldanud. Räägiti, et sellel isikul oli mitu erinevat nime, kuritegelikke asju kirjutas ta ainult ühe nime all. Tahtsin võrgust kontrollida, kas see tüdruk ja see kurjategija ei ole äkki sama inimene, või kas see tüdruk oma võrgulehel vähemalt ei viita selle kurjategija lehele.

Läksin arsti juurde ja rääkisin, et tunnen ühe oma soolika otsa ümber pigistust. Sellega ma tahtsin saavutada, et arst mu kõhu igaks juhuks läbi valgustaks. Aga arst ütles, et sellega ei saa kindlat pilti, tuleb ikka opereerida, et näha, ega vähki ei ole. Opereerimise ärahoidmiseks ütlesin, et tegelikult praegu enam ei ole midagi tunda. Aga arst saatis mind kirurgide juurde edasi ja tuli ise kaasa. Seal huvitas arste veel, mis hambaarst on minuga teinud. Ja küsiti alatemperatuuri kohta, mis pidavat olema hullem kui palavik. Rääkisin, et ühel päeval endal palavikku kahtlustades nägin kraadiklaasilt temperatuuri 36,3 või 36,4. Ütlesin, et praegu tunnen ma hoopis kurguvalu. Selle peale taheti mind kurguarsti juurde saata. Aga siis kadus kurguvalu ja selle asemel läksid huuled paksuks. Ja kohe läksid huuled jälle normaalseks, aga paksuks läks keel, nii et ma ei saanud enam korralikult rääkida. See võis tulla sellest rohust, mida ma võtan. Vähemalt rohu võtmise algul oli see keele paksenemist põhjustanud. Üllatav oli ainult, et ma sellega ikka veel lõplikult kohanenud ei ole. Arstid küsisid, kas ma närviarsti juures olen käinud. Vastasin, et psühhiaatri juures olen käinud, aga neuroloogi juures enam ammu mitte. Arstid ütlesid, et siis saadavad nad mind teise majja neuroloogi juurde, et ma iga asja kontrollimiseks teiste arstide juurde ei tuleks. Olevat vaja, et neuroloog mulle senisest tõsisema diagnoosi paneks. Kui ma neuroloogi ukse taha jõudsin, siis avastasin, et olen eelmiste arstide juurest kaasa võtnud kaks kraadiklaasi, millest üks oli kaenla all. See näitas 36,6. Püüdsin kraadiklaasid niimoodi ära panna, et nad seejuures ei puruneks.

Üks maletaja oli mängimiseks klubisse kaasa toonud oma traadist nupud. Proovisin nendega mängida. Nende puhul oli raske aru saada, milline traadist moodustis on milline nupp. Ütlesin, et kui nendega turniiril mängima peab, siis ma esitan protesti. Ma hakkasin nende nuppudega küll juba ära harjuma, aga harjumine võttis ikkagi aega, nii et turniiril oli nuppude omanikul vastase ees eelis, sest omanik oli nendega juba varem harjunud.

Ott kõigutas lauda, nii et morss klaasidest laualinale loksuks. Keelasin teda. Ütlesin, et tema käitumisest tuleks kirjutada "Loomingus". Seda ütlesin selleks, et tema kõrval istuvad "Loomingu" toimetajad saaksid aru, kui palju halvemate tekstide avaldamist nad minu tekstide avaldamisele eelistavad. Ott ütles, et kui praegu oleks jõulud, siis ma ütleks, et morsi mahaajajale tuleb piparkooki ka anda. Praegu tähistasime isa juubelit. Ema oli iga pere liikme jaoks eraldi külalised kutsunud. Ta ütles, et minu jaoks kutsus ta Eriku, Kristeri ja Sandri, aga et üks neist ütles kohe, et ta ei taha tulla, teine ütles, et ta ei taha morssi juua. Kolmandat polnud ka tulnud. Palusin emal neid nimesid korrata. Kui ta seda teinud oli, siis ütlesin, et mina neid ei kutsunud. Seda ütlesin selleks, et Ott kuuleks. Ema oli valinud need kolm klassivenda välja selle põhjal, et need olid ükskord minu sünnipäeval käinud. Aga ema ei arvestanud sellega, et see oli aastaid tagasi ja nüüd ma nendega enam nii hästi läbi ei saanud. Minu klassivendadest oli siin ainukesena Ott, aga tegelikult ei olnud tema ka minu kutsutud. Varasemaid isa juubeleid olime tähistanud kohvikus, kuhu mahub rohkem rahvast. Aga seekord oli vähem ümmargune juubel, seda tähistasime kodus. Külalised olid pikalt ette kutsutud. Oleks saanud juhtuda, et juubilar jääb juubeli ajaks haigeks. Siis oleks saanud panna uksele sildi, et juubel jääb ära. Aga selliste siltidega ei saa liigselt arvestada, sest keegi võib samasuguse sildi pettuseks ka välja panna.

Pille ütles ühe inimese kohta, et see on pooleldi tema poolõde või poolvend. Mul ei tulnud meelde, kelle kaudu on sugulased poolõed ja -vennad. Kas oma vendade, vanemate või veel vanemate sugulaste kaudu. Küsima ma ka ei hakanud. Sellest, mida tähendab "pooleldi", sain ma vist aru. See tähendas, et see isik jäi sündimata. Pille küsis, kellena Tristan praegu töötab. Vastasin, et vist DJ-na. Pille ütles, et sellena enam mitte. Mulle tuli meelde, et ma olen vist kuulnud, et Tristan on vabakutseline. Aga kindel ma selles ei olnud, seepärast ei hakanud ma seda ütlema.

Teisipäev, veebruar 05, 2008

Kodu kirjeldus

Seal kus kasvab minu kodu,
läheb mööda aastarodu.
Mustas mullas maja juured,
sellepärast toad on suured.

Maja kastab vihmavesi,
majja kasvab inimesi.
Tee teeb tiiru ümber maja -
vahel kõndida on vaja.

Kandetoolid

Ma ei pidanud õigeks Freudi teooriaid unenägude tõlgendamise kohta. Küsisin talt, mida tähendab tema arvates unenägu, milles on lapitekk. Arvasin, et sellise unenäo puhul tema teooriat rakendada ei saa. Ta vastas, et lapitekk tähendab katset unenägu süütuks moonutada. Jung küsis mult, kas ma näen numbrit 1, kui ma silmad sulgen. Proovisin järgi ja vastasin, et näen. Mõtlesin välja kaks kaheksarealist raiuva rütmiga luuletust, mida ühendas see, et mõlemas kasutasin riimsõna "ära". Esimene luuletustest pidi olema selline, nagu Freud luuletust kirjutaks, teine minu enda stiilis. Siis mõtlesin, et kuna päriselt mõtlesin mõlemad välja mina, siis võin ma ka mõlemad oma nime all avaldada ja ei pea autoriõigusi Freudile loovutama. Üks inimene astus tuppa ja palus mult abi luuletuse kirjutamisel. Ütlesin talle, et luuletust ma tema eest valmis ei tee, aga ma võin öelda talle riimsõnu, kui ta neid ise ei leia. Ütlesin kaks riimsõna, millest üks oli "vaasne". Ta tegi selle abil mitmerealise kehva luuletuse, kus oli ainult üks riim. Luuletuses ütles ta, et tema on kits ja haud on vaasne. Kui ta oli selle ette kandnud, siis ütlesin, et nii, nüüd ma ütlen, milline luuletus tegelikult peab olema. Mõtlesin hetkega välja ja lugesin ette kaherealise riimis luuletuse, et kitsed lähevad heinamaale lilli sööma, sest maa on vaasne.

Malevõistluse esimese ringi matšides sain kõigilt vastastelt punkte, aga teises ringis kaotasin kõik mängud. Ühe vastase isik ei tahtnud kohe meelde tulla. Lõpuks tuli meelde, et tegemist oli ühe vanema mehega. Kui ma tulemuste halvenemisest Jürgen I-le rääkisin, siis ta ütles, et mäng kurnab aju. Tundsin ennast tõesti väsinuna ja jäin voodisse lamama. Voodi ees nägin vaadet, mis oli nagu maanteel sõitva auto aknast välja vaatamine.

Üks mees kohtus paavstiga. Kui nad kohtumispaigast lahkuma hakkasid, tulid paavsti teenrid. Paavst istus kandetooli, mida teenrid kandma pidid. Teist meest nad kandma ei pidanud, aga teenrid seda ei teadnud ja hakkasid teda teise kandetooliga tassima. Minuga oli ka nii juhtunud. Üks teener kandis paavsti ja teine mind. See oli minu kujutlusvõime puudujääk, sest päriselt oleks pidanud kumbagi tooli kandma kaks teenrit. Kohale jõudes pakkus paavst toorest juurvilja. Klaus võttis kohe suurema koguse juurviljatükke. Protesteerisin, et kuidas üks inimene võtab pooled tükid ära. Paavsti juurvili hakkas mul suus ringi käima, aga kui ma kaalikat peale hammustasin, läks kohe kõik alla.

Esmaspäev, veebruar 04, 2008

Juuni ja veebruar

Jaanireede on sama, mis võidulaupäev.
Tartu rahu aastapäev on vabariigi aastapäeva laupäev.
Tegelikult on riik vanem kui rahu ja jaanipäev oli olemas enne võitu.

Egiptuse rist

Kunagi oli kristlus eraldunud Egiptuse usust. Kuni selle ajani oli kasutatud ühist paralleelsete harudega risti, mille ülemiste harude peal oli kõrvuti mitu väiksemat risti. Veel kaugemas minevikus oli see usk Egiptusesse tulnud seal varem valitsenud usu asemele. Sellele mõeldes läksin poodi. Poes panin kotti kaasas olnud raamatud ja enda värsse täis kirjutatud paberid. Üks väike poiss küsis mult, kas nende paberite peal on luuletused. Vastasin, et luuletustest pikemad teosed. Küsisin, kas ta ei tunne ühtegi kirjanikku. Poiss vastas, et ei tunne, aga et P. Bristol on tema pere ukse taga käinud ja öelnud: "E-N-S-V," nagu oleksid nad ise pidanud aru saama, mida ta sellega öelda tahab. Vist tahtis raha küsida. Küsisin, kas Bristol on siis nende naaber. Poiss kinnitas, et see on nii. Läksin leivariiuli juurde. Mul oli juba poodi tulles kaasas kaks varem ostetud leiba. Need tulid kotist välja ja panin nad kotti tagasi. Nüüd võidi arvata, et ma need praegu varastasin, sest kustutatud magnetkoodi ega ühtegi muud varem ostmise tunnust neil ei olnud. Pomisesin, et ma ühe uue leiva vist juba võtsin. Oleksin tahtnud osta mitmeid asju, aga ma ei saanud seda teha, sest kott oli juba üsna täis ja raske.

Afganistaanis oli iiri asunike linn, mida kohalik rahvas hävitama asus. Põhjust võis otsida sellest, et iirlased olid varem ise öelnud, et kohalik rahvas tuleb hävitada. Osa iirlasi jäi ellu ja varjusid maja viimasele korrusele. Neid kaitses see, et trepid olid kitsad. Üks ründaja tungis neile järgi. Selle tõukasid nad läbi mitme korruse alla. Iirimaa pidi saatma helikopteri või lennuki, mis inimesed ülemiselt korruselt evakueeriks. Afganistaanis oli ka teisi iiri asundusi, mida ei rünnatud. Aga ettevaatuse mõttes evakueerisid päästjad ajutiselt ka ühe teise asunduse elanikud. Nad läksid läbi põliselanike paneelmaja. Seal neid keegi ei näinud, sest sealsed majad olid maha jäetud. Iirlased peitsid ennast suurde koopasse. Märkamatult neil sinna minna ei õnnestunud, sest seal oli enne neid kaks põlisrahva liiget - poiss ja tüdruk. Üks võimalus oli nüüd takistada poisil ja tüdrukul koju tagasi minemist.

Pühapäev, veebruar 03, 2008

Tähtedest ja numbritest

Eile tegi mulle nalja üks skaneerimisviga. Sõna "sõjaväsimus" asemel oli failis "sojaväsimus". See pole päris juhuslik kriipsukese kaotus, vaid jutt oli Esimesest maailmasõjast ja ajalooõpikust olen lugenud, et toidupuuduse tõttu oli selle ajal Saksamaal "kaalikatalv". Keedetud kaalikas on aga toit, mida mina süia ei suuda.

Seda sissekannet kirjutama hakates vaatasin sõnaraamatust järgi, kas lubatud on "skanneerima" või "skännerima". Selgus, et mitte kumbki. Küll oli seal aga tervelt kolm muud varianti - skaneerima, skannima ja skännima. See mulle eriti nalja ei tee.

Peale tähtede äratasid täna blogis tähelepanu ka numbrid. Sain oma blogis ise pihta ümmarguse järjekorranumbriga külastusele - 16 000.

Sõnast "because"

Ema rääkis, et osad mehed lasevad endale teha operatsiooni, mille järel nad kuulevad oma häält samasugusena nagu teised inimesed, sest pehme häälega ei ole mõtet rääkida. Vastasin, et mina oma häält lindilt kuulda ei kannata.

Minu postkasti kontaktidesse oli lisandunud üks nimi, mille omanikuga ma polnud kirju vahetanud. Ja minu silma all hakkas lisanduma järjest rohkem selliseid võõraste inimeste aadresse. Võõrad inimesed hakkasid tungima ka tuppa, kus ma viibisin. Seletati, et see kõik tuleb sellest, et mind kadestatakse minu kella pärast. Selgitasin neile võõrastele, et minu kell on odav ja ilma rihmata. Selle peale kiskusid nad oma kelladel ka rihmad küljest. Tuli välja, et just sellised kellad on moodi läinud. Gmail pakkus võimalust loobuda oma postkasti paroolist, nii et postkastist kirju lugema pääseks iga inimene. Mõned inimesed olidki loobunud ja neil oli päevas 100 000 lugejat. Mõtlesin ise ka loobuda. Aga siis mõtlesin, et ma ei saa seda teha, sest mul on kastis Helina saadetud kirju ja Helina peab neid salajasteks. Ja Helina ei tahaks väga ka seda, et kõik saavad teada, mida mina talle kirjutanud olen.

Oli inglise keele tund. Pidime tõlkima inglise keelest eesti keelde. Õpetaja parandas kedagi, et "because" ei tähenda tegelikult "sest", vaid "taktikast põhjustatult". Ta ütles, et meie võime siiski öelda lihtsustatult "tõttu". Seega selgus, et "because" on kuninglik sõna. Selle kinnituseks rääkisin loo, et kui üks meie tunnis viibinud inglane sai teada, et pastakaga seoses saab kasutada sõna "because", siis ta muretses järgmiseks tunniks endale ka pastaka. Kui tund läbi sai, ütles üks klassikaaslane mulle, et ta nägi poes minu raamatut. Küsisin, kas ta ostis selle. Ta vastas, et ta lihtsalt nägi. Arvatavasti tahtis ta, et ma talle selle kingiks, aga seda ma ei teinud. Teine klassikaaslane tuli ja ütles, et tal ei õnnestunud minu raamatut osta. Vastasin, et raamatukogust saab ka võtta. Koduteel mõtlesin, et seega "because" on algselt olnud "bee-cause" ehk "mesilaste asi". Selle all mõeldi, et mesilased elavad talve üle tänu sellele, et nad suvel mett koguvad.

Räägiti, et sõja lõpul oli Hitler pime. Rääkija ütles, et kahjuks. Mina ei öelnud ka Hitleri kohta ühtegi halba sõna. Sellest võidi järeldada, et ma olen Hitleri pooldaja. Tegelikult oli asi selles, et mul on kõigist inimestest kahju. Pärast sõda töötas Hitler õppejõuna.

Laupäev, veebruar 02, 2008

Naljakas tsitaat

Eilsetest ajalehtedest ajas mind naerma üks lause:

"Evelin Ilves on soovinud juba aastaid uuesti õppima minna, kuid pole leidnud ala, mis teda tõeliselt huvitaks." (Tuuli Kochi artiklist "Postimehes".)

Läbipaistva servaga seen

Leidsin kodus väikse nõu täie seeni. Ühe seene serv oli läbipaistev. Ma ei teadnud, mis seen see on, aga arvasin, et küllap võib neid kõiki süia, sest korjajad tunnevad neid paremini. Siis nägin, et ühe korjatud seene kohta on märgitud üles kaks risti. See tähendas, et see on surmavalt mürgine, aga mitte alati, sest riste pole veel kolm. Kõik korjatud seened inimese jaoks mürgised ei olnud, küll aga rottide jaoks, kelle hävitamine oli nende korjamise eesmärk. Mind ajas vihale, et jäeti ilma hoiatamata vedelema rottide mürgitamise seened, mida ma peaaegu sööma oleksin võinud hakata.

Õpetaja Volmer ütles, et kui ma ei valmistu, siis ma 2005. aasta lõpukirjandit edukalt ei soorita. Leidsin, et see polegi vajalik, sest ma sooritasin edukalt juba 1995. aasta lõpukirjandi. Olin näinud unenägudes, et käin keskkoolis teist korda. Nüüd hakkas mulle tunduma, et need unenäod põhinevad reaalsel mälestusel. Võibolla olin ma meelepetete tõttu tõesti hakanud uuesti koolitundides istumas käima. Aga siis oli veel võimalik, et ma ei käinud seal üksi, vaid minu eeskujul hakkasid päriselt uuesti koolis käima ka minu klassikaaslased - kokkuleppel õpetajatega. Ma ei teadnud, kas ma sel juhul olin kogu aeg koolis või ainult ülikooli loengute vaheajal. Ja kas ma käisin kõigi ainete tundides uuesti või ainult nende ainete, mis ülikoolis kasuks oleksid tulnud.

Lugesin uue "Loomingu" numbri kaanelt, et see on Keskerakonna ajakiri. "Keskerakonna" ette oli pandud veel kaks sõna täiendiks. Tahtsin neid ka emale ja isale ette lugeda. Esimest sõna pidin ma selleks kaua vaatama, sest see oli nii pikk ja võõrapärane. Teise sõna lugemine polnud kergem. Ütlesin, et mulle mõttes lugedes tundus, et sain kõigest aru, aga kui ma nüüd püian sõna ka valju häälega ette lugeda, ei saa ma aru, mis sõna see on. Lõpuks nägin, et see sõna on "nälkjas". Vaatasin riiulis olevate male- ja kaberaamatute selgasid. Kaberaamatuid ilmus eesti keeles harva, seni oli mul olnud ainult vanemaid kaberaamatuid, aga hiljuti oli üks uus ilmunud ja ma olin endale selle ostnud. Pealkiri oli "Meistrite võitmise õpik". Mõtlesin, et erinevalt varem olemas olnud õpikust selles vist algõpetust ei ole. Läksin arvuti taha ja panin selle käima. Ekraanile ilmus üks täht vigasel kujul. Klaus oli hiljuti arvutile ühe parooli lisanud, aga õnneks oli see parool ekraanil näha. Ma ei tahtnud eriti hakata kulutama aega unenägude üleskirjutamisele, sest kell oli juba küllaltki palju ja nende kirjutamine oleks võtnud suure osa päevast. Mõtlesin, et võiks kirjutada ainult kõige huvitavamad. Helinale ma ei kavatsenud lähemal ajal kirju saata, vaid anda talle järgmise nädala pühapäevani mõtlemisaega, kas ta tahab veel kirju vahetada. Tähtaja saabudes oleksin talle helistanud. Võibolla tal on mõni tuttav, kellega ta sageli telefonis räägib. Siis ta arvaks, et helistab see, ja võtaks kõne vastu. Aga kui ma helistaksin koduselt telefonilt, siis ta näeks numbrist, et helistaja olen mina, ja ei pruugiks vastu võtta.